piaf? piaf.
Esmaspäev, 5 oktoober, 2009 at 16:33 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | 2 CommentsTags: piaf, szimpla, teater
andsin endale lubaduse, et kui mulle selles sügises mõni kultuurne üritus ette jääb, siis võtan blogipidamise taas käsile. pealegi ei ole vist väga võimalik teatris nähtud “piaf! piaf! i” muljeid twitteri 140 tähemärgilisse sädinasse mahutada. ühesõnaga bárka.
esiti oli plaan s. endaga kaasa vedada, aga kuna ma taaskord sooloetteasteid korraldan, siis rändas pilet hoopis heddale. pole väga ammuilma hea sõbrannaga teatris käinud, viimane aeg oli, päriselt ka. esimese asjana ütlen ära, et suure tõenäosusega oleks mainitud etendus mulle eelmisel sügisel rohkem meeldinud. et oleks kohe pärast bratislavast konverentsilt naasmist piletid soetanud ja nagyvárad téril asuva teatrimaja vehklemissaali vedanud end. miks siis? aga sellepärast, et just bratislavas sain ma tuttavaks kirjanduskriitikuga, kes tükki soojalt soovitas. nüüd andsin ma sellele võimaluse aastakese laagerduda ja seega lõin oma väikses peas teatavaid visioone, kujutluspilte, eelarvamusi, ehkki ei töötanud ega lugenud läbi ühtki arvustust ega retsensiooni. taustsüsteemis terendas pealkiri, seega läbiv teema ning lavastajana jorma uotinen.
ideel enesel polnud viga midagi, aga arvatavasti pani lavastaja siinkohal mööda riigiga, kus ta selle tüki ette võttis. ungari näitlejad asetada kompotti, mis koosneb nii sõna- kui liikumisteatrist pluss muusikalielementidest – liiga palju kära ja liiga vähe kannatusi (tegemist on ju ikkagi piafiga!). nagu hedda nii tabavalt märkis – uotinen võib-olla ikkagi ei oleks pidanud KÕIKI oma mõtteid sellesse lavastusse ära mahutama. erksamad hetked jäävad teise vaatusse, siis oli sisse sadanud ka natuke hullust, mis meile heddaga eriti peale läks. libukleitides meesnäitlejad kabareelikult teadeteposti ümber oma tänavatüdrukute lugu laulmas või inglitiibadega theo, viiruk ja säraküünal ning piaf diagonaali moodustamas – vot taolised hetked panid silmad särama küll. pausi ajal pärast esimest vaatust esmamuljeid ritta ladudes üritasime välja mõelda, kas etendus tuli kõigepealt välja prantsuse- või soomekeelsena. sellest mõttekäigust innustatuna üritasin ma nii mõnigi kord teise vaatuse ajal kogu näitemängu soome keelde mõelda – töötas. hedda väitis pärast, et tema tegi sedasama prantsusega – olevat kah töödanud. minul jooksis aeg-ajalt küll läbi assotsiatsioon “picasso seikluste” sirkkaga – tea, ehk see tegigi teise poole minu jaoks kuidagi väänatumaks.
pärast mõningast kultuurinautlemist oodati meid stuudiosse, kus väidetavalt oli käimas pidu, päriselus aga sattusime silmitsi stuudioomaniku peretuttavatega, kellest üks oli äärmiselt tülikas ja nii me heddaga kordamööda põgenesime ta eest, hirmus erinevate keeleliste küsimustega üle kallatud saada. hedda initsiatiivil tuli ära sureva lumehelbekese tants ehk hüvasti stuudio, tere tulemast reedeõhtune szimpla. kõik olid seal. ma ei ole maeiteamisajast näinud ühes kohas koos nii palju sõpru ja tuttavaid. suurem osa tuli neist tiptoni peolt, kuhu mindki mitmelt poolt kutsuti, kuhu aga eelmainitud teatrietenduse tõttu minemata jäi. üks sümpaatseks saanud hollandi kolleeg vedas mind mööda szimplat ringi ja seletas pikalt oma korterikaaslase ja kellegi maša suhetest ehk miks neil pole tegelikult mingisugust suhet ja kellega neil suhted on ja miks nad nüüd baarileti taga juttu ajavad. samal ajal aga saagis keegi király tänaval vahva hollandlase ratta ketti katki… üle pika aja tundus szimpla mulle täiesti sümpaatne ja vaatamata põrgulikult valu tegevatele jalgadele seisin ma suurema osa ajast püsti või kappasin mööda kõrtsu ringi. mingil hetkel saabus ka geniaalne mõte vedada ennast vittulasse, sest ma olin kindel, et mõni ei ole reedel tööl. oli küll. see tähendas, et mina peitsin ennast vaheseina taha ära ning hedda ja karin tõid mulle kordamööda jooke lauda. pluss ma sain öö jooksul kaks kõnet tolleltsamalt hullult hollandlaselt.
laupäev ja pühapäev seevastu möödusid tunduvalt rahulikumas tempos. laupäev küpsetades ja kokates ning karini juures õhtul filmi vaadates, pühapäev csigas vedeledes, seejärel aga tegin linnas rattaga suure tiiru. pärast toskakooki peab natuke midagi oma keha jaoks ka tegema eksole.
nõia elu.
