armastusega bp-st.
Pühapäev, 26 aprill, 2009, 20:30 | Posted in Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | 2 kommentaariSildid: paalinka, pidu, töö, vittula
võtsin kana sügavkülmast välja, las sulab, siis saab tast hiljem midagi maitsvat valmistada.
igal juhul on asjalood nüüd niimoodi, et pesti kevad on täies väes, mis otsesemalt tähendab seda, et elu läheb järjest huvitavamaks. talveund maganud (isegi, kui nad tegid seda kõrtsides) rahvad on ärganud ja otsivad atraktsioone. ja otse loomulikult teeme seda meiegi. kahtlasena tunduvad laupäevad maanduvad täiesti uutes tähendusväljades.
alustada passiks aga suure tõenäosusega sellest, et kui on veel keegi, kes ei tea, siis juba lausa nädal aega on mu uueks tööandjaks olnud IBM, finantsosakond täpsemalt. ei tasu siis kohe mind välja naerda, ehkki arvatavasti teeks seda ka ma ise, aga sinna saamise lugu on (seebi)ooper omaette. sõnaga saatsin ma üksvahe valimatult ja igale poole elulugusid ja vägagi motiveerivaid kirje (oleneb, kelle jaoks), mis päädis telefonikõnega juhtivast vahendajafirmast, kes teavitas mind soovitud HR-koha nina eest lipsamisest, kuid pakkusid välja tolle finantsosakonna. käisin intervjuul, tütarlaps edastas mu paberid “arvutifirmale”, käisin teisel intervjuul, kust ma lahkusin vägagi segaste ja masendavate mõtetega, sest mingit majandus- ja/või rahandustausta mul ju pole. igal juhul matsin mõtte kohe alguses maha, aga minu suureks üllatuseks helistati mulle sealt tagasi ning öeldi, et kohale, mille jaoks nad mind küsitlesid, leiti teine inimene, samas aga oleks neil soome tiimi vaja teisele positsioonile inimest ning ma pidavat olema igati sobiv kandidaat. mõeldud-tehtud. läks veel pool nädalakest, kui sain meili tööpakkumisega ning siin ma nüüd siis olen. trambin igal hommikul esiti trammi, seejärel metroo ning lõppeks veel sutsaka jalaga klaastorni, et seal liisingutega mässata. oleks võinud ka halvemini minna. ei, ma olen päris rahul.
isikliku elu poole pealt pole liiga palju midagi välja käia. soojad ilmad põhjustavad üliemotsionaalsust, nii on üks meeldejäävamaid õhtuid pärit stuudiost, kus me jõime kolme fotograafiga kahasse ära päris palju väga maitsvat kodupaalinkat, käisime näituseavamisel, kus pakuti vaid mineraalvett, sattusime korteriläbule/sünnipäevale, kust ma lasin poistel varastada juustu- ja sokolaaditorti ja sain visiitkaardi kirjutavalt kunstnikult aka maalivalt luuletajalt. taolises rütmis on möödunud ka suur osa ülejäänud reedetest-laupäevadest.
eraldi tahaks aga välja tuua eilse, kui esialgsest plaanist past perfectiga artkatakombas sai peo ärajäämise tõttu hoopis vittula. kolmveerand kaheteist ajal heddaga lokaali sisse sadades tundus koht vaatamata üliheale muusikale täielikult välja surnud. võtsime joogid ette ja hakkasime sõjaplaani pidama. võimalused olid mõnevõrra piiratud. üks variant oleks olnud otsida mõni parem pidu, teine… no teiseks oleksime võinud jääda ootama, kuni mingigi elu inimestele sisse tuleb. võtsime hoopis kolmanda ehk tegime esimesed ettevaatlikud tantsukatsed tikk-kontstel, mis iga järgneva looga üha meelierutavamaks ja pöörasemaks muutusid. michael jacksonist püsside ja roosideni, ray charlesi ja dancing queenini välja. sinna vahele mahtus veel väga suur hulk kvaliteetmuusikat. ega väga palju aega vaja polnudki, kui baarikülastajadki aru said, et see muusika, see laupäevaõhtu on mõeldud hulludeks tempudeks. ühesõnaga tegime eile heddaga peo. meie poolt pakutud kvaliteedis söandavad kahelda vaid kas väga rumalad või väga julged (ja rumalad) isikud.
