fantastilise neliku seiklused.
Esmaspäev, 12 oktoober, 2009 at 15:00 | In Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Rõõmsad ajad, Sünoptilised ajad | 2 Commentskui praegu aknast välja vaadata või silmitseda eelseisva nädala ilmateadet, võib rahuga öelda, et kirss ei oleks suutnud valida paremat aega pesti väisamiseks. ja mina ei oleks osanud valida halvemat aega praha väisamiseks. aga eks need lumed ja hoovihmad ja öised miinuskraadid veel selguvad.
põhiliselt tahtsin ma lisada sissekande, milles nurisen maailmas valitseva ebaõigluse üle, sest kuigi kuldne trio on igati tasemel, oleks fantastic four siiski tunduvalt õigustatum kombinatsioon. seda tõestas väga põhjalikult ka selja taha jäänud nädalavahetus täis suitsuseid lokaale ja alkoholist läbi imbunud sünnipäevapidustusi. üks asi on kolm päeva järjest teispäevne olla, hoopis teine aga kolmandal peoõhtul ikka veel värske ja kaunis välja näha. otse loomulikult saime me sellega hakkama. võib ka väita, et neljapäeva õhtu oli sisseelamiseks, reede peaproov ning szimplas kujunesid sündmused juba nii, et väiksed poisid seisid järjekorras ja neliku laua ümber tiirles lugematu arv kauneid noormehi.
neljapäev. juba poolest päevast ei saanud ma kuidagi asu ning ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimaks ometi näha kirssi, kes samal ajal tomiga endal claros nina täis tõmbas. lõpuks sai kell nii kaugele, et võisin arvuti kinni panna ja koju kimada. kiire poeskäik ja veel kiirem ajutormlemine hiljem oli plaan tehtud ning suund muuseumile võetud, kus vanade aegade mälestuseks tuli lõpuks ära üks rummikoola, misjärel vabaduse silla all kahe pudeli veiniga teineteise eludega end taas kurssi viisime, uudiseid vahetasime ning lahkasime teisi egost lähtuvalt olulisi maailmaprobleeme. pissi- ja veepeatuseks enne koju tuikumist valisime claro. rahu sai hinge ja sellest tulenevalt võttis mu üle võimust eriti magus uni.
reede. magamatus segatuna dehüdratsiooniga võrdub tavalisest rohkem loppis silmnäo ja mitte kõige efektiivsema tööpäevaga. aga abi oli ka seekord lähedal – tõenäoliselt oli meie jedil mingeid olulisi asju ajada, nii et ta otsustas meid juba kell kolm koju lasta, seletades taolist suuremeelsust tõigaga, et veerandilõpp on möödas ja me tegime jube tublit tööd. minul polnud nii ilusa žesti vastu muidugi ühtki argumenti, pealegi jäi nii aega ka kiirele ostlemistuurile, mis päädis kirsi jaoks uue lõhnaga, minu jaoks lillade võrksukkade ja sama karva küünelakiga pluss õdusa õhtusöögiga kirsi ja hedda seltsis apacukas, misjärel oli aga aeg end kauniks teha ja seada sammud clarosse, kus sõber t. pidas sünnipäeva ning mis osutus tunduvalt lahjemaks kui möödunudaastane, samas ei ole põhjust kurta, flirdikogus sai mõõdukalt täis, vittula põrandalaudu aga põhjalikult nühitud erinevate lõunamaiste rütmide saatel. kui mingil hetkel poleks viinal kork pealt lennanud, võinuks laupäev isegi täitsa sõbralikult alata…
laupäev. teatud tervislik seisund või pigem selle puudumine kihutas mind esimese asjana apteeki vaigistite järele, seejärel võeti brantši suund clarole. pärast ibuprofeeni, suurt tassi piimakohvi, texas-burgerit ning kodukõrtsilebo julgesin ma isegi juba päikseprillid eest ära võtta. millalgi hilisel pärastlõunal pakkisime läpakad uuesti kotti ning võtsime üüritroskas ühe filmi ette. nagu sissekande alguses mainitud sai, nägime eelloole vaatamata jumalikud välja ka laci sünnipäevapeol. ja kuigi meie lauda ümbritsesid erinevad noored kodu- ja välismaa meesisendid, huvitas mind ainult üks kindel persoon. vähemalt tol õhtul huvitasin teda ka mina. uskumatult tore oli seista keset dohányi tänavat vihma käes, juuksed sorus, ennastunustavalt suudeldes. vittula olid nad muidugi juba kinni pannud ning kuigi me suundusime seltskonnaga veel centrumi õllekasse, jäi minust letile pool klaasi alles, lihtsalt ei jaksanud enam. selle asemel haarasin letilt kaasa hoopis heleni poolt sinna jäetud mineraalvee ja tiksusin koju ära.
pühapäev. päev rehabilitatsiooniks ehk csiga, GG, ANTM, House ja varajane uni. ei mingit kultuuri.
esmaspäev. vihma kallab, kirssi enam pole ja kuigi ühe teatud hollandlasega sai lõunatatud, on ikkagi kurb.
kohtumine.
Teisipäev, 25 august, 2009 at 1:26 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Sportlikud ajad | 1 CommentTags: apc, kihnu, matk, pulm, sõbrad, tartu, turism
oioi, vaatasin just, et viimati kandsin sisse enne kodumaal maandumist, samas jällegi on see mõnes mõttes ju andestatav, et ega ikka ei viitsi (ega jõua) blogida, kui käsil on jube palju vahvaid tegevusi. et kiirelt ja tunnistan ausalt, häbematult, üle joosta kahest nädalast erinevates maarjamaa paikades, siis pidepunktidena saab vabalt välja tuua neljapäevase tartu, mis vastupidiselt mu ootustele-lootustele ei kujuneneud üldse mitte looteasendiks, vaid koosnes üsna mitmest kohtumisest ja ühest koosviibimisest, mis lõppes varahommikul ja tingis teispäevsuse. lisaks sellele oli menüüs tädipoja pulm, mille külaliste hulgas paistsid kõige eredamalt silma (minu jaoks, muidugi) mundris noormehed (üldse mitte halb silmapiir), pärast pulma kräu tallinna linna peal, aga eelkõige kalamajas, välja ei jäänud ka hellalt maashi põlvedele toetatud pea ning kerge uinak levikas. peaparandamise lõppjärguks kujunes pörkölt ja muud delikatessid, sealhulgas jumalikult/julmalt hea saun siiri juures maal, pärast mida oli vaja kimada kihnu ja veeta seal oma nõoga kaks ääretult toredat päeva seljakottide ja telgi ja puhta merevee ja suitsuahvenaga, aga sellest on suhteliselt põhjalik fotoreportaaž ju feissbukis nii ehk nii üleval. pärast väikseid eestimaa saari ei jäänudki enam kuigivõrd aega, pigem võib neid nimetada järskudeks tõmblusteks ja meeleheitlikeks katsetusteks kohata võimalikult palju armsaid inimesi, päädides veel ühe äkkvisiidiga taaralinna, et üle kaeda see imeline uustulnuk ning hüvastijätupidu esiteks tsiviliseeritumalt koduses miljöös kartulivormi ja ahjuforelli man, seejärel aga purukaine autojuhina linnas mitme toreda sõbraga. eks hr t. teab nüüd juba omast käest, mida tasub mööduvatele toonitud klaasides bemmidele näidata ja mida mitte. tunduvalt turvalisem on igal juhul liftiuste vahelt neiudele armastust avaldada.
