oksüümoron.

Reede, 20 märts, 2009 at 9:53 | In Retoorilised ajad | Leave a Comment

taolistel varahommikustel kellaaegadel, kui inimesed vaikselt alates kella seitsmest kontorisse tilguvad, mõtlen ma, kas lootus on tõesti nii võimas ja kõikehaarav instants, et paneb meid üksteist tundi päevas töötama, praktiliselt kunagi piimaraha (rääkimata üürirahast) nägemata.

üleskutse.

Pühapäev, 14 september, 2008 at 23:11 | In Retoorilised ajad | Leave a Comment
Tags:

kui võimalik, siis ärge küsige kõik töö kohta. nüüd hakkab juba väsitavaks muutuma. ma annan ju niikuinii teada, kui midagi silmapiiril või lausa olemas.

boy with dreams. place with attitude.

Pühapäev, 17 august, 2008 at 14:03 | In Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Retoorilised ajad | 5 Comments

barabás lőrinc oma bändiga mängib õues tihkelt maas istuva udu sisse. trompet lõugab ja naised laulavad. k. peseb köögis pliiti, natuke sürr ja kreenis on kõik. eile olin juba valmis blogima, aga siis astusid uksest sisse maash ja tom pelmeenide ja joy divisioniga ja nagu me kõik teame, siis pärast pelmeene, joy divisionit ja doorsi ei hakata mitte blogima, vaid minnakse linna peale laupäeva õhtust mahlu välja pigistama. välja said nad pigistatud, sest ehkki ma üritasin aktiivselt maashiga sammu pidada, jäin ma iga tühjaks joodud õllepudeli järel järjest kainemaks. aga mõistlik oleks alustada reedest, kui kallis vennanaine oli mu juuksed ära triikinud ja teinud mulle põhjaliku meigi, misjärel toimus ühes tööstuse tänava korteris väike gruusia toetusaktsioon ehk soojendus juuksuriks eelmainitud maashi, tomi ja patsyga.

teel taasavatavasse meelelahutusasutusse harjutasime maashiga oma signature walki ja otsustasime suurest peast laboratooriumi tänavale kolida.
sul on põhjalik meik, mul on lihtsalt silmaalused mustad. (maash)
juuksuris oli kell üheksa täiesti ülekohtuselt vähe rahvast, ei tea, miks inimesed veel keldritesse ronida ei armasta, kuigi augustilõpuööd on järjest sumedamad. see-eest polnud üritusel enesel suurt vigagi, üllatusesineja muidugi üllatas. üsna negatiivselt sealjuures. kruvikeerajad libisesid baariletist lauda ja lauast sinna, kus neist kõige rohkem kasu on, kusagilt välja võlutud šokolaadikook maitses samuti hästi. võttes arvesse tõika, et reedest on praeguseks möödas liiga palju aega, siis on tõenäoline, et mõned säravamad hetked on minu tagasihoidlikust mälust juba kustunud, aga üldmulje põhjal võin öelda, et ikka üsna hea meel on selle üle, et keldrid taas aktiivselt tööd teevad, ehkki soojade võileibade puudumise tõttu pidime maashi ja patsyga võtma ette retke türklaste juurde. ikkagi nädalavahetuse must-go. liha tekitas peretülisid, viies lõpuks lusikaga söödava pasteedini ja meeleolu languseni, nii et mingil hetkel pidasin paremaks levikast üksi juuksurisse tagasi kooberdada, kus esta, sillu ja ülejäänud veel klaase kummutasid. mulle tundus, et spetsiaalselt esta jaoks kokku pandud ellujäämiskomplekt rõõmustas ka selle saajat ennast, mitte ainult kinkijat. otse loomulikult ei saa ükski juuksuris alanud pidu lõppeda mujal kui levikas, põhiliselt küll levika ees, kust pole ka gonsiori tänavale kuigi pikk maa jalutada. kaesin oma silmaga korterit, millel on iseloomu. tänapäeval selliseid enam palju ei kohta. wiiralti ja dühreri graafikad, omavahel mitte ideaalselt sobivad esemed ja selline meeldiv segadus, mis praeguse aja eurokodudes tihtipeale puudu on. rääkimata tõsiasjast, et hommikusöögiks anti omletti ja pitsi viina sinna juurde.

