kohtumine.
Teisipäev, 25 august, 2009 at 1:26 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Sportlikud ajad | 1 CommentTags: apc, kihnu, matk, pulm, sõbrad, tartu, turism
oioi, vaatasin just, et viimati kandsin sisse enne kodumaal maandumist, samas jällegi on see mõnes mõttes ju andestatav, et ega ikka ei viitsi (ega jõua) blogida, kui käsil on jube palju vahvaid tegevusi. et kiirelt ja tunnistan ausalt, häbematult, üle joosta kahest nädalast erinevates maarjamaa paikades, siis pidepunktidena saab vabalt välja tuua neljapäevase tartu, mis vastupidiselt mu ootustele-lootustele ei kujuneneud üldse mitte looteasendiks, vaid koosnes üsna mitmest kohtumisest ja ühest koosviibimisest, mis lõppes varahommikul ja tingis teispäevsuse. lisaks sellele oli menüüs tädipoja pulm, mille külaliste hulgas paistsid kõige eredamalt silma (minu jaoks, muidugi) mundris noormehed (üldse mitte halb silmapiir), pärast pulma kräu tallinna linna peal, aga eelkõige kalamajas, välja ei jäänud ka hellalt maashi põlvedele toetatud pea ning kerge uinak levikas. peaparandamise lõppjärguks kujunes pörkölt ja muud delikatessid, sealhulgas jumalikult/julmalt hea saun siiri juures maal, pärast mida oli vaja kimada kihnu ja veeta seal oma nõoga kaks ääretult toredat päeva seljakottide ja telgi ja puhta merevee ja suitsuahvenaga, aga sellest on suhteliselt põhjalik fotoreportaaž ju feissbukis nii ehk nii üleval. pärast väikseid eestimaa saari ei jäänudki enam kuigivõrd aega, pigem võib neid nimetada järskudeks tõmblusteks ja meeleheitlikeks katsetusteks kohata võimalikult palju armsaid inimesi, päädides veel ühe äkkvisiidiga taaralinna, et üle kaeda see imeline uustulnuk ning hüvastijätupidu esiteks tsiviliseeritumalt koduses miljöös kartulivormi ja ahjuforelli man, seejärel aga purukaine autojuhina linnas mitme toreda sõbraga. eks hr t. teab nüüd juba omast käest, mida tasub mööduvatele toonitud klaasides bemmidele näidata ja mida mitte. tunduvalt turvalisem on igal juhul liftiuste vahelt neiudele armastust avaldada.
tagasiteel oli mulle saatjaks issi, kes tegi kiirkülastuse pesti, tutvumaks oma tütre olude ja eludega. sellest fotosüüdistused puuduvad, ei viitsinud kumbki meist klõpsida, pealegi seisnes üks päev mööda turismiobjekte tormates, teine rannas vedeledes ja kõik kolm õhtut päris eluga tutvudes. mulle igal juhul tundus, et issi jäi rahule. mis oligi mu eesmärk. õnneks pole issil rahuloluks palju vaja.
millest ma aga tahtsin tegelikult pajatada, on minu neli päeva kestnud viikend, alustades kahekümnendast augustist, mis teadupärast on ka ungarlaste jaoks riigipüha. kahjuks ei tähista nad küll meiega koos eesti taasiseseivumist, vaid veavad mumifitseeritud könti (mis legendide kohaselt kuulub pühale istvánile, ungari esimesele päris kuningale ja ristiusu vastuvõtjale ja krooni viltuistujale jne) ümber basiilika ja hull rahvamass piirab toda rongkäiku ja pildistab. siis umbes samal ajal toimub red bulli lennuvõistlus, sest mehed ju peavad ikka aeg-ajalt jõudu proovima, et kes see tegelikult tegija on, nii et doonau kohal sildade vahel on õhk vigurlendudest ja tossust paks. loomulikult piirab kogu üritust meeletu hunnik rahvast ning otse loomulikult nad pildistavad seda. kolmas ja ehk olulisim traditsioon on ilutulestik, sest ungarlased ei lase miljoneid õhku mitte aastavahetusel, vaid kui juba kriisi ajal priiskamiseks läheb, siis ikka 20. augustil. ürituselt ei puudu rahvahulk, kes on juba hommikul vara mäeküljele roninud ja kohta soojendanud ja luu- ning liigesevalu kätte koolend ja üleüldse halvas ja vägivaldses tujus omale parima seisukoha kindlustanud, et õhtul kella kümne paiku seda maksumaksja rahakotist lendu tõusnud forintisadu taevas omaenese silmaga (mis ju teadupärast ei valeta) jälgida.
