lühiproosa.
Neljapäev, 26 November, 2009 at 14:50 | In Sünoptilised ajad | 3 CommentsTags: eesti, maash, murakami, tšehhi õhk
maashi külaskäik oli just nii dekadentlik ja värskendav ja meelierutav ja rõõmustav, kui ma ette olin kujutanud. aga kuidas teistmoodi see üleüldse mõeldav oleks või mis. nüüd aga algas suur kauntdaun kojusõiduni. mõelda vaid, tervelt KAKS päeva kodus! nüüd peaks ainult välja mõtlema plaani, kuidas vabaneda murakami novellisõltuvusest, et need pühadeagsed neli lendu kenasti sisustatud oleks. kujutan juba ette, kuidas ma mingit jälki võileiba järan ja siis kahe euro eest soetatud kvantiteet-merlot (as opposed to kvaliteet) kõrvale oma jaapani kirjaniku jutukesi pugistan. viimane eeldab minult aga lubadust, et ma selle raamatuga enne ühele poole ei saa.
reisipalavik, mitte gripp.
Kolmapäev, 14 oktoober, 2009 at 12:22 | In Sünoptilised ajad | Leave a Commentpühapäevast tänaseni on õhutemperatuur langenud kahekümneviielt kraadilt (jah, ikka celsiust mööda) viiele, tuul üritab puid, lippe ja salle enesega kaasa tirida ning aeg-ajalt peksab vastu silmnägu vihm. loo võib kokku võtta ka järgmiselt – kolm päeva tagasi oli suvi, neljakümne kaheksa tunnise rekordajaga saabus meite õuele talv ning eile kodus lugesin tubase kraadiklaasi pealt kokku lausa seitseteist pügalat. oli aeg esimeseks kütmiseks. hetkel ei tundugi lubatavad lumesajud kuigivõrd utoopilistena. samas sain ma oma hilfigerid parandusest kätte, täna mõtlen veel välja, kas praha-külastus toimub pruunis sügismantlis või läheb seekord loosi must talvepalitu. eks peab esiti üle vaatama garderoobi ja aksessuaarid ning seejärel otsuse langetama. tõenäoliselt oleks targem, kui seekord osutuks sümpaatsemaks paremini sooja hoidev üleriie. ühesõnaga, ootan homset reisi vaatamata tõigale, et sügis jäi vahele. ja kuigi enne pidasin plaani minna pärast tööd somlói 51 aadressil näituseavamisele (kus juttude järgi antakse ka alkohoolseid jooke), sai meel kiirelt muudetud, kui alternatiivse variandina pakuti välja õlled fecskes. ainus miinuspool on see, et jookide eest peab ise raha välja käima, plusse on jällegi kamaluga.
fantastilise neliku seiklused.
Esmaspäev, 12 oktoober, 2009 at 15:00 | In Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Rõõmsad ajad, Sünoptilised ajad | 2 Commentskui praegu aknast välja vaadata või silmitseda eelseisva nädala ilmateadet, võib rahuga öelda, et kirss ei oleks suutnud valida paremat aega pesti väisamiseks. ja mina ei oleks osanud valida halvemat aega praha väisamiseks. aga eks need lumed ja hoovihmad ja öised miinuskraadid veel selguvad.
põhiliselt tahtsin ma lisada sissekande, milles nurisen maailmas valitseva ebaõigluse üle, sest kuigi kuldne trio on igati tasemel, oleks fantastic four siiski tunduvalt õigustatum kombinatsioon. seda tõestas väga põhjalikult ka selja taha jäänud nädalavahetus täis suitsuseid lokaale ja alkoholist läbi imbunud sünnipäevapidustusi. üks asi on kolm päeva järjest teispäevne olla, hoopis teine aga kolmandal peoõhtul ikka veel värske ja kaunis välja näha. otse loomulikult saime me sellega hakkama. võib ka väita, et neljapäeva õhtu oli sisseelamiseks, reede peaproov ning szimplas kujunesid sündmused juba nii, et väiksed poisid seisid järjekorras ja neliku laua ümber tiirles lugematu arv kauneid noormehi.