Reede, 3 juuli, 2009 at 18:02 | In Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad., Töised ajad | Leave a Commentkuna viimane sissekanne jääb liig kaugete aegade taha, ei hakka ma üritamagi siin mingisugust ülevaadet anda, isegi lühikokkuvõte oleks liiast. verstapostideks võib märksõnadena välja tuua draama ja veel natuke draamat ja siis loomulikult töö juures kuu/kvartali/poolaasta lukku panemise, mis käis käsikäes ohtrate ületundide, peamurdmise, nõutuse ja üleüldise tööstressiga. aga see on nüüd läbi. draamad on ka läbi. vähemalt seks korraks.
asja palju huvitavam külg on aga see, et ühel ilusal vihmasel laupäevasel päeval, kui BP-s just muuseumide ööd korraldati, istusime heddaga maha aru pidama. see naine on lihtsalt geenius. ja mina olen õnnega koos, et teda oma heaks, võiks öelda et lausa väga heaks sõbraks saan pidada. igal juhul, pärast mõningast veini ja mitte nii maitsvaid itaalia roogi (trattorias tuleb ikkagi jääda vasikaguljaši juurde, eksperimendid teiste toitudega ei pruugi nii rõõmsat meelt tagada), kerkis pinnale see elu mõtte ja ülejäänud klišeede seisukohast olulisim küsimus, mille hedda üleüldise stoilisusega küllaltki lühidalt paika pani – peab nõiduma hakkama. noh et eestlased ju ikkagi viimased nõiad ja paganad euroopas.
mõeldud-tehtud. mängureeglid said paika (hea sooja südamega jazzpianist, kes mind, vana küünikut, naerutada oskaks), vihma tilkus kohati krae vahele, muuseumidesse ja kontsertidele sissepääsu tagav käepael sobitus oma koloriidi poolest täiuslikult mu türkiissinise kleidiga, rahvusgaleriis võlus mind jatsutrio neljases koosseisus, pealegi sai seda nautida kott-toolides vedeledes ja ümberringi laiuvaid maale silmitsedes. ülemeelikus ja uuest suursugusest meisterplaanist haaratud surisev olek kandis meid sombuse linna ühest otsast teise ja siis tagasi ja lõpuks vedas gravitatsioon ja hiline öötund kuhu mujale kui ikka vittulasse. tech noir ei olnud üldse mitte paha, sõelusin rahva hulgast välja pikka kasvu sümpaatse näolapi, prillide ja mustade lokkidega noormehe, trügisin otseteed tema manu ja kandsin külmavereliselt ette oma eluliselt olulise küsimuse: “kas sa oled pianist?” selle peale sain vastuseks juuksepiirini tõstetud kulmud üleüldiselt üllatunud näos ja vastuküsimuse: “kust sa teadsid?” mina oma jonni ei jätnud ja nii selgus ka see jatsu külg asjas. oli lõputult sümpaatne ja kohe kindlasti üks parema südamega meesisendeid, kes mulle viimase poole aasta jooksul teele on jäänud, naerma ajas ka, aga, ja sellistes asjades on alati aga, omadusi sai enne nõidumist tsipa vähe paika pandud, selles jõudsin ma lõplikult selgusele siis, kui ta ka järgmiseks laupäevaks ohtra sugeratsiooni teel keldrilokaali võlusin. esimese katsetuse kohta pole absoluutselt mitte halb saavutus.
nõiakunsti teel ajasin luhta ka karini ja szabolcsi villanyi-reisi, et nad saaksid minu suurepärasest korteriläbust osa võtta (, millega nad hiljem lõputult rahule jäid), eile aga sugereerisin sõnumit, sain telefonikõne. vot siis.
väiksed rõõmud.
Kolmapäev, 4 märts, 2009 at 17:17 | In Haiglased ajad, Kultuursed ajad | 3 CommentsTags: film, haigus
istun kolmandat tundi järjest claros, kott on täisnuusatud taskurätte täis, tõlkimine on edenenud kuue lehekülje võrra. teist päeva haiguslehel, kahju ainult, et seda nädala lõpuni ei või venitada. seega homme tagasi tööle. vähemalt tundub, et otrivin teeb tõesti ninaneelus mingid lõõrid lahti, nii et õhuvool nii sisse- kui väljapoole on nüüd tunduvalt kergendatud. lisaks nohurohule anti mulle c-vitamiini ja greibiseemne-ekstrakti, nii et tervis võiks vaikselt taastuma hakata. võib tekkida küsimus, et miks ma siis ometigi kodus, jalad villastes sokkides ja tekki mähkununa ei parane. aga sellepärast, et siis ma vaataks terve päeva filme ja ei jõuaks kunagi selle neetud kosmeetikakataloogini, mille ma nüüd juba lihtsalt kaelast ära tahaks saada.
heade uudiste rubriiki kuulub fakt, et “delta” on nüüd ametlikult dvd-l ja ma lähen seda homme endale, kirsile ja veel mõnele välja lunastama. filmi koha pealt veel sellevõrra, et eilne hiline lõuna aka õhtusöök heddaga apacukas lõppes puskinis “milki” linastusel (seda, et pärast filmi oli vaja veiniklaasi taga arvustusi toota, ei hakka ma üldse mainimagi). tõsiasi on see, et suurem osa publikust oli sinna tõenäoliselt tulnud vaatama oskari võitnud näitlejat ning neil polnud süžeearengutest õrna aimugi. olgem ausad, ka mina uurisin temaatika kohta heddalt alles pärast piletite ostmist, aga seetõttu teadsin ma ka üldjoontes, mida oodata. ja “milk” ületas kohe kindlasti mu ootused. lihtsalt rahva reaktsioon kahe omasooihara meesterahva õrnuseavaldustele oli mõnevõrra üllatav minu jaoks. ehk seetõttu, et tavaliselt oleme harjunud nägema kinolinal kaht heteroseksuaalset, noort, ideaalset kehakuju ja -kaalu omavat inimest teineteisega armatsemas, seega homoseksuaalsus suurel ekraanil kõnnib kauge kaarega mööda meile igapäevaselt armsaks saanud ortodoksist. igal juhul mõjus nii režii kui näitlejatööd äärmiselt värskendavalt, lisaks vanameister pennile sai mu absoluutseks lemmikuks emile hirsch, kelle tegelaskuju mõjus oma nooruslikkuses ja rabeduses kuidagi eriti südantsoojendavalt.
tänaõhtused plaanid sisaldavad endas veelgi filme, küsimus on vaid selle esinemiskujus ehk ma ei ole veel otsustanud, kas võtta ette taas üks kinotuur ja “slumdog millionaire” või benjamin button oma soojas pehmes voodis.
ps. emile hirsch sai oma ekraani-homoseksuaalsusest hoolimata minu uueks silmarõõmuks liikuvate piltide maailmas.
kiuks tegutseb jälle.