kõigest eelmainitust soovisin mina eemale jääda, seetõttu valisimegi s.-iga nelja optsiooni hulgast apci, mis tundus kõige isoleeritum ja eksootilisem ja romantilisem. nimelt on tegemist apci külast veidi eemale mäkke jääva vana kivimurruga, mis pärast veesoonele sattumist täitus poole päevaga veega, nii et tänapäeval naudid vaadet ümbritsevatele mäenõlvadele/kaljudele ning ujud majesteetliku rahuga üle järvest teadmises, et su all on kohati kolmkümmend meetrit sedasama roherohelist vett. kohalike sõnul jube külm, minusuguse põhjamaa inimese jaoks just täpselt paras, et võtta kaldalt hoogu ja tõugata iga kord, kui päevitused veidigi kuivama hakkasid, end kaldast võimalikult eemale ning suure plartsatusega järvevette. et lugejaid kasvõi natukegi kadedaks teha, siis välja nägi koht ise nii:
eraldatusest ja üksiolekust ei olnud koha suhtelisest suurteedelt eemalejäämisest olenemata juttugi. kuigi lausele: “me veedame pika nädalavahetuse apcis” nägime eelkõige kulmukergitusi ja küsivaid pilke, tervitas meid järve äärde jõudes inimmass, mis esimesel pilgul lõi lihtsalt pahviks. lapsed, koerad, kilked, lõkked, telgid ja suplejad igal sammul. mina muidugi esimese asjana (pärast vetteviskumist, otse loomulikult) pettusin ja läksin sellest tulenevalt kohati torssi, aga lõppeks jõudsime kompromissile ning otsustasime öö hoopis üleval kalju veerel veeta ning nii kasvõi natuke kogu festivalimeeleolust kõrvale jääda. pärast päikseloojangut pimedas lõkke ääres end pikali visates sirutasid tähed ennast vaat et nina otsani, kõik oli käegakatsutav ja pompöösselt ilus. augustiööd on augustiööd. langevaid tähti sain kokku loetud vaid ühe, seegi oli selline flegmaatikute vabalangeja, aega näis tal olevat küll ja veel ja soovida oleks jõudnud vast kümne eest.
teisel päeval selgus, et meie poolt valitud kohal mäe otsas on kaks suurt miinust – olgu, üks miinustest oli meile selge juba mööda järske mäekülge üles ronides – veesilmani on natuke liiga pikk maa ja terve päeva jooksul ei ole seal kaljuserval võimalik ühtki varjulist kohta leida, nii et ei jäänud muud üle, kui asjad taas kokku pakkida ja alla kolida. minu eriti suureks pettumuseks. müts maha s.-i ees, kes valitses minu torssis vaikimist täielikult, ei hakanud kusagilt poolt torkima, selle asemel tegi musi ja ütles paar ilusat lauset, nii et ei ole talle veel minu plahvatusi osaks langenud.
ei tasu vist mainidagi, et need päevad möödusid suures osas ujudes, lugedes (lõpetasin kontra ferenci “huntide tunni” ja alustasin mika niemi “popular music from vittula”), sudokuvihikut täites, suikudes, lõkkel pekki praadides ja kõike muud äärmiselt rahustavat korda saates. otsustasin, et kui vähegi võimalik, tuleb allesjäänud ilusa ilma vältel kõik nädalavahetused kenasti linnast väljas veeta, et siis sügisel toidupidude (loe: söögiorgiatega paremate sõprade seltsis) taas algust teha. juba teine täiuslik suvi.
reportaaž lennujaamast.
Laupäev, 1 august, 2009 at 8:00 | In Haiglased ajad, Koduvälised ajad | 3 CommentsTags: lennujaam, vigastused
akut on jäänud veel 33 minuti võrra, igavlen. raamatut loen ettevaatlikult, et kõik neli lendu ikka sisustet oleks. õnneks ei ole prahas liiga pikka ootamist, seda muidugi juhul, kui poola kohal taaskord tihe lennuliiklus ei toimu ja me õhkutõusmisluba ei saa.