tagasiteel oli mulle saatjaks issi, kes tegi kiirkülastuse pesti, tutvumaks oma tütre olude ja eludega. sellest fotosüüdistused puuduvad, ei viitsinud kumbki meist klõpsida, pealegi seisnes üks päev mööda turismiobjekte tormates, teine rannas vedeledes ja kõik kolm õhtut päris eluga tutvudes. mulle igal juhul tundus, et issi jäi rahule. mis oligi mu eesmärk. õnneks pole issil rahuloluks palju vaja.
millest ma aga tahtsin tegelikult pajatada, on minu neli päeva kestnud viikend, alustades kahekümnendast augustist, mis teadupärast on ka ungarlaste jaoks riigipüha. kahjuks ei tähista nad küll meiega koos eesti taasiseseivumist, vaid veavad mumifitseeritud könti (mis legendide kohaselt kuulub pühale istvánile, ungari esimesele päris kuningale ja ristiusu vastuvõtjale ja krooni viltuistujale jne) ümber basiilika ja hull rahvamass piirab toda rongkäiku ja pildistab. siis umbes samal ajal toimub red bulli lennuvõistlus, sest mehed ju peavad ikka aeg-ajalt jõudu proovima, et kes see tegelikult tegija on, nii et doonau kohal sildade vahel on õhk vigurlendudest ja tossust paks. loomulikult piirab kogu üritust meeletu hunnik rahvast ning otse loomulikult nad pildistavad seda. kolmas ja ehk olulisim traditsioon on ilutulestik, sest ungarlased ei lase miljoneid õhku mitte aastavahetusel, vaid kui juba kriisi ajal priiskamiseks läheb, siis ikka 20. augustil. ürituselt ei puudu rahvahulk, kes on juba hommikul vara mäeküljele roninud ja kohta soojendanud ja luu- ning liigesevalu kätte koolend ja üleüldse halvas ja vägivaldses tujus omale parima seisukoha kindlustanud, et õhtul kella kümne paiku seda maksumaksja rahakotist lendu tõusnud forintisadu taevas omaenese silmaga (mis ju teadupärast ei valeta) jälgida.
kõigest eelmainitust soovisin mina eemale jääda, seetõttu valisimegi s.-iga nelja optsiooni hulgast apci, mis tundus kõige isoleeritum ja eksootilisem ja romantilisem. nimelt on tegemist apci külast veidi eemale mäkke jääva vana kivimurruga, mis pärast veesoonele sattumist täitus poole päevaga veega, nii et tänapäeval naudid vaadet ümbritsevatele mäenõlvadele/kaljudele ning ujud majesteetliku rahuga üle järvest teadmises, et su all on kohati kolmkümmend meetrit sedasama roherohelist vett. kohalike sõnul jube külm, minusuguse põhjamaa inimese jaoks just täpselt paras, et võtta kaldalt hoogu ja tõugata iga kord, kui päevitused veidigi kuivama hakkasid, end kaldast võimalikult eemale ning suure plartsatusega järvevette. et lugejaid kasvõi natukegi kadedaks teha, siis välja nägi koht ise nii:
eraldatusest ja üksiolekust ei olnud koha suhtelisest suurteedelt eemalejäämisest olenemata juttugi. kuigi lausele: “me veedame pika nädalavahetuse apcis” nägime eelkõige kulmukergitusi ja küsivaid pilke, tervitas meid järve äärde jõudes inimmass, mis esimesel pilgul lõi lihtsalt pahviks. lapsed, koerad, kilked, lõkked, telgid ja suplejad igal sammul. mina muidugi esimese asjana (pärast vetteviskumist, otse loomulikult) pettusin ja läksin sellest tulenevalt kohati torssi, aga lõppeks jõudsime kompromissile ning otsustasime öö hoopis üleval kalju veerel veeta ning nii kasvõi natuke kogu festivalimeeleolust kõrvale jääda. pärast päikseloojangut pimedas lõkke ääres end pikali visates sirutasid tähed ennast vaat et nina otsani, kõik oli käegakatsutav ja pompöösselt ilus. augustiööd on augustiööd. langevaid tähti sain kokku loetud vaid ühe, seegi oli selline flegmaatikute vabalangeja, aega näis tal olevat küll ja veel ja soovida oleks jõudnud vast kümne eest.
teisel päeval selgus, et meie poolt valitud kohal mäe otsas on kaks suurt miinust – olgu, üks miinustest oli meile selge juba mööda järske mäekülge üles ronides – veesilmani on natuke liiga pikk maa ja terve päeva jooksul ei ole seal kaljuserval võimalik ühtki varjulist kohta leida, nii et ei jäänud muud üle, kui asjad taas kokku pakkida ja alla kolida. minu eriti suureks pettumuseks. müts maha s.-i ees, kes valitses minu torssis vaikimist täielikult, ei hakanud kusagilt poolt torkima, selle asemel tegi musi ja ütles paar ilusat lauset, nii et ei ole talle veel minu plahvatusi osaks langenud.
ei tasu vist mainidagi, et need päevad möödusid suures osas ujudes, lugedes (lõpetasin kontra ferenci “huntide tunni” ja alustasin mika niemi “popular music from vittula”), sudokuvihikut täites, suikudes, lõkkel pekki praadides ja kõike muud äärmiselt rahustavat korda saates. otsustasin, et kui vähegi võimalik, tuleb allesjäänud ilusa ilma vältel kõik nädalavahetused kenasti linnast väljas veeta, et siis sügisel toidupidude (loe: söögiorgiatega paremate sõprade seltsis) taas algust teha. juba teine täiuslik suvi.
tuuled tulid.