Kolmapäev, 18 Veebruar, 2009 at 17:50 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 CommentTags: budapest, jõulud, kultuur, pidu, töö
minu arust on see maailma suurim lollus, et lennujaamades ei ole tasuta wifit. ja kui on, siis see ei taha koostöötada.
AGA. kuna mitmelt poolt on tulnud kaebusi ses osas, et ma väga ei kirjuta praegusel ajal, siis on see peaasjalikult tingitud oludest, kus mu elu on asunud monotoonse rütmi keskmisest talutavamasse rööpasse. eelnevaga pean ma silmas, et hommikul torman kodust tööle, et võtta kohv ja suitsetada poistega väljas kaks sigaretti, misjärel üritada tööd teha maailmas lokkava majanduskriisi taustal, mis aga seeläbi on mõnevõrra raskendatud. viimase kohta annab tunnistust ka töö tulemuslikkus või pigem selle märgatav puudumine. kui päev on õhtusse saadud ning eriti, kui on tegemist kolmapäevaga, ootab mind netitelevisiooni rikkalik maailm, peaasjalikult siiski gossip girl. ja flight of the conchords. ja house. aeg-ajalt kokkan sõpradele, aga üldiselt veereb päev üsna üheülbaliselt õhtusse. nädalavahetused mööduvad üldjoontes claros, kus mõnikord saadetakse paremaid sõpru kodumaale, mõnikord võetakse nädalavahetusest tingituna mõned õlled. midagi erutavat ja põnevat juhtub harva.
muidugi oleksin ma võinud kirjutada katka külaskäigust, mis osutus ülekaalukalt lõbustusasutusi väisavaks võidujooksuks, tasakaaluks mõni kontsert, mõni kino, mõni muuseum ja tavapärane turism. see toimus muidugi juba detsembri alguses, meie oleme nüüdseks omadega jõudnud veebruari teise otsa, aga lokaali- ja gastronoomiaralli tulemuste kohta käivad märkmed võin siinkohal sellegipoolest välja tuua.
claro –> mitmeid ja mitmeid kordi, proovides ära nii caesari salati, gulyáslevesi kui tantsud pärast koha sulgemist.
múzeum cukrászda –> nisu- ja rukkiõlu.
frici papa –> kohalik koduköök ja palju välismaalasi.
víg café –> läbikülmunud jalad ja käed pärast jalutuskäiku basiilika, parlamendi ja margiti saare lähiümbruses.
mäkk –> kohustuslik. märkmeid ei vaja.
moszkva väljaku gyros –> et oleks maitstud ka siinne põhiline kesköine eine, kuigi see toimus meie puhul päise päeva ajal.
grinzingi –> meeldejäävaimaks osutus fröccsi märgatav kallinemine ja vähemalt üks vana kelner.
fecske –> seal meile juua ei antudki, nad olid solvunud meie peale ja väitsid, et lokaal on suletud. nüüd ta on jäädavalt läinud. tõenäoliselt just eelmainitud põhjustel.
sellő –> kuna fecskesse ei lastud ja orpheus oli juba uksed sulgenud, hing aga ihaldas musta absinti, võtsime ette just selle suurepärase ööpäevläbilahti õuduse. (antud klassis võistleb taga muidugi tihedalt zene van, tánc nincs boráros téril.)
randevuu –> maailmaköökide degusteerimisel ei tasu välja jätta ka itaalia köögi universaalseimat leiutist, pitsat.
alibi –> üks õige armas prantsusepärane kohvik on vahelduse mõttes kohustuslik käik.
gödör –> toimumas oli inimõigusi kaitsev päev, mille raames toimus kontsert, kuhu me aga ei jäänud.
cökxpon –> szilvási tegi oma tavapärast gigi, kuigi tol korral oli see veidi uppunud olekuga. muidugi eredaim hetk leidis aset siis, kui katka oli veidi kauaks tualetti jäänud ning naastes vastas minu küsimusele, kus ta nii kaua oli, mängleva loomulikkusega, et ah ei, ma suudlesin.
szimpla –> meie lauda istus inglise keelt mitte mõistev noormees, kellele katka väga meeldima hakkas ning kes ei uskunud lõpuni välja, et minu kallis sõbranna kohalikku keelt ei valda. otseloomulikult ei puudunud programmist ka tants tomiga.
gerbeaud –> jälle üks kohalik turismiobjekt, kus šokolaadi oli rohkem kui rubla eest ja arve üüratu ning kus kahekümneprotsendine jootraha on arvele automaatselt sisse arvestatud.
helyi érdekű vasút (HÉV) –> asub teine csepeli hévi lõpppeatuses ja on liiga suitsune.
kiadó –> toitu oli taldrikus ülemäära palju ning koht ise ammendas ennast seekord äärmiselt kiiresti.
instant –> tegemist teatud kontekstis uue kohaga, mis on igal nädalavahetusel puupüsti rahvast täis ja ega me ka seekord istekohta ei leidnud.
ellátó –> muusika on seal igal juhul hea.
mumus –> palju tantsu ja kõristiga mees.
“ma ütlen, see alkohol on saatanast!”
