Tere tulemast päris maailma

teisipäev ja kolmapäev möödusid paaniliselt arvuti taga ettekannet kokku kirjutades. minu uhkest plaanist, mille kohaselt ma ulatan neile lõpliku ilusa, toimetatud versiooni, ei tulnud otse loomulikult midagi välja, nii et mingil hetkel lähipäevil pean ma ta jälle ette ja käsile võtma. tegelikult ei ole täna võib-olla üleüldse parim aeg kirjutamiseks, kuna tervis on otsustanud mu kehast lõplikult lahkuda – tatitõbi pommitab juba mitu nädalat, lisaks väisab mind täna jube peavalu ja üleüldine peojärgne kergmasendus, kuid lubadused on lubadused ja neid peab täitma. pealegi oleks mõistlik väljamaamuljed võimalikult kiiresti näpu otsast kirja saada, muidu juhtub see, mis alati – kõik helged hetked vajuvad halastamatu unustuse hõlma.

pärast suhteliselt lühikeseks jäänud ööd suutsin ma end neljapäeva hommikul siiski õigel ajal voodist välja meelitada, kiirelt hommikukohvi juua ja rongile võileivad kaasa nikerdada, et siis heddalt laenatud kohvriga keletisse põrutada. esialgu oli veidi võõras ja võõrastav ja kohmetu, kuna tundus, et kõik ülejäänud konverentsi- ja kupeekaaslased on juba ammusest ajast omavahel tuttavad, kõik jututeemad jäid minust kuidagi kaugele, aga integreerumise huvides üritasin ka aeg-ajalt midagi lisada. bratislavas armuaega ei antud, pisteti bussipiletid pihku ja saadeti hotelli, kust pidi aga viivitamatult kesklinna tagasi pöörduma, konverentsi päevakava oli tihedalt täis tervitussõnu, ettekandeid ja kohvipause. esimesel õhtul tehti väike jalutuskäik bratislava vanalinnas, seejärel aga võõrustas meid oma residentsis soome suursaadik. vastuvõtt, nagu nad ikka kipuvad olema, ainult et igas nurgas rääkis keegi midagi lausa piinlikult teaduslikku. söögid olid sealjuures esmaklassilised, pealegi olime me suhteliselt näljased – kaua sa ikka küpsiste ja pogácsa peal lased, eksole. pimeduse saabudes saabus ka vihm, mis ujutas üle tänavad ja ei olnud kuigi armuline vihmavarjuta inimeste (loe: keiu) suhtes.

hotellituba jagasin noore ungari doktorandi, orsiga, kes osutus üle ootuste meeldivaks kaaslaseks ja sõbraks. mida ma ikka siin konverentsiettekannetest jahun, minu oma õnnestus toredasti, tundub, et neid, keda antud teema huvitab, on peale minu veel. kõikse vahvam taoliste ülesastumiste juures on rohkelt uusi vaatenurki, mõtteid, ideid, mis seekord ka kenasti paberile said. et äkki kunagi ikkagi… pärast keeleteaduse blokki ja enne keelepoliitika oma libistasime end orsi ja anuga instituudi uksest välja ilusatele sügispäiksega üle kallatud linnatänavatele. olgu peale, kõigepealt tegime peatuse tescos, et varustada end slovakkia kohaliku šokolaadiga ning seejärel järgnesime oma ninadele, põhiliselt küll õlleisule, lõpetades mingis pitsarestoranis, kus õllevalik oli väike, hinnad kõrged ja wifi oli vaat et olematu, kuigi silt uksel lubas suure suuga traadita netti. bratislava kuulub kahtlemata nende linnade hulka, mida tahaks veel väisata – tänavad on täis igasuguseid hulle ja hullemaid pronkskujusid, linna üldpilt on jube puhas ja tekitab natuke tartu-tunde. väiksed tänavad, purskkaevud, madalad majad, legendid, munakivid. selline õdus ja armas.

teisel õhtul lõime klaase kokku ungari suursaadikuga, kes pakkus võileibu ja veini ja jube maitsvat kapsapogácsat, mina sobitasin tutvust teatriteadlasega ja olin väsimusest üsna kokku kukkumas. nii mina kui orsi vajusime voodisse juba kümne paiku, et laupäevahommikul suurejooneliselt sisse magada. kiire pakkimine, äkkhommikusöök ja otseteed instituuti, kus sai kuulda veel paari ettekannet tõlketeemadel, seejärel ootas mind juba pesti rong ja õhtul tüdrukud claros, helinat oli ju vaja tähistada. clarost sai stuudio, stuudiost mingi éjjel-nappali baar barossi läheduses, kus me tegime kirsiga sellist tantsulkat, et üks härrasmees otsustas meie lauale joogiringi välja teha. eesti tüdrukud, pole miskit kosta.

homme on esimene tööpäev üle pika aja ja kusagil pea tagaküljes tiksub taas see doktoriasjandus. oeh.