tänavale astudes tervitas mind alla sadav peenike vihm, mis saatis mind koduni, kuigi kõigepealt oli vaja teha vahepeatus vene tänaval sillu juures, et keha ja vaimu teega turgutada. sain teada, et esta oli suurematest kehavigastustest pääsenud. linnahalli juures räästa all seistes ja pähe kukkuvaid vihmatilku lugedes (kalkuleeritud risk, sest mitte räästa all seistes oleksid mööduvad autod mind veel märjemaks pritsinud), haaras mind hetkeks kerge nostalgia ja spliin, aga seda vaid hetkeni, mil maash helistas ning andis teada oma tulekust ja vennapere mind bussipeatusest peale korjas ja tööstuse tänavale tõi. pelmeenid tegid minust taas inimese, maash aga jõudis järeldusele, et oliver stone on teinud täpselt kaks head filmi – üks on see ja siis on veel üks teine. mida aeg edasi, seda humoorikamaks me kõik muutusime. põhiliselt on selle nimeks vist teispäevsus segatuna uute jookidega. oma telefonimälust leidsin mustandite hulgast järgmisi katkeid:
kas penn tuli juba ära? (maash telefonivestlusse sukeldununa)
maash, kas sa oskad mulle ka anaka teha? (anagrammidest huvitet toomas)
ma näen välja, nagu ma oleks paugu näkku saanud. (end akna peegelduses silmitsev maash)
maash: kas mul on silmad paistes?
tom: ei, sul on jalad paistes.


ralli jätkus reidil noku – hunt – levikas – juuksur – levikas – juuksur – levikas.
vahepeal käisime korraks grusiine piilumas, kui nad lippude lehvides ja protestivaimust haaratuna läbi linna marssisid. sain vähemalt a.-le tere öelda, et esmaspäeval tõsistesse vestlusteemadesse taga laskuda. tom lahkus meist üsna vara ja ma leian, et pühapäevased tööpäevad on konspiratsioon heade inimeste vastu. kuri, kuri. juuksurisse saime maashiga sisse eelmise päeva templitega, kuigi ukse peal on üsna terane noormees, kes arvas kohe, et me üritame sohki teha. samas kaevas ta omale väga osavalt ja kiirelt augu, et sinna üsna valusalt ka sisse kukkuda. nii ei jäänudki tal muud üle, kui vabandada ja meid tasuta peole lasta. härra pehk oli diskoripuldis ja lõbustas inimmasse väärt tantsumuusikaga, nii et õhk sai otsa ja selg märjaks. lisaks tõdesin taaskord, et ehkki tundub, nagu oleks linnas iga nurga peal hansapanga automaat, on see kõik üks suur vassimine, sest ainus rahamasin, mis on lõpuni usaldusväärne, asub ikkagi aia tänava nurgal, tee või tina.

ülejäänud osa õhtust toimus üsna kaootilises korras, maashiga kodu poole asutades liitus meiega k., statoilist haarasime peekoni ja munad, tegime esiti varahommikuse söögitunni, läksime siis maashiga kaissu ja panime noorsandi diivanile. dehüdreerumist täna ei toimu. õhtul näidatakse kloostrivaremeis flamencot. väljas valitsev londonlik ilm ja pühapäeva-refleks panevad  järjest sagedamini mõtlema lähenevale septembrile.

nädalavahetuse käigus mõtlesin välja, et üks igakülgselt moodne ja tulus elatusviis oleks oma loengusarja loomine meestele, kus ma räägiks neile, mida tohib ja mida mitte mingil juhul ei tohi teha, lisades hulga häid soovitusi. esiteks iga mehe rusikareegel: ära MITTE KUNAGI roni voodisse seksima, sokid jalas!!! see on jälk. päriselt. aeg-ajalt paneb imestama, miks isad seda juba varasest noorusest alates oma poegadele pähe ei tao. ei, mul ei ole viimasel ajal sellega seotud suuremat traumat olnud, aga see turgatas mulle pähe, kui ma mõtisklesin noormeeste üle, kes aeg-ajalt harrastavad daamide võõrustamist enda pool, ja ma jõudsin järeldusele, et ka üksi elaval meesterahval võiksid kodus olemas olla naiste seisukohast olulised esmased hügieenitarbed, nagu meigieemaldusvahend, näopiim, hunnik varuhambaharju, vatipadjad. sellest tegelikult täiesti piisaks, sest meikimata näolapist koledam on ööga laiali läinud ja kulunud reedene pidumeik, kusjuures kui nüüd mõni mees väidaks, et talle küll meeldib tükati maha kulunud ripsmetušš ja pandasilmad sümbioosis juustega, mis eelmisel õhtul olid näiliselt ühe kammitõmbe ja lohaka lihtsusega soengusse sätitud, mille saavutamiseks aga kulus tegelikult tunde ja tuhandeid närvirakke ning mis hommikul meenutavad hoopis midagi muud, siis ma väga palun meesisenditel mõelda ka selle peale, et antud naisterahvas peab sellisena veel koju minema. ühistransport ja linnatänavad on laupäevahommikuti noore neiu suurimad vaenlased.

olukorrast lühidalt.

