Tere tulemast päris maailma

mõned on avaldanud arvamust, et ma peaksin kirjutama, pole juba aegu bloginud eksole. aga kui päris aus olla, siis sügav rahulolu ja täiuslik õnnetunne on röövinud mult viimasegi loomingulisuse. nagu arvata võiski, jääb mu konverentsiettekande ettevalmistamine tõenäoliselt üsna viimasele minutile, sest kuigi võiks ju öelda, et motivatsioon kui selline on olemas, siis päriselus veereb päev õhtusse ja tihtipeale hommikusse üsna omasoodu ja spontaanselt. nii võin ma ju seda valget küberlehekülge enese ees silmitseda, aga ega sellest midagi veel ei muutu. eile üritasin sõbrale seletada, mida ma tunnen, aga ei õnnestunud. ausalt öeldes ma hästi ei mäletagi enam viimast korda, mil rahu mind sellisel määral enese sisse oleks mässinud. võimas.

tantsuetendusest on nüüdseks möödas juba päris mitu nädalat ja ehkki ma tahtsin viivitamatult kohe pärast taolist elamust arvuti taha istuda ja mõtted-emotsioonid siia kirja saada, tahtis elu sootuks teisiti. üritan paari märksõnaga ikkagi meenutada. tegemist oli saksamaa hiphop-trupiga e-motion ja nende etendusega “teine identiteet”. kuus tantsijat, kellel kõigil on kaks eneseteadvust – päritolu ja koht, kus elatakse oma elu, järgides sealse kultuuriruumi mängureegleid. videoinstallatsioonid intervjuudega ja suurepärased koreograafiad püüdsid vaatajat sedasi veidi lähemale tuua taolisele maailmapildile. kõige enam läks ehk hinge jaapani noormehe ettekujutus armastusest. ta rääkis tunnetest, kasutades selleks keelt, mis esmapilgul võib tunduda ebatavaline ja ehk isegi robustne, eelkõige aga sobimatu. samas harmoonia, mis sellest kõigest hoovas, oli aga kõike muud kui sobimatu. hispaania päritolu neiu repertuaarist ei puudunud ka flamenkoelemendid, tegu oli ju ikkagi identiteediküsimusega. aga viis, kuidas need detailid kergesse flirti ja tunnetesse oli põimitud, võttis mind lihtsalt sõnatuks. hea meelega võtaks kõik osad eraldi läbi, lihtsalt vahepeal möödunud aeg on ära uhanud liiga palju pisiasju, jättes alles vaid suure sooja üldmulje.

puskini kinos asuvas kohvikus on kõikuv nett, seega ei jäänud eelmisel nädalal lõpuks muud üle, kui viia kirsiga arvutid koju ning jalutada kerges budapesti sügises kunstimuuseumisse ferdinand hodleri “sümbolistliku nägemuse” nimelist näitust vaatama. muljetavaldav. kõigepealt sissejuhatavalt varasemad teosed, millest enim võiks välja tuua portreed – maalidel olevate inimeste nägudest oleks võinud lisaks nende hetkemeeleolule välja lugeda ka hommikumenüü. hodleri “ööst”, “õiglusest” ja teistest kuldajastul valminud parallelismist pungil teostest ma üldse ei räägigi. neid lihtsalt vaataks ja vaataks, lõpmatult. maastikud samas jätsid mind mõne erandiga üsna külmaks, kuigi ei saa absoluutselt väita, et nad oleks kehvemad olnud. veidi hilisemast perioodist täitsid ühe saali seinu joonistused ja sketšid hodleri armukese, valentine godé-dareli haiguse lõppjärgust, samm-sammulisest hääbumisest kuni surmani. niimoodi üksteise otsa laotuna liigutasid need joonistused päris sügavalt. see, et hodler maalis aastas vähemalt ühe autoportree, on vaid kirss väga suure tordi otsas.

viimasel ajal on juhtunud nii, et ma vaatan palju filme. häid ja halbu, kergeid, raskemaid. ja ilusaid. nagu näiteks ungari viimase aja filmisalvest väljunud kornél mundruczó “delta”. enne nägemist lugesin kiirelt läbi väikse linateost tutvustava teksti, mis teavitas lugejat, et kaamera on mõnevõrra tarrilik. ma armastan tarri kaamerat ja armusin hetkega mundruczó kaamerasse, kuid neid kahte omavahel liialt võrdlema küll ei hakkaks. isegi vahepealsed vägivaldsemad stseenid ei karanud kinokülastajale näkku, et seal karjuda, vaid tekitasid oma seisvas pildis tagaplaanil abitusetunde ja kerge melanhoolia. järgmisel hetkel aga lõid hinge kinni vaated deltale, félix lajkó viiul ja sõnad, mida oli täpselt piisavalt. pärast filmi lõppu ei hakanud subtiitrite ajal keegi sahistama ega saalist välja tormama, isegi tulede süttimise järel istuti veel paar hetke vaikuses. ilus oli. üleni.

raamatuid loen vähem ja aeglasemalt. aga szentkuthy “divertimento” kavatsen ma mingis tulevikus igal juhul lõpetada. ma olen kodus ja mul on hea olla.