“ei ole, jumala lõbus on.”
vittula –> kuidas muidu. õnnestus sisse sadada õhtul, kui nad mängisid väljakannatamatult halba muusikat.
selline oleks katka külaskäik lühidalt kokku võetuna, ülal kirjutatud read aga räägivad enda eest ilusa muinasloo tabamatuid mõõtmeid võtnud dekadentsist.
jõulud möödusid lõbusalt paremate sõprade seltsis, mitu päeva järjest kokates ja selle saavutusi ühe õhtu jooksul hävitades. ei puudunud verivorst ega kapsad, jõulusink ega kotleitd, kalkun ega toorjuustukook. ning aastavahetuse osas tegin ühe äärmiselt strateegilise vea, andes loa kaks tuhat üheksa vastu võtta minu neljakümneruutmeetrises korteris üüritroska uulitsas. tagajärjeks oli kiire põgenemine kodust uhiuue aasta hommikul, naasta suutsin alles jaanuari teise päeva pärastlõunal, et seista silmitsi kahjustustega, mis ühe öö jooksul seente kombel udust (loe: suitsuvinest) välja hüppasid.
lisaks mainitud seikadele ei ole toimunud mitte midagi tähelepanuväärset, ehk tasub välja tuua vaid minu labiilsuse meessuhetes, mida annab võrrelda eelkõige kabuhirmuga emotsionaalse striptiisi osakonnas.
seda värskendavamalt mõjus esta külaskäik, mida ma kannatamatult ootasin ning mis osutus täpselt nii frivoolseks, amüsantseks ja dekadentlikuks, kui ma ette kujutasin. aga sellest on väga tabavalt esta juba oma blogis kirjutanud, nii et ma ei hakka talle kvaliteedi osas sekundeerima.
mõne aja pärast aga algab pääs lennukile, iga minutiga jõuan ma lähemale oma perekonnale, oma naistele ja oma parimatele sõpradele, kelle järele on nende äraoldud viie kuu jooksul paratamatult väljakannatamatu igatsus tekkinud. käesoleva sissekande riputan üles kohe, kui internett minuga sammu suudab pidada, ja loodetavasti kuuleb minu tegemistest kodumaal üsna pea.
konverentsid ja sünnipäevad.
Pühapäev, 19 oktoober, 2008 at 23:18 | In Koduvälised ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | Leave a CommentTags: bratislava, keeleteadus, sünnipäevad
teisipäev ja kolmapäev möödusid paaniliselt arvuti taga ettekannet kokku kirjutades. minu uhkest plaanist, mille kohaselt ma ulatan neile lõpliku ilusa, toimetatud versiooni, ei tulnud otse loomulikult midagi välja, nii et mingil hetkel lähipäevil pean ma ta jälle ette ja käsile võtma. tegelikult ei ole täna võib-olla üleüldse parim aeg kirjutamiseks, kuna tervis on otsustanud mu kehast lõplikult lahkuda – tatitõbi pommitab juba mitu nädalat, lisaks väisab mind täna jube peavalu ja üleüldine peojärgne kergmasendus, kuid lubadused on lubadused ja neid peab täitma. pealegi oleks mõistlik väljamaamuljed võimalikult kiiresti näpu otsast kirja saada, muidu juhtub see, mis alati – kõik helged hetked vajuvad halastamatu unustuse hõlma.
pärast suhteliselt lühikeseks jäänud ööd suutsin ma end neljapäeva hommikul siiski õigel ajal voodist välja meelitada, kiirelt hommikukohvi juua ja rongile võileivad kaasa nikerdada, et siis heddalt laenatud kohvriga keletisse põrutada. esialgu oli veidi võõras ja võõrastav ja kohmetu, kuna tundus, et kõik ülejäänud konverentsi- ja kupeekaaslased on juba ammusest ajast omavahel tuttavad, kõik jututeemad jäid minust kuidagi kaugele, aga integreerumise huvides üritasin ka aeg-ajalt midagi lisada. bratislavas armuaega ei antud, pisteti bussipiletid pihku ja saadeti hotelli, kust pidi aga viivitamatult kesklinna tagasi pöörduma, konverentsi päevakava oli tihedalt täis tervitussõnu, ettekandeid ja kohvipause. esimesel õhtul tehti väike jalutuskäik bratislava vanalinnas, seejärel aga võõrustas meid oma residentsis soome suursaadik. vastuvõtt, nagu nad ikka kipuvad olema, ainult et igas nurgas rääkis keegi midagi lausa piinlikult teaduslikku. söögid olid sealjuures esmaklassilised, pealegi olime me suhteliselt näljased – kaua sa ikka küpsiste ja pogácsa peal lased, eksole. pimeduse saabudes saabus ka vihm, mis ujutas üle tänavad ja ei olnud kuigi armuline vihmavarjuta inimeste (loe: keiu) suhtes.
hotellituba jagasin noore ungari doktorandi, orsiga, kes osutus üle ootuste meeldivaks kaaslaseks ja sõbraks. mida ma ikka siin konverentsiettekannetest jahun, minu oma õnnestus toredasti, tundub, et neid, keda antud teema huvitab, on peale minu veel. kõikse vahvam taoliste ülesastumiste juures on rohkelt uusi vaatenurki, mõtteid, ideid, mis seekord ka kenasti paberile said. et äkki kunagi ikkagi… pärast keeleteaduse blokki ja enne keelepoliitika oma libistasime end orsi ja anuga instituudi uksest välja ilusatele sügispäiksega üle kallatud linnatänavatele. olgu peale, kõigepealt tegime peatuse tescos, et varustada end slovakkia kohaliku šokolaadiga ning seejärel järgnesime oma ninadele, põhiliselt küll õlleisule, lõpetades mingis pitsarestoranis, kus õllevalik oli väike, hinnad kõrged ja wifi oli vaat et olematu, kuigi silt uksel lubas suure suuga traadita netti. bratislava kuulub kahtlemata nende linnade hulka, mida tahaks veel väisata – tänavad on täis igasuguseid hulle ja hullemaid pronkskujusid, linna üldpilt on jube puhas ja tekitab natuke tartu-tunde. väiksed tänavad, purskkaevud, madalad majad, legendid, munakivid. selline õdus ja armas.
teisel õhtul lõime klaase kokku ungari suursaadikuga, kes pakkus võileibu ja veini ja jube maitsvat kapsapogácsat, mina sobitasin tutvust teatriteadlasega ja olin väsimusest üsna kokku kukkumas. nii mina kui orsi vajusime voodisse juba kümne paiku, et laupäevahommikul suurejooneliselt sisse magada. kiire pakkimine, äkkhommikusöök ja otseteed instituuti, kus sai kuulda veel paari ettekannet tõlketeemadel, seejärel ootas mind juba pesti rong ja õhtul tüdrukud claros, helinat oli ju vaja tähistada. clarost sai stuudio, stuudiost mingi éjjel-nappali baar barossi läheduses, kus me tegime kirsiga sellist tantsulkat, et üks härrasmees otsustas meie lauale joogiringi välja teha. eesti tüdrukud, pole miskit kosta.
homme on esimene tööpäev üle pika aja ja kusagil pea tagaküljes tiksub taas see doktoriasjandus. oeh.
teater. muusika. kino. ja natuke kunsti.
