Tere tulemast päris maailma

leidsin voodi peal väikse ruutsentimeetri, kus mind internetiga varustatakse ja kuna sedapsi ei ole võimalik hästi tõlketööga tegeleda, sest too nõuab ju aeg-ajalt sõnastiku kasutamist, otsustasin hoopis blogist läbi joosta ja endast jälje maha jätta, viimasest sissekandmisest on ju ometi juba nädal aega möödas ja korda on saadetud nii mõndagi. (vahemärkuseks, et see ruutsentimeeter on petlik ja ei taha mitte koostööd teha, aga kui mitu kuud järjest ära unustada naabritele interneti eest tasuda, siis pole ka ime, kui nad parooli ära vahetavad. pealegi pole ju taoline kanaaju päris enda teha, tuleks nad siis vähemalt küsima.)

jätkatagu aga sealt, kus viimati pooleli jäädi. teisisõnu budapesti lennujaamast, mis ei erine teistest õhusadamatest eriti millegipoolest. pealegi läks pesti-praha ots üsna libedalt. üritasin netiga õlleklaasi taga sinasõprust juua ka tšehhide päälinnas, kuid asjatult. siis selgus muidugi tore tõsiasi, et tänu poola kohal toimuvale tihedale õhuliiklusele ei saa me niipea kusagile minema, nii et seda kosutavam oli pärast tunniajast niisama lennukis passimist lõpuks tunda, kuidas maandumisrada õhubussi kõhu alt kaob ja suund üsna järsus diagonaalis pilvede poole võetakse. meeldiva üllatusena sõudis mu kohver mööda tallinna lennujaama pagasilinti esimeste seas minuni ning peegelklaasustest väljudes tervitas mind lisaks issile ka minu kallis emme. mõnevõrra oodatult sadasid siinkõneleja suunas küsimused minu majandusliku olukorra kohta, aga ma ei lasknud end sellest tänu taaskohtumisrõõmule ja tallinna sompus tänavatele kuigivõrd häirida.

õhtu kujunes meeldivaks perekondlikuks söömaorgiaks viimsi mõisa jääkeldrisse tekitatud restoranis, kus pakuti erinevaid hõrgutavaid roogasid. kujutage siis ette minusugust gurmaani pärast makaroni-riisi-tatradieeti (viimasel, kusjuures, puuduvad igasugused kaalu langetavad mõjud) saatmas oma seedeelundkonda kartulijuustupüreesuppi, parti, kalkunit, puuvilju valge šokolaadi kreemiga, kõrvale tooni andmas hõrk punane vein. siin ma ju punastest viinamarjadest valminud jooke praktiliselt ei tarbi, piirdume põhiliselt õllega. nii et igati toekas algus kodumaa-puhkusele. ma vist ei pea lisama, kui otsatult hea meel oli näha oma lähisugulasi, eriti neid kõikse pisemaid. emily ei osanud esiti küll päriselt seisukohta võtta, et mis muga peale peaks hakkama, ehkki ta vennaraas näitas üles märkimisväärset eeskuju, hüpates mulle kaela ja väljendades oma jällenägemisrõõmu pärast pikki igatsust täis kuid. samas ei kulunud sellest pisukesest võõristusest üle saamiseks kuigi palju aega, nii et peagi pidin ma iga natukese aja tagant oma kõige armsama tüdrukutirtsuga akvaariumis elutsevaid kalu käima kaemas. no arusaadav, üks neist oli ikka üsna freak show tegelane. kõige tipuks aga mässasin ülejäänud õhtu kodus saunas koorijate ja kreemidega, turgutades oma meeli ja ihu.

neljapäev oli laste päralt ning et ma mõnda aega eemal olen olnud ja arvatavasti kaks marakratti korraga võiksid olla veidi liiast, kuulus päeva esimene pool pisemale, kellega tegime kelgusõitu ja lasime liumäest alla (st tema lasi, mina vaatasin rohkem pealt), üritasime lumesõda mängida, mis aga lume kokku mitte hakkamisest tingituna hästi ei õnnestunud. füüsilised aktiviteedid värskes õhus (aeroobika?) saatsid noore tütarlapse autos raadiost mahedaid meloodiaid kuulates unedemaale ja oligi aeg sõita vanalinna, et vanem vennaraas koolist koju lõunale vedada, misjärel liikusid mõtted küll bowlingu, küll ajaloomuuseumi suunas, lõppeks jäime ikkagi selle juurde, et tõime poest lego ja lotte, sõime autos salaja natuke šokolaadi ja ajasime neljasilmajuttu. õhtu seevastu veetsin oma kalli nõokse seltsis hundis pelmeene ja siidrit manustades, boheemis kohvi juues, kõrvale päris mitu törtsu juttu kodust-tööst-puhkehetkest, nohja siis tsipa meessuhteid kah sinna otsa.

