Tere tulemast päris maailma

üritan säilitada enam-vähem talutavat tuju, kuigi see on seda raskendatum, et nüüdseks on mu hommikuse rattasõidu käigus puruks kukutud põlv ja marraskil jalalaba hakanud endast märgatavalt rohkem teada andma. nii näiteks tõusen iga natukese aja tagant laua tagant püsti, et säilitada kõndimisvõime (otsesemalt elastsus) kella poole kuueni, kui ma tolle sama kaherattalise selga pean hüppama ja koju kimama, et võtta vastu berliinist koju saabunud timi. üleüldse on tänane päev olnud minu vastu õel ja paha ja ma tahaks ainult teki alla peitu minna. teisest küljest ei saa seda elule liialt pahaks panna, sest viimasel ajal on ta mu vastu kohati liigagi helde olnud, andnud ohtralt meeldejäävaid hetki ja toredaid nädalavahetusi, kusjuures praeguses kontekstis ei tähenda tore nädalavahetus üldsegi mitte kõrtsituure, vaid aeroobseid tegevusi linnalähiümbruses ja veidi kaugemates nurkadeski.

nii on mul vahepeal jäänud raporteerimata velence järve ääres veedetud nädalavahetusest, mis algas üsna paljulubavalt, aga pärast kolme tundi vedelemist laupäevaselt rahvast täis rannas saabus torm ka meie õuele, nii et pidasime targemaks telgis asjad võimalikult turvaliselt kokku pakkida, et vihm, äike ja tormituuled neile liialt ligi ei pääseks. ise suundusime aga hoopis lähimasse kõrtsu, nimelt laine õllekasse. tüüpiline armas-õdus lokaal ühe mänguautomaadi ja jukeboxiga, mille me ühelt kohalikult tüübilt tema ühetaolist muusikamaitset kauem välja kannatamata üle võtsime. mulle tundus lihtsalt, et pärast kolmandat raundi samu õudseid kohalikke diskolugusid oleks aeg masinast välja otsida midagi veidikegi lahedamat. heast muusikast leidus seal umbes-täpselt järgmist: guns n’roses, led zeppelin, the doors, depeche mode ja bob marley. varieerisime seega. mõne aja pärast said riided kuivaks, üle ootuste maitsev ploom miksitult õllega lahutasid pilved nii taevas kui ka meie meeltes, kohalikud kaagid asendusid rasta- ja muude patsidega publikuks ja pidu oli täies hoos. kell üheksa õhtul magasin mina juba päris magusalt. telgis, mis imekombel kuivaks jäi. pühapäevast seevastu pole midagi värvikat peale tuulehoogude ja lõkke kohal küpsetatud pajaroa välja tuua, seega võtsime suuna taas linna peale ja veetsime esmaspäeva inkognitona vaheldumisi voodis ja köögis.

viimasel nädalavahetusel enne kojusõitu tervitas mind aga reede pärastlõunane järvesuplus fooliumi(sulgkäsi)palli ja mõne hea sõbra seltsis, õhtuks olin läbi ja õnnelikult nartsustunud olekus. laupäeval aga tutvustati mind perekonnale, kuna võtsin kaaslannana osa venna pulmast, mille esimene ehk registreerimise osa sarnanes väga halva filmiga, samas pidu ise kogus tuurid sisse juba üsna alguses. nii otsustas 71-aastane tädi évi pärast neljandat paalinkapitsi mind oma päikseprillide tagant piieldes, et mul on väga ilusad silmad, mida kukkus tagant kiitma ka kolmanda pitsi juures olev kaaslase ema. leidsin omale väga vahva uue sõbranna, kes nüüd augusti lõpul saab 9-aastaseks ning kes teab väga hästi, kuidas eesti keeles méhecske on. hiirehäält ei õnnestunud talle selgeks õpetada veel, samas post-post-traat-traat-elekter sai tolle õhtu hitiks. hundirataste praktiseerimine on meil kavas pärast minu eestist naasmist, kui loomaaias on käidud. pärast saab preemiaks veel jäätist ka. öö möödus terrassil, diivani ümber sääsevõrk ja vaade otse mäest alla tuledes budapestile ja teda ümbritsevatele väikelinnadele. oli küll romantiline.

kui reeded veerevad esmaspäeva eelmainitud võtmetes, siis on küllaltki arusaadav, miks üks tühine jalaveristamine ja kaks halba uudist nii rivist välja löövad. isegi mõte sellest, et lastele on kingid olemas ja lennukilugemiseks haarasin eile raamatupoest enda jaoks uue ja loodetavasti huvitava autori, ei suuda mind hetkel lohutada. pealegi tähendas üks halbadest uudistest seda, et pärast pesu masinasse toppimist ei jää mul muud väga üle, kui a) magama minna või b) mõni film ära vaadata. äkki peaks mõne hea turvalise naisteka välja kraamima. või hoopis gilmore’i vanu osi kaema.

praha poole väljuva lennuki õhkutõusmiseni on praeguse seisuga 3 päeva, 16 tundi ja 25 minutit.