Neljapäev, 2 oktoober, 2008 at 2:42 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad | Leave a CommentTags: delta, e-motion, hodler
mõned on avaldanud arvamust, et ma peaksin kirjutama, pole juba aegu bloginud eksole. aga kui päris aus olla, siis sügav rahulolu ja täiuslik õnnetunne on röövinud mult viimasegi loomingulisuse. nagu arvata võiski, jääb mu konverentsiettekande ettevalmistamine tõenäoliselt üsna viimasele minutile, sest kuigi võiks ju öelda, et motivatsioon kui selline on olemas, siis päriselus veereb päev õhtusse ja tihtipeale hommikusse üsna omasoodu ja spontaanselt. nii võin ma ju seda valget küberlehekülge enese ees silmitseda, aga ega sellest midagi veel ei muutu. eile üritasin sõbrale seletada, mida ma tunnen, aga ei õnnestunud. ausalt öeldes ma hästi ei mäletagi enam viimast korda, mil rahu mind sellisel määral enese sisse oleks mässinud. võimas.
tantsuetendusest on nüüdseks möödas juba päris mitu nädalat ja ehkki ma tahtsin viivitamatult kohe pärast taolist elamust arvuti taha istuda ja mõtted-emotsioonid siia kirja saada, tahtis elu sootuks teisiti. üritan paari märksõnaga ikkagi meenutada. tegemist oli saksamaa hiphop-trupiga e-motion ja nende etendusega “teine identiteet”. kuus tantsijat, kellel kõigil on kaks eneseteadvust – päritolu ja koht, kus elatakse oma elu, järgides sealse kultuuriruumi mängureegleid. videoinstallatsioonid intervjuudega ja suurepärased koreograafiad püüdsid vaatajat sedasi veidi lähemale tuua taolisele maailmapildile. kõige enam läks ehk hinge jaapani noormehe ettekujutus armastusest. ta rääkis tunnetest, kasutades selleks keelt, mis esmapilgul võib tunduda ebatavaline ja ehk isegi robustne, eelkõige aga sobimatu. samas harmoonia, mis sellest kõigest hoovas, oli aga kõike muud kui sobimatu. hispaania päritolu neiu repertuaarist ei puudunud ka flamenkoelemendid, tegu oli ju ikkagi identiteediküsimusega. aga viis, kuidas need detailid kergesse flirti ja tunnetesse oli põimitud, võttis mind lihtsalt sõnatuks. hea meelega võtaks kõik osad eraldi läbi, lihtsalt vahepeal möödunud aeg on ära uhanud liiga palju pisiasju, jättes alles vaid suure sooja üldmulje.
puskini kinos asuvas kohvikus on kõikuv nett, seega ei jäänud eelmisel nädalal lõpuks muud üle, kui viia kirsiga arvutid koju ning jalutada kerges budapesti sügises kunstimuuseumisse ferdinand hodleri “sümbolistliku nägemuse” nimelist näitust vaatama. muljetavaldav. kõigepealt sissejuhatavalt varasemad teosed, millest enim võiks välja tuua portreed – maalidel olevate inimeste nägudest oleks võinud lisaks nende hetkemeeleolule välja lugeda ka hommikumenüü. hodleri “ööst”, “õiglusest” ja teistest kuldajastul valminud parallelismist pungil teostest ma üldse ei räägigi. neid lihtsalt vaataks ja vaataks, lõpmatult. maastikud samas jätsid mind mõne erandiga üsna külmaks, kuigi ei saa absoluutselt väita, et nad oleks kehvemad olnud. veidi hilisemast perioodist täitsid ühe saali seinu joonistused ja sketšid hodleri armukese, valentine godé-dareli haiguse lõppjärgust, samm-sammulisest hääbumisest kuni surmani. niimoodi üksteise otsa laotuna liigutasid need joonistused päris sügavalt. see, et hodler maalis aastas vähemalt ühe autoportree, on vaid kirss väga suure tordi otsas.
viimasel ajal on juhtunud nii, et ma vaatan palju filme. häid ja halbu, kergeid, raskemaid. ja ilusaid. nagu näiteks ungari viimase aja filmisalvest väljunud kornél mundruczó “delta”. enne nägemist lugesin kiirelt läbi väikse linateost tutvustava teksti, mis teavitas lugejat, et kaamera on mõnevõrra tarrilik. ma armastan tarri kaamerat ja armusin hetkega mundruczó kaamerasse, kuid neid kahte omavahel liialt võrdlema küll ei hakkaks. isegi vahepealsed vägivaldsemad stseenid ei karanud kinokülastajale näkku, et seal karjuda, vaid tekitasid oma seisvas pildis tagaplaanil abitusetunde ja kerge melanhoolia. järgmisel hetkel aga lõid hinge kinni vaated deltale, félix lajkó viiul ja sõnad, mida oli täpselt piisavalt. pärast filmi lõppu ei hakanud subtiitrite ajal keegi sahistama ega saalist välja tormama, isegi tulede süttimise järel istuti veel paar hetke vaikuses. ilus oli. üleni.
raamatuid loen vähem ja aeglasemalt. aga szentkuthy “divertimento” kavatsen ma mingis tulevikus igal juhul lõpetada. ma olen kodus ja mul on hea olla.
iga mees jäägu ikka oma liistu juurde.