reede tõotas juba päris algusest peale kaootilisem välja kukkuda. nii oli vaja sõita pestist kingina saadetud veini üle andma, käia läbi mustamäe haiglast, panna emme uuesti viimsi bussile, võtta peale tädi anne, et talt siis kohvitassi ja pannkookide kõrvale värskeid saatkonnauudiseid kuulda, tatsata oma liigõhukese tallaga saabastes mööda treppi toompeale instituuti, näha ära kõik vajalikud direktorid, haarata liisu ja võtta ots uuesti kalamajale, lasta omale õhtuks meik teha, kohtuda telliskivis maashi ja toomasega, osta selverist veidi õlut ja veidi veini ning lõppeks helina köögis kartulisalati ja praetud pelmeenidega laua äärde istuda. ja ikka õnnestus mrthl kõik suurepärased plaanid hapukurkide, marineeritud seente, rollmopsi ning kalapuljongist ja želatiinist koosneva “kaaviariga” ära rikkuda. nojah, kurgid üksi poleks ehk asjaga nii hästi hakkama saanud, aga selle kõige kõrvale käib ju ka veel pudel vedelikuga, mis esmapilgul näib lausa kristallpuhta veena. sellest, mis järgnes, ajalugu vaikib andmete puudumise tõttu. kui just maash minu fopaasid ette ei hakka kandma. nii palju võin öelda, et laupäeva hommik oli raske. oleks vast veel raskem olnud, kui poleks olnud mrtht, kes pelmeene praadis, dumle kommi suust sisse toppis ja klaasi apelsinimahlaga täitis.

ja juba oligi aeg haarata bussijaamast katka, vahepeal mõnda aega lastega jännata ning siis oli tibunksiku kord. kuna viiemillimeetrine koordinaator nõudis mäkkeinet, ei olnud minul ja katkal kuigi palju sõnaõigust, kohvid ja koogid võtsime aga päris kohvikus. justnagu vanadel headel aegadel. mitte et praegu head ajad poleks. aga kõik oli päris endine. koordinaator välja arvata muidugi. tema saatis õhtusel bowlinguringil igasuguseid tegusid korda. korra pani kuulid eriti täpselt veerema, siis jälle jättis anksa peaaegu viimaseks (hensu ei lähe niivõrd arvesse, sest ta on kaks korda pisem, rohkem kui kolm korda noorem ja tal ei ole oma isiklikku koordinaatorit, nii et tema punktid pidi kahega korrutama). oku-vennat oli ütlemata hea meel näha. jah, ma arvan, et kui ma leiutaks viisi, kuidas tallinn ja pest omavahel ühendada, kokku sulatada, siis must saaks maailma õnnelikem inimene. nii häid sõpru nagu mul igaühel ju pole.

pühapäeval ma juba natuke isegi ootasin, et jälle pesti saaks, kuigi tõenäoliselt on tegu selle vastiku vahepealse olekuga, kus kohtumisteks ja lõplikeks vestlusteks ei ole enam aega, samas jälle midagi nagu oleks, piinarikkad hüvastijätud, nukrus ja nõutus. muidugi oli poola õhutsoon taaskord ülekoormatud, nii et tallinnast väljusime ilusa tunnise hilinemisega ehk siis selle nahka läks ajavahemik, mis oli vajalik ümberistumiseks ühelt lennult teisele praha lennujaamas. jooksin küll, aga värava jõudsid nad ikkagi juba sulgeda. järgmise lennuni, mille peale mind ja veel üht eesti tüdrukut ümber istutati, jäi kaks ja pool tundi. turtsusin ja plärtsusin, tuju läks kuidagi ära (nad ei anna ju tänapäeval lennukis isegi mitte süüa, rääkimata alkoholist. sigadus!), aga lõpuks jõudsime nii mina kui minu kohver ühes tükis ferihegyile, sealt kahele õllele heleni juurde ja esmaspäeva hommikul tööle. nagu viis kopkat.

oleksin selle aja jooksul praegu vähemalt viis lehekülge jõudnud ära tõlkida, aga nüüd ma lähen vist magama.