Tere tulemast päris maailma

kesklinn.

mõtlesin, et võiks ikka mõned eilse postituse märksõnad lahti seletada. tööd niikuinii ei viitsi teha ja ega pole ka eriti, mida teha. nohja mulle täitsa meeldiks, kui uuesti kirjutama õpiks, st õpiks kirja panema rohkem kui kahest lausest moodustatud staatusevärskendust. tegelikult on üsna kahju, et lõustaraamat sellisel määral elu üle võtab. ehk sellepärast tundubki, et mida ma ikka blogis mässan, kõik on nii ehk nii mu tegemistega lähemalt või kaugemalt tuttavad.

kui nüüd tõesti minna paar kuud ajas tagasi, siis juuni möödus peaasjalikult kojusõiduni jäänud päevi lugedes ja kvartalit lukku pannes (loe: mitte midagi märkimisväärset ei toimunud). see-eest eesti-külastus oli algusest lõpuni täiuslik. võib-olla just seetõttu ei tundunud pesti tagasitulek nii traagilis-dramaatiline, kui muidugi tallinn-frankfurt lennul töinatud pisarad välja arvata. päikest oli palju, häid sõpru oli palju, olid päiksetõusud ja -loojangud, olid hüvastijätud ja lahtilaskmised, olid mutantsääsed ja soe merevesi, olid maasikad ja lestakala, oli palju äratundmisrõõmu ja üllatushetki. õhk oli armastusest paks. kulgesin ja lasin ennast sellel kõigel kaasa viia – pilkudesse, vestlustesse, paikadesse, suvesse. kui see ei ole täius, siis ma tõesti ei tea, mis on. tõhusama aklimatiseerumise huvides võttis mind tagasi bp-i jõudes vastu helen ja seejärel marcus ning pühapäeva veetsin karini ja szabolcsi seltskonnas jumalikult maitsvat pörkölti süües ning mitte kohvrit lahti pakkides.

sellest on kaks nädalat ja natuke peale. kohati ma mõtlen, mismoodi saavad hakkama inimesed, kes on järjest näiteks kuu aega puhkusel, sest töörütmi taassaavutamine võtab üllatuslikult kaua aega. sellest ka käesolev sissekanne, eksole. väike motivatsioonikriis segatud eesti-aegse katka ja minu vahelise austraalia-teemalise vestlusega ning pähe tuleb trobikond mõtteid sellest, kuidas oleks hirmus tore astuda sellest korporatiivmaailmast mõneks ajaks väljapoole, võtta suunaks võimalikult vahemereline kliima ja veeta kasvõi aastake, tehes midagi sootuks muud – näiteks mõnes baaris laudu pühkides. ja siis ründab muidugi kohe ka mõte, et kas see on siis nüüd minu põgenemiskatse. vot ei tea. tegelikult olen ma viimasel ajal palju rohkem tasakaalus ja endaga suurem sõber, kui ma seda üleüldse kunagi olnud olen, seega peab sellise “deidriimimise” taga midagi muud olema. võib-olla on mul lihtsalt igav.

natuke vaatan filme. põhiliselt kuulan arcade’i uut albumit. lugenud ei ole viimasel ajal üldse. ungarikeelne “meister ja margarita” ootab lõpetamist, aga ju siis on jälle see ajajärk, kus lihtsalt ei loe. punkt. sügisel kakaotassi vana tallinnat tilgutades ehk naaseb. (mulle toodi ju hiigelsuur pudel. aitäh, toomas ja madli!) siis on hea võtta raamat, istuda veidi madalamalt käiva päikse paistel mõne kohviku terrassil, pleed ümber, limpsida veini või muud suupärast ja lugeda häid asju. või haarata sõber käevangu ning põigata ühte mitmest pesti kunstikinost ja vaadata vanu klassikuid või uusi pärle ja nende üle pärast õllekruusi taga aru pidada. või sõita loojangu aegu trammiga üle jõe. lihtsalt niisama. sest see on ilus. naeratada on viimasel ajal nii lihtne.