autasu taolise šedöövri eest ka tulemata ei jäänud. hedda sõnul pakkusin ma vägagi nauditavat visuaali, kui üks homokahtlusega noormees mu õlgu ja selga masseeris, mina samal ajal aga diskoriga kirglikult suudlesin. itsitama ajab see mind ennastki. võib väga otsustavalt väita, et me oleme jõudnud kevade vaieldamatult huvitavaimasse sektorisse, täna pikka jalutuskäiku tehes buda-poolsel rakpartil tuli üks hiilgav idee teise järel ja rahulolu on suur.
nädalavahetus ei too enesega midagi uut.
Teisipäev, 10 märts, 2009, 0:16 | Posted in Meelelahutuslikud ajad | Lisa kommentaarSildid: claro, koristustalgud, pidu
reede. claro. töökaaslastega. pärast hedda ja heleni ja siiri ja tomiga vittulas. varahommikune makaroniroog ja unised haigutused.
laupäev. claro. tomiga. lõikavalt külma tormituule käes kinnasteta, aga see-eest pudelitäie frötsiga. kirsile mõeldes. jõgi uhas hullunult mööda. tundub, et varsti hakkab jälle ujutama. klaasikillud grinzingi laual, mõni käes ja püksid hosszúlépesised. kuulub kesköiste aktiviteetide hulka. sõbrunemine ellátó neiudega ja varaste hommikutundideni vittulas. pole õrna aimugi, kes jookide eest maksis. trammid ja mitte-ööbussid igal juhul käisid, kui sammud kodu poole sääti.
sellest tingituna oli vaja ennast karmilt karistada ja kolm tundi järjest korterit kraamida. aga pärast oli hea avastada, et tänapäeval tehakse pliidid ja kraanikausid endiselt valget värvi ja et tolmurullid absoluutselt iga toa nurgas ei ole elu loomulik osa. nüüd on teist päeva uni.
siis, kui kõik läheb vastupidiselt plaanitule.
Teisipäev, 3 märts, 2009, 0:35 | Posted in Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 kommentaarSildid: hosszúlépés, kultuur, pidu, töö
võtsin omale voodikaaslaseks suure tassi teed väga ohtra koguse meega, lootuses, et minu kurjakuulutavad eelaimdused läheneva gripi kohta (mille vastu ma muide vaktsineeritud sain) on alusetud. aga silmad, lihased ja üldine loidus ütlevad mulle midagi muud. loidus seevastu ei tee mind karvavõrdki unisemaks, nii et sama hästi võin ma ka rääkida sellest, kuidas minu öökapilugemiseks on viimasel ajal saanud teatud dekoratiivkosmeetika kataloog, mille eestikeelse tõlke esitamise tähtaeg julmalt peale surub ning mina üritan hambad ristis tekitada isu- ja ostmissoovi äratavaid emakeelseid lauseid sellest, kuidas üks poolläbikumav puuderkreem katab kõik iluvead ja paneb pale kasteselt õhetama või kuidas lipiidide ja muude imeainetega rikastatud huuleläige muudab huuled vastupandamatuks ja täidlaseks ja mida kõike veel. teistsugustes tingimustes võiks sellega isegi ju lustida, aga pärast kümne-üheteisttunnist tööpäeva ei tekita antud raamatuke minus mingisuguseidki erutusvärinaid.