neljapäev. juba poolest päevast ei saanud ma kuidagi asu ning ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimaks ometi näha kirssi, kes samal ajal tomiga endal claros nina täis tõmbas. lõpuks sai kell nii kaugele, et võisin arvuti kinni panna ja koju kimada. kiire poeskäik ja veel kiirem ajutormlemine hiljem oli plaan tehtud ning suund muuseumile võetud, kus vanade aegade mälestuseks tuli lõpuks ära üks rummikoola, misjärel vabaduse silla all kahe pudeli veiniga teineteise eludega end taas kurssi viisime, uudiseid vahetasime ning lahkasime teisi egost lähtuvalt olulisi maailmaprobleeme. pissi- ja veepeatuseks enne koju tuikumist valisime claro. rahu sai hinge ja sellest tulenevalt võttis mu üle võimust eriti magus uni.
reede. magamatus segatuna dehüdratsiooniga võrdub tavalisest rohkem loppis silmnäo ja mitte kõige efektiivsema tööpäevaga. aga abi oli ka seekord lähedal – tõenäoliselt oli meie jedil mingeid olulisi asju ajada, nii et ta otsustas meid juba kell kolm koju lasta, seletades taolist suuremeelsust tõigaga, et veerandilõpp on möödas ja me tegime jube tublit tööd. minul polnud nii ilusa žesti vastu muidugi ühtki argumenti, pealegi jäi nii aega ka kiirele ostlemistuurile, mis päädis kirsi jaoks uue lõhnaga, minu jaoks lillade võrksukkade ja sama karva küünelakiga pluss õdusa õhtusöögiga kirsi ja hedda seltsis apacukas, misjärel oli aga aeg end kauniks teha ja seada sammud clarosse, kus sõber t. pidas sünnipäeva ning mis osutus tunduvalt lahjemaks kui möödunudaastane, samas ei ole põhjust kurta, flirdikogus sai mõõdukalt täis, vittula põrandalaudu aga põhjalikult nühitud erinevate lõunamaiste rütmide saatel. kui mingil hetkel poleks viinal kork pealt lennanud, võinuks laupäev isegi täitsa sõbralikult alata…
laupäev. teatud tervislik seisund või pigem selle puudumine kihutas mind esimese asjana apteeki vaigistite järele, seejärel võeti brantši suund clarole. pärast ibuprofeeni, suurt tassi piimakohvi, texas-burgerit ning kodukõrtsilebo julgesin ma isegi juba päikseprillid eest ära võtta. millalgi hilisel pärastlõunal pakkisime läpakad uuesti kotti ning võtsime üüritroskas ühe filmi ette. nagu sissekande alguses mainitud sai, nägime eelloole vaatamata jumalikud välja ka laci sünnipäevapeol. ja kuigi meie lauda ümbritsesid erinevad noored kodu- ja välismaa meesisendid, huvitas mind ainult üks kindel persoon. vähemalt tol õhtul huvitasin teda ka mina. uskumatult tore oli seista keset dohányi tänavat vihma käes, juuksed sorus, ennastunustavalt suudeldes. vittula olid nad muidugi juba kinni pannud ning kuigi me suundusime seltskonnaga veel centrumi õllekasse, jäi minust letile pool klaasi alles, lihtsalt ei jaksanud enam. selle asemel haarasin letilt kaasa hoopis heleni poolt sinna jäetud mineraalvee ja tiksusin koju ära.
pühapäev. päev rehabilitatsiooniks ehk csiga, GG, ANTM, House ja varajane uni. ei mingit kultuuri.
esmaspäev. vihma kallab, kirssi enam pole ja kuigi ühe teatud hollandlasega sai lõunatatud, on ikkagi kurb.
ooo, bürokraatia.
