Tere tulemast päris maailma

viimase kuu aja jooksul on absoluutselt iga nädalavahetus toonud endaga kaasa midagi, mis annab tükiks ajaks väljakannatamatult hea enesetunde, toob minuni uusi ja vanu sõpru, ribidega pilvi, nauditavat muusikat, kauneid looduspilte otse kodust, naeratusi, pohmelle, suviseid suplusi, triibuliseks põlenud nahka, mahedaid sõnu ja koormaautotäie mälestusi, mida enda sisse peita, teistega jagada ja kaugetele maadele kaasa võtta. sest lõppude lõpuks ei ole nii ammu olnud suve, millesse mahuks sellisel määral rapsipõlde ja värskeid maasikaid. olen täis ja kiirgan ainult ja ainult kõige kvaliteetsemat energiat. isegi tulitavate ja põrgulikku valu põhjustavate õlgadega.

reedel kibelesin juba töölt nii vara ära, kui vaid lubati. panin putka kinni täpselt kell pool kaksteist, uhasin koju kiiresti pakkima ja pärast kõiki vajalikke toiminguid loksusin bussiga linna, sõin heddat oodates kiire lõuna ning siis oli aeg nii kaugel, et suunduda juba tuttavaks saanud pühamäe peatusse. vaatamata sellele, et viimasel ajal kuulen ennast ümbritsevatelt autojuhtidelt, et nemad küll hääletajaid peale ei võta, leidus siiski trobikond tänuväärseid sohvreid, kes kõik folgile suundujad, sest kuhu mujale nad seal tartu maanteel reedesel pärastlõunal ikka suundunud oleks kui mitte viljandisse, autodesse pakkisid. nii läks ka meil üsna hästi ning pärast paari lehekülge väärtkirjandust, vestlusi meeskirjanike hetkeelust ja ungari filmist leidsime end teeäärsest kõrtsust ja kinnitasime veel viimasel kolmkümmend-kilomeetril keha. folgipealinnas jäid meie teele kõigepealt al ja gwrn, siis aga rannas paadisillal lesivad maash ja kompanii. nende seltsis lasime päiksel looja vajuda, reisist rääkisime liiga vähe, teistest asjadest liiga palju, jets rääkis kõigile oma uut lemmikanekdooti ja hetkeks tekkis väike nostalgia, meele mässis endasse kahetsusnoot, et kohe koos anksa ja simiga hoopis karjakülla ei läinud.

mingil hämaral hetkel, sest õues oli juba tõesti hämar, otsustasime võtta ristiretke treppidest üles, et leida üles kirss, kes väidetavalt platseerus kirsimäe vahetus läheduses. kuna kirsil ei õnnestunud mind ja heddat kuidagi prügikasti tagant üles leida, saime kokku aida ees, mis viis üha uue alkoholini, kuni ma tegin väärt avastuse – teatud kosmoste puhul ei aita ka piirist üle astumine. ehk siis mõttetu klaasitõstmisvaev ja ülearune rahakulu. hoidsin kirsi lähedusse, sest kaisa pakkus telgikohta rannas, hedda oli kuhugi ära kadunud ja ei jõudnud meie seltsi tagasi enne kui alles hommikul, kui ta mind põõsaste vahelt juhuslikult märkas. öösel pidin ühele ääretult inetu triiksärgiga noormehele päris mitu korda sisendama, et ta on jubedamal kombel tüütu ja rumal, aga teda ei paistnud see häirivat, ära ei läinud ja arvas, et oma tillukeses ajus lesbideks tituleeritud tüdrukutekarja keskel istuda on palju vahvam. üldse oli ta hirmus uhke, et tal on riist. see, kas ta selle asjandusega midagi tulusat ka teha oskab, on siiski suhteliselt kahtlane.