just sellepärast olin ma enda jaoks välja haudunud ideaalse plaani sellest, kuidas ma lähen pärast reedest tööpäeva mammuti number üks maja teisel korrusel asuvasse veinipoodi, soetan sealt omale ühe väärt punase veini, loksun trammiga koju, pesen nõusid, pakin lõpuks kohvri lahti ja teen lõpu korteris valitsevale ja võimu ülevõtvale korratusele, korgin lahti punaveini ning üritan nautida ripsmetuššide ja imelainerite otsatut maailma. nagu sellistest unelmatest kunagi asja saaks, eksole. selle asemel suutis móni mind ikkagi clarosse meelitada dóri viimast stamfordi-tööpäeva tähistama, kus kavalad kolm kannu pähe krutskeid hakkasid nikerdama ning pärast dóri metrooni saatmist otsustasin võtta suuna hoopis vittulasse, kuhu ka t. lubas mingi aja pärast jõuda.
jõudsin kokkulepitud ajast tunduvalt varem kohale, rahvast oli hõredalt, aga muusika oli hea, mitte ühtki tuttavat nägu, ainult üks õlleklaasiga üksik noormees üksiku laua ääres. ega siis reede õhtud pole häbenemise päralt ja mida ma ikka üksi hosszúlépésit libistades teinud oleks, seega oli vaja sümpaatse võõra lauda lisanduda ja jutuots lahti teha. tuli välja, et ühiseid vestlusteemased jätkub kauemaks ning et k.-le meeldib hullupööra eesti ja et ta tahab lõuna-eestis mõne järve ääres omale maja soetada. üldse mitte halb partii, peaks mainima. isegi t. ei kukkunud väga tüli norima, kuigi ta pidi tumeda rummi puudumise tõttu üle minema vodka-hosszúlépésile, mis, täheldatagu, ei ole vist maailma kõige tervislikum kokteil. ta kindlasti tapab igasugu batsillid, mis nina kinni ajavad ja kurgu kähedaks, aga ega vist maks just hullupööra õnnelik ei ole selliste kingituste üle.
igal juhul magasin taaskord maha võimaluse harjutada kõrvakiilu andmist, kui mingi suvaline tüüp kaks korda järjest arvas, et ta võib mu tagusmenti katsuda, mul tekib ju mingi imelik refleks, et ei tea, kas nüüd peaks lajatama või midagi kurja ütlema või mõlemat või üldse mitte midagi ja siis ma vahin niisama lolli näoga. pärast üsna mitut pikka sammu ja viinapitsi arvas t., et tal on aeg koju minna ja no tegelikult oli ka minul aeg koju minna, kuigi, nagu selgus, mitte enda koju. inimestele, kes tahavad mõelda riivatuid mõtteid, pean ma kätt südamele pannes tunnistama, et mitte midagi perversset ega ka ülemäära seksikat ei toimunud, põhiliselt olin ma terrorist, kes tuli iga natukese aja tagant lagedale küsimustega stiilis “kes on su lemmikrežissöör?” või “mis värvi sokid sulle meeldivad?” jne. aga ega sellest hommik armulisem olnud.
nii oli vaja turgutada ennast kohviga muuseumis, sinna libises ka üks väike calvados, andes vaid väga üürikeseks ajaks lootuskübeme, et peavalu mind seekord rahule jätab. tundus, et sünagoogi vahetus läheduses katusealuses korteris sisse söödud valuvaigisti ei olnud ka oma ülesannete kõrgusel. seega tekkis mõte teispäevsest gulyáslevesist, mis aga muundus koka puudumise tõttu nisuõlleks ja erinevates määreteks, mida serveeriti pika saia ja salati kõrvale. taolises konditsioonis ei oleks isegi mitte söandanud mõelda olukorrale, kus siseruumides on sigareti pahvimine keelatud. sinna kõrvale palju juttu intellektuaalselt erutavatel teemadel keelest filmini ja läbi kirjanduse tagasi. natuke religiooni ja elu vürtsiks. viimane peatuspaik oli claro. ma lihtsalt polnud gergőt nii ammu näinud, noh.
kui ma lõpuks ennast koju suutsin vedada, näitas kell juba üle kolme pärastlõunal, mis tähendas ülehelikiirusel pesupesemist, nõudepesu, kraamimist ja enesele kaubandusliku välimuse loomist. veidi hilinenud õnnesoovid eesti vabariigile anti üle ja pikkade linade terviseks kliristati klaase ikkagi minu juures, nii et lisaks kartulisalatile õnnestus mul keeta ka hernesuppi. loodetavasti ei jäänud keegi päris nälga. salat, muide, tuli täiesti eesti maitsega ja seda, kui keeruline on siinsete koostiainetega eestimaitselist kartulisalatit valmistada, teavad vaid asjassepühendatud.