Reede, 10 juuli, 2009 at 16:39 | In Koduvälised ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | Leave a CommentTags: balaton, kodu, omszki, töö
jube raske on uuesti blogijärjepidevuseni jõuda. istun ja mõtlen, et tegelikult ei ole ju mitte midagi tarka ega muudmoodi lõbustavat öelda-kirjutada. eriti kuna tänane päev on olnud unine ja erakordselt uimane – proovi siis niimoodi tulemuslikult töötada. viimane ei tähenda karvavõrdki, et ma seda teinud poleks. nagu selgub kirjadest, mis mu tööprivaat- ja töötööpostkasti kukuvad, olen ma lisaks nõiaametile ka selgeltnägija. sest miks muidu pöördub minu poole soome ühe transpordifirma töötaja küsimusega, mis selle või tolle tagastusnumbriga kastis, mis nendeni jõudis, peitub. pärast minu ülimalt detailset vastust aga saan uue kirja, kus toosama transpordifirma töötaja seletab pikalt ja laialt, et 5 arvutit, 2 printerit ja 2 eiteamida ei saa kokku 4 kilo kaaluda ja öelgu ma heaga, mis kasti ikkagi topitud on. otse loomulikult näen ma BP-st otse läbi vantaa lennujaama kusagile lattu ja kastiseinast ka läbi ja kukun neile aga siristama, mis massinad on peidetud papist ümbrisesse. pealegi on juulis ja augustis võimatu kätte saada ühtki soomlast, kes võiks taolistele ja veel lollimatele küsimustele asjalikke vastuseid jagada.
muidu on elu ilus, kui ainult soojemat ilma antaks. eile paistis veel päike, teisipäeval sai aga rattaga tööle tuldud ja seejärel omszki järves supeldud, nii et järgmine plaan paigutus laupäeva peale, mille kohaselt peaks homme varakult taas omszki äärde kolistama, veetma seal päikese käes praadudes mõned head tunnid, seejärel hüvastijätupiknik margitil ning õhtune moogi konsa. hetkel tundub see minu päiksekümblus-supeluse plaan väga haledalt vett vedama minevat. aga igal juhul on täna kavas regina ja mango outlet, kanasalat (kui peaks turu suletud olekust tulenevalt mõnes üldises toidupoes arvessevõetavalt viisakaid juurikaid leiduma) ja puhkus. oma tiimbildingu üritusel võidetud vaba päeva kasutan ära 20. juulil, kui juba reede pärastlõunal telgi selga võtan ja balatoni äärde pikale nädalavahetusele end sätin ega kavatsegi enne esmaspäeva õhtut sealt tagasi olla. pärast seda aga on veel vaid kaks nädalat ja juba ma olengi eestis, et veeta peaaegu kaks nädalat koduste seltsis (millest üks kolmandik möödub tolstoi kolmnelja verandal looteasendis). võimas.
armastusega bp-st.
Pühapäev, 26 aprill, 2009 at 20:30 | In Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | 2 CommentsTags: paalinka, pidu, töö, vittula
võtsin kana sügavkülmast välja, las sulab, siis saab tast hiljem midagi maitsvat valmistada.
igal juhul on asjalood nüüd niimoodi, et pesti kevad on täies väes, mis otsesemalt tähendab seda, et elu läheb järjest huvitavamaks. talveund maganud (isegi, kui nad tegid seda kõrtsides) rahvad on ärganud ja otsivad atraktsioone. ja otse loomulikult teeme seda meiegi. kahtlasena tunduvad laupäevad maanduvad täiesti uutes tähendusväljades.
alustada passiks aga suure tõenäosusega sellest, et kui on veel keegi, kes ei tea, siis juba lausa nädal aega on mu uueks tööandjaks olnud IBM, finantsosakond täpsemalt. ei tasu siis kohe mind välja naerda, ehkki arvatavasti teeks seda ka ma ise, aga sinna saamise lugu on (seebi)ooper omaette. sõnaga saatsin ma üksvahe valimatult ja igale poole elulugusid ja vägagi motiveerivaid kirje (oleneb, kelle jaoks), mis päädis telefonikõnega juhtivast vahendajafirmast, kes teavitas mind soovitud HR-koha nina eest lipsamisest, kuid pakkusid välja tolle finantsosakonna. käisin intervjuul, tütarlaps edastas mu paberid “arvutifirmale”, käisin teisel intervjuul, kust ma lahkusin vägagi segaste ja masendavate mõtetega, sest mingit majandus- ja/või rahandustausta mul ju pole. igal juhul matsin mõtte kohe alguses maha, aga minu suureks üllatuseks helistati mulle sealt tagasi ning öeldi, et kohale, mille jaoks nad mind küsitlesid, leiti teine inimene, samas aga oleks neil soome tiimi vaja teisele positsioonile inimest ning ma pidavat olema igati sobiv kandidaat. mõeldud-tehtud. läks veel pool nädalakest, kui sain meili tööpakkumisega ning siin ma nüüd siis olen. trambin igal hommikul esiti trammi, seejärel metroo ning lõppeks veel sutsaka jalaga klaastorni, et seal liisingutega mässata. oleks võinud ka halvemini minna. ei, ma olen päris rahul.
isikliku elu poole pealt pole liiga palju midagi välja käia. soojad ilmad põhjustavad üliemotsionaalsust, nii on üks meeldejäävamaid õhtuid pärit stuudiost, kus me jõime kolme fotograafiga kahasse ära päris palju väga maitsvat kodupaalinkat, käisime näituseavamisel, kus pakuti vaid mineraalvett, sattusime korteriläbule/sünnipäevale, kust ma lasin poistel varastada juustu- ja sokolaaditorti ja sain visiitkaardi kirjutavalt kunstnikult aka maalivalt luuletajalt. taolises rütmis on möödunud ka suur osa ülejäänud reedetest-laupäevadest.
