kui unemati loobib liiva asemel lsd-d.

Esmaspäev, 26 oktoober, 2009 at 13:45 | In Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad, Vanad ajad | Leave a Comment

kõik algas viidetest hendrixile ja methenyle ning kahtlusest, et ega down in mexicod oleks ühel kitarril mängida mõnevõrra raskendatud. seega leidis tee 23. oktoobri eelsele jatsukontserdile lámpásis lisaks minule, tomile, heddale ja marisele (ehk uuele eesti tüdrukule) ka hollandlane oma sõbraga. asjaolusid arvestamata võiks ka öelda, et ungari mehenimed rokivad madalmaades. ma olen üsna kindel, et kui vähemalt üks neist kahest poleks läinud edasi merlinisse ja “unustanud” mulle saata sõnumit, palju pilet maksab ja kuidas pidu üleüldse on, ei oleks ehk saabunud mu telefoni liiga ühemõttelist sõnumit maalivalt luuletajalt, mumusis oleks kohe kindlasti mängitud paremat muusikat, vittulas poleks ma esimese asjana jooksnud kokku oma nõiakunsti esimese (ja veidi ebaõnnestunud) viljaga või ühe oma ööga varasuvest. eriti kategooriliselt kindel olen ma aga tõigas, et kui juba jatsuklubis oleksid asjad teisiti arenenud, ei pidanuks ma vaatama und sellest, kuidas üks mees minevikust (nagu neid tolle õhtu jooksul veel vähe oleks ette jäänud) mind maha üritab lasta. ja ehkki see oli üks väheseid kordi, kus ma suutsin oma unenägu kontrollida, haarasin relva enda kätte ja pärast pikki luhtaläinud katsetusi õnnestus psühhopaati tabada õlga, ärkasin siiski reede pärastlõunal veidikese halva tujuga.

just kõige eelneva tõttu oli vaja ennast õhtul taas ilusaks teha (mis hästi õnnestuda ei tahtnud, peeglid olid rikkis ja lainerijoon proovis mitu korda valesti joosta) ning heddaga kauneid noori poisse minna piiluma corvin tetől toimuvale past perfectile. mitte mingil juhul poleks võinud omale lubada sellest kõrvale jäämist, sest üks aprillikuine sissekanne tõestas meile ju päris elavalt, mis võib juhtuda, kui PP asemel ELP-i külastada. lisaks ilusatele poistele olid seal ka purjus alaealised neiud ja kaks põkki keset tantsupõrandat. no igal juhul sai pepu väga põhjalikult raputet ning kuigi me olime jalakeerutusplatsil vaieldamatult seenioride kategooria esindajad, andsime oma surevate lumehelbekestega kõigile silmad ette. tea, kas sellest tingituna või jõudis keegi ikkagi mu hossuleepešite sisse uimasteid mahkerdada, aga veidrad unenäod jätkusid. seekord hängisin ringi chuck bassiga, ühel hetkel olime ka tunduvalt intiimsemalt ametis, lisaks sellele toimus valge kassi päästmisoperatsioon või pigem oli iva selles, et keegi oli ta kiisupojapõlves adopteerinud ja nüüd pidi ta kindlasti ta õige ema juurde tagasi toimetama. midagi taolist, palju muret oli sellega. i-le täpi pani aga hoopis umbes poolemeetrine ühest otsast ära lõigatud suvikõrvits, mis mao kombel vänderdas ning mis siis ohutuse mõttes akvaariumi pisteti, kus olid kandikud erinevat sorti võileibadega. järsku tekkis suvikõrvitsa äralõigatud otsa suu ja mis võiks olla loogilisem asjadekäik, kui et mainitud köögivili hakkas väga isukalt võileibu neelama. umbes selle koha peal, kui tal kandikud tühjaks said ning mina paanikas olin, et mis ema küll öelda võiks, kui ta näeb, et võileivad läinud on, ärkasin ma üles. päris kahju oli. ma oleks hea meelega edasi trippinud.

et asi veel ilusti üle vindi ja väljapoole igasugust loogikat viia, istus laupäeva õhtul claros puhtjuhuslikult meie kõrvallauda tallinna ülikooli ajalooinstituudi direktor koos oma abikaasaga, kes uurisid selle kohta, kuhu oleks soovitav minna, mida teha, mida vaadata ja siis ühel hetkel selgus, et nad tahavad igal juhul külastada vittulat. lokaalist ei puudunud ka vanem härrasmees, kes oli võtnud ‘one drink too many’ ning kes, saades teada, et me oleme eestist, hakkas valjuhäälselt väljendama oma antipaatiat venelaste suhtes, jauras pikalt 56.-st, nii et ma olin üsna vihale aetud ühel hetkel, teatas, et ta abikaasa on soomlanna ja demonstreeris siis oma keeleoskust paari lausega. õnneks sai tal jook otsa ja ta läks minema.

pühapäev kulus kolmepäevasest trippimisest välja puhkamisele.

nõia elu.