Eesti.
Kolmapäev, 25 veebruar, 2009, 22:08 | Posted in Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 1 kommentaarSildid: kodu, lennujaam, pere, pidu, sõbrad, tallinn
leidsin voodi peal väikse ruutsentimeetri, kus mind internetiga varustatakse ja kuna sedapsi ei ole võimalik hästi tõlketööga tegeleda, sest too nõuab ju aeg-ajalt sõnastiku kasutamist, otsustasin hoopis blogist läbi joosta ja endast jälje maha jätta, viimasest sissekandmisest on ju ometi juba nädal aega möödas ja korda on saadetud nii mõndagi. (vahemärkuseks, et see ruutsentimeeter on petlik ja ei taha mitte koostööd teha, aga kui mitu kuud järjest ära unustada naabritele interneti eest tasuda, siis pole ka ime, kui nad parooli ära vahetavad. pealegi pole ju taoline kanaaju päris enda teha, tuleks nad siis vähemalt küsima.)
jätkatagu aga sealt, kus viimati pooleli jäädi. teisisõnu budapesti lennujaamast, mis ei erine teistest õhusadamatest eriti millegipoolest. pealegi läks pesti-praha ots üsna libedalt. üritasin netiga õlleklaasi taga sinasõprust juua ka tšehhide päälinnas, kuid asjatult. siis selgus muidugi tore tõsiasi, et tänu poola kohal toimuvale tihedale õhuliiklusele ei saa me niipea kusagile minema, nii et seda kosutavam oli pärast tunniajast niisama lennukis passimist lõpuks tunda, kuidas maandumisrada õhubussi kõhu alt kaob ja suund üsna järsus diagonaalis pilvede poole võetakse. meeldiva üllatusena sõudis mu kohver mööda tallinna lennujaama pagasilinti esimeste seas minuni ning peegelklaasustest väljudes tervitas mind lisaks issile ka minu kallis emme. mõnevõrra oodatult sadasid siinkõneleja suunas küsimused minu majandusliku olukorra kohta, aga ma ei lasknud end sellest tänu taaskohtumisrõõmule ja tallinna sompus tänavatele kuigivõrd häirida.
õhtu kujunes meeldivaks perekondlikuks söömaorgiaks viimsi mõisa jääkeldrisse tekitatud restoranis, kus pakuti erinevaid hõrgutavaid roogasid. kujutage siis ette minusugust gurmaani pärast makaroni-riisi-tatradieeti (viimasel, kusjuures, puuduvad igasugused kaalu langetavad mõjud) saatmas oma seedeelundkonda kartulijuustupüreesuppi, parti, kalkunit, puuvilju valge šokolaadi kreemiga, kõrvale tooni andmas hõrk punane vein. siin ma ju punastest viinamarjadest valminud jooke praktiliselt ei tarbi, piirdume põhiliselt õllega. nii et igati toekas algus kodumaa-puhkusele. ma vist ei pea lisama, kui otsatult hea meel oli näha oma lähisugulasi, eriti neid kõikse pisemaid. emily ei osanud esiti küll päriselt seisukohta võtta, et mis muga peale peaks hakkama, ehkki ta vennaraas näitas üles märkimisväärset eeskuju, hüpates mulle kaela ja väljendades oma jällenägemisrõõmu pärast pikki igatsust täis kuid. samas ei kulunud sellest pisukesest võõristusest üle saamiseks kuigi palju aega, nii et peagi pidin ma iga natukese aja tagant oma kõige armsama tüdrukutirtsuga akvaariumis elutsevaid kalu käima kaemas. no arusaadav, üks neist oli ikka üsna freak show tegelane. kõige tipuks aga mässasin ülejäänud õhtu kodus saunas koorijate ja kreemidega, turgutades oma meeli ja ihu.