Esmaspäev, 18 august, 2008 at 0:10 | In Kultuursed ajad | Leave a Commentkui nüüd kodus etenduse kava läbi lugesin, tundub, nagu oleks ma just poole pealt välja jalutanud miskilt ilmaimelt, ootamata ära järgnevat tundi aega halba lavastust. tegu siis birgitta festivali raames etendunud “don ! juaniga”, mida esitab catarina mora flamenca – kümnest inimesest koosnev trupp. kava igal juhul lubab, et emotsionaalsed tantsustseenid, lüüriline ainestik ning tuntud süžee haaravad publiku kaasa vahetumalt kui tavapärased flamenkoetendused. keha on väga võimas vahend, millega on võimalik edasi anda tõenäoliselt kõiki tundeid ja mõtteid, mida iganes vaid soovitakse edastada. lisame sinna juurde flamenko jõulisuse ja nüansirikkuse ja ongi loodud üks mõnusalt ideaalne keskkond, milles tegutseda. koreograafina, lavastajana, tantsijana, muusikuna.
koreograafia üle ei taha ma mitte nuriseda. see oli tegelikult päris hästi paigas. meeldis traditsioonilise flamenko ja moderni ühte sulatamine, üleminek ühelt vormilt teisele ja nende kõrvuti eksisteerimine laval. etenduse algus oli idee poolest päris hea, aga virgumine toimus ikka alles avabuleriasega. võib-olla ei suutnud esinejad kohe sisse elada, aga igal juhul tundusid avastseenid veidi kindlusetu ja sihipäratuna näiva liikumise ning sünnitusprotsessiga mõningal määral kaootilised.
bulerias oli hea. jälgisin esitantsija liikumist mõnuga, tundus, et ka inimesed laval nautisid seda, mida nad teevad. olin just oma meelt muutmas ning häälestusin positiivsele lainele, kui tuli minu jaoks üks aegade suuremaid prohmakaid – tantsija hakkas rääkima! tunne oli, nagu oleks keegi mind mõnusast pehmest unest ämbritäie külma veega üles äratanud. umbes viis minutit kestev farss laval tõmbas meeleolu taas nullilähedaseks. pealegi rääkisid nad ju hispaania keeles, nii et suuremale osale publikust jäi nii ehk nii arusaamatuks, mida nad seal sonivad. võib-olla olen ma liiga konservatiivne või küüniline, aga mina isiklikult ei poolda sõna- ja tantsuteatri sulamit. sellest ei tasu valesti aru saada – on väga häid etendusi, kus on ühendatud omavahel liikumine ja tekst, aga need on ikkagi veidi teistsuguse iseloomuga kui tänane näide. minus segunesid see teatud piinlikkustunne, mis taoliste hetkedega kaasneb, ning piinav ootus, et nad juba suud kinni paneksid ja jälle tantsima hakkaksid, ühesõnaga, teeksid seda, milleks nad on koolitatud ja mis neil iseenesest päris hästi välja tuleb.
lavastajaga ei saa ma kuidagi rahule jääda, öeldagu mulle mida iganes, et trupp on üle maailma igal pool külalisetendusi andnud, et nende hulgas on tõelisi staare ja nad on ülimenukad. piltide vaheldumised olid vähemalt asja alguses loomuvastaselt ja halvasti organiseeritud, mis tükeldasid tervikut. hiljem läksid üleminekud mõnevõrra sujuvamaks, kuigi esmamulje ja viimane stseen omavad teatri puhul minu jaoks üsna olulist rolli.
et ei jääks muljet, nagu oleks kõik ainult halb olnud ja et asi enam vähem kokku tõmmata, pean siiski lisama, et muusikud olid tõesti head, eriti rõõmustas mind ühe lemmikuma alegriase viisi kasutamine. avabuleriast ma juba mainisin, samamoodi meeltmööda oli pulmastseenis tantsitud naiste tangos. aga jah, koreograafia kallal ma ei tahagi vägivalda kasutada. see ja tantsijad olid ju tegelikult ka piisavalt võimekad, et oleks võinud teha ühe ilusa ebatraditsioonilise flamenkoetenduse, ilma sõnu sisse toomata.
ma tunnen, et ma olen veidi agressiivselt ja küllaltki puiselt võtnud täna sõna kultuuri teemadel, võib-olla veidi kurjemal toonil, kui oleks võinud. aga kui ma oleks pidanud tänase ürituse eest maksma, oleks mul praegu kahju.
boy with dreams. place with attitude.
Pühapäev, 17 august, 2008 at 14:03 | In Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Retoorilised ajad | 5 Commentsbarabás lőrinc oma bändiga mängib õues tihkelt maas istuva udu sisse. trompet lõugab ja naised laulavad. k. peseb köögis pliiti, natuke sürr ja kreenis on kõik. eile olin juba valmis blogima, aga siis astusid uksest sisse maash ja tom pelmeenide ja joy divisioniga ja nagu me kõik teame, siis pärast pelmeene, joy divisionit ja doorsi ei hakata mitte blogima, vaid minnakse linna peale laupäeva õhtust mahlu välja pigistama. välja said nad pigistatud, sest ehkki ma üritasin aktiivselt maashiga sammu pidada, jäin ma iga tühjaks joodud õllepudeli järel järjest kainemaks. aga mõistlik oleks alustada reedest, kui kallis vennanaine oli mu juuksed ära triikinud ja teinud mulle põhjaliku meigi, misjärel toimus ühes tööstuse tänava korteris väike gruusia toetusaktsioon ehk soojendus juuksuriks eelmainitud maashi, tomi ja patsyga.
teel taasavatavasse meelelahutusasutusse harjutasime maashiga oma signature walki ja otsustasime suurest peast laboratooriumi tänavale kolida.