Kolmapäev, 6 august, 2008 at 9:44 | In Kultuursed ajad, Nukrad ajad, Retoorilised ajad | Leave a Comment

eilsest võib teha kokkuvõtte, et ma olen lootusetu neurootik, aga selline valgustriibuga lootusetu. igakülgselt lohutav informatsioon. aga pole hullu, sest sealsamas sain läbi regeneri, mida soovitan soojalt kõigile, kes tahavad tõsiste teoste vahele õhtul voodis lugedes itsitada ja nautida tabavaid kirjeldusi, mõnusaid dialooge ja huvitavaid elulisi lähenemisi erinevatele igapäevastele ja mitte nii igapäevastele nähtustele. igati asja ette läinud raamatuost.

lisaks sellele sain eile kätte oma uhiuued kivikestega kaunistet rulluisid, mida üritan nii palju, kui eesti ilmad augustis veel lubavad, kulutada. tunnen juba tuhara- ja reielihast venimas, tuul kõrvus vihisemas. mõnus. üldiselt kaldub häälestus viimastel päevadel sügisesse, päike käib jälle veidi madalamalt, tormituuled ja lakkamatu vihm annavad aimu lähenevast novembrist ning mina taban ennast järjest sagedamini meenutamas sooje septembrilõpu hommikuid, seda teatud valgust ja vaikselt värvi muutvaid puid. peaks omale soetama mummulise vihmavarju, et siis keset lompe maanduda, sest üle hüpata pole kavas. ei, mitte kunagi.

kõnelused gwrniga.

Reede, 1 august, 2008 at 9:12 | In Retoorilised ajad | Leave a Comment

leidsin rahakotis inventuuri läbi viies (jah, ma olen oma rahakoti suhtes eriliselt nõudlik) id-pileti väljatrüki tagaküljelt dialoogi, mis on salvestatud nüüdseks küll juba üsna mõnda aega tagasi, siis, kui mul veel küüned tumelillad olid ja dekoltee sügavam kui muidu, aga sobib tänase naeratava suvepäeva sisse üllatavalt hästi.

keiu: kuule, kas see tšikk on andy tšikk ve?
gwrn (naeratades): ma ei tea, aga klatšime.

neli tundi ja nelikümmend kaheksa minutit on jäänud järjekordse õndsuse ja hulluse ja võrkkiigeromantika alguseni.

töö ja tarr. üks ungari kõik.

Teisipäev, 29 juuli, 2008 at 11:17 | In Kultuursed ajad, Retoorilised ajad | 3 Comments

avastasin just hetk tagasi, et ma olen muutunud täiesti indiferentseks, kui asi puudutab tööd ja saatkonda. kolleegid räägivad, mina kuulan poole kõrvaga. olulisema info nopin üldjuhul tekstist välja, aga ega eriti ei pinguta, et midagi kusagil kõvakettal talletuks. tädi anne, kes on tegelikult ju hirmsal kombel armas ja heatahtlik, ainult veel tõsisema verbaalse kõhulahtisusega kui mina, klatšimaias pealegi, ajab mind päevast päeva järjest enam endast välja, tema sügavad filosoofilised teooriad masside liikumise ja majas paiknevate inimeste hinge- ja eraelu teemadel viimasel ajal lihtsalt väsitavad mind, omades vaid päris harva mingeid amüsantseid varjundeid.

