Eesti.
Kolmapäev, 25 Veebruar, 2009 at 22:08 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 1 CommentTags: kodu, lennujaam, pere, pidu, sõbrad, tallinn
leidsin voodi peal väikse ruutsentimeetri, kus mind internetiga varustatakse ja kuna sedapsi ei ole võimalik hästi tõlketööga tegeleda, sest too nõuab ju aeg-ajalt sõnastiku kasutamist, otsustasin hoopis blogist läbi joosta ja endast jälje maha jätta, viimasest sissekandmisest on ju ometi juba nädal aega möödas ja korda on saadetud nii mõndagi. (vahemärkuseks, et see ruutsentimeeter on petlik ja ei taha mitte koostööd teha, aga kui mitu kuud järjest ära unustada naabritele interneti eest tasuda, siis pole ka ime, kui nad parooli ära vahetavad. pealegi pole ju taoline kanaaju päris enda teha, tuleks nad siis vähemalt küsima.)
jätkatagu aga sealt, kus viimati pooleli jäädi. teisisõnu budapesti lennujaamast, mis ei erine teistest õhusadamatest eriti millegipoolest. pealegi läks pesti-praha ots üsna libedalt. üritasin netiga õlleklaasi taga sinasõprust juua ka tšehhide päälinnas, kuid asjatult. siis selgus muidugi tore tõsiasi, et tänu poola kohal toimuvale tihedale õhuliiklusele ei saa me niipea kusagile minema, nii et seda kosutavam oli pärast tunniajast niisama lennukis passimist lõpuks tunda, kuidas maandumisrada õhubussi kõhu alt kaob ja suund üsna järsus diagonaalis pilvede poole võetakse. meeldiva üllatusena sõudis mu kohver mööda tallinna lennujaama pagasilinti esimeste seas minuni ning peegelklaasustest väljudes tervitas mind lisaks issile ka minu kallis emme. mõnevõrra oodatult sadasid siinkõneleja suunas küsimused minu majandusliku olukorra kohta, aga ma ei lasknud end sellest tänu taaskohtumisrõõmule ja tallinna sompus tänavatele kuigivõrd häirida.
õhtu kujunes meeldivaks perekondlikuks söömaorgiaks viimsi mõisa jääkeldrisse tekitatud restoranis, kus pakuti erinevaid hõrgutavaid roogasid. kujutage siis ette minusugust gurmaani pärast makaroni-riisi-tatradieeti (viimasel, kusjuures, puuduvad igasugused kaalu langetavad mõjud) saatmas oma seedeelundkonda kartulijuustupüreesuppi, parti, kalkunit, puuvilju valge šokolaadi kreemiga, kõrvale tooni andmas hõrk punane vein. siin ma ju punastest viinamarjadest valminud jooke praktiliselt ei tarbi, piirdume põhiliselt õllega. nii et igati toekas algus kodumaa-puhkusele. ma vist ei pea lisama, kui otsatult hea meel oli näha oma lähisugulasi, eriti neid kõikse pisemaid. emily ei osanud esiti küll päriselt seisukohta võtta, et mis muga peale peaks hakkama, ehkki ta vennaraas näitas üles märkimisväärset eeskuju, hüpates mulle kaela ja väljendades oma jällenägemisrõõmu pärast pikki igatsust täis kuid. samas ei kulunud sellest pisukesest võõristusest üle saamiseks kuigi palju aega, nii et peagi pidin ma iga natukese aja tagant oma kõige armsama tüdrukutirtsuga akvaariumis elutsevaid kalu käima kaemas. no arusaadav, üks neist oli ikka üsna freak show tegelane. kõige tipuks aga mässasin ülejäänud õhtu kodus saunas koorijate ja kreemidega, turgutades oma meeli ja ihu.