neljapäev oli laste päralt ning et ma mõnda aega eemal olen olnud ja arvatavasti kaks marakratti korraga võiksid olla veidi liiast, kuulus päeva esimene pool pisemale, kellega tegime kelgusõitu ja lasime liumäest alla (st tema lasi, mina vaatasin rohkem pealt), üritasime lumesõda mängida, mis aga lume kokku mitte hakkamisest tingituna hästi ei õnnestunud. füüsilised aktiviteedid värskes õhus (aeroobika?) saatsid noore tütarlapse autos raadiost mahedaid meloodiaid kuulates unedemaale ja oligi aeg sõita vanalinna, et vanem vennaraas koolist koju lõunale vedada, misjärel liikusid mõtted küll bowlingu, küll ajaloomuuseumi suunas, lõppeks jäime ikkagi selle juurde, et tõime poest lego ja lotte, sõime autos salaja natuke šokolaadi ja ajasime neljasilmajuttu. õhtu seevastu veetsin oma kalli nõokse seltsis hundis pelmeene ja siidrit manustades, boheemis kohvi juues, kõrvale päris mitu törtsu juttu kodust-tööst-puhkehetkest, nohja siis tsipa meessuhteid kah sinna otsa.
reede tõotas juba päris algusest peale kaootilisem välja kukkuda. nii oli vaja sõita pestist kingina saadetud veini üle andma, käia läbi mustamäe haiglast, panna emme uuesti viimsi bussile, võtta peale tädi anne, et talt siis kohvitassi ja pannkookide kõrvale värskeid saatkonnauudiseid kuulda, tatsata oma liigõhukese tallaga saabastes mööda treppi toompeale instituuti, näha ära kõik vajalikud direktorid, haarata liisu ja võtta ots uuesti kalamajale, lasta omale õhtuks meik teha, kohtuda telliskivis maashi ja toomasega, osta selverist veidi õlut ja veidi veini ning lõppeks helina köögis kartulisalati ja praetud pelmeenidega laua äärde istuda. ja ikka õnnestus mrthl kõik suurepärased plaanid hapukurkide, marineeritud seente, rollmopsi ning kalapuljongist ja želatiinist koosneva “kaaviariga” ära rikkuda. nojah, kurgid üksi poleks ehk asjaga nii hästi hakkama saanud, aga selle kõige kõrvale käib ju ka veel pudel vedelikuga, mis esmapilgul näib lausa kristallpuhta veena. sellest, mis järgnes, ajalugu vaikib andmete puudumise tõttu. kui just maash minu fopaasid ette ei hakka kandma. nii palju võin öelda, et laupäeva hommik oli raske. oleks vast veel raskem olnud, kui poleks olnud mrtht, kes pelmeene praadis, dumle kommi suust sisse toppis ja klaasi apelsinimahlaga täitis.
ja juba oligi aeg haarata bussijaamast katka, vahepeal mõnda aega lastega jännata ning siis oli tibunksiku kord. kuna viiemillimeetrine koordinaator nõudis mäkkeinet, ei olnud minul ja katkal kuigi palju sõnaõigust, kohvid ja koogid võtsime aga päris kohvikus. justnagu vanadel headel aegadel. mitte et praegu head ajad poleks. aga kõik oli päris endine. koordinaator välja arvata muidugi. tema saatis õhtusel bowlinguringil igasuguseid tegusid korda. korra pani kuulid eriti täpselt veerema, siis jälle jättis anksa peaaegu viimaseks (hensu ei lähe niivõrd arvesse, sest ta on kaks korda pisem, rohkem kui kolm korda noorem ja tal ei ole oma isiklikku koordinaatorit, nii et tema punktid pidi kahega korrutama). oku-vennat oli ütlemata hea meel näha. jah, ma arvan, et kui ma leiutaks viisi, kuidas tallinn ja pest omavahel ühendada, kokku sulatada, siis must saaks maailma õnnelikem inimene. nii häid sõpru nagu mul igaühel ju pole.
