siis, kui kõik läheb vastupidiselt plaanitule.

Teisipäev, 3 märts, 2009 at 0:35 | In Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 Comment
Tags: , , ,

võtsin omale voodikaaslaseks suure tassi teed väga ohtra koguse meega, lootuses, et minu kurjakuulutavad eelaimdused läheneva gripi kohta (mille vastu ma muide vaktsineeritud sain) on alusetud. aga silmad, lihased ja üldine loidus ütlevad mulle midagi muud. loidus seevastu ei tee mind karvavõrdki unisemaks, nii et sama hästi võin ma ka rääkida sellest, kuidas minu öökapilugemiseks on viimasel ajal saanud teatud dekoratiivkosmeetika kataloog, mille eestikeelse tõlke esitamise tähtaeg julmalt peale surub ning mina üritan hambad ristis tekitada isu- ja ostmissoovi äratavaid emakeelseid lauseid sellest, kuidas üks poolläbikumav puuderkreem katab kõik iluvead ja paneb pale kasteselt õhetama või kuidas lipiidide ja muude imeainetega rikastatud huuleläige muudab huuled vastupandamatuks ja täidlaseks ja mida kõike veel. teistsugustes tingimustes võiks sellega isegi ju lustida, aga pärast kümne-üheteisttunnist tööpäeva ei tekita antud raamatuke minus mingisuguseidki erutusvärinaid.

just sellepärast olin ma enda jaoks välja haudunud ideaalse plaani sellest, kuidas ma lähen pärast reedest tööpäeva mammuti number üks maja teisel korrusel asuvasse veinipoodi, soetan sealt omale ühe väärt punase veini, loksun trammiga koju, pesen nõusid, pakin lõpuks kohvri lahti ja teen lõpu korteris valitsevale ja võimu ülevõtvale korratusele, korgin lahti punaveini ning üritan nautida ripsmetuššide ja imelainerite otsatut maailma. nagu sellistest unelmatest kunagi asja saaks, eksole. selle asemel suutis móni mind ikkagi clarosse meelitada dóri viimast stamfordi-tööpäeva tähistama, kus kavalad kolm kannu pähe krutskeid hakkasid nikerdama ning pärast dóri metrooni saatmist otsustasin võtta suuna hoopis vittulasse, kuhu ka t. lubas mingi aja pärast jõuda.

jõudsin kokkulepitud ajast tunduvalt varem kohale, rahvast oli hõredalt, aga muusika oli hea, mitte ühtki tuttavat nägu, ainult üks õlleklaasiga üksik noormees üksiku laua ääres. ega siis reede õhtud pole häbenemise päralt ja mida ma ikka üksi hosszúlépésit libistades teinud oleks, seega oli vaja sümpaatse võõra lauda lisanduda ja jutuots lahti teha. tuli välja, et ühiseid vestlusteemased jätkub kauemaks ning et k.-le meeldib hullupööra eesti ja et ta tahab lõuna-eestis mõne järve ääres omale maja soetada. üldse mitte halb partii, peaks mainima. isegi t. ei kukkunud väga tüli norima, kuigi ta pidi tumeda rummi puudumise tõttu üle minema vodka-hosszúlépésile, mis, täheldatagu, ei ole vist maailma kõige tervislikum kokteil. ta kindlasti tapab igasugu batsillid, mis nina kinni ajavad ja kurgu kähedaks, aga ega vist maks just hullupööra õnnelik ei ole selliste kingituste üle.

igal juhul magasin taaskord maha võimaluse harjutada kõrvakiilu andmist, kui mingi suvaline tüüp kaks korda järjest arvas, et ta võib mu tagusmenti katsuda, mul tekib ju mingi imelik refleks, et ei tea, kas nüüd peaks lajatama või midagi kurja ütlema või mõlemat või üldse mitte midagi ja siis ma vahin niisama lolli näoga. pärast üsna mitut pikka sammu ja viinapitsi arvas t., et tal on aeg koju minna ja no tegelikult oli ka minul aeg koju minna, kuigi, nagu selgus, mitte enda koju. inimestele, kes tahavad mõelda riivatuid mõtteid, pean ma kätt südamele pannes tunnistama, et mitte midagi perversset ega ka ülemäära seksikat ei toimunud, põhiliselt olin ma terrorist, kes tuli iga natukese aja tagant lagedale küsimustega stiilis “kes on su lemmikrežissöör?” või “mis värvi sokid sulle meeldivad?” jne. aga ega sellest hommik armulisem olnud.