eraldi tahaks aga välja tuua eilse, kui esialgsest plaanist past perfectiga artkatakombas sai peo ärajäämise tõttu hoopis vittula. kolmveerand kaheteist ajal heddaga lokaali sisse sadades tundus koht vaatamata üliheale muusikale täielikult välja surnud. võtsime joogid ette ja hakkasime sõjaplaani pidama. võimalused olid mõnevõrra piiratud. üks variant oleks olnud otsida mõni parem pidu, teine… no teiseks oleksime võinud jääda ootama, kuni mingigi elu inimestele sisse tuleb. võtsime hoopis kolmanda ehk tegime esimesed ettevaatlikud tantsukatsed tikk-kontstel, mis iga järgneva looga üha meelierutavamaks ja pöörasemaks muutusid. michael jacksonist püsside ja roosideni, ray charlesi ja dancing queenini välja. sinna vahele mahtus veel väga suur hulk kvaliteetmuusikat. ega väga palju aega vaja polnudki, kui baarikülastajadki aru said, et see muusika, see laupäevaõhtu on mõeldud hulludeks tempudeks. ühesõnaga tegime eile heddaga peo. meie poolt pakutud kvaliteedis söandavad kahelda vaid kas väga rumalad või väga julged (ja rumalad) isikud.
autasu taolise šedöövri eest ka tulemata ei jäänud. hedda sõnul pakkusin ma vägagi nauditavat visuaali, kui üks homokahtlusega noormees mu õlgu ja selga masseeris, mina samal ajal aga diskoriga kirglikult suudlesin. itsitama ajab see mind ennastki. võib väga otsustavalt väita, et me oleme jõudnud kevade vaieldamatult huvitavaimasse sektorisse, täna pikka jalutuskäiku tehes buda-poolsel rakpartil tuli üks hiilgav idee teise järel ja rahulolu on suur.
Eesti.
Kolmapäev, 25 Veebruar, 2009 at 22:08 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 1 CommentTags: kodu, lennujaam, pere, pidu, sõbrad, tallinn
leidsin voodi peal väikse ruutsentimeetri, kus mind internetiga varustatakse ja kuna sedapsi ei ole võimalik hästi tõlketööga tegeleda, sest too nõuab ju aeg-ajalt sõnastiku kasutamist, otsustasin hoopis blogist läbi joosta ja endast jälje maha jätta, viimasest sissekandmisest on ju ometi juba nädal aega möödas ja korda on saadetud nii mõndagi. (vahemärkuseks, et see ruutsentimeeter on petlik ja ei taha mitte koostööd teha, aga kui mitu kuud järjest ära unustada naabritele interneti eest tasuda, siis pole ka ime, kui nad parooli ära vahetavad. pealegi pole ju taoline kanaaju päris enda teha, tuleks nad siis vähemalt küsima.)
jätkatagu aga sealt, kus viimati pooleli jäädi. teisisõnu budapesti lennujaamast, mis ei erine teistest õhusadamatest eriti millegipoolest. pealegi läks pesti-praha ots üsna libedalt. üritasin netiga õlleklaasi taga sinasõprust juua ka tšehhide päälinnas, kuid asjatult. siis selgus muidugi tore tõsiasi, et tänu poola kohal toimuvale tihedale õhuliiklusele ei saa me niipea kusagile minema, nii et seda kosutavam oli pärast tunniajast niisama lennukis passimist lõpuks tunda, kuidas maandumisrada õhubussi kõhu alt kaob ja suund üsna järsus diagonaalis pilvede poole võetakse. meeldiva üllatusena sõudis mu kohver mööda tallinna lennujaama pagasilinti esimeste seas minuni ning peegelklaasustest väljudes tervitas mind lisaks issile ka minu kallis emme. mõnevõrra oodatult sadasid siinkõneleja suunas küsimused minu majandusliku olukorra kohta, aga ma ei lasknud end sellest tänu taaskohtumisrõõmule ja tallinna sompus tänavatele kuigivõrd häirida.
õhtu kujunes meeldivaks perekondlikuks söömaorgiaks viimsi mõisa jääkeldrisse tekitatud restoranis, kus pakuti erinevaid hõrgutavaid roogasid. kujutage siis ette minusugust gurmaani pärast makaroni-riisi-tatradieeti (viimasel, kusjuures, puuduvad igasugused kaalu langetavad mõjud) saatmas oma seedeelundkonda kartulijuustupüreesuppi, parti, kalkunit, puuvilju valge šokolaadi kreemiga, kõrvale tooni andmas hõrk punane vein. siin ma ju punastest viinamarjadest valminud jooke praktiliselt ei tarbi, piirdume põhiliselt õllega. nii et igati toekas algus kodumaa-puhkusele. ma vist ei pea lisama, kui otsatult hea meel oli näha oma lähisugulasi, eriti neid kõikse pisemaid. emily ei osanud esiti küll päriselt seisukohta võtta, et mis muga peale peaks hakkama, ehkki ta vennaraas näitas üles märkimisväärset eeskuju, hüpates mulle kaela ja väljendades oma jällenägemisrõõmu pärast pikki igatsust täis kuid. samas ei kulunud sellest pisukesest võõristusest üle saamiseks kuigi palju aega, nii et peagi pidin ma iga natukese aja tagant oma kõige armsama tüdrukutirtsuga akvaariumis elutsevaid kalu käima kaemas. no arusaadav, üks neist oli ikka üsna freak show tegelane. kõige tipuks aga mässasin ülejäänud õhtu kodus saunas koorijate ja kreemidega, turgutades oma meeli ja ihu.
neljapäev oli laste päralt ning et ma mõnda aega eemal olen olnud ja arvatavasti kaks marakratti korraga võiksid olla veidi liiast, kuulus päeva esimene pool pisemale, kellega tegime kelgusõitu ja lasime liumäest alla (st tema lasi, mina vaatasin rohkem pealt), üritasime lumesõda mängida, mis aga lume kokku mitte hakkamisest tingituna hästi ei õnnestunud. füüsilised aktiviteedid värskes õhus (aeroobika?) saatsid noore tütarlapse autos raadiost mahedaid meloodiaid kuulates unedemaale ja oligi aeg sõita vanalinna, et vanem vennaraas koolist koju lõunale vedada, misjärel liikusid mõtted küll bowlingu, küll ajaloomuuseumi suunas, lõppeks jäime ikkagi selle juurde, et tõime poest lego ja lotte, sõime autos salaja natuke šokolaadi ja ajasime neljasilmajuttu. õhtu seevastu veetsin oma kalli nõokse seltsis hundis pelmeene ja siidrit manustades, boheemis kohvi juues, kõrvale päris mitu törtsu juttu kodust-tööst-puhkehetkest, nohja siis tsipa meessuhteid kah sinna otsa.
