Tere tulemast päris maailma

kohtumine.

oioi, vaatasin just, et viimati kandsin sisse enne kodumaal maandumist, samas jällegi on see mõnes mõttes ju andestatav, et ega ikka ei viitsi (ega jõua) blogida, kui käsil on jube palju vahvaid tegevusi. et kiirelt ja tunnistan ausalt, häbematult, üle joosta kahest nädalast erinevates maarjamaa paikades, siis pidepunktidena saab vabalt välja tuua neljapäevase tartu, mis vastupidiselt mu ootustele-lootustele ei kujuneneud üldse mitte looteasendiks, vaid koosnes üsna mitmest kohtumisest ja ühest koosviibimisest, mis lõppes varahommikul ja tingis teispäevsuse. lisaks sellele oli menüüs tädipoja pulm, mille külaliste hulgas paistsid kõige eredamalt silma (minu jaoks, muidugi) mundris noormehed (üldse mitte halb silmapiir), pärast pulma kräu tallinna linna peal, aga eelkõige kalamajas, välja ei jäänud ka hellalt maashi põlvedele toetatud pea ning kerge uinak levikas. peaparandamise lõppjärguks kujunes pörkölt ja muud delikatessid, sealhulgas jumalikult/julmalt hea saun siiri juures maal, pärast mida oli vaja kimada kihnu ja veeta seal oma nõoga kaks ääretult toredat päeva seljakottide ja telgi ja puhta merevee ja suitsuahvenaga, aga sellest on suhteliselt põhjalik fotoreportaaž ju feissbukis nii ehk nii üleval. pärast väikseid eestimaa saari ei jäänudki enam kuigivõrd aega, pigem võib neid nimetada järskudeks tõmblusteks ja meeleheitlikeks katsetusteks kohata võimalikult palju armsaid inimesi, päädides veel ühe äkkvisiidiga taaralinna, et üle kaeda see imeline uustulnuk ning hüvastijätupidu esiteks tsiviliseeritumalt koduses miljöös kartulivormi ja ahjuforelli man, seejärel aga purukaine autojuhina linnas mitme toreda sõbraga. eks hr t. teab nüüd juba omast käest, mida tasub mööduvatele toonitud klaasides bemmidele näidata ja mida mitte. tunduvalt turvalisem on igal juhul liftiuste vahelt neiudele armastust avaldada.

tagasiteel oli mulle saatjaks issi, kes tegi kiirkülastuse pesti, tutvumaks oma tütre olude ja eludega. sellest fotosüüdistused puuduvad, ei viitsinud kumbki meist klõpsida, pealegi seisnes üks päev mööda turismiobjekte tormates, teine rannas vedeledes ja kõik kolm õhtut päris eluga tutvudes. mulle igal juhul tundus, et issi jäi rahule. mis oligi mu eesmärk. õnneks pole issil rahuloluks palju vaja.

millest ma aga tahtsin tegelikult pajatada, on minu neli päeva kestnud viikend, alustades kahekümnendast augustist, mis teadupärast on ka ungarlaste jaoks riigipüha. kahjuks ei tähista nad küll meiega koos eesti taasiseseivumist, vaid veavad mumifitseeritud könti (mis legendide kohaselt kuulub pühale istvánile, ungari esimesele päris kuningale ja ristiusu vastuvõtjale ja krooni viltuistujale jne) ümber basiilika ja hull rahvamass piirab toda rongkäiku ja pildistab. siis umbes samal ajal toimub red bulli lennuvõistlus, sest mehed ju peavad ikka aeg-ajalt jõudu proovima, et kes see tegelikult tegija on, nii et doonau kohal sildade vahel on õhk vigurlendudest ja tossust paks. loomulikult piirab kogu üritust meeletu hunnik rahvast ning otse loomulikult nad pildistavad seda. kolmas ja ehk olulisim traditsioon on ilutulestik, sest ungarlased ei lase miljoneid õhku mitte aastavahetusel, vaid kui juba kriisi ajal priiskamiseks läheb, siis ikka 20. augustil. ürituselt ei puudu rahvahulk, kes on juba hommikul vara mäeküljele roninud ja kohta soojendanud ja luu- ning liigesevalu kätte koolend ja üleüldse halvas ja vägivaldses tujus omale parima seisukoha kindlustanud, et õhtul kella kümne paiku seda maksumaksja rahakotist lendu tõusnud forintisadu taevas omaenese silmaga (mis ju teadupärast ei valeta) jälgida.

