kui unemati loobib liiva asemel lsd-d.
Esmaspäev, 26 oktoober, 2009 at 13:45 | In Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad., Vanad ajad | Leave a Commentkõik algas viidetest hendrixile ja methenyle ning kahtlusest, et ega down in mexicod oleks ühel kitarril mängida mõnevõrra raskendatud. seega leidis tee 23. oktoobri eelsele jatsukontserdile lámpásis lisaks minule, tomile, heddale ja marisele (ehk uuele eesti tüdrukule) ka hollandlane oma sõbraga. asjaolusid arvestamata võiks ka öelda, et ungari mehenimed rokivad madalmaades. ma olen üsna kindel, et kui vähemalt üks neist kahest poleks läinud edasi merlinisse ja “unustanud” mulle saata sõnumit, palju pilet maksab ja kuidas pidu üleüldse on, ei oleks ehk saabunud mu telefoni liiga ühemõttelist sõnumit maalivalt luuletajalt, mumusis oleks kohe kindlasti mängitud paremat muusikat, vittulas poleks ma esimese asjana jooksnud kokku oma nõiakunsti esimese (ja veidi ebaõnnestunud) viljaga või ühe oma ööga varasuvest. eriti kategooriliselt kindel olen ma aga tõigas, et kui juba jatsuklubis oleksid asjad teisiti arenenud, ei pidanuks ma vaatama und sellest, kuidas üks mees minevikust (nagu neid tolle õhtu jooksul veel vähe oleks ette jäänud) mind maha üritab lasta. ja ehkki see oli üks väheseid kordi, kus ma suutsin oma unenägu kontrollida, haarasin relva enda kätte ja pärast pikki luhtaläinud katsetusi õnnestus psühhopaati tabada õlga, ärkasin siiski reede pärastlõunal veidikese halva tujuga.
just kõige eelneva tõttu oli vaja ennast õhtul taas ilusaks teha (mis hästi õnnestuda ei tahtnud, peeglid olid rikkis ja lainerijoon proovis mitu korda valesti joosta) ning heddaga kauneid noori poisse minna piiluma corvin tetől toimuvale past perfectile. mitte mingil juhul poleks võinud omale lubada sellest kõrvale jäämist, sest üks aprillikuine sissekanne tõestas meile ju päris elavalt, mis võib juhtuda, kui PP asemel ELP-i külastada. lisaks ilusatele poistele olid seal ka purjus alaealised neiud ja kaks põkki keset tantsupõrandat. no igal juhul sai pepu väga põhjalikult raputet ning kuigi me olime jalakeerutusplatsil vaieldamatult seenioride kategooria esindajad, andsime oma surevate lumehelbekestega kõigile silmad ette. tea, kas sellest tingituna või jõudis keegi ikkagi mu hossuleepešite sisse uimasteid mahkerdada, aga veidrad unenäod jätkusid. seekord hängisin ringi chuck bassiga, ühel hetkel olime ka tunduvalt intiimsemalt ametis, lisaks sellele toimus valge kassi päästmisoperatsioon või pigem oli iva selles, et keegi oli ta kiisupojapõlves adopteerinud ja nüüd pidi ta kindlasti ta õige ema juurde tagasi toimetama. midagi taolist, palju muret oli sellega. i-le täpi pani aga hoopis umbes poolemeetrine ühest otsast ära lõigatud suvikõrvits, mis mao kombel vänderdas ning mis siis ohutuse mõttes akvaariumi pisteti, kus olid kandikud erinevat sorti võileibadega. järsku tekkis suvikõrvitsa äralõigatud otsa suu ja mis võiks olla loogilisem asjadekäik, kui et mainitud köögivili hakkas väga isukalt võileibu neelama. umbes selle koha peal, kui tal kandikud tühjaks said ning mina paanikas olin, et mis ema küll öelda võiks, kui ta näeb, et võileivad läinud on, ärkasin ma üles. päris kahju oli. ma oleks hea meelega edasi trippinud.
et asi veel ilusti üle vindi ja väljapoole igasugust loogikat viia, istus laupäeva õhtul claros puhtjuhuslikult meie kõrvallauda tallinna ülikooli ajalooinstituudi direktor koos oma abikaasaga, kes uurisid selle kohta, kuhu oleks soovitav minna, mida teha, mida vaadata ja siis ühel hetkel selgus, et nad tahavad igal juhul külastada vittulat. lokaalist ei puudunud ka vanem härrasmees, kes oli võtnud ‘one drink too many’ ning kes, saades teada, et me oleme eestist, hakkas valjuhäälselt väljendama oma antipaatiat venelaste suhtes, jauras pikalt 56.-st, nii et ma olin üsna vihale aetud ühel hetkel, teatas, et ta abikaasa on soomlanna ja demonstreeris siis oma keeleoskust paari lausega. õnneks sai tal jook otsa ja ta läks minema.
pühapäev kulus kolmepäevasest trippimisest välja puhkamisele.
fantastilise neliku seiklused.
Esmaspäev, 12 oktoober, 2009 at 15:00 | In Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Rõõmsad ajad, Sünoptilised ajad | 2 Commentskui praegu aknast välja vaadata või silmitseda eelseisva nädala ilmateadet, võib rahuga öelda, et kirss ei oleks suutnud valida paremat aega pesti väisamiseks. ja mina ei oleks osanud valida halvemat aega praha väisamiseks. aga eks need lumed ja hoovihmad ja öised miinuskraadid veel selguvad.
põhiliselt tahtsin ma lisada sissekande, milles nurisen maailmas valitseva ebaõigluse üle, sest kuigi kuldne trio on igati tasemel, oleks fantastic four siiski tunduvalt õigustatum kombinatsioon. seda tõestas väga põhjalikult ka selja taha jäänud nädalavahetus täis suitsuseid lokaale ja alkoholist läbi imbunud sünnipäevapidustusi. üks asi on kolm päeva järjest teispäevne olla, hoopis teine aga kolmandal peoõhtul ikka veel värske ja kaunis välja näha. otse loomulikult saime me sellega hakkama. võib ka väita, et neljapäeva õhtu oli sisseelamiseks, reede peaproov ning szimplas kujunesid sündmused juba nii, et väiksed poisid seisid järjekorras ja neliku laua ümber tiirles lugematu arv kauneid noormehi.
neljapäev. juba poolest päevast ei saanud ma kuidagi asu ning ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimaks ometi näha kirssi, kes samal ajal tomiga endal claros nina täis tõmbas. lõpuks sai kell nii kaugele, et võisin arvuti kinni panna ja koju kimada. kiire poeskäik ja veel kiirem ajutormlemine hiljem oli plaan tehtud ning suund muuseumile võetud, kus vanade aegade mälestuseks tuli lõpuks ära üks rummikoola, misjärel vabaduse silla all kahe pudeli veiniga teineteise eludega end taas kurssi viisime, uudiseid vahetasime ning lahkasime teisi egost lähtuvalt olulisi maailmaprobleeme. pissi- ja veepeatuseks enne koju tuikumist valisime claro. rahu sai hinge ja sellest tulenevalt võttis mu üle võimust eriti magus uni.