sul on põhjalik meik, mul on lihtsalt silmaalused mustad. (maash)
juuksuris oli kell üheksa täiesti ülekohtuselt vähe rahvast, ei tea, miks inimesed veel keldritesse ronida ei armasta, kuigi augustilõpuööd on järjest sumedamad. see-eest polnud üritusel enesel suurt vigagi, üllatusesineja muidugi üllatas. üsna negatiivselt sealjuures. kruvikeerajad libisesid baariletist lauda ja lauast sinna, kus neist kõige rohkem kasu on, kusagilt välja võlutud šokolaadikook maitses samuti hästi. võttes arvesse tõika, et reedest on praeguseks möödas liiga palju aega, siis on tõenäoline, et mõned säravamad hetked on minu tagasihoidlikust mälust juba kustunud, aga üldmulje põhjal võin öelda, et ikka üsna hea meel on selle üle, et keldrid taas aktiivselt tööd teevad, ehkki soojade võileibade puudumise tõttu pidime maashi ja patsyga võtma ette retke türklaste juurde. ikkagi nädalavahetuse must-go. liha tekitas peretülisid, viies lõpuks lusikaga söödava pasteedini ja meeleolu languseni, nii et mingil hetkel pidasin paremaks levikast üksi juuksurisse tagasi kooberdada, kus esta, sillu ja ülejäänud veel klaase kummutasid. mulle tundus, et spetsiaalselt esta jaoks kokku pandud ellujäämiskomplekt rõõmustas ka selle saajat ennast, mitte ainult kinkijat. otse loomulikult ei saa ükski juuksuris alanud pidu lõppeda mujal kui levikas, põhiliselt küll levika ees, kust pole ka gonsiori tänavale kuigi pikk maa jalutada. kaesin oma silmaga korterit, millel on iseloomu. tänapäeval selliseid enam palju ei kohta. wiiralti ja dühreri graafikad, omavahel mitte ideaalselt sobivad esemed ja selline meeldiv segadus, mis praeguse aja eurokodudes tihtipeale puudu on. rääkimata tõsiasjast, et hommikusöögiks anti omletti ja pitsi viina sinna juurde.
tänavale astudes tervitas mind alla sadav peenike vihm, mis saatis mind koduni, kuigi kõigepealt oli vaja teha vahepeatus vene tänaval sillu juures, et keha ja vaimu teega turgutada. sain teada, et esta oli suurematest kehavigastustest pääsenud. linnahalli juures räästa all seistes ja pähe kukkuvaid vihmatilku lugedes (kalkuleeritud risk, sest mitte räästa all seistes oleksid mööduvad autod mind veel märjemaks pritsinud), haaras mind hetkeks kerge nostalgia ja spliin, aga seda vaid hetkeni, mil maash helistas ning andis teada oma tulekust ja vennapere mind bussipeatusest peale korjas ja tööstuse tänavale tõi. pelmeenid tegid minust taas inimese, maash aga jõudis järeldusele, et oliver stone on teinud täpselt kaks head filmi – üks on see ja siis on veel üks teine. mida aeg edasi, seda humoorikamaks me kõik muutusime. põhiliselt on selle nimeks vist teispäevsus segatuna uute jookidega. oma telefonimälust leidsin mustandite hulgast järgmisi katkeid:
kas penn tuli juba ära? (maash telefonivestlusse sukeldununa)
maash, kas sa oskad mulle ka anaka teha? (anagrammidest huvitet toomas)
ma näen välja, nagu ma oleks paugu näkku saanud. (end akna peegelduses silmitsev maash)
maash: kas mul on silmad paistes?
tom: ei, sul on jalad paistes.
ralli jätkus reidil noku – hunt – levikas – juuksur – levikas – juuksur – levikas.
vahepeal käisime korraks grusiine piilumas, kui nad lippude lehvides ja protestivaimust haaratuna läbi linna marssisid. sain vähemalt a.-le tere öelda, et esmaspäeval tõsistesse vestlusteemadesse taga laskuda. tom lahkus meist üsna vara ja ma leian, et pühapäevased tööpäevad on konspiratsioon heade inimeste vastu. kuri, kuri. juuksurisse saime maashiga sisse eelmise päeva templitega, kuigi ukse peal on üsna terane noormees, kes arvas kohe, et me üritame sohki teha. samas kaevas ta omale väga osavalt ja kiirelt augu, et sinna üsna valusalt ka sisse kukkuda. nii ei jäänudki tal muud üle, kui vabandada ja meid tasuta peole lasta. härra pehk oli diskoripuldis ja lõbustas inimmasse väärt tantsumuusikaga, nii et õhk sai otsa ja selg märjaks. lisaks tõdesin taaskord, et ehkki tundub, nagu oleks linnas iga nurga peal hansapanga automaat, on see kõik üks suur vassimine, sest ainus rahamasin, mis on lõpuni usaldusväärne, asub ikkagi aia tänava nurgal, tee või tina.
ülejäänud osa õhtust toimus üsna kaootilises korras, maashiga kodu poole asutades liitus meiega k., statoilist haarasime peekoni ja munad, tegime esiti varahommikuse söögitunni, läksime siis maashiga kaissu ja panime noorsandi diivanile. dehüdreerumist täna ei toimu. õhtul näidatakse kloostrivaremeis flamencot. väljas valitsev londonlik ilm ja pühapäeva-refleks panevad järjest sagedamini mõtlema lähenevale septembrile.