reede tõotas juba päris algusest peale kaootilisem välja kukkuda. nii oli vaja sõita pestist kingina saadetud veini üle andma, käia läbi mustamäe haiglast, panna emme uuesti viimsi bussile, võtta peale tädi anne, et talt siis kohvitassi ja pannkookide kõrvale värskeid saatkonnauudiseid kuulda, tatsata oma liigõhukese tallaga saabastes mööda treppi toompeale instituuti, näha ära kõik vajalikud direktorid, haarata liisu ja võtta ots uuesti kalamajale, lasta omale õhtuks meik teha, kohtuda telliskivis maashi ja toomasega, osta selverist veidi õlut ja veidi veini ning lõppeks helina köögis kartulisalati ja praetud pelmeenidega laua äärde istuda. ja ikka õnnestus mrthl kõik suurepärased plaanid hapukurkide, marineeritud seente, rollmopsi ning kalapuljongist ja želatiinist koosneva “kaaviariga” ära rikkuda. nojah, kurgid üksi poleks ehk asjaga nii hästi hakkama saanud, aga selle kõige kõrvale käib ju ka veel pudel vedelikuga, mis esmapilgul näib lausa kristallpuhta veena. sellest, mis järgnes, ajalugu vaikib andmete puudumise tõttu. kui just maash minu fopaasid ette ei hakka kandma. nii palju võin öelda, et laupäeva hommik oli raske. oleks vast veel raskem olnud, kui poleks olnud mrtht, kes pelmeene praadis, dumle kommi suust sisse toppis ja klaasi apelsinimahlaga täitis.
ja juba oligi aeg haarata bussijaamast katka, vahepeal mõnda aega lastega jännata ning siis oli tibunksiku kord. kuna viiemillimeetrine koordinaator nõudis mäkkeinet, ei olnud minul ja katkal kuigi palju sõnaõigust, kohvid ja koogid võtsime aga päris kohvikus. justnagu vanadel headel aegadel. mitte et praegu head ajad poleks. aga kõik oli päris endine. koordinaator välja arvata muidugi. tema saatis õhtusel bowlinguringil igasuguseid tegusid korda. korra pani kuulid eriti täpselt veerema, siis jälle jättis anksa peaaegu viimaseks (hensu ei lähe niivõrd arvesse, sest ta on kaks korda pisem, rohkem kui kolm korda noorem ja tal ei ole oma isiklikku koordinaatorit, nii et tema punktid pidi kahega korrutama). oku-vennat oli ütlemata hea meel näha. jah, ma arvan, et kui ma leiutaks viisi, kuidas tallinn ja pest omavahel ühendada, kokku sulatada, siis must saaks maailma õnnelikem inimene. nii häid sõpru nagu mul igaühel ju pole.
pühapäeval ma juba natuke isegi ootasin, et jälle pesti saaks, kuigi tõenäoliselt on tegu selle vastiku vahepealse olekuga, kus kohtumisteks ja lõplikeks vestlusteks ei ole enam aega, samas jälle midagi nagu oleks, piinarikkad hüvastijätud, nukrus ja nõutus. muidugi oli poola õhutsoon taaskord ülekoormatud, nii et tallinnast väljusime ilusa tunnise hilinemisega ehk siis selle nahka läks ajavahemik, mis oli vajalik ümberistumiseks ühelt lennult teisele praha lennujaamas. jooksin küll, aga värava jõudsid nad ikkagi juba sulgeda. järgmise lennuni, mille peale mind ja veel üht eesti tüdrukut ümber istutati, jäi kaks ja pool tundi. turtsusin ja plärtsusin, tuju läks kuidagi ära (nad ei anna ju tänapäeval lennukis isegi mitte süüa, rääkimata alkoholist. sigadus!), aga lõpuks jõudsime nii mina kui minu kohver ühes tükis ferihegyile, sealt kahele õllele heleni juurde ja esmaspäeva hommikul tööle. nagu viis kopkat.
oleksin selle aja jooksul praegu vähemalt viis lehekülge jõudnud ära tõlkida, aga nüüd ma lähen vist magama.
dineed ja sõbrad.
Esmaspäev, 13 oktoober, 2008 at 20:52 | In Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 3 CommentsTags: budapest, pesumasin, pidu, töö
seljataga on kaks õhtusööki, üks sünnipäev ja üks soolleib – igati toekas ja tõhus nädalavahetus. pluss teisipäevane szilvási kontsert, mille lõpetas taaskord mulle pühendatud laul ja vestlus bändi ninamehe emaga, kes rääkis pikalt mu imelisest tantsuoskusest ja sellest, kuidas ta poeg mind austab. ausalt öeldes oli pisut veider situatsioon. kuna chill-ruumis oli palju patju ja mahe muusika, jäime kontserdi suuremast osast ilma, nii et kõik tantsimata jäänud tantsud tuleb homme õhtul tasa teha. selg märjaks ja kaloritele säru. alati on, mida oodata. nagu näiteks ka kolmapäevast barabás lőrincit, kuigi nägus kitarrist väitis, et trompetistina on ta ümmargune null. julgeks vastu vaielda. teine meeldiv asjaolu on see, kui sõbrad hästi süüa teevad. lausa lust istuda laua ääres, seni kui teine su köögi üle võtab, aeg-ajalt törtsu paalinkat klaasi valada (olenevalt olukorrast ka õlut) ja lahedalt jutelda. nugadest ja richard bonast.
et asjad ilmtingimata nii ei taha minna, nagu mina isiklikult sooviksin, seda illustreerib ilmekalt ka eilne pesupesemine. tegelikult ei saa seda päris nii nimetada, sest ma panin riided masinasse, trumlile kaane peale, lülitasin vajalikke nuppe ning etskae, järgmisel hetkel kõlasid imelikud hääled, peale mida ma üritasin ta võimalikult kiiresti välja lülitada. uurisin asja ning selgus, et trummel on kinni kiilunud, mis võis juhtuda vaid seetõttu, et ma järelikult ikka ei pannud kaant päris nii kinni, nagu oleks pidanud. nüüd on siis mu pesu vedelenud selles õnnetus trumlis kaks päeva, aga kuna ka siin eksisteerivad remondimehed, siis tuleb üks taoline eksemplar homme siia ja võtab mu viimsegi raha ära. hea dilemma – riided versus toit (pluss mõni õlu claros).
heade uudiste rubriiki kuulub samas fakt, et alates järgmisest esmaspäevast hakkan ma ametlikult taas tööinimeseks, et ungari riigi kukrut maksudega kõvasti täiendada. aega võttis, aga lõpuks sai ju ka asja. pealegi on selle kuu aja jooksul vaikselt peale tulnud tegutsemisind, mis hõlmaks tunnid hommikust pärastlõunani, mitte pärastlõunast hommikuni, kuigi vahelduse mõttes kulusid pimedad pesti tänavad marjaks ära küll.
paalinka on igal juhul tervislik.
