Tere tulemast päris maailma

äärelinnad.

parem ei hakka üleüldse süüvima teemasse, miks viimane sissekanne jäi maikuusse. ei anna ka ühtegi lubadust tulevase järjepidevuse osas. panin hoopis arcade’i ainult endale laulma ja otsustasin esta soovitusel välja elada oma ärrituse teemal, miks keegi juba esimestel sekunditel minu lõustaraamatu seinapostitusest ei ajanud kätt püsti ja ei röökinud, et jaaaaajaaaaaa, mul on auto ja ma sõidan keiuga münchenisse kontserdile. see on ju kõigest seitsesada kilomeetrit pestist ja pilet on kahekümne euro võrra odavam kui näiteks helsinki ülesastumisel. iseenesest on veel natuke aega ja suure tõenäosusega otsin ma üles ka mingid ungarlaste foorumid ning kukun seal pröökama.

kui nüüd korra sõrmed klahvidel liikuma sai, siis kiire ülevaate andmise huvides võin öelda nii palju, et kaks aastat kestnud äng ja lõõmamine jõudsid enam väärika ja sooja ning vähem oma kurva lõpuni. vabadusemaitse on suus, natuke juba maitstud ka, kuidas siis muidu, eksole. aga teadagi, kuidas nende esimeste vasikatega on. vahepeal on hakanud mind kummitama mõtted asjade mõneks ajaks siiapaika jätmisest ja rändama minemisest, aga ühe lepingumuudatuse tõttu peab selle veel sutsu edasi lükkama.

kui kedagi huvitama peaks, siis jah, ma tunnen ennast viimasel ajal äraütlemata hästi.

mine metsa.

ma näiteks lähen kolmeks päevaks järve äärde siruli. aitab küll.

ei, ma ei ole ära koolnud.

vabandage, aga mul on kirjutamiskriis. põhjustatud pikkade tööpäevade ja lõppematute nädalavahetuste poolt. aktiivsesse blogijaellu naasmise kuupäeva ja kellaaja kohta ei oska hetkel midagi asjakohast vastata. ehk siis, kui kultuur ja hea vanakooli common sense võidu saavutavad. loodetavasti ülekaaluka. raskekaaluliste klassis.

erinevad võimalused kohustustest kõrvale hiilimiseks.

näiteks võib minna reedel ühele õllele gréti ja kompaniiga ja jõuda koju varastel hommikutundidel ning minna laupäeval tomi sünnipäevale, tantsida laudade peal, visata kuuendal korrusel toimuva korteriläbu rõdult kuldsõrmuseid alla ja jõuda koju pärast mitmetunnist gilmore girlsi maratoni pühapäeva õhtupoolikul, tegeleda oma kiuksuga ajus töömõtetega konverentsimõtete asemel, vahepeal paar lehekülge siiski valmis uhades, et siis ikkagi viimasel minutil ja täieliku paanikaataki käes kannatades ühe õhtuga seitse lehekülge täielikku mõttetust paberile panna.

ja nad mängivad claros järjepidevalt cheri. oomen, nagu heddal tavaks mainida.

it’s a new dawn.

ma ei viitsi blogida. olen magamata ja edusammudest pakkimisel pole haisugi. aga selle-eest oli öölaulupidu, mis lõppes sooja õllega levikas (see viimane ei olnud meeldiv), teoreetiliselt viimane tööpäev saatkonnas, wailersi kontsert kloostrivaremeis, mis organiseeriti tõenäoliselt selle jaoks, et teada saada, kas kõik bob marley fännid mahuvad üksteise otsa ära ette antud alale. mahtusid. mul on nüüd kaks piletit. mitte edasi-tagasi, vaid lennuk viini ja buss budapesti.

interlüüd.

eriti meeldivad mulle kolmeks jagatud tööpäevad. tuled hommikul vara, on suurem osa päevast vaba ja kõige meeldivamate tegevuste päralt. tuled pärastlõunal, saad rahulikult neid meeldivaid tegevusi välja magada, sest praegusel ajal peab gruusia majandust igal juhul toetama. õhtud on uisumaratoni päralt. tänased poolteist tundi on möödunud oranžilt kummimehikeselt, kes näitab kellaaega, kuupäeva ja vajadusel äratab, valget reklaamkirja maha kraapides oma fuksiaroosa küüne otsaga või teda kõikvõimalikult väänates, sest ta on nimelt võimeline hoidma pabereid ja lausa uskumatul moel peaaegu igasse suunda ja iga kraadi all painduma. mulle põhimõtteliselt ei meeldi reklaamkirjad. isegi, kui need on sedavõrd lihtsad ja lakoonilised nagu kolm valget tähte. oranžil taustal. ma arvan, et talle sobiks hästi nimeks karla. veel üks vidin, mis nelja nädala pärast kuhugi ära peab mahtuma.