nii oli vaja turgutada ennast kohviga muuseumis, sinna libises ka üks väike calvados, andes vaid väga üürikeseks ajaks lootuskübeme, et peavalu mind seekord rahule jätab. tundus, et sünagoogi vahetus läheduses katusealuses korteris sisse söödud valuvaigisti ei olnud ka oma ülesannete kõrgusel. seega tekkis mõte teispäevsest gulyáslevesist, mis aga muundus koka puudumise tõttu nisuõlleks ja erinevates määreteks, mida serveeriti pika saia ja salati kõrvale. taolises konditsioonis ei oleks isegi mitte söandanud mõelda olukorrale, kus siseruumides on sigareti pahvimine keelatud. sinna kõrvale palju juttu intellektuaalselt erutavatel teemadel keelest filmini ja läbi kirjanduse tagasi. natuke religiooni ja elu vürtsiks. viimane peatuspaik oli claro. ma lihtsalt polnud gergőt nii ammu näinud, noh.

kui ma lõpuks ennast koju suutsin vedada, näitas kell juba üle kolme pärastlõunal, mis tähendas ülehelikiirusel pesupesemist, nõudepesu, kraamimist ja enesele kaubandusliku välimuse loomist. veidi hilinenud õnnesoovid eesti vabariigile anti üle ja pikkade linade terviseks kliristati klaase ikkagi minu juures, nii et lisaks kartulisalatile õnnestus mul keeta ka hernesuppi. loodetavasti ei jäänud keegi päris nälga. salat, muide, tuli täiesti eesti maitsega ja seda, kui keeruline on siinsete koostiainetega eestimaitselist kartulisalatit valmistada, teavad vaid asjassepühendatud.

kiuks tegutseb jälle.

Kolmapäev, 18 Veebruar, 2009 at 17:50 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 Comment
Tags: , , , ,

minu arust on see maailma suurim lollus, et lennujaamades ei ole tasuta wifit. ja kui on, siis see ei taha koostöötada.
AGA. kuna mitmelt poolt on tulnud kaebusi ses osas, et ma väga ei kirjuta praegusel ajal, siis on see peaasjalikult tingitud oludest, kus mu elu on asunud monotoonse rütmi keskmisest talutavamasse rööpasse. eelnevaga pean ma silmas, et hommikul torman kodust tööle, et võtta kohv ja suitsetada poistega väljas kaks sigaretti, misjärel üritada tööd teha maailmas lokkava majanduskriisi taustal, mis aga seeläbi on mõnevõrra raskendatud. viimase kohta annab tunnistust ka töö tulemuslikkus või pigem selle märgatav puudumine. kui päev on õhtusse saadud ning eriti, kui on tegemist kolmapäevaga, ootab mind netitelevisiooni rikkalik maailm, peaasjalikult siiski gossip girl. ja flight of the conchords. ja house. aeg-ajalt kokkan sõpradele, aga üldiselt veereb päev üsna üheülbaliselt õhtusse. nädalavahetused mööduvad üldjoontes claros, kus mõnikord saadetakse paremaid sõpru kodumaale, mõnikord võetakse nädalavahetusest tingituna mõned õlled. midagi erutavat ja põnevat juhtub harva.

muidugi oleksin ma võinud kirjutada katka külaskäigust, mis osutus ülekaalukalt lõbustusasutusi väisavaks võidujooksuks, tasakaaluks mõni kontsert, mõni kino, mõni muuseum ja tavapärane turism. see toimus muidugi juba detsembri alguses, meie oleme nüüdseks omadega jõudnud veebruari teise otsa, aga lokaali- ja gastronoomiaralli tulemuste kohta käivad märkmed võin siinkohal sellegipoolest välja tuua.

