Tere tulemast päris maailma

kõik algas viidetest hendrixile ja methenyle ning kahtlusest, et ega down in mexicod oleks ühel kitarril mängida mõnevõrra raskendatud. seega leidis tee 23. oktoobri eelsele jatsukontserdile lámpásis lisaks minule, tomile, heddale ja marisele (ehk uuele eesti tüdrukule) ka hollandlane oma sõbraga. asjaolusid arvestamata võiks ka öelda, et ungari mehenimed rokivad madalmaades. ma olen üsna kindel, et kui vähemalt üks neist kahest poleks läinud edasi merlinisse ja “unustanud” mulle saata sõnumit, palju pilet maksab ja kuidas pidu üleüldse on, ei oleks ehk saabunud mu telefoni liiga ühemõttelist sõnumit maalivalt luuletajalt, mumusis oleks kohe kindlasti mängitud paremat muusikat, vittulas poleks ma esimese asjana jooksnud kokku oma nõiakunsti esimese (ja veidi ebaõnnestunud) viljaga või ühe oma ööga varasuvest. eriti kategooriliselt kindel olen ma aga tõigas, et kui juba jatsuklubis oleksid asjad teisiti arenenud, ei pidanuks ma vaatama und sellest, kuidas üks mees minevikust (nagu neid tolle õhtu jooksul veel vähe oleks ette jäänud) mind maha üritab lasta. ja ehkki see oli üks väheseid kordi, kus ma suutsin oma unenägu kontrollida, haarasin relva enda kätte ja pärast pikki luhtaläinud katsetusi õnnestus psühhopaati tabada õlga, ärkasin siiski reede pärastlõunal veidikese halva tujuga.

just kõige eelneva tõttu oli vaja ennast õhtul taas ilusaks teha (mis hästi õnnestuda ei tahtnud, peeglid olid rikkis ja lainerijoon proovis mitu korda valesti joosta) ning heddaga kauneid noori poisse minna piiluma corvin tetől toimuvale past perfectile. mitte mingil juhul poleks võinud omale lubada sellest kõrvale jäämist, sest üks aprillikuine sissekanne tõestas meile ju päris elavalt, mis võib juhtuda, kui PP asemel ELP-i külastada. lisaks ilusatele poistele olid seal ka purjus alaealised neiud ja kaks põkki keset tantsupõrandat. no igal juhul sai pepu väga põhjalikult raputet ning kuigi me olime jalakeerutusplatsil vaieldamatult seenioride kategooria esindajad, andsime oma surevate lumehelbekestega kõigile silmad ette. tea, kas sellest tingituna või jõudis keegi ikkagi mu hossuleepešite sisse uimasteid mahkerdada, aga veidrad unenäod jätkusid. seekord hängisin ringi chuck bassiga, ühel hetkel olime ka tunduvalt intiimsemalt ametis, lisaks sellele toimus valge kassi päästmisoperatsioon või pigem oli iva selles, et keegi oli ta kiisupojapõlves adopteerinud ja nüüd pidi ta kindlasti ta õige ema juurde tagasi toimetama. midagi taolist, palju muret oli sellega. i-le täpi pani aga hoopis umbes poolemeetrine ühest otsast ära lõigatud suvikõrvits, mis mao kombel vänderdas ning mis siis ohutuse mõttes akvaariumi pisteti, kus olid kandikud erinevat sorti võileibadega. järsku tekkis suvikõrvitsa äralõigatud otsa suu ja mis võiks olla loogilisem asjadekäik, kui et mainitud köögivili hakkas väga isukalt võileibu neelama. umbes selle koha peal, kui tal kandikud tühjaks said ning mina paanikas olin, et mis ema küll öelda võiks, kui ta näeb, et võileivad läinud on, ärkasin ma üles. päris kahju oli. ma oleks hea meelega edasi trippinud.

et asi veel ilusti üle vindi ja väljapoole igasugust loogikat viia, istus laupäeva õhtul claros puhtjuhuslikult meie kõrvallauda tallinna ülikooli ajalooinstituudi direktor koos oma abikaasaga, kes uurisid selle kohta, kuhu oleks soovitav minna, mida teha, mida vaadata ja siis ühel hetkel selgus, et nad tahavad igal juhul külastada vittulat. lokaalist ei puudunud ka vanem härrasmees, kes oli võtnud ‘one drink too many’ ning kes, saades teada, et me oleme eestist, hakkas valjuhäälselt väljendama oma antipaatiat venelaste suhtes, jauras pikalt 56.-st, nii et ma olin üsna vihale aetud ühel hetkel, teatas, et ta abikaasa on soomlanna ja demonstreeris siis oma keeleoskust paari lausega. õnneks sai tal jook otsa ja ta läks minema.

pühapäev kulus kolmepäevasest trippimisest välja puhkamisele.