pühapäeval ma juba natuke isegi ootasin, et jälle pesti saaks, kuigi tõenäoliselt on tegu selle vastiku vahepealse olekuga, kus kohtumisteks ja lõplikeks vestlusteks ei ole enam aega, samas jälle midagi nagu oleks, piinarikkad hüvastijätud, nukrus ja nõutus. muidugi oli poola õhutsoon taaskord ülekoormatud, nii et tallinnast väljusime ilusa tunnise hilinemisega ehk siis selle nahka läks ajavahemik, mis oli vajalik ümberistumiseks ühelt lennult teisele praha lennujaamas. jooksin küll, aga värava jõudsid nad ikkagi juba sulgeda. järgmise lennuni, mille peale mind ja veel üht eesti tüdrukut ümber istutati, jäi kaks ja pool tundi. turtsusin ja plärtsusin, tuju läks kuidagi ära (nad ei anna ju tänapäeval lennukis isegi mitte süüa, rääkimata alkoholist. sigadus!), aga lõpuks jõudsime nii mina kui minu kohver ühes tükis ferihegyile, sealt kahele õllele heleni juurde ja esmaspäeva hommikul tööle. nagu viis kopkat.
oleksin selle aja jooksul praegu vähemalt viis lehekülge jõudnud ära tõlkida, aga nüüd ma lähen vist magama.
kiuks tegutseb jälle.
Kolmapäev, 18 veebruar, 2009, 17:50 | Posted in Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 kommentaarSildid: budapest, jõulud, kultuur, pidu, töö
minu arust on see maailma suurim lollus, et lennujaamades ei ole tasuta wifit. ja kui on, siis see ei taha koostöötada.
AGA. kuna mitmelt poolt on tulnud kaebusi ses osas, et ma väga ei kirjuta praegusel ajal, siis on see peaasjalikult tingitud oludest, kus mu elu on asunud monotoonse rütmi keskmisest talutavamasse rööpasse. eelnevaga pean ma silmas, et hommikul torman kodust tööle, et võtta kohv ja suitsetada poistega väljas kaks sigaretti, misjärel üritada tööd teha maailmas lokkava majanduskriisi taustal, mis aga seeläbi on mõnevõrra raskendatud. viimase kohta annab tunnistust ka töö tulemuslikkus või pigem selle märgatav puudumine. kui päev on õhtusse saadud ning eriti, kui on tegemist kolmapäevaga, ootab mind netitelevisiooni rikkalik maailm, peaasjalikult siiski gossip girl. ja flight of the conchords. ja house. aeg-ajalt kokkan sõpradele, aga üldiselt veereb päev üsna üheülbaliselt õhtusse. nädalavahetused mööduvad üldjoontes claros, kus mõnikord saadetakse paremaid sõpru kodumaale, mõnikord võetakse nädalavahetusest tingituna mõned õlled. midagi erutavat ja põnevat juhtub harva.
muidugi oleksin ma võinud kirjutada katka külaskäigust, mis osutus ülekaalukalt lõbustusasutusi väisavaks võidujooksuks, tasakaaluks mõni kontsert, mõni kino, mõni muuseum ja tavapärane turism. see toimus muidugi juba detsembri alguses, meie oleme nüüdseks omadega jõudnud veebruari teise otsa, aga lokaali- ja gastronoomiaralli tulemuste kohta käivad märkmed võin siinkohal sellegipoolest välja tuua.
claro –> mitmeid ja mitmeid kordi, proovides ära nii caesari salati, gulyáslevesi kui tantsud pärast koha sulgemist.
múzeum cukrászda –> nisu- ja rukkiõlu.
frici papa –> kohalik koduköök ja palju välismaalasi.