reede. magamatus segatuna dehüdratsiooniga võrdub tavalisest rohkem loppis silmnäo ja mitte kõige efektiivsema tööpäevaga. aga abi oli ka seekord lähedal – tõenäoliselt oli meie jedil mingeid olulisi asju ajada, nii et ta otsustas meid juba kell kolm koju lasta, seletades taolist suuremeelsust tõigaga, et veerandilõpp on möödas ja me tegime jube tublit tööd. minul polnud nii ilusa žesti vastu muidugi ühtki argumenti, pealegi jäi nii aega ka kiirele ostlemistuurile, mis päädis kirsi jaoks uue lõhnaga, minu jaoks lillade võrksukkade ja sama karva küünelakiga pluss õdusa õhtusöögiga kirsi ja hedda seltsis apacukas, misjärel oli aga aeg end kauniks teha ja seada sammud clarosse, kus sõber t. pidas sünnipäeva ning mis osutus tunduvalt lahjemaks kui möödunudaastane, samas ei ole põhjust kurta, flirdikogus sai mõõdukalt täis, vittula põrandalaudu aga põhjalikult nühitud erinevate lõunamaiste rütmide saatel. kui mingil hetkel poleks viinal kork pealt lennanud, võinuks laupäev isegi täitsa sõbralikult alata…
laupäev. teatud tervislik seisund või pigem selle puudumine kihutas mind esimese asjana apteeki vaigistite järele, seejärel võeti brantši suund clarole. pärast ibuprofeeni, suurt tassi piimakohvi, texas-burgerit ning kodukõrtsilebo julgesin ma isegi juba päikseprillid eest ära võtta. millalgi hilisel pärastlõunal pakkisime läpakad uuesti kotti ning võtsime üüritroskas ühe filmi ette. nagu sissekande alguses mainitud sai, nägime eelloole vaatamata jumalikud välja ka laci sünnipäevapeol. ja kuigi meie lauda ümbritsesid erinevad noored kodu- ja välismaa meesisendid, huvitas mind ainult üks kindel persoon. vähemalt tol õhtul huvitasin teda ka mina. uskumatult tore oli seista keset dohányi tänavat vihma käes, juuksed sorus, ennastunustavalt suudeldes. vittula olid nad muidugi juba kinni pannud ning kuigi me suundusime seltskonnaga veel centrumi õllekasse, jäi minust letile pool klaasi alles, lihtsalt ei jaksanud enam. selle asemel haarasin letilt kaasa hoopis heleni poolt sinna jäetud mineraalvee ja tiksusin koju ära.
pühapäev. päev rehabilitatsiooniks ehk csiga, GG, ANTM, House ja varajane uni. ei mingit kultuuri.
esmaspäev. vihma kallab, kirssi enam pole ja kuigi ühe teatud hollandlasega sai lõunatatud, on ikkagi kurb.
piaf? piaf.
Esmaspäev, 5 oktoober, 2009 at 16:33 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | 2 CommentsTags: piaf, szimpla, teater
andsin endale lubaduse, et kui mulle selles sügises mõni kultuurne üritus ette jääb, siis võtan blogipidamise taas käsile. pealegi ei ole vist väga võimalik teatris nähtud “piaf! piaf! i” muljeid twitteri 140 tähemärgilisse sädinasse mahutada. ühesõnaga bárka.
esiti oli plaan s. endaga kaasa vedada, aga kuna ma taaskord sooloetteasteid korraldan, siis rändas pilet hoopis heddale. pole väga ammuilma hea sõbrannaga teatris käinud, viimane aeg oli, päriselt ka. esimese asjana ütlen ära, et suure tõenäosusega oleks mainitud etendus mulle eelmisel sügisel rohkem meeldinud. et oleks kohe pärast bratislavast konverentsilt naasmist piletid soetanud ja nagyvárad téril asuva teatrimaja vehklemissaali vedanud end. miks siis? aga sellepärast, et just bratislavas sain ma tuttavaks kirjanduskriitikuga, kes tükki soojalt soovitas. nüüd andsin ma sellele võimaluse aastakese laagerduda ja seega lõin oma väikses peas teatavaid visioone, kujutluspilte, eelarvamusi, ehkki ei töötanud ega lugenud läbi ühtki arvustust ega retsensiooni. taustsüsteemis terendas pealkiri, seega läbiv teema ning lavastajana jorma uotinen.
ideel enesel polnud viga midagi, aga arvatavasti pani lavastaja siinkohal mööda riigiga, kus ta selle tüki ette võttis. ungari näitlejad asetada kompotti, mis koosneb nii sõna- kui liikumisteatrist pluss muusikalielementidest – liiga palju kära ja liiga vähe kannatusi (tegemist on ju ikkagi piafiga!). nagu hedda nii tabavalt märkis – uotinen võib-olla ikkagi ei oleks pidanud KÕIKI oma mõtteid sellesse lavastusse ära mahutama. erksamad hetked jäävad teise vaatusse, siis oli sisse sadanud ka natuke hullust, mis meile heddaga eriti peale läks. libukleitides meesnäitlejad kabareelikult teadeteposti ümber oma tänavatüdrukute lugu laulmas või inglitiibadega theo, viiruk ja säraküünal ning piaf diagonaali moodustamas – vot taolised hetked panid silmad särama küll. pausi ajal pärast esimest vaatust esmamuljeid ritta ladudes üritasime välja mõelda, kas etendus tuli kõigepealt välja prantsuse- või soomekeelsena. sellest mõttekäigust innustatuna üritasin ma nii mõnigi kord teise vaatuse ajal kogu näitemängu soome keelde mõelda – töötas. hedda väitis pärast, et tema tegi sedasama prantsusega – olevat kah töödanud. minul jooksis aeg-ajalt küll läbi assotsiatsioon “picasso seikluste” sirkkaga – tea, ehk see tegigi teise poole minu jaoks kuidagi väänatumaks.