Esmaspäev, 15 september, 2008 at 15:14 | In Naljakad ajad, Sünoptilised ajad, Vanad ajad | Leave a CommentTags: dokfilmid, elamisluba, ilm, pangandus
eile läks jahedaks ja öösel hakkas sadama. ungari oludes tähendab see üldjuhul seda, et nüüd mõnda aega päikest ei näe. samas ei saa tänasel päeval enam milleski päris kindel olla. kraamisin saapakarbist välja oma seitsmesendised hilfigerid, kuigi, peab ütlema, pigem moe pärast kui reaalsest vajadusest. mina silkaksin siin veel vabalt suvekingakestes ringi, ainult et inimesed ümberringi on sügisvarustusele üle läinud. saapad, mantlid, sallid. solidaarsusest ühinen nendega vaid saabaste osas, sest mantliga hakkaks minul päris kindlasti veidi palav.
täna sain ühe ungari bürokraatiamaailma rakukesega maadeldud – selleks oli nimelt pank. ei ole vahepeal vähenenud paberikuhjad, kuigi seekord õnnestus mul sealt väljuda kõigest pangakontoga – elukindlustust mulle pähe ei määritud. ehk mängib selles rolli ka vahepealsete aastatega paranendu siinse keele oskus. vahepeal ma juba mõtlesin, et küsiks, mis teema selle kindlustusega ikkagi on, aga pidasin targemaks oma suu kinni hoida, muidu oleksid nad veel miljon muud teenust mulle välja mõelnud. tellerineiu oli armsake, tundis huvi, kust ma pärit olen (samal ajal oli mu id-kaart tema käes), kuidas ma ungari keelt nii hästi oskan ja kas mul on siin sugulasi. millalgi peab sinna veel vist korraks tagasi põikama, sest paber, millele tuleb minu tööandja nimi, jäi täitmata. lootuses muidugi, et see nimi sinna ka päriselt saab. ja võimalikult lähitulevikus.
vahepeal tuli timi koju, kes oli suutnud kaks korda oma panga pin-i valesti sisse lüüa, mille peale automaat ta kaardi ära sõi. siin läheb kaardi tagasi või üleüldse saamiseks kaks nädalat. selle aja peale on ta juba berliinis. kaardi saab kätte isiklikult. nalja kui palju. või siis mitte. ta on jube vihane ja nördinud. pidime just siinsesse linnaosavalitsusse minema, et mind sisse kirjutada, et ma saaksin hakata tegelema selle kõige vahvamaga – elamisloaga! ma olen “ootuserutusest” juba päris arutu. kui tore saab olema neli-viis korda kusagile pärapõrgusse teisele poole jõge sõita, seal tunde oodata ja siis teada saada, et midagi on ikka veel puudu. kolm aastat tagasi arvasin, et enam ma seda läbi tegema ei pea, aga võta näpust. üritan häälestuda nii sarkastiliselt kui üleüldse võimalik. pealegi helistas täna sõber hedda, kes ütles, et ta võeti dokkarikursusele, nii et nüüd ta siis lülitub oma kaameraga minu ellu ja saab endale kõik minu esimesed reaktsioonid migratsiooniametist väljudes. sest kes veel satuks alatasa kõikvõimalikesse jamadesse kui mitte mina. algus minu uues elus on igal juhul paljutõotav.
a man’s got a limit…
Esmaspäev, 8 september, 2008 at 19:04 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Sünoptilised ajad | 1 Comment…ehk kolm päeva tööd, kaks päeva tartut ja üks korralik kräu.
töö kohta pole vist kunagi midagi huvitavat rääkida. sõime kooki, võtsin lilli üle, pidasime hüvastijätukõnesid, valmistasin siirile materjale ette, ajasin asju nii kaugele, et nad viieteistkümnendani hakkama saaks, pea tagaküljes kogu aeg tiksumas kell, mis tunde ja minuteid loeb kuni hetkeni, mil astun välja väravast ja sulgen selle enda järel, vabaduse ja kihelustunne kõhuõõnes. mõnus. esialgu tundus hääletamine üsna nihu läinud üritusena, aga lõpuks peatus väiksemat sorti kaubaauto, mille juhiga päris taaralinnani maailmaasju sai arutatud.