neljapäev oli laste päralt ning et ma mõnda aega eemal olen olnud ja arvatavasti kaks marakratti korraga võiksid olla veidi liiast, kuulus päeva esimene pool pisemale, kellega tegime kelgusõitu ja lasime liumäest alla (st tema lasi, mina vaatasin rohkem pealt), üritasime lumesõda mängida, mis aga lume kokku mitte hakkamisest tingituna hästi ei õnnestunud. füüsilised aktiviteedid värskes õhus (aeroobika?) saatsid noore tütarlapse autos raadiost mahedaid meloodiaid kuulates unedemaale ja oligi aeg sõita vanalinna, et vanem vennaraas koolist koju lõunale vedada, misjärel liikusid mõtted küll bowlingu, küll ajaloomuuseumi suunas, lõppeks jäime ikkagi selle juurde, et tõime poest lego ja lotte, sõime autos salaja natuke šokolaadi ja ajasime neljasilmajuttu. õhtu seevastu veetsin oma kalli nõokse seltsis hundis pelmeene ja siidrit manustades, boheemis kohvi juues, kõrvale päris mitu törtsu juttu kodust-tööst-puhkehetkest, nohja siis tsipa meessuhteid kah sinna otsa.
reede tõotas juba päris algusest peale kaootilisem välja kukkuda. nii oli vaja sõita pestist kingina saadetud veini üle andma, käia läbi mustamäe haiglast, panna emme uuesti viimsi bussile, võtta peale tädi anne, et talt siis kohvitassi ja pannkookide kõrvale värskeid saatkonnauudiseid kuulda, tatsata oma liigõhukese tallaga saabastes mööda treppi toompeale instituuti, näha ära kõik vajalikud direktorid, haarata liisu ja võtta ots uuesti kalamajale, lasta omale õhtuks meik teha, kohtuda telliskivis maashi ja toomasega, osta selverist veidi õlut ja veidi veini ning lõppeks helina köögis kartulisalati ja praetud pelmeenidega laua äärde istuda. ja ikka õnnestus mrthl kõik suurepärased plaanid hapukurkide, marineeritud seente, rollmopsi ning kalapuljongist ja želatiinist koosneva “kaaviariga” ära rikkuda. nojah, kurgid üksi poleks ehk asjaga nii hästi hakkama saanud, aga selle kõige kõrvale käib ju ka veel pudel vedelikuga, mis esmapilgul näib lausa kristallpuhta veena. sellest, mis järgnes, ajalugu vaikib andmete puudumise tõttu. kui just maash minu fopaasid ette ei hakka kandma. nii palju võin öelda, et laupäeva hommik oli raske. oleks vast veel raskem olnud, kui poleks olnud mrtht, kes pelmeene praadis, dumle kommi suust sisse toppis ja klaasi apelsinimahlaga täitis.
ja juba oligi aeg haarata bussijaamast katka, vahepeal mõnda aega lastega jännata ning siis oli tibunksiku kord. kuna viiemillimeetrine koordinaator nõudis mäkkeinet, ei olnud minul ja katkal kuigi palju sõnaõigust, kohvid ja koogid võtsime aga päris kohvikus. justnagu vanadel headel aegadel. mitte et praegu head ajad poleks. aga kõik oli päris endine. koordinaator välja arvata muidugi. tema saatis õhtusel bowlinguringil igasuguseid tegusid korda. korra pani kuulid eriti täpselt veerema, siis jälle jättis anksa peaaegu viimaseks (hensu ei lähe niivõrd arvesse, sest ta on kaks korda pisem, rohkem kui kolm korda noorem ja tal ei ole oma isiklikku koordinaatorit, nii et tema punktid pidi kahega korrutama). oku-vennat oli ütlemata hea meel näha. jah, ma arvan, et kui ma leiutaks viisi, kuidas tallinn ja pest omavahel ühendada, kokku sulatada, siis must saaks maailma õnnelikem inimene. nii häid sõpru nagu mul igaühel ju pole.
pühapäeval ma juba natuke isegi ootasin, et jälle pesti saaks, kuigi tõenäoliselt on tegu selle vastiku vahepealse olekuga, kus kohtumisteks ja lõplikeks vestlusteks ei ole enam aega, samas jälle midagi nagu oleks, piinarikkad hüvastijätud, nukrus ja nõutus. muidugi oli poola õhutsoon taaskord ülekoormatud, nii et tallinnast väljusime ilusa tunnise hilinemisega ehk siis selle nahka läks ajavahemik, mis oli vajalik ümberistumiseks ühelt lennult teisele praha lennujaamas. jooksin küll, aga värava jõudsid nad ikkagi juba sulgeda. järgmise lennuni, mille peale mind ja veel üht eesti tüdrukut ümber istutati, jäi kaks ja pool tundi. turtsusin ja plärtsusin, tuju läks kuidagi ära (nad ei anna ju tänapäeval lennukis isegi mitte süüa, rääkimata alkoholist. sigadus!), aga lõpuks jõudsime nii mina kui minu kohver ühes tükis ferihegyile, sealt kahele õllele heleni juurde ja esmaspäeva hommikul tööle. nagu viis kopkat.
oleksin selle aja jooksul praegu vähemalt viis lehekülge jõudnud ära tõlkida, aga nüüd ma lähen vist magama.
dineed ja sõbrad.
