Tere tulemast päris maailma

bingoloto.

nüüdseks on tõestatud, et kosmos hiilib ligi vargsi, salaja, ei anna endast mingeid tundemärke, kuni ta tabab sind nii ootamatult, nagu suure kommunistliku valitsuse poolt maha salatud tuumakatastroof. ja siis vaata ise, mismoodi sa saad hakkama järelkiirguse, ritsikate saagimise ja hunniku maasikatega. istud endise kolleegiga rahva raamatu kohvikus, hüpled ühelt teemalt teisele, justkui tsirkusest lahti pääsend kloun, selle asemel, et küsida asjakohaseid küsimusi töövõimaluste kohta. lamuur lööb lainetena pea kohal kokku, uppumissurmast päästmiseks jääb vist aga kummipiilust väheks. päevi loetakse tagurpidi, alustades kuuekümnest. miks?

minu argipäev ehk miks ma ainult nädalavahetustest kirjutan.

ilm keeras ära. tuju keeras ära. kõik on enesest väljunud. maja on kära paanikat täis. ja mul on siiber. ei oska enam ei nutta ega naerda. või pigem nutta oskaks, naermisega on küll kehvad lood. aga jah, aednikud, rõõmustage, lilled saavad nüüd juua (kui hästi läheb).

ma tunnen, et üle kõige maailmas on mul hetkel vaja puhkust, nii et ei peaks sekundikski mõtlema saatkonnale ega tööle. see kõik on juba liiga idiootlikuks muutunud. kõrgema astme farss. liiga palju restoraniarveid, aga mitte ühtki mõistlikku otsust. liiga vähe mõistust, kui siinne igapäevaelu lühidalt kokku võtta. järgmiseks võiks ma vabalt võtta üle majandusjuhataja tööposti, sest see amet on mul nüüdseks juba rohkem kui hästi käpas. siis ehk ei ilmuks õuele ka ette teatamata laudreste. kust nad tulid, kes tellis, miks tellis, aint jumal teab. või hoopis gyurcsány. ega väga suurt vahet ju pole. reede kolmteist ja kaks nädalat paradiisi – siit me nüüd siis tuleme!

puff. just like that.

olen terve tänase päeva üritanud manada näole naeratust, aga ainus asi, millega ma ennast lohutada suudan juba teist päeva järjest, on akna taga loojuv päike. kohutav on selle kõige juures see, et ta loojub korra päevas ja sedagi vaid kõige rohkem tund aega.

praegusel hetkel on tegu kõige ehtsamal kujul aklimatiseerumisraskustega. iseenesest ju naljakas, et jõudes budapesti, pole vaja isegi sõrmenipsu, et ennast hästi ja kodus tunda, pärast nelja ja poolt päeva ära aga tähendab seda, et ma tahaks ennast ainult ära peita koju, korraga üle ühe sõbra tundub palju.

nad kõik üritavad mulle selgeks teha, et mu ettekujutused ja äratahtmised on ainult üks suur pettus, sest pärast sisseelamist, kaheksatunniseid tööpäevi ja rutiini olen ma ringiga tagasi tülpimuse ja äratahtmise juures, sest nii oli see ju ka kaks aastat tagasi, ehkki ma julgeks vastu vaielda, sest kodu järele igatsesin ma põhiliselt siis, kui tänu teatud härrasele olid käsil suuremat sorti riiud või lahkuminekud. ma ei igatse eesti järele, nii karm, kui see ka ei tundu, ma igatsen teatud inimeste järele. ja ma igatsen nende järele ka tulevikus, nii rutiinis kui selle puudumises.

pesti minnes oli minus kaheksakümne protsendiline kindlus, et ma kavatsen oma elu alates oktoobrist siduda kahe tuhande kilomeetri kaugusel asuva linnaga. praegusel hetkel on see kasvanud pea üheksakümneni. ja ehkki fatih üritas mulle selgeks teha, et laupäevane lennuk on viga ja ma peaks hoopis esmaspäeval pestist helistama saatkonda ja ütlema, et sähh teile, ma enam ei tule, peab siin teatud otsad koomale tõmbama, et teha ruumi uutele.

järele mõeldes on elu nii ebaaus, et ma leian oma koha, aga ei saa sinna kohandada oma naisi või peret. aga võib-olla see on minu riigireeturluse hind. mine võta kinni. ja ma ei saa teistmoodi, kui lihtsalt pean lubama omale selle hetke sentimentaalsust. küll ma jälle kohanen ja sisse elan, sest soha nem volt úgy, hogy valahogy ne lett volna.

ootan kirja, mida tõenäoliselt ei saabugi kunagi ja naeratan viimasele roosale ribale taevas, sest what else can i do. kas üks inimene saab veel klišeem olla?

maandumisrada vastuvõtuks valmis.

eelmises postituses mainitud vigastustele võib tänase seisuga lisada kontste peal trammis tasakaalu ja -tuse vahel laveerides tantsimisest tuleneva lihasvalu, tugeva külmetuse ja televiisori rünnakust põhjustatud augu seljas. igati toekas nädalavahetus, peab mainima. aga tegelikult tuleb tänasest sissekandest pigem kurb, sest just hetk tagasi jõudsin ma järeldusele, et ma pean õppima üksi olema ja mitte täitma neid tühje auke elus juhuslike ja tihti mitte midagi andvate suhetega, rääkimata sõprade pidevast ekspluateerimisest, kui oled just koju jõudnud ja avastad, et telekas ei näita midagi asjalikku ja internet tüütab surmani, aga surmahirmust üksi jäämise ees võtad telefoni ja otsid paaniliselt omale tegevust või lähed magama, sest nii ei pea silmitsi seisma oma mõtte- ja tundemaailmaga. ühel laupäeva varahommikul ütlesin köögilaua taga teatud inimesele, et ma olen asendusinimene. täpselt nagu kirsten dunst ütles orlandole. ainult et neid oli kaks. ja mina pigem teen ennast ise asendusinimeseks. nii rumal, kui see ka ei tunduks, on mul vist hetkel vaja väikest maandumist reaalsusse, kus ma nii kaua enam olla pole tahtnud, kuigi järgmisel reedel vahetan ma selle reaalsuse jälle millegi väljamõeldu vastu, sest see on iga kell parem, kui istuda pimedas toas ja tunnistada endale seda, mida tunnistada ei taha. see ei ole deprekas, isegi mitte masendus, see on lihtsalt üks hetk, kui sa näed korraks kõike tõesemalt. mine võta kinni, kas see ka vajalik on või kuidagi parem, aga mõnikord on lihtsalt hea olla kurb. väliselt ilma ühegi põhjuseta.

kiire teavitus.

nüüd on nädal aega nelja seina vahel istutud ja ekraani vahitud ja nelikend lehekülge on olemas. paarkend peaks veel juurde sebima, siis hakkaks nagu looma. aga täna ei tee ma midagi, vaid vahutan ja olen eksootiliste ametite pidajates hingepõhjani pettunud. a mulle jäävad alati mu punased küüned, eks.