víg café –> läbikülmunud jalad ja käed pärast jalutuskäiku basiilika, parlamendi ja margiti saare lähiümbruses.
mäkk –> kohustuslik. märkmeid ei vaja.
moszkva väljaku gyros –> et oleks maitstud ka siinne põhiline kesköine eine, kuigi see toimus meie puhul päise päeva ajal.
grinzingi –> meeldejäävaimaks osutus fröccsi märgatav kallinemine ja vähemalt üks vana kelner.
fecske –> seal meile juua ei antudki, nad olid solvunud meie peale ja väitsid, et lokaal on suletud. nüüd ta on jäädavalt läinud. tõenäoliselt just eelmainitud põhjustel.
sellő –> kuna fecskesse ei lastud ja orpheus oli juba uksed sulgenud, hing aga ihaldas musta absinti, võtsime ette just selle suurepärase ööpäevläbilahti õuduse. (antud klassis võistleb taga muidugi tihedalt zene van, tánc nincs boráros téril.)
randevuu –> maailmaköökide degusteerimisel ei tasu välja jätta ka itaalia köögi universaalseimat leiutist, pitsat.
alibi –> üks õige armas prantsusepärane kohvik on vahelduse mõttes kohustuslik käik.
gödör –> toimumas oli inimõigusi kaitsev päev, mille raames toimus kontsert, kuhu me aga ei jäänud.
cökxpon –> szilvási tegi oma tavapärast gigi, kuigi tol korral oli see veidi uppunud olekuga. muidugi eredaim hetk leidis aset siis, kui katka oli veidi kauaks tualetti jäänud ning naastes vastas minu küsimusele, kus ta nii kaua oli, mängleva loomulikkusega, et ah ei, ma suudlesin.
szimpla –> meie lauda istus inglise keelt mitte mõistev noormees, kellele katka väga meeldima hakkas ning kes ei uskunud lõpuni välja, et minu kallis sõbranna kohalikku keelt ei valda. otseloomulikult ei puudunud programmist ka tants tomiga.
gerbeaud –> jälle üks kohalik turismiobjekt, kus šokolaadi oli rohkem kui rubla eest ja arve üüratu ning kus kahekümneprotsendine jootraha on arvele automaatselt sisse arvestatud.
helyi érdekű vasút (HÉV) –> asub teine csepeli hévi lõpppeatuses ja on liiga suitsune.
kiadó –> toitu oli taldrikus ülemäära palju ning koht ise ammendas ennast seekord äärmiselt kiiresti.
instant –> tegemist teatud kontekstis uue kohaga, mis on igal nädalavahetusel puupüsti rahvast täis ja ega me ka seekord istekohta ei leidnud.
ellátó –> muusika on seal igal juhul hea.
mumus –> palju tantsu ja kõristiga mees.
“ma ütlen, see alkohol on saatanast!”
“ei ole, jumala lõbus on.”
vittula –> kuidas muidu. õnnestus sisse sadada õhtul, kui nad mängisid väljakannatamatult halba muusikat.
selline oleks katka külaskäik lühidalt kokku võetuna, ülal kirjutatud read aga räägivad enda eest ilusa muinasloo tabamatuid mõõtmeid võtnud dekadentsist.
jõulud möödusid lõbusalt paremate sõprade seltsis, mitu päeva järjest kokates ja selle saavutusi ühe õhtu jooksul hävitades. ei puudunud verivorst ega kapsad, jõulusink ega kotleitd, kalkun ega toorjuustukook. ning aastavahetuse osas tegin ühe äärmiselt strateegilise vea, andes loa kaks tuhat üheksa vastu võtta minu neljakümneruutmeetrises korteris üüritroska uulitsas. tagajärjeks oli kiire põgenemine kodust uhiuue aasta hommikul, naasta suutsin alles jaanuari teise päeva pärastlõunal, et seista silmitsi kahjustustega, mis ühe öö jooksul seente kombel udust (loe: suitsuvinest) välja hüppasid.
