Tere tulemast päris maailma

nagu arvata võis, ei käi siin paberite ajamine päris nii, nagu ideaalse maailmakorra puhul ette võiks kujutada. kui me üleeile timiga lõpuks kohalikku omavalitsusse või paberimajandusbüroosse läksime, kuulsin üle pika aja jälle seda nii kurikuulsat ja magusat ungari lauset ááá, ez nem így működik, tähendusega see ei käi mitte sedamoodi. minu jaoks täiesti loogikavastane (kes see siis ungari kunagi midagi loogika järgi on üritanud teha), aga põhimõtteliselt peaks asjad siis käima nii, et mitte ma ei saa kõigepealt sissekirjutust ja siis elamisluba ja elukohatõendit, vaid vastupidi. esiteks väike neljakandiline paberilipik, mis tõestab mu siinset elukohta ning alles siis annavad nad mulle sissekirjutuse. no ma lihtsalt ei suuda sellest mõttekäigust aru saada, aga käredaks suitsetatud häälega naisterahvas teisel pool pleksiklaasi nii mulle raius. taolises kohas on vist ka üsna võimatu jääda terve mõistuse juurde või mitte ohtralt suitsetama hakata, sest kaheksanda kerületi paberimajanduskontor on antropoloogi unistus. sealt saaks suhteliselt täiusliku dokfilmi kohalikest mustlastest ja muudest vähemustest. kuna timi tahtis igaks juhuks veel üle küsida, ega juhuslikult tema korterisse enam kedagi sisse pole kirjutatud, oli mul aega istuda ja jälgida neid kohalikke vaatamisväärsusi kodututest kuni kadakaturulasteni (siinses kontekstis hiinaturulasteni). vapustav kontingent. aega oli mul põhiliselt seepärast, et ega siis siin ei ole niisama lihtne teada saada, kas kellelgi on veel kehtiv sissekirjutus sinu isiklikku korterisse. ei, kõigepealt pead sa minema kassasse, kus on selliste asjade jaoks olemas eraldi töötaja, kes väljastab siis 50 forinti peale (umbes 3 krooni eesti rahas) käsitsi arve, kuhu sa pead oma valge käekesega allkirja andma, võtma siis selle tšeki, minema tagasi pleksiklaasinaise manu, kes kusagile taharuumi ära kaob (tõenäoliselt suitsule) ega ilmu sealt välja enne viit-kuut minutit. siis ta lõpuks näpib veel korra arvutit ja ütleb, et ei, korter on puhas nigu valge paberileht enne tindivihma.

eile jõudis ootamatult siia esivandersell, kellel pidi rongi peal vastas käima ning siis endaga migratsiooniametisse kaasa vedama. et siis hakata sealtpoolt asja ajama. lihtsalt selleks, et võiks öelda – ma viibin siin täiesti seaduslikult. kõigepealt läksin vanasse tuttavasse ehitisse, kust mind saadeti kohe paar ust tagasi asuvasse boksi, kus naeratav naisterahvas arvas, et kui siin ootab liiga palju inimesi, siis on mõistlikum minna hoopis natuke eemal asuvasse majja ja saali, kus ma kindlasti oma elamisloa järele nuhkimisega algust saan teha. leidsime lõpuks õige koha üles, abivalmis nooremapoolne meesterahvas küsis, kuidas ta mind aidata saab ja siis tuli välja hoopis, et loa jaoks peab mul lisaks üürilepingule olema ette näidata ka tööleping (pluss veel üsna mitu muud sorti pabereid). st on olemas järgmised variandid loa saamiseks – töö, õpingud, ungari sugulus, muu. see muu aga tähendab, et mul peaks pangakontol olema meie rahas reaalselt vähemalt viiekohaline number, kuigi mingit kindlat summat pole paika pandud. noh, isegi kui mul oleks taoline raha olemas, pole kindel, et nad aksepteeriksid minu eesti pangaarvet. seega on praegu seis sedasine, et kõigepealt pean ma suutma veenda oma tööandjat, et mul ei saagi olla elamisluba ega elukohatõendit, kui mul pole tööd. sellega hakkab tõenäoliselt veel nalja saama. ainult et seekord suhtun ma sellesse juba eos huumoriga traagika asemel. närvirakud on mulle ikka kallim vara.

pärast migratsiooniametit ei jää muud üle, kui mõned õlled võtta. kodus, kangelaste väljaku läheduses asuvas restoranis, seejärel claros, fecskes, muuseumis. muuseumis avastasime järsku, et kell on neli hommikul ja et vandersell peab tunni pärast lennujaamas tšekk-innima. niisiis jooksime esiti ringteele koju asjade järele ning kuna lendajal endal polnud õrna aimugi, mis terminalist ta lennuk läheb, üritasin veidi viltuse, kuid üdini heatahtliku pilguga netist üles leida koha, mis annaks sellekohast informatsiooni. otsustasin, et selleks on ferihegy 2, haarasime kotid, jooksime trepist alla, tellisime takso ning sõitsime neljakesi – mina, vandersell, kirss ja gy. - lennujaama poole. terve tee oli jube naljakas. ma ei oska enam kuidagi öelda, mispärast. natuke pärast viit olime igal juhul kohal, kõik sujus, kohvik tehti lahti, istusime mõnda aega veel seal ning saatsime siis sõbra oma väravasse. nojah, pärast küll selgus, et lennuk läks ikka ilma sõbrata minema, aga vähemalt pandi ta tasuta järgmise peale. mõnikord on hea, kui ümberistumiste vahel on rohkem kui 25 minutit.

meie kolmekesi võtsime suuna millegipärast kesklinna suhtes hoopis teise kanti, kuhu me sõitsime aastaid. kindlasti oleks olnud mõistlikum tulla otse koju ja oma linade vahel rahulikult tervist tagasi oodata, aga püüa sa seda taolisel hetkel ajule seletada. hästi ikka ei õnnestu küll. nii ei jõudnud ma ka poole kümneks iluprotseduuridele, suutsin oma tilgatumaks tühja telefoni seitsmeteistkümnendasse kerületti maha jätta, tekitades kodus pärast sellekohast avastust enda jaoks väikse paanika, aga see lahenes kohe, kui ma suutsin murdosasekundiks kaine mõistusega asjale vaadata. õhtul sõime timiga liszti väljakul pannkooki – selline lahkumisõhtusöögi-laadne üritus. vaikne ja meeldiv. hääl on taas mind maha jätnud ja magamata tunnid nõuavad tasategemist.