pärast mõningast kultuurinautlemist oodati meid stuudiosse, kus väidetavalt oli käimas pidu, päriselus aga sattusime silmitsi stuudioomaniku peretuttavatega, kellest üks oli äärmiselt tülikas ja nii me heddaga kordamööda põgenesime ta eest, hirmus erinevate keeleliste küsimustega üle kallatud saada. hedda initsiatiivil tuli ära sureva lumehelbekese tants ehk hüvasti stuudio, tere tulemast reedeõhtune szimpla. kõik olid seal. ma ei ole maeiteamisajast näinud ühes kohas koos nii palju sõpru ja tuttavaid. suurem osa tuli neist tiptoni peolt, kuhu mindki mitmelt poolt kutsuti, kuhu aga eelmainitud teatrietenduse tõttu minemata jäi. üks sümpaatseks saanud hollandi kolleeg vedas mind mööda szimplat ringi ja seletas pikalt oma korterikaaslase ja kellegi maša suhetest ehk miks neil pole tegelikult mingisugust suhet ja kellega neil suhted on ja miks nad nüüd baarileti taga juttu ajavad. samal ajal aga saagis keegi király tänaval vahva hollandlase ratta ketti katki… üle pika aja tundus szimpla mulle täiesti sümpaatne ja vaatamata põrgulikult valu tegevatele jalgadele seisin ma suurema osa ajast püsti või kappasin mööda kõrtsu ringi. mingil hetkel saabus ka geniaalne mõte vedada ennast vittulasse, sest ma olin kindel, et mõni ei ole reedel tööl. oli küll. see tähendas, et mina peitsin ennast vaheseina taha ära ning hedda ja karin tõid mulle kordamööda jooke lauda. pluss ma sain öö jooksul kaks kõnet tolleltsamalt hullult hollandlaselt.
laupäev ja pühapäev seevastu möödusid tunduvalt rahulikumas tempos. laupäev küpsetades ja kokates ning karini juures õhtul filmi vaadates, pühapäev csigas vedeledes, seejärel aga tegin linnas rattaga suure tiiru. pärast toskakooki peab natuke midagi oma keha jaoks ka tegema eksole.
kohtumine.
Teisipäev, 25 august, 2009 at 1:26 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Sportlikud ajad | 1 CommentTags: apc, kihnu, matk, pulm, sõbrad, tartu, turism
oioi, vaatasin just, et viimati kandsin sisse enne kodumaal maandumist, samas jällegi on see mõnes mõttes ju andestatav, et ega ikka ei viitsi (ega jõua) blogida, kui käsil on jube palju vahvaid tegevusi. et kiirelt ja tunnistan ausalt, häbematult, üle joosta kahest nädalast erinevates maarjamaa paikades, siis pidepunktidena saab vabalt välja tuua neljapäevase tartu, mis vastupidiselt mu ootustele-lootustele ei kujuneneud üldse mitte looteasendiks, vaid koosnes üsna mitmest kohtumisest ja ühest koosviibimisest, mis lõppes varahommikul ja tingis teispäevsuse. lisaks sellele oli menüüs tädipoja pulm, mille külaliste hulgas paistsid kõige eredamalt silma (minu jaoks, muidugi) mundris noormehed (üldse mitte halb silmapiir), pärast pulma kräu tallinna linna peal, aga eelkõige kalamajas, välja ei jäänud ka hellalt maashi põlvedele toetatud pea ning kerge uinak levikas. peaparandamise lõppjärguks kujunes pörkölt ja muud delikatessid, sealhulgas jumalikult/julmalt hea saun siiri juures maal, pärast mida oli vaja kimada kihnu ja veeta seal oma nõoga kaks ääretult toredat päeva seljakottide ja telgi ja puhta merevee ja suitsuahvenaga, aga sellest on suhteliselt põhjalik fotoreportaaž ju feissbukis nii ehk nii üleval. pärast väikseid eestimaa saari ei jäänudki enam kuigivõrd aega, pigem võib neid nimetada järskudeks tõmblusteks ja meeleheitlikeks katsetusteks kohata võimalikult palju armsaid inimesi, päädides veel ühe äkkvisiidiga taaralinna, et üle kaeda see imeline uustulnuk ning hüvastijätupidu esiteks tsiviliseeritumalt koduses miljöös kartulivormi ja ahjuforelli man, seejärel aga purukaine autojuhina linnas mitme toreda sõbraga. eks hr t. teab nüüd juba omast käest, mida tasub mööduvatele toonitud klaasides bemmidele näidata ja mida mitte. tunduvalt turvalisem on igal juhul liftiuste vahelt neiudele armastust avaldada.
tagasiteel oli mulle saatjaks issi, kes tegi kiirkülastuse pesti, tutvumaks oma tütre olude ja eludega. sellest fotosüüdistused puuduvad, ei viitsinud kumbki meist klõpsida, pealegi seisnes üks päev mööda turismiobjekte tormates, teine rannas vedeledes ja kõik kolm õhtut päris eluga tutvudes. mulle igal juhul tundus, et issi jäi rahule. mis oligi mu eesmärk. õnneks pole issil rahuloluks palju vaja.
millest ma aga tahtsin tegelikult pajatada, on minu neli päeva kestnud viikend, alustades kahekümnendast augustist, mis teadupärast on ka ungarlaste jaoks riigipüha. kahjuks ei tähista nad küll meiega koos eesti taasiseseivumist, vaid veavad mumifitseeritud könti (mis legendide kohaselt kuulub pühale istvánile, ungari esimesele päris kuningale ja ristiusu vastuvõtjale ja krooni viltuistujale jne) ümber basiilika ja hull rahvamass piirab toda rongkäiku ja pildistab. siis umbes samal ajal toimub red bulli lennuvõistlus, sest mehed ju peavad ikka aeg-ajalt jõudu proovima, et kes see tegelikult tegija on, nii et doonau kohal sildade vahel on õhk vigurlendudest ja tossust paks. loomulikult piirab kogu üritust meeletu hunnik rahvast ning otse loomulikult nad pildistavad seda. kolmas ja ehk olulisim traditsioon on ilutulestik, sest ungarlased ei lase miljoneid õhku mitte aastavahetusel, vaid kui juba kriisi ajal priiskamiseks läheb, siis ikka 20. augustil. ürituselt ei puudu rahvahulk, kes on juba hommikul vara mäeküljele roninud ja kohta soojendanud ja luu- ning liigesevalu kätte koolend ja üleüldse halvas ja vägivaldses tujus omale parima seisukoha kindlustanud, et õhtul kella kümne paiku seda maksumaksja rahakotist lendu tõusnud forintisadu taevas omaenese silmaga (mis ju teadupärast ei valeta) jälgida.