Teisipäev, 2 september, 2008 at 9:36 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commentolen nüüd juba enam vähem konditsioonis, taastunud nädalasest “puhkusest” ja osa võtnud pidulikust esimese septembri õhtusöögist. ega see naljaasi pole, kui vennapoeg esimesse klassi läheb ja talle sealt tekkel ja lips antakse. sellisel puhul peab ikka kõhud mereannisalatist ja ahjulõhest täis pugima, et pärast diivani peal ägada saaks. eile vaatasin neid pisikesi, kuigi mis pisike see esimese klassi oma on, eksole, ja meel läks nukraks, et ma neid alates järgmisest kolmapäevast enam igal võimalikul momendil ei näe. oehh…
küll aga oli mul lõbus nädalane järeltõlkimine, mille eest eelisjärjekorras kirssi tänama peab, kuna tema selle mulle sokutas ju lõppude lõpuks. teisena peab tänama reeta, kes kunagi kahe ja poole aasta eest ühe teise tõlkimise sokutas, kuidas muidu pisik külge oleks jäänud. kuuene delegatsioon ungari postiametiühinguliidu inimesi, kuuene delegatsioon soomlasi ja siis eestlased. mõnus kompott. kui esmaspäev ja teisipäev olid pigem ametlikud ja arglikud tuttavakssaamised, siis alates kolmapäevast läks asi laulasmaal suisa lõbusaks. kodupaalinkad ja astelpajuliköörid korgiti lahti, mina hakkasin lõpuks ka uuesti soome keelt rääkima, nii et kella ühe paiku öösel istusin ühes lauas hõimurahvastega ja tõlkisin ploomipitsi kõrvalt asjalikku juttu, kuni lõpuks ostustati, et ma olen olnud rohkem kui tubli, lausa vaimustav, kui täpne olla, ning mind lasti iluund magama. nojah, taolist paaritunnist magamist iluuneks nimetada on küll ilmselge liialdus, aga siiski.
põhiline on see, et ma avastasin taaskord enda jaoks järeltõlke. see sobib mulle suurepäraselt. esialgu on küll keeruline järje peale saada, eriti rasked on momendid, kui sa pead ametiühingujutu pealt ennast hetkega ümber häälestama eesti ajaloo ringvaatele, sealt vabale suhtlusele lõunalauas ja sealt posti logistikakeskuse tehnikaterminitele. aga see väsimus tasub ennast igati ära, sest mingil hetkel on kõik vajalikud nipid käes ja kahe keele vahel laveerimine, sõnade veeretamine muutub üdini nauditavaks, vaatamata isegi asjaolule, et pühapäeval oli mu hääl jalga lasknud ja naases lõplikult alles tänaseks. selle eest jäävad vahvad mälestused reedesest grillipeost, põhjanaabri ungarikeelne napsitervitus ja minu nimemuutus keiust ingliks.
sel nädalal ootab mind ees tolstoi tänava korter tartus oma õdusa verandaga ja laupäevane lahkumispidu, mille puhul on mul ainult üks, aga see-eest suur soov – ärgu ainult sadagu. tõhus rukkilill.
ohtlikud ajad.
Laupäev, 9 august, 2008 at 20:39 | In Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commentkäesolevat reedet, mis algas kolmekümnekroonise originaaliga kukus ja lõppes hilistel hommikutundidel sünkroonujumise vaatamisega juutuubis ja mäki einega, võib pidada üsna tavapäraseks, aga mitte ilmtingimata. kaheteistkümne tunni sisse mahtus:
higine paljasjalgne tantsumaraton;
rumm ja koola sillu juures muusika saatel;
ülevoolav armastus absoluutselt kõigi vastu, kaasa arvatud ameerika tütarlapse suhtes, mida ma väga aktiivselt ka välja näitasin;
üheksateistaastane noormees, kes oli veendunud, et janis laulis jefferson airplane’is ja õpetas infoliini neiut guugeldama, rääkimata maailma kõige haigemast kihlveost, mille puhul mina igal juhul kaotajaks oleksin jäänud;
eesti keelt mitte valdav diskor, kellel polnud heast muusikast aimugi;
suurejoonelised plaanid, mille muutis esta sõnum verisest peast;
kolm tundi aegade halvimaid muusikavideoid vene tänaval.
ma ei leia, et täna oleks paslik kaevelda dehüdratsiooni üle, võttes arvesse esta ja hedda tunduvalt kaugemale ulatuvaid kehavigastusi.
jukebox.
Esmaspäev, 4 august, 2008 at 10:27 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commentmärkmete juurde asumise ajal mängis lugu, mida polnud jube ammu kuulnud, aga kronoloogia huvides alustan sissekannet päris algusest peale. seega oli minu ja anksa roadtripi jaoks kokku pandud arvestatav plaadikogu, pöörates rõhku nii vanadele headele aegadele kui ka uutele ja veel parematele. viimsis autosse istudes libistasin muusikamängijasse oasise stop the clocksi.
OASIS. mähel oli sibamist palju, toodi-viidi asju, penosid, magamiskotte, jopesid, ehituskilet telgile. lapsed istutati mersusse, simone ka, arnika tee otsas võttis reks suuna kesklinnale, meil aga oli vaja jõuda sikupilli prismani, kust tuli esimesena välja ott, kilekott õlledega kenasti näpu otsas. poes toppisime kärusse igasugu erinevat manti, kusagil mahlariiuli juures jooksime kokku vambo ja meelisega, kellel kummalgi korvis paar vorstikest ja salatikarp. meie ei lasknud ennast kahe kunagise kamraadi askeetlikkusest häirida, vaid viskasime muu kraami hulka ka roosa paberist laudlina, millel jooksid ringi printsessid, kile pealt aga leidsime kirja bang on the door. teadagi, kui on taaskohtumine klassikaaslastega, et siis mõtted automaatselt kahestuvad. mitte et nad seda muidu ei teeks… pärast edulist ostlemist oli vaja teha pissipeatus ja hesburgeripeatus, sest kes see siis tühja kõhuga teele asub. etteruttavalt võib mainida, et meil oli tibuga üldse kuidagi eriliselt ebatervislik nädalavahetusemenüü, koosnedes põhiliselt friikartulitest, burgeritest ja/või grillitud lihast. parklas muu seltskonnaga hetkeks punti võttes selgus, et meie auto peale ei taha keegi tulla, niisiis lasime teistel oma reisi alustada, istutades ennast aga prisma ette pingile, et tõdeda – sikupillis ei panda burksi vahele pooltki nii palju majoneesi kui teistes sama keti toitlustusasutustes. meie suureks heameeleks, muide.