Reede, 3 juuli, 2009 at 18:02 | In Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad, Töised ajad | Leave a Comment

kuna viimane sissekanne jääb liig kaugete aegade taha, ei hakka ma üritamagi siin mingisugust ülevaadet anda, isegi lühikokkuvõte oleks liiast. verstapostideks võib märksõnadena välja tuua draama ja veel natuke draamat ja siis loomulikult töö juures kuu/kvartali/poolaasta lukku panemise, mis käis käsikäes ohtrate ületundide, peamurdmise, nõutuse ja üleüldise tööstressiga. aga see on nüüd läbi. draamad on ka läbi. vähemalt seks korraks.

asja palju huvitavam külg on aga see, et ühel ilusal vihmasel laupäevasel päeval, kui BP-s just muuseumide ööd korraldati, istusime heddaga maha aru pidama. see naine on lihtsalt geenius. ja mina olen õnnega koos, et teda oma heaks, võiks öelda et lausa väga heaks sõbraks saan pidada. igal juhul, pärast mõningast veini ja mitte nii maitsvaid itaalia roogi (trattorias tuleb ikkagi jääda vasikaguljaši juurde, eksperimendid teiste toitudega ei pruugi nii rõõmsat meelt tagada), kerkis pinnale see elu mõtte ja ülejäänud klišeede seisukohast olulisim küsimus, mille hedda üleüldise stoilisusega küllaltki lühidalt paika pani – peab nõiduma hakkama. noh et eestlased ju ikkagi viimased nõiad ja paganad euroopas.

mõeldud-tehtud. mängureeglid said paika (hea sooja südamega jazzpianist, kes mind, vana küünikut, naerutada oskaks), vihma tilkus kohati krae vahele, muuseumidesse ja kontsertidele sissepääsu tagav käepael sobitus oma koloriidi poolest täiuslikult mu türkiissinise kleidiga, rahvusgaleriis võlus mind jatsutrio neljases koosseisus, pealegi sai seda nautida kott-toolides vedeledes ja ümberringi laiuvaid maale silmitsedes. ülemeelikus ja uuest suursugusest meisterplaanist haaratud surisev olek kandis meid sombuse linna ühest otsast teise ja siis tagasi ja lõpuks vedas gravitatsioon ja hiline öötund kuhu mujale kui ikka vittulasse. tech noir ei olnud üldse mitte paha, sõelusin rahva hulgast välja pikka kasvu sümpaatse näolapi, prillide ja mustade lokkidega noormehe, trügisin otseteed tema manu ja kandsin külmavereliselt ette oma eluliselt olulise küsimuse: “kas sa oled pianist?” selle peale sain vastuseks juuksepiirini tõstetud kulmud üleüldiselt üllatunud näos ja vastuküsimuse: “kust sa teadsid?” mina oma jonni ei jätnud ja nii selgus ka see jatsu külg asjas. oli lõputult sümpaatne ja kohe kindlasti üks parema südamega meesisendeid, kes mulle viimase poole aasta jooksul teele on jäänud, naerma ajas ka, aga, ja sellistes asjades on alati aga, omadusi sai enne nõidumist tsipa vähe paika pandud, selles jõudsin ma lõplikult selgusele siis, kui ta ka järgmiseks laupäevaks ohtra sugeratsiooni teel keldrilokaali võlusin. esimese katsetuse kohta pole absoluutselt mitte halb saavutus.

nõiakunsti teel ajasin luhta ka karini ja szabolcsi villanyi-reisi, et nad saaksid minu suurepärasest korteriläbust osa võtta (, millega nad hiljem lõputult rahule jäid), eile aga sugereerisin sõnumit, sain telefonikõne. vot siis.

Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.