kõigest eelmainitust soovisin mina eemale jääda, seetõttu valisimegi s.-iga nelja optsiooni hulgast apci, mis tundus kõige isoleeritum ja eksootilisem ja romantilisem. nimelt on tegemist apci külast veidi eemale mäkke jääva vana kivimurruga, mis pärast veesoonele sattumist täitus poole päevaga veega, nii et tänapäeval naudid vaadet ümbritsevatele mäenõlvadele/kaljudele ning ujud majesteetliku rahuga üle järvest teadmises, et su all on kohati kolmkümmend meetrit sedasama roherohelist vett. kohalike sõnul jube külm, minusuguse põhjamaa inimese jaoks just täpselt paras, et võtta kaldalt hoogu ja tõugata iga kord, kui päevitused veidigi kuivama hakkasid, end kaldast võimalikult eemale ning suure plartsatusega järvevette. et lugejaid kasvõi natukegi kadedaks teha, siis välja nägi koht ise nii:
eraldatusest ja üksiolekust ei olnud koha suhtelisest suurteedelt eemalejäämisest olenemata juttugi. kuigi lausele: “me veedame pika nädalavahetuse apcis” nägime eelkõige kulmukergitusi ja küsivaid pilke, tervitas meid järve äärde jõudes inimmass, mis esimesel pilgul lõi lihtsalt pahviks. lapsed, koerad, kilked, lõkked, telgid ja suplejad igal sammul. mina muidugi esimese asjana (pärast vetteviskumist, otse loomulikult) pettusin ja läksin sellest tulenevalt kohati torssi, aga lõppeks jõudsime kompromissile ning otsustasime öö hoopis üleval kalju veerel veeta ning nii kasvõi natuke kogu festivalimeeleolust kõrvale jääda. pärast päikseloojangut pimedas lõkke ääres end pikali visates sirutasid tähed ennast vaat et nina otsani, kõik oli käegakatsutav ja pompöösselt ilus. augustiööd on augustiööd. langevaid tähti sain kokku loetud vaid ühe, seegi oli selline flegmaatikute vabalangeja, aega näis tal olevat küll ja veel ja soovida oleks jõudnud vast kümne eest.
teisel päeval selgus, et meie poolt valitud kohal mäe otsas on kaks suurt miinust – olgu, üks miinustest oli meile selge juba mööda järske mäekülge üles ronides – veesilmani on natuke liiga pikk maa ja terve päeva jooksul ei ole seal kaljuserval võimalik ühtki varjulist kohta leida, nii et ei jäänud muud üle, kui asjad taas kokku pakkida ja alla kolida. minu eriti suureks pettumuseks. müts maha s.-i ees, kes valitses minu torssis vaikimist täielikult, ei hakanud kusagilt poolt torkima, selle asemel tegi musi ja ütles paar ilusat lauset, nii et ei ole talle veel minu plahvatusi osaks langenud.
ei tasu vist mainidagi, et need päevad möödusid suures osas ujudes, lugedes (lõpetasin kontra ferenci “huntide tunni” ja alustasin mika niemi “popular music from vittula”), sudokuvihikut täites, suikudes, lõkkel pekki praadides ja kõike muud äärmiselt rahustavat korda saates. otsustasin, et kui vähegi võimalik, tuleb allesjäänud ilusa ilma vältel kõik nädalavahetused kenasti linnast väljas veeta, et siis sügisel toidupidude (loe: söögiorgiatega paremate sõprade seltsis) taas algust teha. juba teine täiuslik suvi.
nõia elu.
Reede, 3 juuli, 2009 at 18:02 | In Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad., Töised ajad | Leave a Commentkuna viimane sissekanne jääb liig kaugete aegade taha, ei hakka ma üritamagi siin mingisugust ülevaadet anda, isegi lühikokkuvõte oleks liiast. verstapostideks võib märksõnadena välja tuua draama ja veel natuke draamat ja siis loomulikult töö juures kuu/kvartali/poolaasta lukku panemise, mis käis käsikäes ohtrate ületundide, peamurdmise, nõutuse ja üleüldise tööstressiga. aga see on nüüd läbi. draamad on ka läbi. vähemalt seks korraks.
asja palju huvitavam külg on aga see, et ühel ilusal vihmasel laupäevasel päeval, kui BP-s just muuseumide ööd korraldati, istusime heddaga maha aru pidama. see naine on lihtsalt geenius. ja mina olen õnnega koos, et teda oma heaks, võiks öelda et lausa väga heaks sõbraks saan pidada. igal juhul, pärast mõningast veini ja mitte nii maitsvaid itaalia roogi (trattorias tuleb ikkagi jääda vasikaguljaši juurde, eksperimendid teiste toitudega ei pruugi nii rõõmsat meelt tagada), kerkis pinnale see elu mõtte ja ülejäänud klišeede seisukohast olulisim küsimus, mille hedda üleüldise stoilisusega küllaltki lühidalt paika pani – peab nõiduma hakkama. noh et eestlased ju ikkagi viimased nõiad ja paganad euroopas.
mõeldud-tehtud. mängureeglid said paika (hea sooja südamega jazzpianist, kes mind, vana küünikut, naerutada oskaks), vihma tilkus kohati krae vahele, muuseumidesse ja kontsertidele sissepääsu tagav käepael sobitus oma koloriidi poolest täiuslikult mu türkiissinise kleidiga, rahvusgaleriis võlus mind jatsutrio neljases koosseisus, pealegi sai seda nautida kott-toolides vedeledes ja ümberringi laiuvaid maale silmitsedes. ülemeelikus ja uuest suursugusest meisterplaanist haaratud surisev olek kandis meid sombuse linna ühest otsast teise ja siis tagasi ja lõpuks vedas gravitatsioon ja hiline öötund kuhu mujale kui ikka vittulasse. tech noir ei olnud üldse mitte paha, sõelusin rahva hulgast välja pikka kasvu sümpaatse näolapi, prillide ja mustade lokkidega noormehe, trügisin otseteed tema manu ja kandsin külmavereliselt ette oma eluliselt olulise küsimuse: “kas sa oled pianist?” selle peale sain vastuseks juuksepiirini tõstetud kulmud üleüldiselt üllatunud näos ja vastuküsimuse: “kust sa teadsid?” mina oma jonni ei jätnud ja nii selgus ka see jatsu külg asjas. oli lõputult sümpaatne ja kohe kindlasti üks parema südamega meesisendeid, kes mulle viimase poole aasta jooksul teele on jäänud, naerma ajas ka, aga, ja sellistes asjades on alati aga, omadusi sai enne nõidumist tsipa vähe paika pandud, selles jõudsin ma lõplikult selgusele siis, kui ta ka järgmiseks laupäevaks ohtra sugeratsiooni teel keldrilokaali võlusin. esimese katsetuse kohta pole absoluutselt mitte halb saavutus.
nõiakunsti teel ajasin luhta ka karini ja szabolcsi villanyi-reisi, et nad saaksid minu suurepärasest korteriläbust osa võtta (, millega nad hiljem lõputult rahule jäid), eile aga sugereerisin sõnumit, sain telefonikõne. vot siis.
armastusega bp-st.