Esmaspäev, 13 oktoober, 2008 at 20:52 | In Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 3 CommentsTags: budapest, pesumasin, pidu, töö
seljataga on kaks õhtusööki, üks sünnipäev ja üks soolleib – igati toekas ja tõhus nädalavahetus. pluss teisipäevane szilvási kontsert, mille lõpetas taaskord mulle pühendatud laul ja vestlus bändi ninamehe emaga, kes rääkis pikalt mu imelisest tantsuoskusest ja sellest, kuidas ta poeg mind austab. ausalt öeldes oli pisut veider situatsioon. kuna chill-ruumis oli palju patju ja mahe muusika, jäime kontserdi suuremast osast ilma, nii et kõik tantsimata jäänud tantsud tuleb homme õhtul tasa teha. selg märjaks ja kaloritele säru. alati on, mida oodata. nagu näiteks ka kolmapäevast barabás lőrincit, kuigi nägus kitarrist väitis, et trompetistina on ta ümmargune null. julgeks vastu vaielda. teine meeldiv asjaolu on see, kui sõbrad hästi süüa teevad. lausa lust istuda laua ääres, seni kui teine su köögi üle võtab, aeg-ajalt törtsu paalinkat klaasi valada (olenevalt olukorrast ka õlut) ja lahedalt jutelda. nugadest ja richard bonast.
et asjad ilmtingimata nii ei taha minna, nagu mina isiklikult sooviksin, seda illustreerib ilmekalt ka eilne pesupesemine. tegelikult ei saa seda päris nii nimetada, sest ma panin riided masinasse, trumlile kaane peale, lülitasin vajalikke nuppe ning etskae, järgmisel hetkel kõlasid imelikud hääled, peale mida ma üritasin ta võimalikult kiiresti välja lülitada. uurisin asja ning selgus, et trummel on kinni kiilunud, mis võis juhtuda vaid seetõttu, et ma järelikult ikka ei pannud kaant päris nii kinni, nagu oleks pidanud. nüüd on siis mu pesu vedelenud selles õnnetus trumlis kaks päeva, aga kuna ka siin eksisteerivad remondimehed, siis tuleb üks taoline eksemplar homme siia ja võtab mu viimsegi raha ära. hea dilemma – riided versus toit (pluss mõni õlu claros).
heade uudiste rubriiki kuulub samas fakt, et alates järgmisest esmaspäevast hakkan ma ametlikult taas tööinimeseks, et ungari riigi kukrut maksudega kõvasti täiendada. aega võttis, aga lõpuks sai ju ka asja. pealegi on selle kuu aja jooksul vaikselt peale tulnud tegutsemisind, mis hõlmaks tunnid hommikust pärastlõunani, mitte pärastlõunast hommikuni, kuigi vahelduse mõttes kulusid pimedad pesti tänavad marjaks ära küll.
uudiseid laiast maailmast.
Teisipäev, 6 Mai, 2008 at 22:36 | In Sünoptilised ajad, Tarbijakaitse nurgake | Leave a Commentja mis sellest kõigest siis kasu oli, et ühisarusaamale jõudsime, mille järgi meile mõlemale meeldib mõte meist mõlemast koos? ma võin rahulikult veel jaanipäevalgi seda mõelda, kui üksinda jalgu vette solgutan kusagilt kivi pealt, sest esiteks ei juhtu asjad kunagi nii, nagu sa tahaksid, et nad juhtuksid, ja teiseks olen ma liiga kärsitu, et lasta asjadel omasoodu areneda. sama hästi võiksin ma praegu mõnda panka röövida, et hommepäev (või siiski reedel) budapesti uhada. kusjuures ma oleks selleks vist isegi võimeline. võibolla küll mitte pangaröövi osas, aga kui mulle kukuks sülle näiteks mõni tuhat krooni, siis kindlasti.