kuigi esimese asjana tahtsin kodus ette võtta kogu pere ja muude loomade ülevaatuse, ütles vahva arstionu traumpaunktis mulle üleeile, et koju lubab ta mul reisida vaid juhul, kui annan ausõna, et külastan tallinnasse jõudes esimese asjana mõnda doktorit, kes mu jalga kontrolliks, puhastaks ja uuesti seoks. nii et tädi külli saab mult üllatuskõne (ja loodetavasti ka -visiidi) esimesena. varem mainitud rattaavarii tagajärjel saadud vigastused otsustasid nimelt pahaks minna, hoolimata asjaolust, et tegemist oli minu arust vaid üsna pindmiste veritsustega. samas on väljas muidugi talumatu kuumus ja teetanuse vastu mind viimasel ajal vaktsineeritud ei ole. kui noor tohter emos kõigepealt mu paistetanud jalga kompis ja seejärel teist ja siis jälle toda esimest, ilmus ta näole äraütlemata murelik ilme, seejärel pidin läbi elama mäda haavadest välja pigistamise, mõnusalt kipitava puhastustseremoonia, teetanuse-süsti ja röntgeni, mis millegipärast sarnaneb alati aeroobika ja kondiväänamisega, mis vigastatud inimeste puhul on puhas sadism. kui vintsutused läbi olid ja s. mu kätt hoidma tuli, ei saanud ma kuidagi teisiti, kui lihtsalt pidin pillima pistma. ütle veel, et saare naine… nüüd peab jalga kõrgel hoidma, jääga paistetust alla suruma ja aeg-ajalt kraadima, palaviku korral andis arstionu käsu kohe meediku poole pöörduda. kuigi hetkel on mu jäse kohvriga jändamisest ja rappuvast bussist tingitult hell ja natuke tõre, on kõik lootused peatsel paranemisel. ehk siis tartus ma väga ringi ei kappa, ehkki lisaks tibunksikule on vähemalt kolm inimest, keda ma lihtsalt PEAN nägema. seega, üritaks mingi optimaalse ja kõigile osapooltele sobivaima lahenduse leida.
nutt ja hala.
Teisipäev, 28 juuli, 2009 at 17:29 | In Koduvälised ajad, Nukrad ajad | Leave a CommentTags: hundiratas, kodu, kohalik õllekas, pulm, rattad, torm, velence, vigastused
üritan säilitada enam-vähem talutavat tuju, kuigi see on seda raskendatum, et nüüdseks on mu hommikuse rattasõidu käigus puruks kukutud põlv ja marraskil jalalaba hakanud endast märgatavalt rohkem teada andma. nii näiteks tõusen iga natukese aja tagant laua tagant püsti, et säilitada kõndimisvõime (otsesemalt elastsus) kella poole kuueni, kui ma tolle sama kaherattalise selga pean hüppama ja koju kimama, et võtta vastu berliinist koju saabunud timi. üleüldse on tänane päev olnud minu vastu õel ja paha ja ma tahaks ainult teki alla peitu minna. teisest küljest ei saa seda elule liialt pahaks panna, sest viimasel ajal on ta mu vastu kohati liigagi helde olnud, andnud ohtralt meeldejäävaid hetki ja toredaid nädalavahetusi, kusjuures praeguses kontekstis ei tähenda tore nädalavahetus üldsegi mitte kõrtsituure, vaid aeroobseid tegevusi linnalähiümbruses ja veidi kaugemates nurkadeski.
nii on mul vahepeal jäänud raporteerimata velence järve ääres veedetud nädalavahetusest, mis algas üsna paljulubavalt, aga pärast kolme tundi vedelemist laupäevaselt rahvast täis rannas saabus torm ka meie õuele, nii et pidasime targemaks telgis asjad võimalikult turvaliselt kokku pakkida, et vihm, äike ja tormituuled neile liialt ligi ei pääseks. ise suundusime aga hoopis lähimasse kõrtsu, nimelt laine õllekasse. tüüpiline armas-õdus lokaal ühe mänguautomaadi ja jukeboxiga, mille me ühelt kohalikult tüübilt tema ühetaolist muusikamaitset kauem välja kannatamata üle võtsime. mulle tundus lihtsalt, et pärast kolmandat raundi samu õudseid kohalikke diskolugusid oleks aeg masinast välja otsida midagi veidikegi lahedamat. heast muusikast leidus seal umbes-täpselt järgmist: guns n’roses, led zeppelin, the doors, depeche mode ja bob marley. varieerisime seega. mõne aja pärast said riided kuivaks, üle ootuste maitsev ploom miksitult õllega lahutasid pilved nii taevas kui ka meie meeltes, kohalikud kaagid asendusid rasta- ja muude patsidega publikuks ja pidu oli täies hoos. kell üheksa õhtul magasin mina juba päris magusalt. telgis, mis imekombel kuivaks jäi. pühapäevast seevastu pole midagi värvikat peale tuulehoogude ja lõkke kohal küpsetatud pajaroa välja tuua, seega võtsime suuna taas linna peale ja veetsime esmaspäeva inkognitona vaheldumisi voodis ja köögis.