ei ole vist mainimistväärt seik, et tartus valdab mind viimasel ajal universaalne rahu, mässib üleni endasse ja turvatunne on tagatud. kassipojad veeresid mööda korterit ringi, ühe nummimeeter rohkem põhjas kui teisel. mina haudusin terve neljapäevahommiku oma kohvi kõrvale plaani, kuidas siimu, kes vahepeal osutus ikkagi tütarlapseks, endaga kaasa smugeldada. aga siis sai südametunnistus mu üle võimust ja ma pidin tunnistama, et salalikud tembud oleksid minust äärmiselt inetud, eriti arvestades teiste vastutulelikkust ja head südant.
reede hommikul vaarusin kuidagi unise ja veidi torssis tujuga seitsmesele rongile, aga ma põhimõtteliselt ei maksa kaks korda rohkem raha bussipileti eest. pigem ohverdan oma väärtuslikku uneaega. põhiliselt selle mõttega, et küll laupäeval ja pühapäeval ja kuni kolmapäevani jõuab magada. pärastlõunal istusin kertésziga pika hermanni kõrval müürijupi peal ja poole kuueks olin ühe sõbra võrra vaesem. aga kui on üks asi, millel ma tallata ei lase, siis on see mu uhkus, ning usalduse osas allahindlust ei tee.
laupäevane pidu oli vägev. vähemalt nii nad räägivad. mul on selle üle ainult hea meel. vastava õhtu koha pealt targemad võivad pikemalt sõna võtta (põhiliselt vihje estale), mis mõttega ma ikka neid üksikuid kilde (mis, kusjuures, ei pruugi ka sajaprotsendiliselt tõele vastata) ja märksõnu siia pikin. ütleme nii, et pühapäeva hommikul oli eluisu läinud, põlved ja selg marraskil ja silmi lahti tehes tekkis automaatselt vajadus nad uuesti hästi kiiresti kinni panna.
aga meil siberis.
Kolmapäev, 9 juuli, 2008 at 19:56 | In Naljakad ajad, Sünoptilised ajad | Leave a Commentsaatkonna sohver avaldas täna arvamust, et tädi anne võiks välja anda följetoni lugudest, kuidas eesti ravitööstuses asjad tegelikult käivad ja kuidas ähvardusega pealtnägija peale saata saadab korda imesid. või sellest, kuidas vene ajal oli ikka palju parem, kui eksisteeris täitevkomitee ja keskkomitee ja siis veel hunnik komiteesid, mida kardeti kui tuld, ja siberis anti toidu kõrvale ainult kahvel, nii et dekolteest välja pungitavate tisside ja kullaga üle kallatud daamed saagisid liha lusikaga, samal ajal kui mingisuguse kohaliku komitee hirmus andis restoranipidaja tädi annele tsiviliseeritud inimese söögiriistad. ta käis seal igal sealviibitud päeval einestamas. tähtsa moskva delegatsiooni saabudes – mehed mustades ülikondades – pandi tädi anne, eesti puhvetipidaja, suurte ninade kõrvale istuma, sest neid ühendas üks väga oluline detail – nuga.
mina aga otsustasin nädalavahetuseks endalt maha raputada oma suure rahurüü, mis kätkeb endas nonstop filmide vaatamist õhtuti, peaasjalikult jude lawga peaosas (ära küsi, endalgi imelik), ning panna ennast reedeks angeli guestlisti, et väisata üritust, mida varem väisanud pole. nagu marit ütleks – krank.
uudiseid laiast maailmast.