viimasel ajal kimbutab mind alatasa pelmeeniisu. täna lisandus sellele ka apelsin. friiki.

kolmas lugu.

kõige geniaalsemad ideed tulevad ikka vahetult enne keskööd. näiteks täna, kui ma olen veetnud viimased neli ja pool tundi meelikese korteris, mõrtsukkassi valvsa pilgu all, otsustasin ma lihtsalt heast peast oma varbaküüsi lakkima hakata. põhiliselt ikka sellepärast, et kindlustada ärkvelolek veel vähemalt järgmised pool tundi. kui täiuslikku tulemust tahta, siis tund, sest ma võin ju küll teki alla pugedes oma varbakesed värske õhu kätte jätta, aga tundes oma vähkremisharjumusi, oleks hommikuks ikka ainult linamuster alles. pealegi pole vist kuigi soovitav oma strateegilisi kehaosi ööseks katmata jätta, peaasjaliselt eelmainitud looma tõttu.

kuigi reede õhtut ja laupäeva varahommikut kokku võttev ülevaade on käesolevas blogis juba antud, pidasin tarvilikuks välja tuua veel mõned tähelepanekud nädalavahetuse kohta. näiteks võib rahuliku südamega väita, et peoõhtu esta seltsis toob alati kaasa huvitavaid pöördeid asjade käigus (see ei sisalda endas vaid vereloike vene tänaval) ning seda mõlemale osalisele. praeguste vaatlustulemuste kohaselt vaheldumisi. nüüd ma juba kihelen uue reede ootuses, sest märkide järgi on taas minu kord ning me ei oota nelja nädalat, sest esiteks on see liiga pikk aeg, teiseks aga olen ma nelja nädala pärast mattunud pakkimisse. jeerum, mõeldes sellele neetud neljale nädalale, ründavad mind paratamatult mõtted roadtrippidest, liiga loendamatuks jäänud ajast ja ühest kindlast countdownist. ehk kuidas nüüd siis nii läks.

täna vändra poole sõites ja üritades ennast välja lülitada kõrvulukustavast mäsust autos, mille põhjustasid minu armsad vanemad ja vennapoeg, meenutasin heldimusega eelmist nädalavahetust, kui muusikast oli päriselt võimalik eristada noote ja laulusõnu ning samal ajal kuulda oma mõtteid ja tibu lauseid. kui lõpuks kohale jõudsime ja ma autost välja sain, ei oleks vist keegi minust kiiremini sigaretti suutnud ridikülist välja rebida ja põlema läita, pea huugas otsas. mõnikord ma mõtlen, et mismoodi ma oma lapse(d) kunagi üles pean kasvatama, et nad vajalikel hetkedel suudaksid tekitada lausa valuliku vaikuse, kui mul seda just hädasti vaja on. jään lootma oma karmile aga armastavale pilgule.

mingil teatud hetkel rapla lähistel tabasin oma isa lahti seletamas oma lapselapsele kannibalismi mõistet, mille järgi sama liigi esindajad üksteist õgima kipuvad, kuigi see kuulub vaieldamatult anomaalia kategooriasse. ja siis mulle äkki turgatas – see, et me ei jära üksteist, vaid tõstame omale pigem ette muud sorti liha, ongi solidaarsus. ise olin ma säherduse mõttevälgatuse üle otseloomulikust üsna õnnelik, lausa nii õnnelik, et suutsin end järgnevaks kümneks kilomeetriks mõõgaga sõda mängivast väiksest sugulasest ja meie pere esipedagoogist ning põllu pealt hobuseid otsivast isast välja lülitada.

põhimõtteliselt on kolme päeva jooksul söödud liiga palju nisujahutooteid – osat pohmelli, osalt erinevate sünnipäevade ja muidugi iseenda õgardluse süül. roosa küünelakk suurel varbal tundub ohutu. tõenäoliselt nii ongi parem. küünelakk ja sõjamaalingud olgu ikka turvalised, erinevalt reedetest.

võllanalju.

-aga ma ei kahetse mitte midagi. peale grusiini ei kahetse ma mitte midagi.
-nojah, ega see aids sind ka homme ära ei tapa.

Continue Reading võllanalju….