tuuled tulid.
Reede, 10 juuli, 2009 at 16:39 | In Koduvälised ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | Leave a CommentTags: balaton, kodu, omszki, töö
jube raske on uuesti blogijärjepidevuseni jõuda. istun ja mõtlen, et tegelikult ei ole ju mitte midagi tarka ega muudmoodi lõbustavat öelda-kirjutada. eriti kuna tänane päev on olnud unine ja erakordselt uimane – proovi siis niimoodi tulemuslikult töötada. viimane ei tähenda karvavõrdki, et ma seda teinud poleks. nagu selgub kirjadest, mis mu tööprivaat- ja töötööpostkasti kukuvad, olen ma lisaks nõiaametile ka selgeltnägija. sest miks muidu pöördub minu poole soome ühe transpordifirma töötaja küsimusega, mis selle või tolle tagastusnumbriga kastis, mis nendeni jõudis, peitub. pärast minu ülimalt detailset vastust aga saan uue kirja, kus toosama transpordifirma töötaja seletab pikalt ja laialt, et 5 arvutit, 2 printerit ja 2 eiteamida ei saa kokku 4 kilo kaaluda ja öelgu ma heaga, mis kasti ikkagi topitud on. otse loomulikult näen ma BP-st otse läbi vantaa lennujaama kusagile lattu ja kastiseinast ka läbi ja kukun neile aga siristama, mis massinad on peidetud papist ümbrisesse. pealegi on juulis ja augustis võimatu kätte saada ühtki soomlast, kes võiks taolistele ja veel lollimatele küsimustele asjalikke vastuseid jagada.
muidu on elu ilus, kui ainult soojemat ilma antaks. eile paistis veel päike, teisipäeval sai aga rattaga tööle tuldud ja seejärel omszki järves supeldud, nii et järgmine plaan paigutus laupäeva peale, mille kohaselt peaks homme varakult taas omszki äärde kolistama, veetma seal päikese käes praadudes mõned head tunnid, seejärel hüvastijätupiknik margitil ning õhtune moogi konsa. hetkel tundub see minu päiksekümblus-supeluse plaan väga haledalt vett vedama minevat. aga igal juhul on täna kavas regina ja mango outlet, kanasalat (kui peaks turu suletud olekust tulenevalt mõnes üldises toidupoes arvessevõetavalt viisakaid juurikaid leiduma) ja puhkus. oma tiimbildingu üritusel võidetud vaba päeva kasutan ära 20. juulil, kui juba reede pärastlõunal telgi selga võtan ja balatoni äärde pikale nädalavahetusele end sätin ega kavatsegi enne esmaspäeva õhtut sealt tagasi olla. pärast seda aga on veel vaid kaks nädalat ja juba ma olengi eestis, et veeta peaaegu kaks nädalat koduste seltsis (millest üks kolmandik möödub tolstoi kolmnelja verandal looteasendis). võimas.
nõia elu.
Reede, 3 juuli, 2009 at 18:02 | In Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad, Töised ajad | Leave a Commentkuna viimane sissekanne jääb liig kaugete aegade taha, ei hakka ma üritamagi siin mingisugust ülevaadet anda, isegi lühikokkuvõte oleks liiast. verstapostideks võib märksõnadena välja tuua draama ja veel natuke draamat ja siis loomulikult töö juures kuu/kvartali/poolaasta lukku panemise, mis käis käsikäes ohtrate ületundide, peamurdmise, nõutuse ja üleüldise tööstressiga. aga see on nüüd läbi. draamad on ka läbi. vähemalt seks korraks.
asja palju huvitavam külg on aga see, et ühel ilusal vihmasel laupäevasel päeval, kui BP-s just muuseumide ööd korraldati, istusime heddaga maha aru pidama. see naine on lihtsalt geenius. ja mina olen õnnega koos, et teda oma heaks, võiks öelda et lausa väga heaks sõbraks saan pidada. igal juhul, pärast mõningast veini ja mitte nii maitsvaid itaalia roogi (trattorias tuleb ikkagi jääda vasikaguljaši juurde, eksperimendid teiste toitudega ei pruugi nii rõõmsat meelt tagada), kerkis pinnale see elu mõtte ja ülejäänud klišeede seisukohast olulisim küsimus, mille hedda üleüldise stoilisusega küllaltki lühidalt paika pani – peab nõiduma hakkama. noh et eestlased ju ikkagi viimased nõiad ja paganad euroopas.