Teisipäev, 6 Mai, 2008 at 22:36 | In Sünoptilised ajad, Tarbijakaitse nurgake | Leave a Commentja mis sellest kõigest siis kasu oli, et ühisarusaamale jõudsime, mille järgi meile mõlemale meeldib mõte meist mõlemast koos? ma võin rahulikult veel jaanipäevalgi seda mõelda, kui üksinda jalgu vette solgutan kusagilt kivi pealt, sest esiteks ei juhtu asjad kunagi nii, nagu sa tahaksid, et nad juhtuksid, ja teiseks olen ma liiga kärsitu, et lasta asjadel omasoodu areneda. sama hästi võiksin ma praegu mõnda panka röövida, et hommepäev (või siiski reedel) budapesti uhada. kusjuures ma oleks selleks vist isegi võimeline. võibolla küll mitte pangaröövi osas, aga kui mulle kukuks sülle näiteks mõni tuhat krooni, siis kindlasti.
teiseks tahtsin ma uhkustada oma remondioskustega. nimelt ei suutnud torusiil enam minu toruga hakkama saada ja seega pidi ise käed külge lööma, sest vaesed ajad nõuavad loomingulist lähenemist. eks see tulemus veidi rõlge oli, aga põhiline on siiski see, et ma sain oma väikeste valgete paljaste käekestega sellega hakkama. lisaks sain hakkama ka paari kinnitusega, üks ootab veel kruvikeerajat, aga vot loputuskast käib mul ilmselgelt üle jõu. samas, küll ma sellega ka maadeldud saan, kui tung väga peale tuleb. vähemalt ütleb mulle nii mu sisetunne, vaadates seniseid saavutusi kodukorrastamise vallas.
seega olen igati ära teeninud selle pudeli veini, mida ma nüüd neti kõrvale limpsin ja varsti poen voodisse, mõeldes ennast ühte kaissu.
let it fucking snow.
Kolmapäev, 26 märts, 2008 at 17:44 | In Retoorilised ajad, Sünoptilised ajad | Leave a Commenttegelikult on see ju päris tore, et akna taga möllavad tuisud ja maa kattub järjest enam sellise toreda valge ollusega, nagu seda on lumi. samas on see tore ainult nii kaua, kuni ei meenu, et täna on 26. märts, ja kuni sa ei kipu mõne kevadisi budapesti-pilte nillima. ainus asi, mis kogu asja juures klapib, on see, et ma suutsin haigeks jääda. et on kohe päris köha ja nohu ja gripilaadne seisund, mis sundis mind täna mitte tööle ilmuma, vaid koju jääma ja puhkama ja teed jooma. et siis peidame kalendrid ära ja naudime talveilma? raisk, just siis, kui mõni päev lubas juba päris ehedalt kevadet, ütles ilmavana, et tutkit teile säutsuvaid värvulisi ja punguvaid puid, ma keeran hoopis lumekraanid lahti ja itsitan vaikselt pihku. ehk siis tegi jälle täiega ära. aga noh, mina teen kõik oma panused aprilli kolmandale nädalale ja ma tahaks näha, kui siis ka midagi taolist peaks juhtuma. eelmisel aastal tõmmati mind juba üsna haledalt, kui kohvrisse sai pakitud aint kerged kevad-suvised rõivad, et minna pesti ihu näitama. pärast olin veel mitu nädalat kergelt sinaka jumega ja tundidepikkused vanniprotseduurid ega seestpoolt soojendamine ei tahtnud kuidagi tulemusi anda. seekord olin ma otseloomulikult targem ja bukkisin lennupiletid kuu aega hilisemaks, aga sellise taktikaga võib ka antud käik riskantseks osutuda.
eilse päeva moraal oleks see, et kui sa tunned ennast suhteliselt sitasti, siis ei tasuks võtta ette jalutuskäiku töö juurest tartule läbi kadrioru pargi, eriti, kui sa pole varustatud vanaema kootud villaste sokkide ja muu vastava atribuutikaga. eelnevast lähtub ka eilse päeva tsitaat meie kõigi lemmikfilmist “withnail & i” ehk siis i’m in a park and i’m practically dead. see, et kontekst päris ei kattu, ei oma hetkel erilist tähtsust.
lühidalt esimesest lumest.