nädalavahetuse käigus mõtlesin välja, et üks igakülgselt moodne ja tulus elatusviis oleks oma loengusarja loomine meestele, kus ma räägiks neile, mida tohib ja mida mitte mingil juhul ei tohi teha, lisades hulga häid soovitusi. esiteks iga mehe rusikareegel: ära MITTE KUNAGI roni voodisse seksima, sokid jalas!!! see on jälk. päriselt. aeg-ajalt paneb imestama, miks isad seda juba varasest noorusest alates oma poegadele pähe ei tao. ei, mul ei ole viimasel ajal sellega seotud suuremat traumat olnud, aga see turgatas mulle pähe, kui ma mõtisklesin noormeeste üle, kes aeg-ajalt harrastavad daamide võõrustamist enda pool, ja ma jõudsin järeldusele, et ka üksi elaval meesterahval võiksid kodus olemas olla naiste seisukohast olulised esmased hügieenitarbed, nagu meigieemaldusvahend, näopiim, hunnik varuhambaharju, vatipadjad. sellest tegelikult täiesti piisaks, sest meikimata näolapist koledam on ööga laiali läinud ja kulunud reedene pidumeik, kusjuures kui nüüd mõni mees väidaks, et talle küll meeldib tükati maha kulunud ripsmetušš ja pandasilmad sümbioosis juustega, mis eelmisel õhtul olid näiliselt ühe kammitõmbe ja lohaka lihtsusega soengusse sätitud, mille saavutamiseks aga kulus tegelikult tunde ja tuhandeid närvirakke ning mis hommikul meenutavad hoopis midagi muud, siis ma väga palun meesisenditel mõelda ka selle peale, et antud naisterahvas peab sellisena veel koju minema. ühistransport ja linnatänavad on laupäevahommikuti noore neiu suurimad vaenlased.
olukorrast lühidalt.
Kolmapäev, 6 august, 2008 at 9:44 | In Kultuursed ajad, Nukrad ajad, Retoorilised ajad | Leave a Commenteilsest võib teha kokkuvõtte, et ma olen lootusetu neurootik, aga selline valgustriibuga lootusetu. igakülgselt lohutav informatsioon. aga pole hullu, sest sealsamas sain läbi regeneri, mida soovitan soojalt kõigile, kes tahavad tõsiste teoste vahele õhtul voodis lugedes itsitada ja nautida tabavaid kirjeldusi, mõnusaid dialooge ja huvitavaid elulisi lähenemisi erinevatele igapäevastele ja mitte nii igapäevastele nähtustele. igati asja ette läinud raamatuost.
lisaks sellele sain eile kätte oma uhiuued kivikestega kaunistet rulluisid, mida üritan nii palju, kui eesti ilmad augustis veel lubavad, kulutada. tunnen juba tuhara- ja reielihast venimas, tuul kõrvus vihisemas. mõnus. üldiselt kaldub häälestus viimastel päevadel sügisesse, päike käib jälle veidi madalamalt, tormituuled ja lakkamatu vihm annavad aimu lähenevast novembrist ning mina taban ennast järjest sagedamini meenutamas sooje septembrilõpu hommikuid, seda teatud valgust ja vaikselt värvi muutvaid puid. peaks omale soetama mummulise vihmavarju, et siis keset lompe maanduda, sest üle hüpata pole kavas. ei, mitte kunagi.
töö ja tarr. üks ungari kõik.
Teisipäev, 29 juuli, 2008 at 11:17 | In Kultuursed ajad, Retoorilised ajad | 3 Commentsavastasin just hetk tagasi, et ma olen muutunud täiesti indiferentseks, kui asi puudutab tööd ja saatkonda. kolleegid räägivad, mina kuulan poole kõrvaga. olulisema info nopin üldjuhul tekstist välja, aga ega eriti ei pinguta, et midagi kusagil kõvakettal talletuks. tädi anne, kes on tegelikult ju hirmsal kombel armas ja heatahtlik, ainult veel tõsisema verbaalse kõhulahtisusega kui mina, klatšimaias pealegi, ajab mind päevast päeva järjest enam endast välja, tema sügavad filosoofilised teooriad masside liikumise ja majas paiknevate inimeste hinge- ja eraelu teemadel viimasel ajal lihtsalt väsitavad mind, omades vaid päris harva mingeid amüsantseid varjundeid.
seetõttu ei tunne ma ennast mingilgi määral süüdi, kui vahin tööl tühja pilguga enda ette, tegelen aktiivselt lugemisega ja ei viitsi kaastöötajatele kuigipalju naeratada. eriti kui öösel on magatud kokku kolm tundi. noh, kui kinosaalis looja lastud silma hetked ka sisse rehkendada, siis ehk tuleb isegi kolm ja pool täis. samas, kui kinno tuuakse tarri “saatanatango”, ei pilgu silm ka mitte, kui võetakse vastu otsus see ära vaadata. mis siis, et seitse ja pool tundi. mis siis, et esmaspäeva õhtul seitse ja pool tundi. mis siis, et teisipäeval peab kell pool üheksa tööl olema. tarr on tarr. ja mina võtan omale õiguse süvaanalüüsi mitte laskuda, estal tuleb see niikuinii paremini välja. aga nii palju pean siiski kohaseks ära märkida, et kaameratöö ja lähivõtted olid jube hüpnootilise toimega, eriti stseen, kus estike uhab, kärvand kass kaenlas, pilk hirmuäratavalt otse ette fokusseeritud, läbi tühermaa, vihma ja pori. kohati tekkis tunne, et me oleme kinosaalis ainsad, kes sellest suhteliselt haigest ungari huumorist aru saavad, sest põhiliselt naeris ikka neli neidu seitsmendas reas. valjusti. liiderdamine, lakkamatu vihm, tabavad dialoogid ja pikad-pikad stseenid, ilma et kaamera kordagi paigalt liiguks. ehkki teksti filmis tarrile iseloomulikult just ülearu ei olnud, oli režissööri ja krasznahorkai kahasse kirjutet monoloogid, dialoogid, sonimised, vahetekstid peaaegu täiuslikud. sellest osast publikust, kes ungari keelt ei valda, hakkas mitmel korral kahju, sest üsna mitu väga säravat ja tabavat lauset või -katkendit läksid labase inglisekeelse tõlke nahka. ühesõnaga, viimased kolm tundi peaks tegelikult üle vaatama, sest siis hakkasin mina vaikselt und nokkima ja nii läks arvatavasti oluline osa ehk kogu komejandi mõte minust mööda. õnneks on see võimalus olemas esta näol. aga üldiselt tõstan käed ja jalad ja kiidan. rispekt.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