mõeldud-tehtud. mängureeglid said paika (hea sooja südamega jazzpianist, kes mind, vana küünikut, naerutada oskaks), vihma tilkus kohati krae vahele, muuseumidesse ja kontsertidele sissepääsu tagav käepael sobitus oma koloriidi poolest täiuslikult mu türkiissinise kleidiga, rahvusgaleriis võlus mind jatsutrio neljases koosseisus, pealegi sai seda nautida kott-toolides vedeledes ja ümberringi laiuvaid maale silmitsedes. ülemeelikus ja uuest suursugusest meisterplaanist haaratud surisev olek kandis meid sombuse linna ühest otsast teise ja siis tagasi ja lõpuks vedas gravitatsioon ja hiline öötund kuhu mujale kui ikka vittulasse. tech noir ei olnud üldse mitte paha, sõelusin rahva hulgast välja pikka kasvu sümpaatse näolapi, prillide ja mustade lokkidega noormehe, trügisin otseteed tema manu ja kandsin külmavereliselt ette oma eluliselt olulise küsimuse: “kas sa oled pianist?” selle peale sain vastuseks juuksepiirini tõstetud kulmud üleüldiselt üllatunud näos ja vastuküsimuse: “kust sa teadsid?” mina oma jonni ei jätnud ja nii selgus ka see jatsu külg asjas. oli lõputult sümpaatne ja kohe kindlasti üks parema südamega meesisendeid, kes mulle viimase poole aasta jooksul teele on jäänud, naerma ajas ka, aga, ja sellistes asjades on alati aga, omadusi sai enne nõidumist tsipa vähe paika pandud, selles jõudsin ma lõplikult selgusele siis, kui ta ka järgmiseks laupäevaks ohtra sugeratsiooni teel keldrilokaali võlusin. esimese katsetuse kohta pole absoluutselt mitte halb saavutus.
nõiakunsti teel ajasin luhta ka karini ja szabolcsi villanyi-reisi, et nad saaksid minu suurepärasest korteriläbust osa võtta (, millega nad hiljem lõputult rahule jäid), eile aga sugereerisin sõnumit, sain telefonikõne. vot siis.
kaks tuhat üheksa.
Teisipäev, 12 Mai, 2009 at 2:20 | In Ilusad ajad | Leave a Commentkõht on nii õnne täis, et söögiisu ei mahu ära. midagi taolist ütlesin ennist tibunksikule telefonis. ja nii ta ongi.
autasust, teiste sõnadega change of plansist sellevõrra, et seljataga on unine pühapäev vaid meeldivate tegevuste seltsis, kinodeit, rannaotsingud ja sõnad nagu ‘tüdruksõber’ või ‘käima’, hommikune varuvõtmekimp ja kutse pulma. sõnaga, üldine bliss.
ja tööl meeldib järjest rohkem.
heddale ütlesin nii nädala võrra tagasi, et tahaks jälle taolist sissekannet blogisse, nagu see sai eelmise aasta viieteistkümnendal juulil. nüüd on olemas. ainult veidi rõõmsamas toonis.
armastusega bp-st.
Pühapäev, 26 aprill, 2009 at 20:30 | In Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | 2 CommentsTags: paalinka, pidu, töö, vittula
võtsin kana sügavkülmast välja, las sulab, siis saab tast hiljem midagi maitsvat valmistada.
igal juhul on asjalood nüüd niimoodi, et pesti kevad on täies väes, mis otsesemalt tähendab seda, et elu läheb järjest huvitavamaks. talveund maganud (isegi, kui nad tegid seda kõrtsides) rahvad on ärganud ja otsivad atraktsioone. ja otse loomulikult teeme seda meiegi. kahtlasena tunduvad laupäevad maanduvad täiesti uutes tähendusväljades.
