Tere tulemast päris maailma

eile läks jahedaks ja öösel hakkas sadama. ungari oludes tähendab see üldjuhul seda, et nüüd mõnda aega päikest ei näe. samas ei saa tänasel päeval enam milleski päris kindel olla. kraamisin saapakarbist välja oma seitsmesendised hilfigerid, kuigi, peab ütlema, pigem moe pärast kui reaalsest vajadusest. mina silkaksin siin veel vabalt suvekingakestes ringi, ainult et inimesed ümberringi on sügisvarustusele üle läinud. saapad, mantlid, sallid. solidaarsusest ühinen nendega vaid saabaste osas, sest mantliga hakkaks minul päris kindlasti veidi palav.

täna sain ühe ungari bürokraatiamaailma rakukesega maadeldud – selleks oli nimelt pank. ei ole vahepeal vähenenud paberikuhjad, kuigi seekord õnnestus mul sealt väljuda kõigest pangakontoga – elukindlustust mulle pähe ei määritud. ehk mängib selles rolli ka vahepealsete aastatega paranendu siinse keele oskus. vahepeal ma juba mõtlesin, et küsiks, mis teema selle kindlustusega ikkagi on, aga pidasin targemaks oma suu kinni hoida, muidu oleksid nad veel miljon muud teenust mulle välja mõelnud. tellerineiu oli armsake, tundis huvi, kust ma pärit olen (samal ajal oli mu id-kaart tema käes), kuidas ma ungari keelt nii hästi oskan ja kas mul on siin sugulasi. millalgi peab sinna veel vist korraks tagasi põikama, sest paber, millele tuleb minu tööandja nimi, jäi täitmata. lootuses muidugi, et see nimi sinna ka päriselt saab. ja võimalikult lähitulevikus.

vahepeal tuli timi koju, kes oli suutnud kaks korda oma panga pin-i valesti sisse lüüa, mille peale automaat ta kaardi ära sõi. siin läheb kaardi tagasi või üleüldse saamiseks kaks nädalat. selle aja peale on ta juba berliinis. kaardi saab kätte isiklikult. nalja kui palju. või siis mitte. ta on jube vihane ja nördinud. pidime just siinsesse linnaosavalitsusse minema, et mind sisse kirjutada, et ma saaksin hakata tegelema selle kõige vahvamaga – elamisloaga! ma olen “ootuserutusest” juba päris arutu. kui tore saab olema neli-viis korda kusagile pärapõrgusse teisele poole jõge sõita, seal tunde oodata ja siis teada saada, et midagi on ikka veel puudu. kolm aastat tagasi arvasin, et enam ma seda läbi tegema ei pea, aga võta näpust. üritan häälestuda nii sarkastiliselt kui üleüldse võimalik. pealegi helistas täna sõber hedda, kes ütles, et ta võeti dokkarikursusele, nii et nüüd ta siis lülitub oma kaameraga minu ellu ja saab endale kõik minu esimesed reaktsioonid migratsiooniametist väljudes. sest kes veel satuks alatasa kõikvõimalikesse jamadesse kui mitte mina. algus minu uues elus on igal juhul paljutõotav.