teiseks tahtsin ma uhkustada oma remondioskustega. nimelt ei suutnud torusiil enam minu toruga hakkama saada ja seega pidi ise käed külge lööma, sest vaesed ajad nõuavad loomingulist lähenemist. eks see tulemus veidi rõlge oli, aga põhiline on siiski see, et ma sain oma väikeste valgete paljaste käekestega sellega hakkama. lisaks sain hakkama ka paari kinnitusega, üks ootab veel kruvikeerajat, aga vot loputuskast käib mul ilmselgelt üle jõu. samas, küll ma sellega ka maadeldud saan, kui tung väga peale tuleb. vähemalt ütleb mulle nii mu sisetunne, vaadates seniseid saavutusi kodukorrastamise vallas.
seega olen igati ära teeninud selle pudeli veini, mida ma nüüd neti kõrvale limpsin ja varsti poen voodisse, mõeldes ennast ühte kaissu.
statistikaamet.
Kolmapäev, 5 märts, 2008 at 12:08 | In Tarbijakaitse nurgake | Leave a Commentikka on ju huvitav vaadata aeg-ajalt seda, kes kui palju ja mil moel käesolevat blogindust külastab. numbrid on vahvad. aga numbrid numbriteks, palju ägedam on see, mida guugeldades inimesed käesoleva bloginduseni jõuavad. mõnikord ma lausa hämmeldun, millised märksõnad sisalduvad minu kirjutistes. AGA tegelikult tahtsin ma jagada teiega asjaolu, et kaks põhilist otsingusõna, mis inimesed minuni toob, on tiit ollin, kes puhtjuhuslikult on minu kallis vanemlik hool. põhimõtteliselt sisestatakse teda otsingusse lausa iga päev, okei, mõnikord jääb ka päev vahele. aga ikkagi, tegija, noh :) teine sõna on äriplaan, mis mind ajab lausa naerma ja mida toksitakse ka päris sageli. et siis kui teinekord tekib tunne, et ma kirjutan ainult oma nädalavahetustest, mis ei taha mööduda kuidagi kodus telekat vahtides, siis piisab vaid sellest, kui toetuda statistikale, ja ma võin väita, et mul on ikka päris perekonna- ja ärikeskne bloog. kas pole mitte tore.
olen jah kuri.
Neljapäev, 10 jaanuar, 2008 at 23:30 | In Tarbijakaitse nurgake | 2 Commentssattusin täna üle pika aja telekat vaatama. ehk siis midagi peale filmide, mis tulevad plaadi pealt. ja tead, see rikkus mu õhtu täiesti ära. esiteks muidugi ei tule neljapäeval ühegi kanali pealt midagi mõistlikku. ja house’i on nad pannud ka mingi öö peale, et jumala eest keegigi sellele eelnevaid absoluutselt mõttetuid filme vaataks. ma ei vaadanud. panin hoopis mtv peale, mis lahti kirjutatult (ja nad armastavad seda ikka lahti kirjutada) on music television. MUSIC. et nagu mis mõttes. sama hästi võiksid nad emmi rs-iga asendada, sest peale riälitipasa sealt eriti midagi vaadata pole, olgem ausad, muusikast on asi ikka üsna kaugele triivinud. tegelt ka, keda huvitab mingi suvaline tüüp, kes ajab kaamera ees idiootset juttu, sest ta hummer ei käivitunud sel hetkel, kui kaks kvartalit edasi mõistust jagati. või mingisugune ameerika bitch, kelle vanemad korraldavad talle kuueteistkümnendat sünnipäeva ja kõik kiljuvad kogu aeg ümberringi, et ma peaksin siis teleka ees õhkama, et miks küll minu vanemad mulle puberteedi lõpu (tundub, et mõne jaoks kestab endiselt) puhul sportautot või mullivanniga villat ei kinkinud. igaks juhuks lasevad nad vahepeal väärtanimat, et mõni normaalne ka ikka nende kanalit jälgiks, ehkki mingil hetkel ammendab ka see ennast, kui teda juba kümme aastat tagasi väga eduliselt televiisorikasti seest näidati. kõigi nende luksmaasturite ja sillerdavate teemantide juures on iroonilisim fakt, et mtv on nüüd hästi öko (mis iseenesest on jube vahva) ja seega laseb ta vahelduseks kurbi pilte nälgivast pingviinist ja tšikist, kes jätab tule põlema. loogika missugune. mina mäletan oma lapsepõlvest ikka seda mtv-d, kus sai päriselt ka muusikat kuulata. et olid erinevad MUUSIKAsaated. ilusad ajad olid. džiises, küll mul on hea meel, et ma võin nüüd hoopis supermercadost läbi ninahäälega viidžei sl õhtulehe seltskonnauudiseid kuulata.
infonurk.