alustada passiks aga suure tõenäosusega sellest, et kui on veel keegi, kes ei tea, siis juba lausa nädal aega on mu uueks tööandjaks olnud IBM, finantsosakond täpsemalt. ei tasu siis kohe mind välja naerda, ehkki arvatavasti teeks seda ka ma ise, aga sinna saamise lugu on (seebi)ooper omaette. sõnaga saatsin ma üksvahe valimatult ja igale poole elulugusid ja vägagi motiveerivaid kirje (oleneb, kelle jaoks), mis päädis telefonikõnega juhtivast vahendajafirmast, kes teavitas mind soovitud HR-koha nina eest lipsamisest, kuid pakkusid välja tolle finantsosakonna. käisin intervjuul, tütarlaps edastas mu paberid “arvutifirmale”, käisin teisel intervjuul, kust ma lahkusin vägagi segaste ja masendavate mõtetega, sest mingit majandus- ja/või rahandustausta mul ju pole. igal juhul matsin mõtte kohe alguses maha, aga minu suureks üllatuseks helistati mulle sealt tagasi ning öeldi, et kohale, mille jaoks nad mind küsitlesid, leiti teine inimene, samas aga oleks neil soome tiimi vaja teisele positsioonile inimest ning ma pidavat olema igati sobiv kandidaat. mõeldud-tehtud. läks veel pool nädalakest, kui sain meili tööpakkumisega ning siin ma nüüd siis olen. trambin igal hommikul esiti trammi, seejärel metroo ning lõppeks veel sutsaka jalaga klaastorni, et seal liisingutega mässata. oleks võinud ka halvemini minna. ei, ma olen päris rahul.
isikliku elu poole pealt pole liiga palju midagi välja käia. soojad ilmad põhjustavad üliemotsionaalsust, nii on üks meeldejäävamaid õhtuid pärit stuudiost, kus me jõime kolme fotograafiga kahasse ära päris palju väga maitsvat kodupaalinkat, käisime näituseavamisel, kus pakuti vaid mineraalvett, sattusime korteriläbule/sünnipäevale, kust ma lasin poistel varastada juustu- ja sokolaaditorti ja sain visiitkaardi kirjutavalt kunstnikult aka maalivalt luuletajalt. taolises rütmis on möödunud ka suur osa ülejäänud reedetest-laupäevadest.
eraldi tahaks aga välja tuua eilse, kui esialgsest plaanist past perfectiga artkatakombas sai peo ärajäämise tõttu hoopis vittula. kolmveerand kaheteist ajal heddaga lokaali sisse sadades tundus koht vaatamata üliheale muusikale täielikult välja surnud. võtsime joogid ette ja hakkasime sõjaplaani pidama. võimalused olid mõnevõrra piiratud. üks variant oleks olnud otsida mõni parem pidu, teine… no teiseks oleksime võinud jääda ootama, kuni mingigi elu inimestele sisse tuleb. võtsime hoopis kolmanda ehk tegime esimesed ettevaatlikud tantsukatsed tikk-kontstel, mis iga järgneva looga üha meelierutavamaks ja pöörasemaks muutusid. michael jacksonist püsside ja roosideni, ray charlesi ja dancing queenini välja. sinna vahele mahtus veel väga suur hulk kvaliteetmuusikat. ega väga palju aega vaja polnudki, kui baarikülastajadki aru said, et see muusika, see laupäevaõhtu on mõeldud hulludeks tempudeks. ühesõnaga tegime eile heddaga peo. meie poolt pakutud kvaliteedis söandavad kahelda vaid kas väga rumalad või väga julged (ja rumalad) isikud.
autasu taolise šedöövri eest ka tulemata ei jäänud. hedda sõnul pakkusin ma vägagi nauditavat visuaali, kui üks homokahtlusega noormees mu õlgu ja selga masseeris, mina samal ajal aga diskoriga kirglikult suudlesin. itsitama ajab see mind ennastki. võib väga otsustavalt väita, et me oleme jõudnud kevade vaieldamatult huvitavaimasse sektorisse, täna pikka jalutuskäiku tehes buda-poolsel rakpartil tuli üks hiilgav idee teise järel ja rahulolu on suur.
kevad vist.