Pühapäev, 26 aprill, 2009 at 20:30 | In Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | 2 CommentsTags: paalinka, pidu, töö, vittula
võtsin kana sügavkülmast välja, las sulab, siis saab tast hiljem midagi maitsvat valmistada.
igal juhul on asjalood nüüd niimoodi, et pesti kevad on täies väes, mis otsesemalt tähendab seda, et elu läheb järjest huvitavamaks. talveund maganud (isegi, kui nad tegid seda kõrtsides) rahvad on ärganud ja otsivad atraktsioone. ja otse loomulikult teeme seda meiegi. kahtlasena tunduvad laupäevad maanduvad täiesti uutes tähendusväljades.
alustada passiks aga suure tõenäosusega sellest, et kui on veel keegi, kes ei tea, siis juba lausa nädal aega on mu uueks tööandjaks olnud IBM, finantsosakond täpsemalt. ei tasu siis kohe mind välja naerda, ehkki arvatavasti teeks seda ka ma ise, aga sinna saamise lugu on (seebi)ooper omaette. sõnaga saatsin ma üksvahe valimatult ja igale poole elulugusid ja vägagi motiveerivaid kirje (oleneb, kelle jaoks), mis päädis telefonikõnega juhtivast vahendajafirmast, kes teavitas mind soovitud HR-koha nina eest lipsamisest, kuid pakkusid välja tolle finantsosakonna. käisin intervjuul, tütarlaps edastas mu paberid “arvutifirmale”, käisin teisel intervjuul, kust ma lahkusin vägagi segaste ja masendavate mõtetega, sest mingit majandus- ja/või rahandustausta mul ju pole. igal juhul matsin mõtte kohe alguses maha, aga minu suureks üllatuseks helistati mulle sealt tagasi ning öeldi, et kohale, mille jaoks nad mind küsitlesid, leiti teine inimene, samas aga oleks neil soome tiimi vaja teisele positsioonile inimest ning ma pidavat olema igati sobiv kandidaat. mõeldud-tehtud. läks veel pool nädalakest, kui sain meili tööpakkumisega ning siin ma nüüd siis olen. trambin igal hommikul esiti trammi, seejärel metroo ning lõppeks veel sutsaka jalaga klaastorni, et seal liisingutega mässata. oleks võinud ka halvemini minna. ei, ma olen päris rahul.
isikliku elu poole pealt pole liiga palju midagi välja käia. soojad ilmad põhjustavad üliemotsionaalsust, nii on üks meeldejäävamaid õhtuid pärit stuudiost, kus me jõime kolme fotograafiga kahasse ära päris palju väga maitsvat kodupaalinkat, käisime näituseavamisel, kus pakuti vaid mineraalvett, sattusime korteriläbule/sünnipäevale, kust ma lasin poistel varastada juustu- ja sokolaaditorti ja sain visiitkaardi kirjutavalt kunstnikult aka maalivalt luuletajalt. taolises rütmis on möödunud ka suur osa ülejäänud reedetest-laupäevadest.
eraldi tahaks aga välja tuua eilse, kui esialgsest plaanist past perfectiga artkatakombas sai peo ärajäämise tõttu hoopis vittula. kolmveerand kaheteist ajal heddaga lokaali sisse sadades tundus koht vaatamata üliheale muusikale täielikult välja surnud. võtsime joogid ette ja hakkasime sõjaplaani pidama. võimalused olid mõnevõrra piiratud. üks variant oleks olnud otsida mõni parem pidu, teine… no teiseks oleksime võinud jääda ootama, kuni mingigi elu inimestele sisse tuleb. võtsime hoopis kolmanda ehk tegime esimesed ettevaatlikud tantsukatsed tikk-kontstel, mis iga järgneva looga üha meelierutavamaks ja pöörasemaks muutusid. michael jacksonist püsside ja roosideni, ray charlesi ja dancing queenini välja. sinna vahele mahtus veel väga suur hulk kvaliteetmuusikat. ega väga palju aega vaja polnudki, kui baarikülastajadki aru said, et see muusika, see laupäevaõhtu on mõeldud hulludeks tempudeks. ühesõnaga tegime eile heddaga peo. meie poolt pakutud kvaliteedis söandavad kahelda vaid kas väga rumalad või väga julged (ja rumalad) isikud.
autasu taolise šedöövri eest ka tulemata ei jäänud. hedda sõnul pakkusin ma vägagi nauditavat visuaali, kui üks homokahtlusega noormees mu õlgu ja selga masseeris, mina samal ajal aga diskoriga kirglikult suudlesin. itsitama ajab see mind ennastki. võib väga otsustavalt väita, et me oleme jõudnud kevade vaieldamatult huvitavaimasse sektorisse, täna pikka jalutuskäiku tehes buda-poolsel rakpartil tuli üks hiilgav idee teise järel ja rahulolu on suur.
nädalavahetus ei too enesega midagi uut.
Teisipäev, 10 märts, 2009 at 0:16 | In Meelelahutuslikud ajad | Leave a CommentTags: claro, koristustalgud, pidu
reede. claro. töökaaslastega. pärast hedda ja heleni ja siiri ja tomiga vittulas. varahommikune makaroniroog ja unised haigutused.
laupäev. claro. tomiga. lõikavalt külma tormituule käes kinnasteta, aga see-eest pudelitäie frötsiga. kirsile mõeldes. jõgi uhas hullunult mööda. tundub, et varsti hakkab jälle ujutama. klaasikillud grinzingi laual, mõni käes ja püksid hosszúlépesised. kuulub kesköiste aktiviteetide hulka. sõbrunemine ellátó neiudega ja varaste hommikutundideni vittulas. pole õrna aimugi, kes jookide eest maksis. trammid ja mitte-ööbussid igal juhul käisid, kui sammud kodu poole sääti.
sellest tingituna oli vaja ennast karmilt karistada ja kolm tundi järjest korterit kraamida. aga pärast oli hea avastada, et tänapäeval tehakse pliidid ja kraanikausid endiselt valget värvi ja et tolmurullid absoluutselt iga toa nurgas ei ole elu loomulik osa. nüüd on teist päeva uni.
siis, kui kõik läheb vastupidiselt plaanitule.
Teisipäev, 3 märts, 2009 at 0:35 | In Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 CommentTags: hosszúlépés, kultuur, pidu, töö
võtsin omale voodikaaslaseks suure tassi teed väga ohtra koguse meega, lootuses, et minu kurjakuulutavad eelaimdused läheneva gripi kohta (mille vastu ma muide vaktsineeritud sain) on alusetud. aga silmad, lihased ja üldine loidus ütlevad mulle midagi muud. loidus seevastu ei tee mind karvavõrdki unisemaks, nii et sama hästi võin ma ka rääkida sellest, kuidas minu öökapilugemiseks on viimasel ajal saanud teatud dekoratiivkosmeetika kataloog, mille eestikeelse tõlke esitamise tähtaeg julmalt peale surub ning mina üritan hambad ristis tekitada isu- ja ostmissoovi äratavaid emakeelseid lauseid sellest, kuidas üks poolläbikumav puuderkreem katab kõik iluvead ja paneb pale kasteselt õhetama või kuidas lipiidide ja muude imeainetega rikastatud huuleläige muudab huuled vastupandamatuks ja täidlaseks ja mida kõike veel. teistsugustes tingimustes võiks sellega isegi ju lustida, aga pärast kümne-üheteisttunnist tööpäeva ei tekita antud raamatuke minus mingisuguseidki erutusvärinaid.