Reede, 28 september, 2007 at 12:21 | In Tarbijakaitse nurgake | Leave a Commentteate, mulle tuli tänasel vihmasel päeval meelde, et minu autost on leitud üks roheline vihmavari. kui keegi blogilugejatest tunnistab selle enda omaks, siis anske teada, sest mul ei ole päriselt üldse aimu, kellele see võiks kuuluda.
väike tüdruk tantsib.
Laupäev, 15 september, 2007 at 22:11 | In Meelelahutuslikud ajad, Tarbijakaitse nurgake | Leave a Commentkui eilne päev oli kollasepunasekuubikute ja poolihääli öeldud sõnade päralt, siis õhtuks tuli ennast üles lüüa ja võtta suund kesklinna südamesse, amigosse (ärge öelge midagi). etteruttavalt pean ütlema, sest ma lihtsalt ei suuda ennast tagasi hoida, et suurem osa (pakuks umbes 85-90%) kohalviibijatest on kõige ehtsamad jobud. samas soosis sealne muusika tantsimist ja sama kuuba bänd oli taas kohal, taas uue nime all. andsime päkkadele valu, selle sõna kõige otsesemas mõttes. amigoga on see huvitav asi, et kui sa enda ümber vaatad, siis on tunne, justkui oleks soome sattunud. iseenesest pole ju miski välistatud, tänapäeval või nii. aga see on ikka päris kole, kuidas kümme kiimas vaevu jalul püsivat viiekümne ringis põhjanaabrit kõik sulle silma üritavad teha, mis aga väga ei õnnestu justnimelt tänu faktile, et nad vaevu jalul püsivad. mõni muidugi üritas isegi tantsida. nagu meelike märkis, et mingi vanuse ülempiiri võiks seal ju ikka kehtestada. teine väga vahva asjaolu eilse klubiürituse juures oli see, et tõenäoliselt kõik need inimesed, kes just hetkel õpivad või on kunagi õppinud salsat, olid ennast kohale vedanud ja oi, nad võtsid asja väga tõsiselt. isegi sellised raske töö tegemise näod olid neil peas. see, et ta oma kontsa, küünarnukkide või näppudega sul jala siniseks astub, maksahaake jagab või hoopis silmi peast välja kisub, ei omanud eile erilist tähtsust. ma kahtlustan, et neil oli seal mingi omavaheline võistlus käimas, et kes suudab suurema rahvatihedusega kohas rohkem pöördeid teha nii, et sa kohe üldse ei vaata, kelle peal sa parasjagu tambid. ma ei oska öelda, kes neist täpselt võitis, mina isiklikult annaksin auhinna neiule mustas ja tema samuti mustas olnud prillidega noormehele. einoh, ega töö pole ikka naljaasi. vastupidi – see on vägagi tõsine. ehk peaks oma suhtumist muutma? (töösse, mitte salsasse.)
autoga teeninduses
Reede, 31 august, 2007 at 12:14 | In Tarbijakaitse nurgake | Leave a Commenttänapäeval on nii, et tood auto teenindusse hooldusse, saad kokku kellegi j-ga, kelle juurde suur ja tark venna mind suunas, mainid, et noh, kui nüüd tõesti laagrivahetuseks läheb, et ehk on võimalik kuidagi, noh… soodust saada? – küsib j. nojah, noh. seepeale saadetakse sind väikse punase diivani peale, kust on võimalik näha poole toa suurusest telekast osakas toimuvat (põnev, põnev), võtta välja oma läpakas ja surfata rahulikult netis, jalutada kohvimasina juurde, kust voolab tasuta (!!) kohvi ja muid hõrgutavaid jooke. seda kõike selleks, et tekitada kliendis tunne, nagu nüüd oleks olemas igasugune õigus röövida talt poole kuu palk. vot selline teenindus on!
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.