ARCADE FIRE. tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et plaadivahetus toimus linna lõpetava märgi vahetus läheduses, kiiruse kasvades poleks arcade fire’ist sobivamat muusikat ettegi suutnud kujutada. lai naeratus vajus kahe tütarlapse näole ja ei kustunud seal pühapäeva pärastlõunani. kilomeetrid libisesid märkamatult mööda ja meie anksaga veendusime üha enam lillelise elu paikapidavuses. tõotas tulla hea lõpp viiepäevasele lugemisest koosnenud töönädalale.
ANN KEREN. viitnalt vasakpööre sooritatud, oli vaja sealsetele väikestele, käänulistele, metsavahelistele teedele vastavaid meloodiaid ja kes oleks veel paremini sobinud kui keren oma la disparitioniga. nii jõudsime palmsesse, sealt sagadi mõisa juurde, kus magasime maha õige teeotsa ning jõudsime lõpuks läbi vihula altja kõrtsu juurde, kus me autost suitsupausile välja ronisime, et paljajalu rohus hõljuda, kaarti kaeda ja siis viimasel paaril kilomeetril ikka rappa panna ja vale raja välja valida. mitte et see oleks kuidagimoodi häirinud või tuju rikkunud. lõpuks tulid autod ja inimesed ikkagi kurvi tagant välja, poisid olid juba õlled lahti korkind ja sõrmed krõpsupakki suranud. õhtu tipphetkel oli meid seal kokku lausa üksteist tükki. muljetavaldav igal juhul, arvestades pealegi asjaoluga, et sääsed üritasid kogu kohta üle võtta ja meid verest tühjaks lasta. palju ei olnud vaja isegi sõbra alkoholi abi, et jõuda palpeerimisnaljadeni, mis allani jaoks jäi lõpuni pulpulatsiooniks.
keiu: see on nõgeste konspiratsioon inimeste vastu.
allan: mis inspiratsioon? see on ikebaana.
klassitrehvi võib vabalt pidada ka õnnestunud kokteiliõhtuks, sest selverist soodushinnaga soetatud passoa kadus apelsinimahlaga segatult viimse tilgani inimeste sisikondadesse, peaasjalikult muidugi minu ja anksa omasse. ega need tagajärjedki visad tulema polnud, sest mingil hetkel ajasime mööda anksiku dressipluusi pooltoorest ribikäntsakat taga, hambavahed olid lihajäramisest kiude täis, ei tahtnud see meil ühti nii šikilt õnnestuda kui ingrida andrinal agnesena. eriauhinna võiks muidugi anda ennastsalgavate ponnistuste eest. telk oli meil asetatud mõnusalt kallakule, nii et magamiskotiga sai kenasti liugu lasta, suurema osa ööst veetsin mööda telgipõrandat üles roomates. veri pähe eriti ei jõudnud ja seda oli hommikuse dehüdratsiooni käigus ka hästi tunda. samas, väike hommiku-ibukas päästab päeva, ainult kohukest polnud võtta kusagilt. selle asemel parkisime kehad täis vorstileiba ja makrasalatit, nii et kui kuus inimest olid tiines vaikuses pool tunnikest ainiti ühekordsesse grilli vahtinud, tundus tervis juba taas kehasse pöörduvat, telk pakiti niivõrd-kuivõrd kokku, magamiskotid viskasime autosse, prügi prügikasti ja tühjad pudelid karinile. reis võis jätkuda.
ZEMFIRA. lilleline. altja kõrtsi avamiseni oli seitse minutit, läbi sääsevõrgu köögitoimkonnale esitatud küsimus sai positiivse vastuse, kell üksteist tehti uksed lahti ja meile anti kohvi. vihma ei olnud tulnud ja need mõned madalad rünkpilved ei suutnud varjutada ei päikest ega meie tuju. kohvile ja sigarettidele järgnes suunavõtt tapale. keset teed, kui lemmikvenelanna meile ilusaid sõnu laulis, lähenesime kummalisele objektile, mis, nagu peagi selgus, osutus meesterahvaks, kes lihtsalt niisama keset teed seisis, täpselt suundi eraldava joone peal. meist jäi ta sinna nii kauaks, kuni tahavaatepeegel seda võimaldas, aru pärima ei läinud. selle asemel oli tunne, et kohe-kohe ärkame anksaga telgis kohutava peavaluga, sest see lihtsalt ei saa kõik päriselt sündida. või näiteks kirjanduslikud vestlused helina juures, kuhu pääsemiseks olin teinud märkmed: roheline luitunud maja vasakul pool teed, enne suurt viljakuivatit, mis asub samuti vasakul pool teed. kuivati oli tõesti suur, paistis kätte juba mitu kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist. arutasime läbi tõlkimisprobleemid ja kirjandusõpetaja-probleemid, kaasa arvatud kaheksaleheküljelised luuleanalüüsid. pärast paari magusat tikrit, mille ma oma maosügavustesse saatsin, jätsime helina värskelt ülesriputatud triibulisse võrkkiike, et teha rahaautomaadi-vahepeatus tapal, millest sai we’ve got all the time in the world, aga põhiliselt meil oleme meie ja muu ei loe jalutuskäik raudteelinnas, kus asub meie andmeil kolm eestlast – kaks riidepoes, üks r-kioskis. pärast varude täiendamist, roadtripile omast lõunat, mis koosnes hästi maitsestatud friikartulitest ja viinerist plastlaua ääres plasttoolidel suveks püstitatud õlletelgi varjus, tegime kindlaks, et kell on kaks läbi, sest kaltsukas oli juba suletud. istusime autosse.
DOORS. ringteel, mis meid paide poole linnast välja juhatas, läbis meid põhja keeratud light my fire‘i saatel sõnulseletamatu õnnetunne, lausa joovastus, ta täitis viimsegi rakutuuma, ainus soov oli, et see nädalavahetus kunagi ei lõppeks. piirdusime saja kilomeetriga tunnis, tahtsime vahepeal põllu pealt lilli korjata, aga nagu selgus, hakkab kõik juba õitsemist lõpetama, varbad olid murid, paljas jalg vajutas pedaali, teine puhkas istmel pepu all ja naeratus püsis. kogu reis tundus endiselt veidi liigagi unenäoline, aga me läksime sellega kaasa ja nautisime. puudus aeg ja telefonid, me kulgesime ühest kohast teise, kohates igas peatuspunktis sõpru, et siis jälle edasi liikuda.