viimasel nädalavahetusel enne kojusõitu tervitas mind aga reede pärastlõunane järvesuplus fooliumi(sulgkäsi)palli ja mõne hea sõbra seltsis, õhtuks olin läbi ja õnnelikult nartsustunud olekus. laupäeval aga tutvustati mind perekonnale, kuna võtsin kaaslannana osa venna pulmast, mille esimene ehk registreerimise osa sarnanes väga halva filmiga, samas pidu ise kogus tuurid sisse juba üsna alguses. nii otsustas 71-aastane tädi évi pärast neljandat paalinkapitsi mind oma päikseprillide tagant piieldes, et mul on väga ilusad silmad, mida kukkus tagant kiitma ka kolmanda pitsi juures olev kaaslase ema. leidsin omale väga vahva uue sõbranna, kes nüüd augusti lõpul saab 9-aastaseks ning kes teab väga hästi, kuidas eesti keeles méhecske on. hiirehäält ei õnnestunud talle selgeks õpetada veel, samas post-post-traat-traat-elekter sai tolle õhtu hitiks. hundirataste praktiseerimine on meil kavas pärast minu eestist naasmist, kui loomaaias on käidud. pärast saab preemiaks veel jäätist ka. öö möödus terrassil, diivani ümber sääsevõrk ja vaade otse mäest alla tuledes budapestile ja teda ümbritsevatele väikelinnadele. oli küll romantiline.
kui reeded veerevad esmaspäeva eelmainitud võtmetes, siis on küllaltki arusaadav, miks üks tühine jalaveristamine ja kaks halba uudist nii rivist välja löövad. isegi mõte sellest, et lastele on kingid olemas ja lennukilugemiseks haarasin eile raamatupoest enda jaoks uue ja loodetavasti huvitava autori, ei suuda mind hetkel lohutada. pealegi tähendas üks halbadest uudistest seda, et pärast pesu masinasse toppimist ei jää mul muud väga üle, kui a) magama minna või b) mõni film ära vaadata. äkki peaks mõne hea turvalise naisteka välja kraamima. või hoopis gilmore’i vanu osi kaema.
praha poole väljuva lennuki õhkutõusmiseni on praeguse seisuga 3 päeva, 16 tundi ja 25 minutit.
siis, kui päike on kõrgel
Esmaspäev, 13 juuli, 2009 at 12:07 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Sportlikud ajad | Leave a CommentTags: margit, moog, omszki, ostlemine, rand, rattad, rongid, sturovo
kui reede pärastlõuna lõpuks kätte jõudis ja tööpäev omadega otsakorrale sai, tippisin kiiresti läbi sajuste ja jahedate tänavate idavaksalisse, et seal reginaga kohtuda, et sealt palgaostlema minna. tööpäev lõppes kell pool kuus, kümne paiku tesco ja muude kilekottidega bussipeatuse poole kooserdades ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuhu kadus aeg. samas ei antud mulle ka liiga palju mõtlemisaega, kuna sõber t. helistas kannatamatult ja kamandas mind clarosse, kus noormehed mind läbematult ootasid. kiire outfiti vahetus ja tuttav, samas viimasel ajal veidi rohtu kasvanud tee jalge all, sadasin ma mõnevõrra väsinult kodukõrtsi. esimese kõõrdpilgu sain selle peale, et tellisin soproni asemel pika sammu. küsimuse “kas sinuga on kõik korras?” mitu korda järjest sain selle peale, kui otsustasin teksist keelduda. aga ma olin ju terve päeva jooksul söönud karbi vaarikaid ja kolm aprikoosi! mul lihtsalt ei olnud tahtmist laupäeval jälle äraarvamismänge mängida. lõppeks jõudsin veidi rammetult aga laheda meelega nii kolme paiku koju.
laupäeva hommikul, kui kohv ja keefir olid peavalu ajukurdude vahelt eemaldanud, hakkasin kanasalatit valmistama – mõningase kana, mõningase seene ja ohtra juurviljaga. kui rattasõber oli äratatud, pakkisin sedasama salatit karpi kaasa ja uhasime läbi kesklinna ja üle kettsilla batthyányi väljakule, abivahendiks hév ja suunaks omszki. kui tuuleke poleks olnud keskmisest jahedam ja tugevam, oleks võinud sellest saada ideaalne rannailm, seevastu pidin ennast aeg-ajalt vees soojendamas käima. ega me väga pikalt seal ei pikutanudki, kokku ehk paar tundi, kell sai nii kaugele, et uueks suunaks valisin margiti saare, kus mind ootasid endised kolleegid ja mona valmistatud brownied, mis on ilma igasuguse liialduseta jumalikud ning mona võiks vabalt hoopis brownie-küpsetamisega raha teenida. lubasin omale ühe tüki ja siis ühe enese eest salaja, aga samas, kui tihti mind ikka taolise delikatessiga kostitatakse. kuigi vanu töökaaslasi oli väga hea üle pika aja trehvata, ei antud mulle ikkagi asu ning peagi pidi taas sadulasse hüppama ja koju kihutama, et teha ennast moogi kontserdile vastavalt kauniks. säilitasin kahe pika sammu ja tagareast nautlemisega oma väärikuse, tegin koduteel põike clarosse ja magasin siis magusalt kella kaheksani pühapäeva hommikul.