kõigest eelmainitust soovisin mina eemale jääda, seetõttu valisimegi s.-iga nelja optsiooni hulgast apci, mis tundus kõige isoleeritum ja eksootilisem ja romantilisem. nimelt on tegemist apci külast veidi eemale mäkke jääva vana kivimurruga, mis pärast veesoonele sattumist täitus poole päevaga veega, nii et tänapäeval naudid vaadet ümbritsevatele mäenõlvadele/kaljudele ning ujud majesteetliku rahuga üle järvest teadmises, et su all on kohati kolmkümmend meetrit sedasama roherohelist vett. kohalike sõnul jube külm, minusuguse põhjamaa inimese jaoks just täpselt paras, et võtta kaldalt hoogu ja tõugata iga kord, kui päevitused veidigi kuivama hakkasid, end kaldast võimalikult eemale ning suure plartsatusega järvevette. et lugejaid kasvõi natukegi kadedaks teha, siis välja nägi koht ise nii:

eraldatusest ja üksiolekust ei olnud koha suhtelisest suurteedelt eemalejäämisest olenemata juttugi. kuigi lausele: “me veedame pika nädalavahetuse apcis” nägime eelkõige kulmukergitusi ja küsivaid pilke, tervitas meid järve äärde jõudes inimmass, mis esimesel pilgul lõi lihtsalt pahviks. lapsed, koerad, kilked, lõkked, telgid ja suplejad igal sammul. mina muidugi esimese asjana (pärast vetteviskumist, otse loomulikult) pettusin ja läksin sellest tulenevalt kohati torssi, aga lõppeks jõudsime kompromissile ning otsustasime öö hoopis üleval kalju veerel veeta ning nii kasvõi natuke kogu festivalimeeleolust kõrvale jääda. pärast päikseloojangut pimedas lõkke ääres end pikali visates sirutasid tähed ennast vaat et nina otsani, kõik oli käegakatsutav ja pompöösselt ilus. augustiööd on augustiööd. langevaid tähti sain kokku loetud vaid ühe, seegi oli selline flegmaatikute vabalangeja, aega näis tal olevat küll ja veel ja soovida oleks jõudnud vast kümne eest.

teisel päeval selgus, et meie poolt valitud kohal mäe otsas on kaks suurt miinust – olgu, üks miinustest oli meile selge juba mööda järske mäekülge üles ronides – veesilmani on natuke liiga pikk maa ja terve päeva jooksul ei ole seal kaljuserval võimalik ühtki varjulist kohta leida, nii et ei jäänud muud üle, kui asjad taas kokku pakkida ja alla kolida. minu eriti suureks pettumuseks. müts maha s.-i ees, kes valitses minu torssis vaikimist täielikult, ei hakanud kusagilt poolt torkima, selle asemel tegi musi ja ütles paar ilusat lauset, nii et ei ole talle veel minu plahvatusi osaks langenud.

ei tasu vist mainidagi, et need päevad möödusid suures osas ujudes, lugedes (lõpetasin kontra ferenci “huntide tunni” ja alustasin mika niemi “popular music from vittula”), sudokuvihikut täites, suikudes, lõkkel pekki praadides ja kõike muud äärmiselt rahustavat korda saates. otsustasin, et kui vähegi võimalik, tuleb allesjäänud ilusa ilma vältel kõik nädalavahetused kenasti linnast väljas veeta, et siis sügisel toidupidude (loe: söögiorgiatega paremate sõprade seltsis) taas algust teha. juba teine täiuslik suvi.