just sellepärast olin ma enda jaoks välja haudunud ideaalse plaani sellest, kuidas ma lähen pärast reedest tööpäeva mammuti number üks maja teisel korrusel asuvasse veinipoodi, soetan sealt omale ühe väärt punase veini, loksun trammiga koju, pesen nõusid, pakin lõpuks kohvri lahti ja teen lõpu korteris valitsevale ja võimu ülevõtvale korratusele, korgin lahti punaveini ning üritan nautida ripsmetuššide ja imelainerite otsatut maailma. nagu sellistest unelmatest kunagi asja saaks, eksole. selle asemel suutis móni mind ikkagi clarosse meelitada dóri viimast stamfordi-tööpäeva tähistama, kus kavalad kolm kannu pähe krutskeid hakkasid nikerdama ning pärast dóri metrooni saatmist otsustasin võtta suuna hoopis vittulasse, kuhu ka t. lubas mingi aja pärast jõuda.
jõudsin kokkulepitud ajast tunduvalt varem kohale, rahvast oli hõredalt, aga muusika oli hea, mitte ühtki tuttavat nägu, ainult üks õlleklaasiga üksik noormees üksiku laua ääres. ega siis reede õhtud pole häbenemise päralt ja mida ma ikka üksi hosszúlépésit libistades teinud oleks, seega oli vaja sümpaatse võõra lauda lisanduda ja jutuots lahti teha. tuli välja, et ühiseid vestlusteemased jätkub kauemaks ning et k.-le meeldib hullupööra eesti ja et ta tahab lõuna-eestis mõne järve ääres omale maja soetada. üldse mitte halb partii, peaks mainima. isegi t. ei kukkunud väga tüli norima, kuigi ta pidi tumeda rummi puudumise tõttu üle minema vodka-hosszúlépésile, mis, täheldatagu, ei ole vist maailma kõige tervislikum kokteil. ta kindlasti tapab igasugu batsillid, mis nina kinni ajavad ja kurgu kähedaks, aga ega vist maks just hullupööra õnnelik ei ole selliste kingituste üle.
igal juhul magasin taaskord maha võimaluse harjutada kõrvakiilu andmist, kui mingi suvaline tüüp kaks korda järjest arvas, et ta võib mu tagusmenti katsuda, mul tekib ju mingi imelik refleks, et ei tea, kas nüüd peaks lajatama või midagi kurja ütlema või mõlemat või üldse mitte midagi ja siis ma vahin niisama lolli näoga. pärast üsna mitut pikka sammu ja viinapitsi arvas t., et tal on aeg koju minna ja no tegelikult oli ka minul aeg koju minna, kuigi, nagu selgus, mitte enda koju. inimestele, kes tahavad mõelda riivatuid mõtteid, pean ma kätt südamele pannes tunnistama, et mitte midagi perversset ega ka ülemäära seksikat ei toimunud, põhiliselt olin ma terrorist, kes tuli iga natukese aja tagant lagedale küsimustega stiilis “kes on su lemmikrežissöör?” või “mis värvi sokid sulle meeldivad?” jne. aga ega sellest hommik armulisem olnud.
nii oli vaja turgutada ennast kohviga muuseumis, sinna libises ka üks väike calvados, andes vaid väga üürikeseks ajaks lootuskübeme, et peavalu mind seekord rahule jätab. tundus, et sünagoogi vahetus läheduses katusealuses korteris sisse söödud valuvaigisti ei olnud ka oma ülesannete kõrgusel. seega tekkis mõte teispäevsest gulyáslevesist, mis aga muundus koka puudumise tõttu nisuõlleks ja erinevates määreteks, mida serveeriti pika saia ja salati kõrvale. taolises konditsioonis ei oleks isegi mitte söandanud mõelda olukorrale, kus siseruumides on sigareti pahvimine keelatud. sinna kõrvale palju juttu intellektuaalselt erutavatel teemadel keelest filmini ja läbi kirjanduse tagasi. natuke religiooni ja elu vürtsiks. viimane peatuspaik oli claro. ma lihtsalt polnud gergőt nii ammu näinud, noh.
kui ma lõpuks ennast koju suutsin vedada, näitas kell juba üle kolme pärastlõunal, mis tähendas ülehelikiirusel pesupesemist, nõudepesu, kraamimist ja enesele kaubandusliku välimuse loomist. veidi hilinenud õnnesoovid eesti vabariigile anti üle ja pikkade linade terviseks kliristati klaase ikkagi minu juures, nii et lisaks kartulisalatile õnnestus mul keeta ka hernesuppi. loodetavasti ei jäänud keegi päris nälga. salat, muide, tuli täiesti eesti maitsega ja seda, kui keeruline on siinsete koostiainetega eestimaitselist kartulisalatit valmistada, teavad vaid asjassepühendatud.
Eesti.
Kolmapäev, 25 Veebruar, 2009 at 22:08 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 1 CommentTags: kodu, lennujaam, pere, pidu, sõbrad, tallinn
leidsin voodi peal väikse ruutsentimeetri, kus mind internetiga varustatakse ja kuna sedapsi ei ole võimalik hästi tõlketööga tegeleda, sest too nõuab ju aeg-ajalt sõnastiku kasutamist, otsustasin hoopis blogist läbi joosta ja endast jälje maha jätta, viimasest sissekandmisest on ju ometi juba nädal aega möödas ja korda on saadetud nii mõndagi. (vahemärkuseks, et see ruutsentimeeter on petlik ja ei taha mitte koostööd teha, aga kui mitu kuud järjest ära unustada naabritele interneti eest tasuda, siis pole ka ime, kui nad parooli ära vahetavad. pealegi pole ju taoline kanaaju päris enda teha, tuleks nad siis vähemalt küsima.)
jätkatagu aga sealt, kus viimati pooleli jäädi. teisisõnu budapesti lennujaamast, mis ei erine teistest õhusadamatest eriti millegipoolest. pealegi läks pesti-praha ots üsna libedalt. üritasin netiga õlleklaasi taga sinasõprust juua ka tšehhide päälinnas, kuid asjatult. siis selgus muidugi tore tõsiasi, et tänu poola kohal toimuvale tihedale õhuliiklusele ei saa me niipea kusagile minema, nii et seda kosutavam oli pärast tunniajast niisama lennukis passimist lõpuks tunda, kuidas maandumisrada õhubussi kõhu alt kaob ja suund üsna järsus diagonaalis pilvede poole võetakse. meeldiva üllatusena sõudis mu kohver mööda tallinna lennujaama pagasilinti esimeste seas minuni ning peegelklaasustest väljudes tervitas mind lisaks issile ka minu kallis emme. mõnevõrra oodatult sadasid siinkõneleja suunas küsimused minu majandusliku olukorra kohta, aga ma ei lasknud end sellest tänu taaskohtumisrõõmule ja tallinna sompus tänavatele kuigivõrd häirida.