KEIU VALITUD LOOD. plaati alustas äraütlemata paslikult presser gábor oma nagy utazás-iga, karjakülas hoovi sisse sõites tervitas meid kõigepealt kolm koera ja siis kogu ülejäänud kamp, et teha kiirkorras jalapesu ning seejärel külapeole suunduda. kogu seltskond mahutati kahte autosse, tagaistmel istuti kuuekesi, koer sai omale ette koha. peol nägi türi kõhutantsijaid, põllu pealt rebitud maltsast sahistajatega ergutasime võrkpallimatšil osalevaid poisse. porta mi birra. loosimine kestis sajandeid, aga tasus lõppkokkuvõttes ära, mina tulin sealt ära üüratusuure koti muki koeratoiduga. pidu läks täie hooga edasi, aga mähekad otsustasid siiski oma mõnusasse pessa naasta, kus ritsikad saevad, kapis on veel neli pudelit viina ja lõke pillub musta taevasse sädemeid.
INDIE MIX. hommikusöögiks anti mune, teki sisse mähkununa lugesin vähemalt ühe peatüki “berliini bluusi”. roosat värvi plaat, mille keegi ammu minu pelgu korterisse otsustas jätta, kulus väga hästi ära pühapäevase autopesu juurde. pärast viimast lihvi vaha näol hüppasin ujukatesse, et võtta osa kohustuslikust nädalavahetuse-suplusest. jõevesi oli parajalt karge, parmud tegid liiga ja üleüldse oli kõik virsikuline, kuigi grilli ei jõudnud ära oodata, sest söetegemine võttis algsetest arvutustest natuke rohkem aega, nii et mingil hetkel jätsime mehed-lapsed maha, istusime anksaga taaskord kahekesi autosse, et lõpetada see hullus nii, nagu ta ka alanud oli – täiuslikult. kahekesi.
JAMIE. raplas anti üsna maitsetut burksi, tee peal tibutas vahelduva eduga, sõnade ja lausete asemel olid laulud ja mõtted. reisi finaaliks sai august ja kõik, mis tuleb pärast seda – tuttav mähe aed, hunnik kotte ja magamiskotte ning sellisel määral rahulolu, et see ei taha kuhugi ära mahtuda.
kuulamata jäid: amy, gerschwin ja no doubt oma traagilise kuningriigiga.
ilus on.
Pühapäev, 13 juuli, 2008 at 22:28 | In Kiired ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commenttegelikult olen ma liiga väsinud, et kirjutada, aga proovima ikka peab. ja keegi peab läbublogi lippu ka kõrgel hoidma ju lõppude lõpuks. nädalavahetus algas suures osas juba neljapäeval, kui suunaks sai võetud rebalas asuv siiri kaasaga. juurviljaaias tegin puhta töö, sõjasaagiks sain kodutilli, jääsalatit ja rabarbrit ning ehkki mul oli suurepärane plaan nädalavahetusel rabarber koogi sisse istutada, ei saanud ma sellega mitte hakkama. põhjustest veidi hiljem. seega istusime aias ja valmistasime erinevaid maitsvaid grillroogasid vokkjuurviljast ribini, peakokaks keiu isiklikult. saunast meid ka ei päästetud. tegelikult taheti hoopis ära küpsetada, sest esimesel hetkel leiliruumi sisenedes ei pidanud mina seal üldse vastu, kuumus tahtis tappa, jalad vedasid välja. hiljem läks olukord veidi paremaks ja ämbriga toodud külm kaevuvesi kulus kogu täiega ära. kui esialgu oli plaanitud kodus olla mitte hiljem kui kell kümme, siis lõpuks viskasin ennast voodisse poole kahe paiku, et ärgata hommikul jube vara ja minna tööle.
nagu eelmises sissekandes juba mainisin, oli reede õhtul plaanis geiklubi ja esta. soojendus kukus jäi väga rahvavaeseks, kuigi diskori käe alt sadas hitte ja mõned üritasid isegi jalga keerutada. kuna aga angelis anti üheteistkümnest kaheteistkümneni viina tasuta, siis ei jäänud muud üle, kui ennast sinna sättida. klubi ise valmistas mõnes mõttes pettumuse oma suure koguse betooni ja sooja viinaga. teine pits ei tahtnud kuidagi kurgust alla minna ja ehkki ma pole suurem asi pealejooja, rõõmustasin ma tol hetkel oma kokakoola üle küll väga. ei anusaagimid ega ilusad geipoisid ei sundinud meid pikalt inglite keskel peatuma, nii et veidi üle kesköö koperdasime vanalinna munakividel türklaste poole. kusjuures, mul on kahtlane tunne, et meie lemmikud on sealt jalga lasknud, kuna juba teist korda järjest tervitasid meid täiesti võõrad ja üldse mitte nii armsad ja sõbralikud poisid kui muiste. isegi õllele ei jäänud sinna.
järgmine peatus – levikas. juba enne ühte, kui ma ei eksi. ma võin muidugi vabalt ka eksida, sest öösiti minu jaoks aega ei eksisteeri, nagu see ka käesolevas blogis juba nii mitmel korral selgunud on. vist umbes esimest korda pika aja jooksul ei leidnud ma levikast eest mitte ühtegi tuttavat peale ühe hungaroloogi, kellega vahetasime kaks lauset. estal see-eest jäi ette rohkem kui üks sõpra, nii et mingil hetkel sättisin mina ennast õllepudeliga mõnusalt jalgu puhkama, kui tuldi manifestiga, mille kohaselt pidi keegi arhitekt mu tšakraid avama hakkama. tõenäoliselt said need (kasvõi osaliselt) avatud, sest kell kuus istusime nüüd juba kolmekesi linnahalli katusel, aeg-ajalt lonksasime, aeg-ajalt rääkisime kajakatest ja naistest, kelle mehed lähevad moskvasse…
viimsisse on pikk maa. bussis jäin ma lihtsalt magama, ärgates ilusasti oma peatuses. kolm tundi und ei suutnud mind päästa vastumeelsusest kahe järgneva tööpäeva suhtes, aga see-eest annab õiguse osta omale uusi hilpe, kasvõi näiteks rohelise ridiküliga suurepäraselt harmoneeruva suveseeliku, mis teeb oi-kui-seksikaks. ja ehkki palju ägedam oleks olnud teha üks spontaanne käik ülemere, ei olnud mul südant oma vanemliku hoolega sigatseda ja alt vedada teda. praeguseks hetkeks olen sombistunud. ja ikka mõtlen, et läheks linna. mõistlik.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