kaheksani seepärast, et üheksast ootas mind juba kosmeetik, et vahaga sõprussidemeid uuendada ning seejärel suundusime sõber plaanimuutusega esztergomi rongi peale, kus selgus, et pilisvörösvári ja piliscsaba vaheline raudteelõik on suletud, jalakäijad toimetatakse kohale bussidega, ratturitel on aega pool tundi läbida ligikaudu 7 kilomeetrit mägedes, kus iga sekundi tagant vuhisevad mööda ja vastu autod, päike praeb selga ja pedaalidega enam mitte nii harjunud jalad protesteerivad kõige vastu, mis ülespoole viib. lõpuks ei viitsinud me enam endal hinge välja sõita, võtsime rahulikult ning jäime napilt oma rongist maha. samas oli meil ligi tund aega, et kerida ennast varjulises raudteejaamas pingile, nosida kaasa võetud aprikoose ning teha mõned sigaretid. esztergomi me lõpuks ikkagi jõudsime, kuigi ei jäänud sinna pikalt pidama, vaid suundusime hoopis üle párkányi silla sturovosse, kinnitasime teeäärses restauraatsios keha, kulgesime mööda vanalinna ja potsatasime lõpuks kohalikus rannas. mina tegin mõne tiiru basseinis ja sõbrustasin seejärel ülejäänud aja päikesega. tagasiteeks valisime piisavalt hilise rongi, et enam mäest üles ei peaks sõitma, kuigi vastassuunas oleks olnud vaid üks järsem tõus, suuremalt jaolt pigem langus. viitsimatus ja väsimus said meist võitu, nii et koju jõudes korkisime lahti minu lemmikveini, mis mind külmikust juba mitu päeva piidlend oli, mina valmistasin sinna juurde ühe ääretult maitsva káposztás tészta.
ilus, mis.
tuuled tulid.
Reede, 10 juuli, 2009 at 16:39 | In Koduvälised ajad, Rõõmsad ajad, Töised ajad | Leave a CommentTags: balaton, kodu, omszki, töö
jube raske on uuesti blogijärjepidevuseni jõuda. istun ja mõtlen, et tegelikult ei ole ju mitte midagi tarka ega muudmoodi lõbustavat öelda-kirjutada. eriti kuna tänane päev on olnud unine ja erakordselt uimane – proovi siis niimoodi tulemuslikult töötada. viimane ei tähenda karvavõrdki, et ma seda teinud poleks. nagu selgub kirjadest, mis mu tööprivaat- ja töötööpostkasti kukuvad, olen ma lisaks nõiaametile ka selgeltnägija. sest miks muidu pöördub minu poole soome ühe transpordifirma töötaja küsimusega, mis selle või tolle tagastusnumbriga kastis, mis nendeni jõudis, peitub. pärast minu ülimalt detailset vastust aga saan uue kirja, kus toosama transpordifirma töötaja seletab pikalt ja laialt, et 5 arvutit, 2 printerit ja 2 eiteamida ei saa kokku 4 kilo kaaluda ja öelgu ma heaga, mis kasti ikkagi topitud on. otse loomulikult näen ma BP-st otse läbi vantaa lennujaama kusagile lattu ja kastiseinast ka läbi ja kukun neile aga siristama, mis massinad on peidetud papist ümbrisesse. pealegi on juulis ja augustis võimatu kätte saada ühtki soomlast, kes võiks taolistele ja veel lollimatele küsimustele asjalikke vastuseid jagada.
muidu on elu ilus, kui ainult soojemat ilma antaks. eile paistis veel päike, teisipäeval sai aga rattaga tööle tuldud ja seejärel omszki järves supeldud, nii et järgmine plaan paigutus laupäeva peale, mille kohaselt peaks homme varakult taas omszki äärde kolistama, veetma seal päikese käes praadudes mõned head tunnid, seejärel hüvastijätupiknik margitil ning õhtune moogi konsa. hetkel tundub see minu päiksekümblus-supeluse plaan väga haledalt vett vedama minevat. aga igal juhul on täna kavas regina ja mango outlet, kanasalat (kui peaks turu suletud olekust tulenevalt mõnes üldises toidupoes arvessevõetavalt viisakaid juurikaid leiduma) ja puhkus. oma tiimbildingu üritusel võidetud vaba päeva kasutan ära 20. juulil, kui juba reede pärastlõunal telgi selga võtan ja balatoni äärde pikale nädalavahetusele end sätin ega kavatsegi enne esmaspäeva õhtut sealt tagasi olla. pärast seda aga on veel vaid kaks nädalat ja juba ma olengi eestis, et veeta peaaegu kaks nädalat koduste seltsis (millest üks kolmandik möödub tolstoi kolmnelja verandal looteasendis). võimas.