õhtu kujunes meeldivaks perekondlikuks söömaorgiaks viimsi mõisa jääkeldrisse tekitatud restoranis, kus pakuti erinevaid hõrgutavaid roogasid. kujutage siis ette minusugust gurmaani pärast makaroni-riisi-tatradieeti (viimasel, kusjuures, puuduvad igasugused kaalu langetavad mõjud) saatmas oma seedeelundkonda kartulijuustupüreesuppi, parti, kalkunit, puuvilju valge šokolaadi kreemiga, kõrvale tooni andmas hõrk punane vein. siin ma ju punastest viinamarjadest valminud jooke praktiliselt ei tarbi, piirdume põhiliselt õllega. nii et igati toekas algus kodumaa-puhkusele. ma vist ei pea lisama, kui otsatult hea meel oli näha oma lähisugulasi, eriti neid kõikse pisemaid. emily ei osanud esiti küll päriselt seisukohta võtta, et mis muga peale peaks hakkama, ehkki ta vennaraas näitas üles märkimisväärset eeskuju, hüpates mulle kaela ja väljendades oma jällenägemisrõõmu pärast pikki igatsust täis kuid. samas ei kulunud sellest pisukesest võõristusest üle saamiseks kuigi palju aega, nii et peagi pidin ma iga natukese aja tagant oma kõige armsama tüdrukutirtsuga akvaariumis elutsevaid kalu käima kaemas. no arusaadav, üks neist oli ikka üsna freak show tegelane. kõige tipuks aga mässasin ülejäänud õhtu kodus saunas koorijate ja kreemidega, turgutades oma meeli ja ihu.
neljapäev oli laste päralt ning et ma mõnda aega eemal olen olnud ja arvatavasti kaks marakratti korraga võiksid olla veidi liiast, kuulus päeva esimene pool pisemale, kellega tegime kelgusõitu ja lasime liumäest alla (st tema lasi, mina vaatasin rohkem pealt), üritasime lumesõda mängida, mis aga lume kokku mitte hakkamisest tingituna hästi ei õnnestunud. füüsilised aktiviteedid värskes õhus (aeroobika?) saatsid noore tütarlapse autos raadiost mahedaid meloodiaid kuulates unedemaale ja oligi aeg sõita vanalinna, et vanem vennaraas koolist koju lõunale vedada, misjärel liikusid mõtted küll bowlingu, küll ajaloomuuseumi suunas, lõppeks jäime ikkagi selle juurde, et tõime poest lego ja lotte, sõime autos salaja natuke šokolaadi ja ajasime neljasilmajuttu. õhtu seevastu veetsin oma kalli nõokse seltsis hundis pelmeene ja siidrit manustades, boheemis kohvi juues, kõrvale päris mitu törtsu juttu kodust-tööst-puhkehetkest, nohja siis tsipa meessuhteid kah sinna otsa.
reede tõotas juba päris algusest peale kaootilisem välja kukkuda. nii oli vaja sõita pestist kingina saadetud veini üle andma, käia läbi mustamäe haiglast, panna emme uuesti viimsi bussile, võtta peale tädi anne, et talt siis kohvitassi ja pannkookide kõrvale värskeid saatkonnauudiseid kuulda, tatsata oma liigõhukese tallaga saabastes mööda treppi toompeale instituuti, näha ära kõik vajalikud direktorid, haarata liisu ja võtta ots uuesti kalamajale, lasta omale õhtuks meik teha, kohtuda telliskivis maashi ja toomasega, osta selverist veidi õlut ja veidi veini ning lõppeks helina köögis kartulisalati ja praetud pelmeenidega laua äärde istuda. ja ikka õnnestus mrthl kõik suurepärased plaanid hapukurkide, marineeritud seente, rollmopsi ning kalapuljongist ja želatiinist koosneva “kaaviariga” ära rikkuda. nojah, kurgid üksi poleks ehk asjaga nii hästi hakkama saanud, aga selle kõige kõrvale käib ju ka veel pudel vedelikuga, mis esmapilgul näib lausa kristallpuhta veena. sellest, mis järgnes, ajalugu vaikib andmete puudumise tõttu. kui just maash minu fopaasid ette ei hakka kandma. nii palju võin öelda, et laupäeva hommik oli raske. oleks vast veel raskem olnud, kui poleks olnud mrtht, kes pelmeene praadis, dumle kommi suust sisse toppis ja klaasi apelsinimahlaga täitis.
ja juba oligi aeg haarata bussijaamast katka, vahepeal mõnda aega lastega jännata ning siis oli tibunksiku kord. kuna viiemillimeetrine koordinaator nõudis mäkkeinet, ei olnud minul ja katkal kuigi palju sõnaõigust, kohvid ja koogid võtsime aga päris kohvikus. justnagu vanadel headel aegadel. mitte et praegu head ajad poleks. aga kõik oli päris endine. koordinaator välja arvata muidugi. tema saatis õhtusel bowlinguringil igasuguseid tegusid korda. korra pani kuulid eriti täpselt veerema, siis jälle jättis anksa peaaegu viimaseks (hensu ei lähe niivõrd arvesse, sest ta on kaks korda pisem, rohkem kui kolm korda noorem ja tal ei ole oma isiklikku koordinaatorit, nii et tema punktid pidi kahega korrutama). oku-vennat oli ütlemata hea meel näha. jah, ma arvan, et kui ma leiutaks viisi, kuidas tallinn ja pest omavahel ühendada, kokku sulatada, siis must saaks maailma õnnelikem inimene. nii häid sõpru nagu mul igaühel ju pole.
pühapäeval ma juba natuke isegi ootasin, et jälle pesti saaks, kuigi tõenäoliselt on tegu selle vastiku vahepealse olekuga, kus kohtumisteks ja lõplikeks vestlusteks ei ole enam aega, samas jälle midagi nagu oleks, piinarikkad hüvastijätud, nukrus ja nõutus. muidugi oli poola õhutsoon taaskord ülekoormatud, nii et tallinnast väljusime ilusa tunnise hilinemisega ehk siis selle nahka läks ajavahemik, mis oli vajalik ümberistumiseks ühelt lennult teisele praha lennujaamas. jooksin küll, aga värava jõudsid nad ikkagi juba sulgeda. järgmise lennuni, mille peale mind ja veel üht eesti tüdrukut ümber istutati, jäi kaks ja pool tundi. turtsusin ja plärtsusin, tuju läks kuidagi ära (nad ei anna ju tänapäeval lennukis isegi mitte süüa, rääkimata alkoholist. sigadus!), aga lõpuks jõudsime nii mina kui minu kohver ühes tükis ferihegyile, sealt kahele õllele heleni juurde ja esmaspäeva hommikul tööle. nagu viis kopkat.
oleksin selle aja jooksul praegu vähemalt viis lehekülge jõudnud ära tõlkida, aga nüüd ma lähen vist magama.
kiuks tegutseb jälle.
Kolmapäev, 18 Veebruar, 2009 at 17:50 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 CommentTags: budapest, jõulud, kultuur, pidu, töö
minu arust on see maailma suurim lollus, et lennujaamades ei ole tasuta wifit. ja kui on, siis see ei taha koostöötada.
