Tere tulemast päris maailma

seda, mis praegu minu sees toimub, on keeruline seletada. vahepeal ma nagu unustaks ära, et see ongi päris. kõik toimub kusagil eemal, kellegi teisega, mina ei ole ometi see hull, kes hommikul kell kolmveerand kuus kahe ülekilo eest maksis, kuigi neid kilosid oli viis… mina ei ole ju see, kes jätab kõik sinnapaika ja kolib tuhande kaheksasaja kilomeetri kaugusele kodust. segaseks saavad need tunded asjaolu tõttu, et istudes bussis ja vaadates ungarikeelse sünkroontõlkega filmi, ise samal ajal juba mõne aasta tagusest ajast tuttavat kiirteed mööda uhades, olen ma ju ikkagi kodus. ainult veidi teises kontekstis. nüüd ei ole enam vaja ennast rahustada väidetega, et küll ma leian töö – nüüd on vaja kätte võtta ja hakata seda tööd otsima. lootus, et seesinane on mul olemas hiljemalt oktoobriks, tiksub vaikselt, aga see-eest vägagi jõudsalt. tuttavad looduspildid mu ümber, äratundmis-, kojujõudmisrõõm segatuna millegi hapralt nukraga, nõutuga. keset lõputuid transdanuubia maisi- ja päevalillepõlde tuleb palju erinevaid mõtteid. ma olen palavusest ja näljast kurnatud. tahaks nüüd juba kohal olla õnnelikult oma kodinatega ja siis tüdrukutega hilise lõuna teha.

sellised sõnad said märkmetesse, kui pestini olid veel vaid loetud kilomeetrid, võrreldes hommikuse seisuga või seisuga viinis sõjakalt läbi teksade tungiva päikese käes, higise ja kleepuvana oma bussi oodates, mis hilines ehk veidi liiga palju. ma arvan, et neid mõtteid oli vaja.

bussijaama läheduses olev kraadiklaas näitas kell pool seitse kahtkümmet kaheksat soojakraadi. ja ta ei valetanud, seda kinnitas lämbus, mis mind pärast konditsioneeriga varustatud bussi keset kestvat tipptundi ja tuttavaid tänavaid õues tervitas.

alates hetkest, mil mu ülekilone kohver üüritroska tänava kuueteistkümnenda maja neljandal korrusel maha prantsatas, olin ma jälle kindlalt ja turvaliselt kodus. nii kodus, et külma vee alt käidi läbi välgukiirusel, välgukiirusel libistati corvini katusel suvise iili käes alla esimene pikk samm. sellele ei järgnenud teist, vaid suundusid näljast nõrkev keiu ja tema hea sõber hedda mester utca peatusest üldse mitte kaugel asuvasse tuttavasse kodukõrtsu, kus minu ettekandjast aprillikuu peaaegu-afäär mind alles teisel lauakülastusel ära tundis, tuues põhjenduseks tõsiasja, et siis ei olnud mul prille ees. peatselt ühinesid meiega tamás, kirss ja helina. kirsiga avaldasime teineteisele õhtu jooksul rohkem kui korra armastust ning vaatamata faktile, et ma vahetpidamata haigutasin, suundusime claro sulgemise järel ikkagi pääsukesse, kus meile samuti pärast vaid ühtesid jooke arve toodi. siinkohal pean mainima, et tamás on geenius – ta viis meid muuseumisse, justkui oleks mu mõtteid lugenud. neid mõtteid, mis mul endal kusagil alateadvuses väljapääsu otsides ringi hulpisid. pärast laupäevaseid seiklusi otsustasin seekord paika panna oma piiri ja leevendada oma järge ootavat teispäevsust ühe väikse tekiila-otsaga. sellest ei saanud kahte, sellest ei saanud ka uut õlut. ootasin ja vaatasin, mis juhtub. juhtus see, et ma tundsin end pärast väikest pausi palju paremana, eriti kuna mu jalad olid ootamatult samuti muuseumisse jõudnud peaaegu-afääri süles ja ta neid väga osavalt silitas. kell kuus istusime endiselt minu uue kodu väravas ja võib öelda, et vaikselt kadus see ‘peaaegu’ ära. pool seitse jätsin noorsandi hüvastijätusuudlusega tänavale harvade vihmapiiskade kätte ja ronisin ise kaheks tunniks linade vahele. igati siivas afäär.

eestlastest veinifestivalil ma ei kirjuta, pigem mainin õhtusööki minu uues kodus helina ja kirsiga, kus me tegime kirsiga võistlust spagetiluristamise peale nii kiiruse, heli kui stiili kategoorias. uskuge mind, spagetilurtsatustel on iseloomu!