Eesti.
Kolmapäev, 25 Veebruar, 2009 at 22:08 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Tarbijakaitse nurgake | 1 CommentTags: kodu, lennujaam, pere, pidu, sõbrad, tallinn
leidsin voodi peal väikse ruutsentimeetri, kus mind internetiga varustatakse ja kuna sedapsi ei ole võimalik hästi tõlketööga tegeleda, sest too nõuab ju aeg-ajalt sõnastiku kasutamist, otsustasin hoopis blogist läbi joosta ja endast jälje maha jätta, viimasest sissekandmisest on ju ometi juba nädal aega möödas ja korda on saadetud nii mõndagi. (vahemärkuseks, et see ruutsentimeeter on petlik ja ei taha mitte koostööd teha, aga kui mitu kuud järjest ära unustada naabritele interneti eest tasuda, siis pole ka ime, kui nad parooli ära vahetavad. pealegi pole ju taoline kanaaju päris enda teha, tuleks nad siis vähemalt küsima.)
jätkatagu aga sealt, kus viimati pooleli jäädi. teisisõnu budapesti lennujaamast, mis ei erine teistest õhusadamatest eriti millegipoolest. pealegi läks pesti-praha ots üsna libedalt. üritasin netiga õlleklaasi taga sinasõprust juua ka tšehhide päälinnas, kuid asjatult. siis selgus muidugi tore tõsiasi, et tänu poola kohal toimuvale tihedale õhuliiklusele ei saa me niipea kusagile minema, nii et seda kosutavam oli pärast tunniajast niisama lennukis passimist lõpuks tunda, kuidas maandumisrada õhubussi kõhu alt kaob ja suund üsna järsus diagonaalis pilvede poole võetakse. meeldiva üllatusena sõudis mu kohver mööda tallinna lennujaama pagasilinti esimeste seas minuni ning peegelklaasustest väljudes tervitas mind lisaks issile ka minu kallis emme. mõnevõrra oodatult sadasid siinkõneleja suunas küsimused minu majandusliku olukorra kohta, aga ma ei lasknud end sellest tänu taaskohtumisrõõmule ja tallinna sompus tänavatele kuigivõrd häirida.
õhtu kujunes meeldivaks perekondlikuks söömaorgiaks viimsi mõisa jääkeldrisse tekitatud restoranis, kus pakuti erinevaid hõrgutavaid roogasid. kujutage siis ette minusugust gurmaani pärast makaroni-riisi-tatradieeti (viimasel, kusjuures, puuduvad igasugused kaalu langetavad mõjud) saatmas oma seedeelundkonda kartulijuustupüreesuppi, parti, kalkunit, puuvilju valge šokolaadi kreemiga, kõrvale tooni andmas hõrk punane vein. siin ma ju punastest viinamarjadest valminud jooke praktiliselt ei tarbi, piirdume põhiliselt õllega. nii et igati toekas algus kodumaa-puhkusele. ma vist ei pea lisama, kui otsatult hea meel oli näha oma lähisugulasi, eriti neid kõikse pisemaid. emily ei osanud esiti küll päriselt seisukohta võtta, et mis muga peale peaks hakkama, ehkki ta vennaraas näitas üles märkimisväärset eeskuju, hüpates mulle kaela ja väljendades oma jällenägemisrõõmu pärast pikki igatsust täis kuid. samas ei kulunud sellest pisukesest võõristusest üle saamiseks kuigi palju aega, nii et peagi pidin ma iga natukese aja tagant oma kõige armsama tüdrukutirtsuga akvaariumis elutsevaid kalu käima kaemas. no arusaadav, üks neist oli ikka üsna freak show tegelane. kõige tipuks aga mässasin ülejäänud õhtu kodus saunas koorijate ja kreemidega, turgutades oma meeli ja ihu.