laupäeva hommik algas raskemalt, kui oleks oodanud, vaigistavaid pille käepärast polnud, seega pidin jääma truuks vanale heale šokiteraapiale ning viskuma järvevette pitsaluspükstes, kuna rannarõivad ootasid mind helgelt karjakülla transporteeritud spordikotis. suplus lõi pea igal juhul vähemalt nii palju selgemaks, et suutsin oma asjad ühte puntrasse laduda, isegi plätusid ei unustanud maha, ehkki napilt oleks juba paljajalu teele asunud. oma hädaabi-ibuka sain sisse kusagil viisteist kilomeetrit viljandist väljas ning vajalikud friikad juba tuttavas võhma kõrtsus. türil oli vaja kõigepealt minna tööriistapoodi, mõte telliskivide ladumise talgutest tegi enesetunde veel hõredamaks, kuigi peavalu oli juba vaikselt taandumas. õnneks lubati enne suuremat töötegemist kasta ennast jõkke, maailma lahedaima vaatega peldikus aga otsustasin teksadele käärid sisse lüüa, kuna väljas oli liiga palav. st otsus tekkis peldikus, käärid lõin sisse ikka majas.

 telliste ladumine oli vajalik ja hea vaheldus mõttetegevusele, mille folk enesega paratamatult kaasa tõi, visates mind agade ja tingiva kõneviisi maale. füüsiline töö on parim filosoofiatapja. laod kõrvetava päikse käes tuimalt tolmavaid telliseid. katkine – kopa haardesse – , terve – virna. katkine, terve, katkine, terve, terve. vahepeal lendasid seinad, koerad haukusid, pakuti lõunaks hapukapsasuppi, siis jälle punaste kivide juurde tagasi. kõige tüütum oli telliste küljest tsementi lahti peksta, sest ega siis kohe esimese mõttena ei torka pähe käsi haamri järele sirutada. suhteliselt kesise tervise tõttu otsustasin veidi viilida ja sättisin end süüdlasliku ilmega võrkkiike, et avada raamat pooleli jäänud koha pealt, lasta päiksel paitada jalgu, kissitada valgelt paberilt näkku peegelduvas valguses silmi ja lõpuks, kui maja vari üle kiige sõudis, ka hetkeks tukastada. niimoodi läbi puuvõre üksikuid laisalt mööda sõudvaid pilvi vaadates, mõõdukalt rahuliku liigutusega sigaretti läites ja esimest mahvi naudinguga kergelt õõtsuvas võrkkiiges alla tõmmates oli kogu mu maailm liiga täiuslik, et seda üleüldse kuidagi muutma või parandama peaks. hea meelega oleks seal lõpmatuseni õõtsunud.

õhtul, kui pimedamaks läks, uued viinad ja õlled lahti korgiti, tulel liha küpsetati, asendusid terve päeva agaralt talguliste kehadel verega einestanud parmud sääskedega, kes tulid oma osa nõudma. samas oli neid üsna tsiviliseeritud koguses, nii et kui raadio acdc vastu välja vahetati, tabasin end toolist fotokaga mässamast, õnnis naeratus suul. need on need korrad, kui sa mõtled, et nii, nüüd enam ei ole lihtsalt võimalik paremaks minna. aga ega halvemaks ka ei läinud. uni tuli vara ja magus ja kuigi tann mind aktiivselt enda kõrvale üritas meelitada, ei olnud ma mingilgi moel nõus vahetama oma vedrumadratsit voodi vastu. kui päris aus olla, siis ideaaljuhul oleksin ma veetnud oma öö magamiskotiga võrkkiiges, aga hommikul oleks ehk veidi piinarikas äratus olnud, põhiliselt sääskedele pidusöögiks pakutud silmnäo pärast. nii et jaa, mõnikord olen ma isegi täiesti võimeline arukateks mõttekäikudeks.

pühapäev möödus taas töö tähe all, aga tõele au andes olid laupäevaga kõik mitte-kuhugi-viivad-mõtted mõrvatud ja köögis on must taolistel üritustel rohkem kasu. enne lõunat ja pärast lõunat sai jões paar kiiremat ringi tehtud, et kasvõi natukenegi leevendada oma ära põlenud selga ja õlgu. mõned võtsid uued joogid, mõni lasi kiiges leiba luusse, meie anksaga sirutasime ennast murul ja andsime lõpuks eestimaale saabunud suvesoojal võimaluse ka kõhtu paitada. vaikne rammestus võttis maad, kuhugi polnud kiiret, asju pakiti majesteetliku meelerahuga, läheneva lahkumise tõttu samas ka veidi nukralt. tagasi tallinna poole teel laulis rapsipõldude vahel sinise taeva all alender ainult tsipake liiga valjusti.