AGA. kuna mitmelt poolt on tulnud kaebusi ses osas, et ma väga ei kirjuta praegusel ajal, siis on see peaasjalikult tingitud oludest, kus mu elu on asunud monotoonse rütmi keskmisest talutavamasse rööpasse. eelnevaga pean ma silmas, et hommikul torman kodust tööle, et võtta kohv ja suitsetada poistega väljas kaks sigaretti, misjärel üritada tööd teha maailmas lokkava majanduskriisi taustal, mis aga seeläbi on mõnevõrra raskendatud. viimase kohta annab tunnistust ka töö tulemuslikkus või pigem selle märgatav puudumine. kui päev on õhtusse saadud ning eriti, kui on tegemist kolmapäevaga, ootab mind netitelevisiooni rikkalik maailm, peaasjalikult siiski gossip girl. ja flight of the conchords. ja house. aeg-ajalt kokkan sõpradele, aga üldiselt veereb päev üsna üheülbaliselt õhtusse. nädalavahetused mööduvad üldjoontes claros, kus mõnikord saadetakse paremaid sõpru kodumaale, mõnikord võetakse nädalavahetusest tingituna mõned õlled. midagi erutavat ja põnevat juhtub harva.
muidugi oleksin ma võinud kirjutada katka külaskäigust, mis osutus ülekaalukalt lõbustusasutusi väisavaks võidujooksuks, tasakaaluks mõni kontsert, mõni kino, mõni muuseum ja tavapärane turism. see toimus muidugi juba detsembri alguses, meie oleme nüüdseks omadega jõudnud veebruari teise otsa, aga lokaali- ja gastronoomiaralli tulemuste kohta käivad märkmed võin siinkohal sellegipoolest välja tuua.
claro –> mitmeid ja mitmeid kordi, proovides ära nii caesari salati, gulyáslevesi kui tantsud pärast koha sulgemist.
múzeum cukrászda –> nisu- ja rukkiõlu.
frici papa –> kohalik koduköök ja palju välismaalasi.
víg café –> läbikülmunud jalad ja käed pärast jalutuskäiku basiilika, parlamendi ja margiti saare lähiümbruses.
mäkk –> kohustuslik. märkmeid ei vaja.
moszkva väljaku gyros –> et oleks maitstud ka siinne põhiline kesköine eine, kuigi see toimus meie puhul päise päeva ajal.
grinzingi –> meeldejäävaimaks osutus fröccsi märgatav kallinemine ja vähemalt üks vana kelner.
fecske –> seal meile juua ei antudki, nad olid solvunud meie peale ja väitsid, et lokaal on suletud. nüüd ta on jäädavalt läinud. tõenäoliselt just eelmainitud põhjustel.
sellő –> kuna fecskesse ei lastud ja orpheus oli juba uksed sulgenud, hing aga ihaldas musta absinti, võtsime ette just selle suurepärase ööpäevläbilahti õuduse. (antud klassis võistleb taga muidugi tihedalt zene van, tánc nincs boráros téril.)
randevuu –> maailmaköökide degusteerimisel ei tasu välja jätta ka itaalia köögi universaalseimat leiutist, pitsat.
alibi –> üks õige armas prantsusepärane kohvik on vahelduse mõttes kohustuslik käik.
gödör –> toimumas oli inimõigusi kaitsev päev, mille raames toimus kontsert, kuhu me aga ei jäänud.
cökxpon –> szilvási tegi oma tavapärast gigi, kuigi tol korral oli see veidi uppunud olekuga. muidugi eredaim hetk leidis aset siis, kui katka oli veidi kauaks tualetti jäänud ning naastes vastas minu küsimusele, kus ta nii kaua oli, mängleva loomulikkusega, et ah ei, ma suudlesin.
szimpla –> meie lauda istus inglise keelt mitte mõistev noormees, kellele katka väga meeldima hakkas ning kes ei uskunud lõpuni välja, et minu kallis sõbranna kohalikku keelt ei valda. otseloomulikult ei puudunud programmist ka tants tomiga.
gerbeaud –> jälle üks kohalik turismiobjekt, kus šokolaadi oli rohkem kui rubla eest ja arve üüratu ning kus kahekümneprotsendine jootraha on arvele automaatselt sisse arvestatud.
helyi érdekű vasút (HÉV) –> asub teine csepeli hévi lõpppeatuses ja on liiga suitsune.
kiadó –> toitu oli taldrikus ülemäära palju ning koht ise ammendas ennast seekord äärmiselt kiiresti.
instant –> tegemist teatud kontekstis uue kohaga, mis on igal nädalavahetusel puupüsti rahvast täis ja ega me ka seekord istekohta ei leidnud.
ellátó –> muusika on seal igal juhul hea.
mumus –> palju tantsu ja kõristiga mees.
“ma ütlen, see alkohol on saatanast!”
“ei ole, jumala lõbus on.”
vittula –> kuidas muidu. õnnestus sisse sadada õhtul, kui nad mängisid väljakannatamatult halba muusikat.
selline oleks katka külaskäik lühidalt kokku võetuna, ülal kirjutatud read aga räägivad enda eest ilusa muinasloo tabamatuid mõõtmeid võtnud dekadentsist.
jõulud möödusid lõbusalt paremate sõprade seltsis, mitu päeva järjest kokates ja selle saavutusi ühe õhtu jooksul hävitades. ei puudunud verivorst ega kapsad, jõulusink ega kotleitd, kalkun ega toorjuustukook. ning aastavahetuse osas tegin ühe äärmiselt strateegilise vea, andes loa kaks tuhat üheksa vastu võtta minu neljakümneruutmeetrises korteris üüritroska uulitsas. tagajärjeks oli kiire põgenemine kodust uhiuue aasta hommikul, naasta suutsin alles jaanuari teise päeva pärastlõunal, et seista silmitsi kahjustustega, mis ühe öö jooksul seente kombel udust (loe: suitsuvinest) välja hüppasid.
lisaks mainitud seikadele ei ole toimunud mitte midagi tähelepanuväärset, ehk tasub välja tuua vaid minu labiilsuse meessuhetes, mida annab võrrelda eelkõige kabuhirmuga emotsionaalse striptiisi osakonnas.
seda värskendavamalt mõjus esta külaskäik, mida ma kannatamatult ootasin ning mis osutus täpselt nii frivoolseks, amüsantseks ja dekadentlikuks, kui ma ette kujutasin. aga sellest on väga tabavalt esta juba oma blogis kirjutanud, nii et ma ei hakka talle kvaliteedi osas sekundeerima.
mõne aja pärast aga algab pääs lennukile, iga minutiga jõuan ma lähemale oma perekonnale, oma naistele ja oma parimatele sõpradele, kelle järele on nende äraoldud viie kuu jooksul paratamatult väljakannatamatu igatsus tekkinud. käesoleva sissekande riputan üles kohe, kui internett minuga sammu suudab pidada, ja loodetavasti kuuleb minu tegemistest kodumaal üsna pea.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