neljapäev oli laste päralt ning et ma mõnda aega eemal olen olnud ja arvatavasti kaks marakratti korraga võiksid olla veidi liiast, kuulus päeva esimene pool pisemale, kellega tegime kelgusõitu ja lasime liumäest alla (st tema lasi, mina vaatasin rohkem pealt), üritasime lumesõda mängida, mis aga lume kokku mitte hakkamisest tingituna hästi ei õnnestunud. füüsilised aktiviteedid värskes õhus (aeroobika?) saatsid noore tütarlapse autos raadiost mahedaid meloodiaid kuulates unedemaale ja oligi aeg sõita vanalinna, et vanem vennaraas koolist koju lõunale vedada, misjärel liikusid mõtted küll bowlingu, küll ajaloomuuseumi suunas, lõppeks jäime ikkagi selle juurde, et tõime poest lego ja lotte, sõime autos salaja natuke šokolaadi ja ajasime neljasilmajuttu. õhtu seevastu veetsin oma kalli nõokse seltsis hundis pelmeene ja siidrit manustades, boheemis kohvi juues, kõrvale päris mitu törtsu juttu kodust-tööst-puhkehetkest, nohja siis tsipa meessuhteid kah sinna otsa.
reede tõotas juba päris algusest peale kaootilisem välja kukkuda. nii oli vaja sõita pestist kingina saadetud veini üle andma, käia läbi mustamäe haiglast, panna emme uuesti viimsi bussile, võtta peale tädi anne, et talt siis kohvitassi ja pannkookide kõrvale värskeid saatkonnauudiseid kuulda, tatsata oma liigõhukese tallaga saabastes mööda treppi toompeale instituuti, näha ära kõik vajalikud direktorid, haarata liisu ja võtta ots uuesti kalamajale, lasta omale õhtuks meik teha, kohtuda telliskivis maashi ja toomasega, osta selverist veidi õlut ja veidi veini ning lõppeks helina köögis kartulisalati ja praetud pelmeenidega laua äärde istuda. ja ikka õnnestus mrthl kõik suurepärased plaanid hapukurkide, marineeritud seente, rollmopsi ning kalapuljongist ja želatiinist koosneva “kaaviariga” ära rikkuda. nojah, kurgid üksi poleks ehk asjaga nii hästi hakkama saanud, aga selle kõige kõrvale käib ju ka veel pudel vedelikuga, mis esmapilgul näib lausa kristallpuhta veena. sellest, mis järgnes, ajalugu vaikib andmete puudumise tõttu. kui just maash minu fopaasid ette ei hakka kandma. nii palju võin öelda, et laupäeva hommik oli raske. oleks vast veel raskem olnud, kui poleks olnud mrtht, kes pelmeene praadis, dumle kommi suust sisse toppis ja klaasi apelsinimahlaga täitis.
ja juba oligi aeg haarata bussijaamast katka, vahepeal mõnda aega lastega jännata ning siis oli tibunksiku kord. kuna viiemillimeetrine koordinaator nõudis mäkkeinet, ei olnud minul ja katkal kuigi palju sõnaõigust, kohvid ja koogid võtsime aga päris kohvikus. justnagu vanadel headel aegadel. mitte et praegu head ajad poleks. aga kõik oli päris endine. koordinaator välja arvata muidugi. tema saatis õhtusel bowlinguringil igasuguseid tegusid korda. korra pani kuulid eriti täpselt veerema, siis jälle jättis anksa peaaegu viimaseks (hensu ei lähe niivõrd arvesse, sest ta on kaks korda pisem, rohkem kui kolm korda noorem ja tal ei ole oma isiklikku koordinaatorit, nii et tema punktid pidi kahega korrutama). oku-vennat oli ütlemata hea meel näha. jah, ma arvan, et kui ma leiutaks viisi, kuidas tallinn ja pest omavahel ühendada, kokku sulatada, siis must saaks maailma õnnelikem inimene. nii häid sõpru nagu mul igaühel ju pole.
pühapäeval ma juba natuke isegi ootasin, et jälle pesti saaks, kuigi tõenäoliselt on tegu selle vastiku vahepealse olekuga, kus kohtumisteks ja lõplikeks vestlusteks ei ole enam aega, samas jälle midagi nagu oleks, piinarikkad hüvastijätud, nukrus ja nõutus. muidugi oli poola õhutsoon taaskord ülekoormatud, nii et tallinnast väljusime ilusa tunnise hilinemisega ehk siis selle nahka läks ajavahemik, mis oli vajalik ümberistumiseks ühelt lennult teisele praha lennujaamas. jooksin küll, aga värava jõudsid nad ikkagi juba sulgeda. järgmise lennuni, mille peale mind ja veel üht eesti tüdrukut ümber istutati, jäi kaks ja pool tundi. turtsusin ja plärtsusin, tuju läks kuidagi ära (nad ei anna ju tänapäeval lennukis isegi mitte süüa, rääkimata alkoholist. sigadus!), aga lõpuks jõudsime nii mina kui minu kohver ühes tükis ferihegyile, sealt kahele õllele heleni juurde ja esmaspäeva hommikul tööle. nagu viis kopkat.
oleksin selle aja jooksul praegu vähemalt viis lehekülge jõudnud ära tõlkida, aga nüüd ma lähen vist magama.
konverentsid ja sünnipäevad.