seetõttu ei tunne ma ennast mingilgi määral süüdi, kui vahin tööl tühja pilguga enda ette, tegelen aktiivselt lugemisega ja ei viitsi kaastöötajatele kuigipalju naeratada. eriti kui öösel on magatud kokku kolm tundi. noh, kui kinosaalis looja lastud silma hetked ka sisse rehkendada, siis ehk tuleb isegi kolm ja pool täis. samas, kui kinno tuuakse tarri “saatanatango”, ei pilgu silm ka mitte, kui võetakse vastu otsus see ära vaadata. mis siis, et seitse ja pool tundi. mis siis, et esmaspäeva õhtul seitse ja pool tundi. mis siis, et teisipäeval peab kell pool üheksa tööl olema. tarr on tarr. ja mina võtan omale õiguse süvaanalüüsi mitte laskuda, estal tuleb see niikuinii paremini välja. aga nii palju pean siiski kohaseks ära märkida, et kaameratöö ja lähivõtted olid jube hüpnootilise toimega, eriti stseen, kus estike uhab, kärvand kass kaenlas, pilk hirmuäratavalt otse ette fokusseeritud, läbi tühermaa, vihma ja pori. kohati tekkis tunne, et me oleme kinosaalis ainsad, kes sellest suhteliselt haigest ungari huumorist aru saavad, sest põhiliselt naeris ikka neli neidu seitsmendas reas. valjusti. liiderdamine, lakkamatu vihm, tabavad dialoogid ja pikad-pikad stseenid, ilma et kaamera kordagi paigalt liiguks. ehkki teksti filmis tarrile iseloomulikult just ülearu ei olnud, oli režissööri ja krasznahorkai kahasse kirjutet monoloogid, dialoogid, sonimised, vahetekstid peaaegu täiuslikud. sellest osast publikust, kes ungari keelt ei valda, hakkas mitmel korral kahju, sest üsna mitu väga säravat ja tabavat lauset või -katkendit läksid labase inglisekeelse tõlke nahka. ühesõnaga, viimased kolm tundi peaks tegelikult üle vaatama, sest siis hakkasin mina vaikselt und nokkima ja nii läks arvatavasti oluline osa ehk kogu komejandi mõte minust mööda. õnneks on see võimalus olemas esta näol. aga üldiselt tõstan käed ja jalad ja kiidan. rispekt.

nädalavahetus. paistab.

Reede, 4 juuli, 2008 at 9:48 | In Koduvälised ajad, Retoorilised ajad | 2 Comments

vanemlik hool, kes on järgnevad paar kuud mu peavarjujagaja, tituleeris mind eile kohutavalt vastutustundetuks inimeseks (peaaegu et maailma kõige kohutavamaks), kuna ma suvatsesin talle mainida, et kui bp peavarjujagaja alates septembrist oma loa ja õnnistuse annab, võtan sinna ühe väikse valge karvakera, ja mainis, et ka tartus on olemas kasside hoiupaik. mõnikord on vist targem suu kinni pidada. aga sellegipoolest lähen täna toda väikest valget kiisut oma silmaga kaema ja kuhu mujale, kui ikka tartusse. loen minuteid, tunde, sigarette ja aeg-ajalt varbaid. enne teele asumist pugin kõhu mõnusalt head-paremat täis (mõni valmistab ju kringli lausa) ja kui ilm lubab, seisame pärastlõunal anksaga lennujaamast mõnisada meetrit tartu poole tee ääres ja viibutame kätt, õlled mõnusalt kotis (või käes). kõlab jube hästi.

õudne!

Pühapäev, 29 juuni, 2008 at 1:08 | In Retoorilised ajad | Leave a Comment

mulle jõudis just hetk tagasi kohale, et puhkus on läbi ja läbi on ka minu mesinädalad pelgus. mis siis nüüd saab?

nii palju siis emakeelepäevast.

Neljapäev, 29 Mai, 2008 at 10:56 | In Retoorilised ajad | Leave a Comment

eile lõbustasin ma ennast tööl pikalt sellega, et lugesin päevalehe netikommentaariumist vastukaja kõusaare artiklile. pikalt sellepärast, et kommentaare sadas nagu augustis tähti.  Continue reading nii palju siis emakeelepäevast….

halb deit on hullem kui mistahes tervist kahjustav substants.

Pühapäev, 18 Mai, 2008 at 21:43 | In Ilusad ajad, Meelelahutuslikud ajad, Retoorilised ajad | 1 Comment

põhimõtteliselt võib asja kokku võtta sedamoodi, et kui üks deit nii uskumatul kombel ebaõnnestub, nagu ta seda reedel tegi, siis parimal juhul saad sa kaineks ja pohmellivabaks alles pühapäeva õhtul. Continue reading halb deit on hullem kui mistahes tervist kahjustav substants….

Järgmine lehekülg »

Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.