Tere tulemast päris maailma

siis, kui päike on kõrgel

kui reede pärastlõuna lõpuks kätte jõudis ja tööpäev omadega otsakorrale sai, tippisin kiiresti läbi sajuste ja jahedate tänavate idavaksalisse, et seal reginaga kohtuda, et sealt palgaostlema minna. tööpäev lõppes kell pool kuus, kümne paiku tesco ja muude kilekottidega bussipeatuse poole kooserdades ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuhu kadus aeg. samas ei antud mulle ka liiga palju mõtlemisaega, kuna sõber t. helistas kannatamatult ja kamandas mind clarosse, kus noormehed mind läbematult ootasid. kiire outfiti vahetus ja tuttav, samas viimasel ajal veidi rohtu kasvanud tee jalge all, sadasin ma mõnevõrra väsinult kodukõrtsi. esimese kõõrdpilgu sain selle peale, et tellisin soproni asemel pika sammu. küsimuse “kas sinuga on kõik korras?” mitu korda järjest sain selle peale, kui otsustasin teksist keelduda. aga ma olin ju terve päeva jooksul söönud karbi vaarikaid ja kolm aprikoosi! mul lihtsalt ei olnud tahtmist laupäeval jälle äraarvamismänge mängida. lõppeks jõudsin veidi rammetult aga laheda meelega nii kolme paiku koju.

laupäeva hommikul, kui kohv ja keefir olid peavalu ajukurdude vahelt eemaldanud, hakkasin kanasalatit valmistama – mõningase kana, mõningase seene ja ohtra juurviljaga. kui rattasõber oli äratatud, pakkisin sedasama salatit karpi kaasa ja uhasime läbi kesklinna ja üle kettsilla batthyányi väljakule, abivahendiks hév ja suunaks omszki. kui tuuleke poleks olnud keskmisest jahedam ja tugevam, oleks võinud sellest saada ideaalne rannailm, seevastu pidin ennast aeg-ajalt vees soojendamas käima. ega me väga pikalt seal ei pikutanudki, kokku ehk paar tundi, kell sai nii kaugele, et uueks suunaks valisin margiti saare, kus mind ootasid endised kolleegid ja mona valmistatud brownied, mis on ilma igasuguse liialduseta jumalikud ning mona võiks vabalt hoopis brownie-küpsetamisega raha teenida. lubasin omale ühe tüki ja siis ühe enese eest salaja, aga samas, kui tihti mind ikka taolise delikatessiga kostitatakse. kuigi vanu töökaaslasi oli väga hea üle pika aja trehvata, ei antud mulle ikkagi asu ning peagi pidi taas sadulasse hüppama ja koju kihutama, et teha ennast moogi kontserdile vastavalt kauniks. säilitasin kahe pika sammu ja tagareast nautlemisega oma väärikuse, tegin koduteel põike clarosse ja magasin siis magusalt kella kaheksani pühapäeva hommikul.

kaheksani seepärast, et üheksast ootas mind juba kosmeetik, et vahaga sõprussidemeid uuendada ning seejärel suundusime sõber plaanimuutusega esztergomi rongi peale, kus selgus, et pilisvörösvári ja piliscsaba vaheline raudteelõik on suletud, jalakäijad toimetatakse kohale bussidega, ratturitel on aega pool tundi läbida ligikaudu 7 kilomeetrit mägedes, kus iga sekundi tagant vuhisevad mööda ja vastu autod, päike praeb selga ja pedaalidega enam mitte nii harjunud jalad protesteerivad kõige vastu, mis ülespoole viib. lõpuks ei viitsinud me enam endal hinge välja sõita, võtsime rahulikult ning jäime napilt oma rongist maha. samas oli meil ligi tund aega, et kerida ennast varjulises raudteejaamas pingile, nosida kaasa võetud aprikoose ning teha mõned sigaretid. esztergomi me lõpuks ikkagi jõudsime, kuigi ei jäänud sinna pikalt pidama, vaid suundusime hoopis üle párkányi silla sturovosse, kinnitasime teeäärses restauraatsios keha, kulgesime mööda vanalinna ja potsatasime lõpuks kohalikus rannas. mina tegin mõne tiiru basseinis ja sõbrustasin seejärel ülejäänud aja päikesega. tagasiteeks valisime piisavalt hilise rongi, et enam mäest üles ei peaks sõitma, kuigi vastassuunas oleks olnud vaid üks järsem tõus, suuremalt jaolt pigem langus. viitsimatus ja väsimus said meist võitu, nii et koju jõudes korkisime lahti minu lemmikveini, mis mind külmikust juba mitu päeva piidlend oli, mina valmistasin sinna juurde ühe ääretult maitsva káposztás tészta.

ilus, mis.