Tere tulemast päris maailma

igavesti kakskendkolm.

asi pole ju üldse selles, et ma olen laisk ja lohakas või ei taha (olgu, omajagu laiskust on minus alati), pigem on jäänud blogi täiendamata huvitavate mõtete puudumise või liialt intiimsete  ja seetõttu trükimusta mitte kannatavate hetkeolukordade tõttu. noh, kas nüüd just intiimsed, aga ma pole endiselt veel jõudnud sinnamaale, et avalikkuse ees oma musta pesu laiali laotaksin, krüptika pole ka minuga viimasel ajal sammu pidanud, nii on isiklikumad teemad veidi kitsamas ringis läbi arutatud.

samas tundsin, et kui koduseinte vahel juba päris oma jäätisemasin olemas on, olen ma vähemalt sünnipäevapostituse inimestele võlgu. meil siin nimelt ei sadanud neljandal mail lörtsi. meil oli väga ilus ilm, mul oli väga ilus kleit seljas ja tööd ei teinud sel päeval keegi, vaid kõlgutasime selle asemel kontsakingastatud jalakesi budavári hiltoni hotellis. nojah, kui nüüd päris aus olla, ei tahtnud ma rääkida eelmisest teisipäevast, kuigi õhtu oli äärmiselt õdus – jäätis, vein ja tüdrukud. tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis eelmisest nädalavahetusest ja oma gastronoomilistest saavutustest (viimastest meeldib mulle muidugi eriti rääkida).

kõigepealt siis menüüst. esialgse taidluskava kohaselt oli plaanis teha juustukooki ja kartulisalatit, aga oh õnnetust, asjad ei lähe ju kunagi päris plaanitult. nii siis pani üks mu lemmikgastroblogija üles tomati-pestopiruka retsepti, mis tundus nii kerge ja mahe ja kartulisalati juurde suurepäraselt sobivat, et ma lihtsalt pidin selle järele proovima. koogi jaoks olin ma juba ligi pool aastat tagasi välja valinud uue retsepti, mis aga erinevatel põhjustel ei jõudnud varem teostuseni. üldiselt šokolaad šokolaadi otsas (ja ühtlasi toorjuustu otsas), retseptis mainitud vahukoorevaap asendatud äsja avastatud karamellikastmega, mis ei jää kunagi kapinurka nukralt seisma, sest see on lihtsalt liiga maitsev ja kaob, võiks öelda, nõiaväel (kui ei teaks, et see olen mina ise, kes alatasa kööki hiilib ja purgist jälle väikse lusikatäie ampsab). taolise šedöövri valmistamise peale mõeldes tekkis mul aga täiesti iseenesest isu millegi hapukama järele, nii et mõeldud-tehtud, pole ammu keetnud kokku lemon curdi, seega kolasin natuke erinevates blogides ja retseptiraamatutes ja leidsin oma suureks õnneks mandliküpsised sidrunikreemiga. ei tasu mainimata jätta ka minu sellesuvist uut lemmikjooki, mis sai avastatud tänu m.-le, kes mind sünnipäeva puhul pata negrasse ehk siinsesse üliheasse tapasebaari viis, kus aga serveeriti liitristes kannudes nii punasest veinist valmistatud sangriat kui ka sangria de cavat, milles punavein on asendatud hispaania vahuveiniga. kuna cavat bp-st otsida oleks vist üsna suur (ja päris kindlasti ebaõnnestunud) ettevõtmine, otsustasin hoopis kodusemate vahenditega toda suviselt särtsakat jooki teha. mõtlesin, et vast ajab ka ungarlaste oma kuiv vahuvein asja ära ja ajaski. mina olin tulemiga äärmiselt rahul ning sõlmisin iseendaga lepingu, et maksku mis maksab, läbi suve peab minu majapidamises ALATI leiduma vähemalt üks pudel šampanjat, sprite või 7up ja erinevaid tsitruselisi.

ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et pealtvaatajad-osavõtjad jäid mu kokanduslike saavutustega üsna rahule. teatud hetkel oli tuba täis ägisevaid sõpru – minu lemmikvaatepilt-kuuldemäng. ja inimesed mu ümber hakkavad vaikselt aru saama, et lisaks heale muusikale ja veidratele ehetele ja raamatutele ja filmidele jumaldan ma ka erinevaid köögiaksessuaare. seekord oli saagiks kaks sidrunipressi ja jäätisemasin. helenil on vist kusagil olemas pildid, kuidas ekstaatiline keiu kingipakki lahti rebib, kuna juures olnud kaart oli juba üsna ühemõtteliselt otsene ega jätnud palju interpretatsioonivõimalusi. aitäh, sõbrad! (vahepalana tasub ära märkida, et kui mu kallis vennatütar mu uuest kodumasinast kuulis, lõi ta rusika lauale ning kuulutas, et nüüd peab KOHE tädi keiule külla minema.) no muidugi väike aga on ka kogu asja juures – nimelt pean ma lootma jääma oma naabrite heasoovlikkusele ja suurele sügavkülmale, kuna minu omal jääb umbes-täpselt viis millimeetrit kõrgusest puudu, et too krempel sisse ära mahuks. samas arvan ma, et kui ma just iga päev nende ukse taha ei ilmu, siis ehk mängib välja küll.

kui kahe nädala tagune surevate lumehelbekeste tants budapesti tõenäoliselt ühtede parimate diidžeide seti saatel (ei, praegu ei pea ma silmas üldse mitte elpi) välja arvata, siis pole juba liiga pikka aega tantsimist kui tõsist spordiala ette võetud. ei taha kuidagi uskuda, et see on tingitud lisanduvatest aastatest ning et see teooria juba eos kummutada, toimus söögiorgiajärgne oleng claros. just nagu aasta tagasi. lett sai jälle vallutatud, baarikülastajad hämmingusse aetud, mõned ka kiima. meie õnneks toimib kodukõrtsus endiselt protektsioon, mis seisneb selles, et kõik kutsumata meesisendid aetakse eemale juba enne, kui nad üleüldse meieni jõuavad. gergő tegi väga tublit tööd, suured tänud talle selle eest. selles, et mõned episoodid õhtust-ööst on mu mälust igaveseks kustunud (ei aidanud ka see, et teised pusletükke kokku aitasid panna – mida pole, seda pole), võis väga vabalt teatud rolli mängida ka fakt, et ühel hetkel ei huvitanud mind absoluutselt, kas tekse serveeritakse puuviljadega või ei. kellele neid vitamiine sellise dekadentsi laineharjal ikka vaja on, eksole.

öösel sadas vihma. teel vittulast koju kõlkusid mu romantilised kümnesendised kontsad elegantselt näpu otsas ja lombid olid mu parimad sõbrad. üsna suure tõenäosusega peaksid just need lombid vastutama mu hüpernohu ja -köha eest. aga ei, ma ei vanane.