lisaks mainitud seikadele ei ole toimunud mitte midagi tähelepanuväärset, ehk tasub välja tuua vaid minu labiilsuse meessuhetes, mida annab võrrelda eelkõige kabuhirmuga emotsionaalse striptiisi osakonnas.
seda värskendavamalt mõjus esta külaskäik, mida ma kannatamatult ootasin ning mis osutus täpselt nii frivoolseks, amüsantseks ja dekadentlikuks, kui ma ette kujutasin. aga sellest on väga tabavalt esta juba oma blogis kirjutanud, nii et ma ei hakka talle kvaliteedi osas sekundeerima.
mõne aja pärast aga algab pääs lennukile, iga minutiga jõuan ma lähemale oma perekonnale, oma naistele ja oma parimatele sõpradele, kelle järele on nende äraoldud viie kuu jooksul paratamatult väljakannatamatu igatsus tekkinud. käesoleva sissekande riputan üles kohe, kui internett minuga sammu suudab pidada, ja loodetavasti kuuleb minu tegemistest kodumaal üsna pea.
dineed ja sõbrad.
Esmaspäev, 13 oktoober, 2008, 20:52 | Posted in Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 3 kommentaariSildid: budapest, pesumasin, pidu, töö
seljataga on kaks õhtusööki, üks sünnipäev ja üks soolleib – igati toekas ja tõhus nädalavahetus. pluss teisipäevane szilvási kontsert, mille lõpetas taaskord mulle pühendatud laul ja vestlus bändi ninamehe emaga, kes rääkis pikalt mu imelisest tantsuoskusest ja sellest, kuidas ta poeg mind austab. ausalt öeldes oli pisut veider situatsioon. kuna chill-ruumis oli palju patju ja mahe muusika, jäime kontserdi suuremast osast ilma, nii et kõik tantsimata jäänud tantsud tuleb homme õhtul tasa teha. selg märjaks ja kaloritele säru. alati on, mida oodata. nagu näiteks ka kolmapäevast barabás lőrincit, kuigi nägus kitarrist väitis, et trompetistina on ta ümmargune null. julgeks vastu vaielda. teine meeldiv asjaolu on see, kui sõbrad hästi süüa teevad. lausa lust istuda laua ääres, seni kui teine su köögi üle võtab, aeg-ajalt törtsu paalinkat klaasi valada (olenevalt olukorrast ka õlut) ja lahedalt jutelda. nugadest ja richard bonast.
et asjad ilmtingimata nii ei taha minna, nagu mina isiklikult sooviksin, seda illustreerib ilmekalt ka eilne pesupesemine. tegelikult ei saa seda päris nii nimetada, sest ma panin riided masinasse, trumlile kaane peale, lülitasin vajalikke nuppe ning etskae, järgmisel hetkel kõlasid imelikud hääled, peale mida ma üritasin ta võimalikult kiiresti välja lülitada. uurisin asja ning selgus, et trummel on kinni kiilunud, mis võis juhtuda vaid seetõttu, et ma järelikult ikka ei pannud kaant päris nii kinni, nagu oleks pidanud. nüüd on siis mu pesu vedelenud selles õnnetus trumlis kaks päeva, aga kuna ka siin eksisteerivad remondimehed, siis tuleb üks taoline eksemplar homme siia ja võtab mu viimsegi raha ära. hea dilemma – riided versus toit (pluss mõni õlu claros).
heade uudiste rubriiki kuulub samas fakt, et alates järgmisest esmaspäevast hakkan ma ametlikult taas tööinimeseks, et ungari riigi kukrut maksudega kõvasti täiendada. aega võttis, aga lõpuks sai ju ka asja. pealegi on selle kuu aja jooksul vaikselt peale tulnud tegutsemisind, mis hõlmaks tunnid hommikust pärastlõunani, mitte pärastlõunast hommikuni, kuigi vahelduse mõttes kulusid pimedad pesti tänavad marjaks ära küll.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Sisestused ja kommentaarid feeds.