Pühapäev, 5 aprill, 2009 at 17:36 | In Sportlikud ajad | Leave a CommentTags: cherry poppin' daddies, claro, kevad
üle pika aja jäin sulgemiseni clarosse. zoot suit riot lennutas mind suht otse baariletile, gergő suureks rõõmuks. pealegi sain ma sedaviisi oma laupäevaõhtusest spliinist lahti. kinganinad on tänu kahekümne kolmele soojakraadile läinud, pea on rumalaid mõtteid ja lolluseplaane täis.
oksüümoron.
Reede, 20 märts, 2009 at 9:53 | In Retoorilised ajad | Leave a Commenttaolistel varahommikustel kellaaegadel, kui inimesed vaikselt alates kella seitsmest kontorisse tilguvad, mõtlen ma, kas lootus on tõesti nii võimas ja kõikehaarav instants, et paneb meid üksteist tundi päevas töötama, praktiliselt kunagi piimaraha (rääkimata üürirahast) nägemata.
selliseid päevi võiks rohkem olla.
Laupäev, 14 märts, 2009 at 19:46 | In Ilusad ajad | 7 CommentsTags: nädalavahetus, puhkus, tants, töö
eile oli ajalooline päev. läksin töölt koju, võtsin poest piima ja mandariine ja jäätist, ronisin siis kakaoga mõnusalt voodisse, vaatasin ära kolm filmi järjest, uurisin töökuulutusi, suikusin unne kusagil ühe paiku ja ärkasin alles keskpäeval ilma igasuguse teispäevsuseta, puhanu, värske ja ilusana. päike paistis jumalikult hoovi sisse, nii et otsustasin oma hommikusigaretiga hoopis rippgaleriile ronida. päikeseratas kõditas mõnusalt, ta annab iga päevaga järjest rohkem märku sellest, et mõne nädala pärast, kuu pärast laseb ta oma kiired meie peale palju-palju soojemalt. aga sellega, et köögist õue suitsule ronisin, oleks justkui uus ajajärk alanud, mingi kummaline ärevus ja energia on diafragmasse pugenud ja teeb päevad kuidagi talutavamaks. olen kindel, et üsna suurt rolli mängib sealjuures ka fakt, et eile koju jäin ja täna peavalu käes ägama ei pidanud, samal ajal kui teised kõik vaid pohmelliuudistega lagedale tulevad.
niisiis seadsin sammud clarosse, et võtta kohv ja klaas õlut ja hakata ennastunustavalt cv-sid ja motivatsioonikirju laiali saatma, mine tea, ehk isegi näkkab mingil kummalisel moel. igal juhul olen oma inglisekeelse motivatsioonist pulbitseva kirjatükiga suhteliselt rahul, sellest peaks välja lugema küll, et tegelikult olen ma supernaine ja üliinimene, kes ei löö millegi ees risti ette (välja arvatud muidugi üle laipade ronimine, sest laibad mulle lihtsalt üsnagi arusaadavatel põhjustel ei sümpatiseeri, elus ja energiline sõber on igal juhul ühe vestluse võrragi rohkem väärt). seda, et ma kõigega hakkama saan, näitab väga selgelt ka tõsiasi, et viimased kuu aega on tööpäeva pikkus olnud keskeltläbi 10-11 tundi ning üsna konstantsest magamatuse ja väsimustundest hoolimata saan sellega veel hakkama. samas ma muidugi ei tea, kui kauaks veel.
aga täna on tuju tantsida. ohjeldamatult tantsida. nii, et särgist väänad higi välja ja juukseotstest tilgub vett, prillid on udused ja hing väljas. et siis pärast rammetuna voodisse langeda ja kogu välja lastud energia uue ja parema vastu välja vahetada. kevad teeb muga imesid, nagu tundub. või siis avaldas ungarikeelse kivirähu ettelugemine liiga tugevat mõju. pretendeerin esimesele versioonile. ajalises võrdluses leiab mu näolt naeratust nüüd juba veidi tihemini.
nädalavahetus ei too enesega midagi uut.