claro –> mitmeid ja mitmeid kordi, proovides ära nii caesari salati, gulyáslevesi kui tantsud pärast koha sulgemist.
múzeum cukrászda –> nisu- ja rukkiõlu.
frici papa –> kohalik koduköök ja palju välismaalasi.
víg café –> läbikülmunud jalad ja käed pärast jalutuskäiku basiilika, parlamendi ja margiti saare lähiümbruses.
mäkk –> kohustuslik. märkmeid ei vaja.
moszkva väljaku gyros –> et oleks maitstud ka siinne põhiline kesköine eine, kuigi see toimus meie puhul päise päeva ajal.
grinzingi –> meeldejäävaimaks osutus fröccsi märgatav kallinemine ja vähemalt üks vana kelner.
fecske –> seal meile juua ei antudki, nad olid solvunud meie peale ja väitsid, et lokaal on suletud. nüüd ta on jäädavalt läinud. tõenäoliselt just eelmainitud põhjustel.
sellő –> kuna fecskesse ei lastud ja orpheus oli juba uksed sulgenud, hing aga ihaldas musta absinti, võtsime ette just selle suurepärase ööpäevläbilahti õuduse. (antud klassis võistleb taga muidugi tihedalt zene van, tánc nincs boráros téril.)
randevuu –> maailmaköökide degusteerimisel ei tasu välja jätta ka itaalia köögi universaalseimat leiutist, pitsat.
alibi –> üks õige armas prantsusepärane kohvik on vahelduse mõttes kohustuslik käik.
gödör –> toimumas oli inimõigusi kaitsev päev, mille raames toimus kontsert, kuhu me aga ei jäänud.
cökxpon –> szilvási tegi oma tavapärast gigi, kuigi tol korral oli see veidi uppunud olekuga. muidugi eredaim hetk leidis aset siis, kui katka oli veidi kauaks tualetti jäänud ning naastes vastas minu küsimusele, kus ta nii kaua oli, mängleva loomulikkusega, et ah ei, ma suudlesin.
szimpla –> meie lauda istus inglise keelt mitte mõistev noormees, kellele katka väga meeldima hakkas ning kes ei uskunud lõpuni välja, et minu kallis sõbranna kohalikku keelt ei valda. otseloomulikult ei puudunud programmist ka tants tomiga.
gerbeaud –> jälle üks kohalik turismiobjekt, kus šokolaadi oli rohkem kui rubla eest ja arve üüratu ning kus kahekümneprotsendine jootraha on arvele automaatselt sisse arvestatud.
helyi érdekű vasút (HÉV) –> asub teine csepeli hévi lõpppeatuses ja on liiga suitsune.
kiadó –> toitu oli taldrikus ülemäära palju ning koht ise ammendas ennast seekord äärmiselt kiiresti.
instant –> tegemist teatud kontekstis uue kohaga, mis on igal nädalavahetusel puupüsti rahvast täis ja ega me ka seekord istekohta ei leidnud.
ellátó –> muusika on seal igal juhul hea.
mumus –> palju tantsu ja kõristiga mees.
“ma ütlen, see alkohol on saatanast!”
“ei ole, jumala lõbus on.”
vittula –> kuidas muidu. õnnestus sisse sadada õhtul, kui nad mängisid väljakannatamatult halba muusikat.

selline oleks katka külaskäik lühidalt kokku võetuna, ülal kirjutatud read aga räägivad enda eest ilusa muinasloo tabamatuid mõõtmeid võtnud dekadentsist.

jõulud möödusid lõbusalt paremate sõprade seltsis, mitu päeva järjest kokates ja selle saavutusi ühe õhtu jooksul hävitades. ei puudunud verivorst ega kapsad, jõulusink ega kotleitd, kalkun ega toorjuustukook. ning aastavahetuse osas tegin ühe äärmiselt strateegilise vea, andes loa kaks tuhat üheksa vastu võtta minu neljakümneruutmeetrises korteris üüritroska uulitsas. tagajärjeks oli kiire põgenemine kodust uhiuue aasta hommikul, naasta suutsin alles jaanuari teise päeva pärastlõunal, et seista silmitsi kahjustustega, mis ühe öö jooksul seente kombel udust (loe: suitsuvinest) välja hüppasid.

lisaks mainitud seikadele ei ole toimunud mitte midagi tähelepanuväärset, ehk tasub välja tuua vaid minu labiilsuse meessuhetes, mida annab võrrelda eelkõige kabuhirmuga emotsionaalse striptiisi osakonnas.

seda värskendavamalt mõjus esta külaskäik, mida ma kannatamatult ootasin ning mis osutus täpselt nii frivoolseks, amüsantseks ja dekadentlikuks, kui ma ette kujutasin. aga sellest on väga tabavalt esta juba oma blogis kirjutanud, nii et ma ei hakka talle kvaliteedi osas sekundeerima.

mõne aja pärast aga algab pääs lennukile, iga minutiga jõuan ma lähemale oma perekonnale, oma naistele ja oma parimatele sõpradele, kelle järele on nende äraoldud viie kuu jooksul paratamatult väljakannatamatu igatsus tekkinud. käesoleva sissekande riputan üles kohe, kui internett minuga sammu suudab pidada, ja loodetavasti kuuleb minu tegemistest kodumaal üsna pea.

Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.