Laupäev, 1 Detsember, 2007 at 18:13 | In Ajad üldiselt, Retoorilised ajad, Sünoptilised ajad | Leave a Commenthuvitav on see, et mida pimedamaks ja külmemaks läheb, seda laisemaks lähevad ka kõik blogijad. või vähemasti need, kelle tegemisi-olemisi mina jälgin ning kes üldiselt olid kõik üsna aktiivsed kirjutajad. tea, kas see on selle unise ajaga võrdelises või hoopiski pöördvõrdelises seoses. minu puhul vist pigem võrdelises, sest uni on minu suurem sõber kui valgustkartvad teod. bp frivoolitarid hoiavad aga meie lippu endiselt kõrgel. sellest on ikka päris hea meel.
mina selle asemel lähen lumisel ja külmal õhtul kinomajja, et vaadata pildikesi oma lemmiklinnast, mille kohta hedda oli öelnud, et täpselt tema pest – joomine, laaberdamine ja amoraalsus. kullake, anna andeks, kui ma veidi valesti tsiteerin sind, aga asja mõte oli selles, et see täpselt nii oligi. imeilusate linnavaadete asemel, nagu lánchíd, budavár ja muud turistikad, saime nautida liikumist mööda rákóczit, andrássyt, jõuda välja moszkvale, szigetile ja west balkáni. lánchídi ei kasutatud näiteks kogu filmi jooksul mitte kordagi. tõsi küll, sinna sattusin ka ma ise võib-olla ainult sillafestivali ja lihavõtete ajal. igal juhul oli hea ja kodune tunne. vähemasti need 72 minutit. ja ka suits maitses kuidagi hoopis teistmoodi pärast kino õues tänaval külmetades. võiks ka öelda, et frivoolsemalt. lausa nii frivoolselt, et ma olin nõus sillu, gwrni ja kärdiga time outi minema, kuigi kohale jõudes tuli välja, et see on kinni ning pidime leppima puhta kitšiga pätrikus.
täna olen tartus. kogun häid mõtteid või nii ja annan omale ja teistele lubadusi oma magistritöö kohta. helina lubas mind suvel oma kohvris ungarisse vedada, mis tähendab seda, et kraadi poole püüdlemisega pole üldse nalja. tartu tekitab ikka taolise tunde, et jah, keiu, sa saad sellega hakkama. ja miks ei peakski. nüüd üritan välja mõelda, kas tagasi minnes oleks mõttekam võidelda miljoni autoga tartu-tallinnal või lumega piibel. dilemma missugune. pealegi otsustas marit mind alt vedada ja homme üldse mitte enda juures tantsusid vaadata. sellist reeturlust pole enam ammu kohanud. tuleb seega oma isiklik orgia korraldada. aga kes teab, äkki toimub täna mõni vahva jooming.
sügis on, eks.
Pühapäev, 28 oktoober, 2007 at 23:52 | In Rasked ajad, Sünoptilised ajad | Leave a Commentma ei tea, kuidagi ei lähe see kirjutamine. umbes nii, et kõigil vahepeal toimunud üritustel on oma kindel alatoon, millest on keeruline rääkida ja üleüldse. saunas käisin täna. ja kodu poole sõites olid mõtted laiali ja mina liiklusele ohtlik. raadio mängis pateetilisi laule ja tulede valguses keerutas tuul lehti maast üles. selliseid hästi kollaseid. keset tööstuse tänavat. tundub sedamoodi, et mingi masendus hiilib ligi. sügis, noh. meri on hirmus lähedal ja tuulel on sel kindlal aastaajal teine hääl. aga äkki ma kujutan seda kõike omale lihtsalt ette. ja siis on loomulikult seksuaalne frustratsioon. peaks ennast kerra tõmbama ja vaatama ära järjest kõik naistekad. või lugema jane eyre’i. ehh. või siis mitte.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