Teisipäev, 10 märts, 2009 at 0:16 | In Meelelahutuslikud ajad | Leave a CommentTags: claro, koristustalgud, pidu
reede. claro. töökaaslastega. pärast hedda ja heleni ja siiri ja tomiga vittulas. varahommikune makaroniroog ja unised haigutused.
laupäev. claro. tomiga. lõikavalt külma tormituule käes kinnasteta, aga see-eest pudelitäie frötsiga. kirsile mõeldes. jõgi uhas hullunult mööda. tundub, et varsti hakkab jälle ujutama. klaasikillud grinzingi laual, mõni käes ja püksid hosszúlépesised. kuulub kesköiste aktiviteetide hulka. sõbrunemine ellátó neiudega ja varaste hommikutundideni vittulas. pole õrna aimugi, kes jookide eest maksis. trammid ja mitte-ööbussid igal juhul käisid, kui sammud kodu poole sääti.
sellest tingituna oli vaja ennast karmilt karistada ja kolm tundi järjest korterit kraamida. aga pärast oli hea avastada, et tänapäeval tehakse pliidid ja kraanikausid endiselt valget värvi ja et tolmurullid absoluutselt iga toa nurgas ei ole elu loomulik osa. nüüd on teist päeva uni.
Kaitstud: ei saa mitte jagamata olla.
Teisipäev, 10 märts, 2009 at 0:05 | In Ajad üldiselt | Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda paroolväiksed rõõmud.
Kolmapäev, 4 märts, 2009 at 17:17 | In Haiglased ajad, Kultuursed ajad | 3 CommentsTags: film, haigus
istun kolmandat tundi järjest claros, kott on täisnuusatud taskurätte täis, tõlkimine on edenenud kuue lehekülje võrra. teist päeva haiguslehel, kahju ainult, et seda nädala lõpuni ei või venitada. seega homme tagasi tööle. vähemalt tundub, et otrivin teeb tõesti ninaneelus mingid lõõrid lahti, nii et õhuvool nii sisse- kui väljapoole on nüüd tunduvalt kergendatud. lisaks nohurohule anti mulle c-vitamiini ja greibiseemne-ekstrakti, nii et tervis võiks vaikselt taastuma hakata. võib tekkida küsimus, et miks ma siis ometigi kodus, jalad villastes sokkides ja tekki mähkununa ei parane. aga sellepärast, et siis ma vaataks terve päeva filme ja ei jõuaks kunagi selle neetud kosmeetikakataloogini, mille ma nüüd juba lihtsalt kaelast ära tahaks saada.
heade uudiste rubriiki kuulub fakt, et “delta” on nüüd ametlikult dvd-l ja ma lähen seda homme endale, kirsile ja veel mõnele välja lunastama. filmi koha pealt veel sellevõrra, et eilne hiline lõuna aka õhtusöök heddaga apacukas lõppes puskinis “milki” linastusel (seda, et pärast filmi oli vaja veiniklaasi taga arvustusi toota, ei hakka ma üldse mainimagi). tõsiasi on see, et suurem osa publikust oli sinna tõenäoliselt tulnud vaatama oskari võitnud näitlejat ning neil polnud süžeearengutest õrna aimugi. olgem ausad, ka mina uurisin temaatika kohta heddalt alles pärast piletite ostmist, aga seetõttu teadsin ma ka üldjoontes, mida oodata. ja “milk” ületas kohe kindlasti mu ootused. lihtsalt rahva reaktsioon kahe omasooihara meesterahva õrnuseavaldustele oli mõnevõrra üllatav minu jaoks. ehk seetõttu, et tavaliselt oleme harjunud nägema kinolinal kaht heteroseksuaalset, noort, ideaalset kehakuju ja -kaalu omavat inimest teineteisega armatsemas, seega homoseksuaalsus suurel ekraanil kõnnib kauge kaarega mööda meile igapäevaselt armsaks saanud ortodoksist. igal juhul mõjus nii režii kui näitlejatööd äärmiselt värskendavalt, lisaks vanameister pennile sai mu absoluutseks lemmikuks emile hirsch, kelle tegelaskuju mõjus oma nooruslikkuses ja rabeduses kuidagi eriti südantsoojendavalt.
tänaõhtused plaanid sisaldavad endas veelgi filme, küsimus on vaid selle esinemiskujus ehk ma ei ole veel otsustanud, kas võtta ette taas üks kinotuur ja “slumdog millionaire” või benjamin button oma soojas pehmes voodis.
ps. emile hirsch sai oma ekraani-homoseksuaalsusest hoolimata minu uueks silmarõõmuks liikuvate piltide maailmas.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
