Tere tulemast päris maailma

kui ma eile lõpuks veerand ja poole ühe vahel silmad lõplikult lahti tegin, ei aimanud mu lustlik süda veel midagi halba. tegin omale väikse kohvi, pahvisin rippgaleriis (nii on selle tõlkinud hiedel, uskumatult kole sõna, aga ega ringtrepikoda ei kõla ka paremini) kiisutassis espresso kõrvale esimest sigaretti ja ei mõelnudki ennast liiga kiiresti liigutada. kui ma lõpuks end pidžaamast välja sikutasin ja veeprotseduuridega ühele poole sain, tiksus kell juba kolme peal, soojendasin kiiresti omale lurtsuspagetirooga ning asutasin õue, et haarata poest kvaliteetvein, suunaga erzsébeti silla poole. bussis tundsin äkki, et millegipärast annab mu kõht endast liialt märku, miks, seda ei osanud ma kohe kuidagi välja mõelda. jõe ääres keerasin ennast asendisse, kus krambitamist väga tunda polnud ning istusin nii paberi ja pliiatsiga päris pimedani, kõike veini ei õnnestunud siiski ära juua. jõgi on praegu ebatavaliselt madal, nii polnud tast suuremat silmailu kuni hämardumiseni.

pärast väikest kõrvalepõiget koju võtsin timi kampa ning nii asutasime kolmandiku veiniga helina poole, et sealt kirss ja hedda kaasa vedada. kõht ei olnud kohe üldse paremaks läinud, valutas kurivaim päris korralikult, nii et ainus mõeldav liikumistempo oli turistisamm. kohustuslik szimpla mineraalveega (sic!) ning seejärel kohustuslik vittula, kus ma ei joonud üleüldse midagi (sic!!!), vaid tundsin ennast juba väga halvasti. esiteks ei olnud seal õhust haisugi, hingamine oli lihtsalt ülehinnatud luksus. nii ei pidanud ma vastu isegi seni, kuni kirss ja hedda oleks oma joogid lõpetanud ning roomasin kuidagimoodi koju, kus ma avastasin, et lisaks valule on mul ka palavik. lootus, et hommikuks olen terve, elas jõudsalt oma elu, kuigi, nagu ärgates selgus, alusetult.

täna olen üritanud oma valutavast kõhust võimalikult suure kaarega mööda vaadata, kaaninud puskinis kummeliteed, korrastanud ja saatnud oma cv-d, näinud üle liiga pika aja hankat, kes just äsja pool-ümbermaailmareisilt naases ning nüüd tagasi kraakovisse läheb, millest aga mul nii siiralt kahju on, et ei oska seda isegi mitte sõnadesse panna, sest lõppeks on ta ikkagi üks minu kahest kõige lemmikumast poolatarist. tõenäoliselt me oleksime võinud taga terve ööpäeva (kui mitte rohkem) vadistada, sest meie võimed ses osas selgusid juba koos veedetud balassi-aastal, ainult et temal on täna veel liiga palju kohtumisi, minul tüdrukud ja hüpe clarosse, kuna lubatud ju sai ikkagi. kui ainult terveks saaks…