Pühapäev, 19 oktoober, 2008 at 23:18 | In Koduvälised ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | Leave a CommentTags: bratislava, keeleteadus, sünnipäevad
teisipäev ja kolmapäev möödusid paaniliselt arvuti taga ettekannet kokku kirjutades. minu uhkest plaanist, mille kohaselt ma ulatan neile lõpliku ilusa, toimetatud versiooni, ei tulnud otse loomulikult midagi välja, nii et mingil hetkel lähipäevil pean ma ta jälle ette ja käsile võtma. tegelikult ei ole täna võib-olla üleüldse parim aeg kirjutamiseks, kuna tervis on otsustanud mu kehast lõplikult lahkuda – tatitõbi pommitab juba mitu nädalat, lisaks väisab mind täna jube peavalu ja üleüldine peojärgne kergmasendus, kuid lubadused on lubadused ja neid peab täitma. pealegi oleks mõistlik väljamaamuljed võimalikult kiiresti näpu otsast kirja saada, muidu juhtub see, mis alati – kõik helged hetked vajuvad halastamatu unustuse hõlma.
pärast suhteliselt lühikeseks jäänud ööd suutsin ma end neljapäeva hommikul siiski õigel ajal voodist välja meelitada, kiirelt hommikukohvi juua ja rongile võileivad kaasa nikerdada, et siis heddalt laenatud kohvriga keletisse põrutada. esialgu oli veidi võõras ja võõrastav ja kohmetu, kuna tundus, et kõik ülejäänud konverentsi- ja kupeekaaslased on juba ammusest ajast omavahel tuttavad, kõik jututeemad jäid minust kuidagi kaugele, aga integreerumise huvides üritasin ka aeg-ajalt midagi lisada. bratislavas armuaega ei antud, pisteti bussipiletid pihku ja saadeti hotelli, kust pidi aga viivitamatult kesklinna tagasi pöörduma, konverentsi päevakava oli tihedalt täis tervitussõnu, ettekandeid ja kohvipause. esimesel õhtul tehti väike jalutuskäik bratislava vanalinnas, seejärel aga võõrustas meid oma residentsis soome suursaadik. vastuvõtt, nagu nad ikka kipuvad olema, ainult et igas nurgas rääkis keegi midagi lausa piinlikult teaduslikku. söögid olid sealjuures esmaklassilised, pealegi olime me suhteliselt näljased – kaua sa ikka küpsiste ja pogácsa peal lased, eksole. pimeduse saabudes saabus ka vihm, mis ujutas üle tänavad ja ei olnud kuigi armuline vihmavarjuta inimeste (loe: keiu) suhtes.
hotellituba jagasin noore ungari doktorandi, orsiga, kes osutus üle ootuste meeldivaks kaaslaseks ja sõbraks. mida ma ikka siin konverentsiettekannetest jahun, minu oma õnnestus toredasti, tundub, et neid, keda antud teema huvitab, on peale minu veel. kõikse vahvam taoliste ülesastumiste juures on rohkelt uusi vaatenurki, mõtteid, ideid, mis seekord ka kenasti paberile said. et äkki kunagi ikkagi… pärast keeleteaduse blokki ja enne keelepoliitika oma libistasime end orsi ja anuga instituudi uksest välja ilusatele sügispäiksega üle kallatud linnatänavatele. olgu peale, kõigepealt tegime peatuse tescos, et varustada end slovakkia kohaliku šokolaadiga ning seejärel järgnesime oma ninadele, põhiliselt küll õlleisule, lõpetades mingis pitsarestoranis, kus õllevalik oli väike, hinnad kõrged ja wifi oli vaat et olematu, kuigi silt uksel lubas suure suuga traadita netti. bratislava kuulub kahtlemata nende linnade hulka, mida tahaks veel väisata – tänavad on täis igasuguseid hulle ja hullemaid pronkskujusid, linna üldpilt on jube puhas ja tekitab natuke tartu-tunde. väiksed tänavad, purskkaevud, madalad majad, legendid, munakivid. selline õdus ja armas.
teisel õhtul lõime klaase kokku ungari suursaadikuga, kes pakkus võileibu ja veini ja jube maitsvat kapsapogácsat, mina sobitasin tutvust teatriteadlasega ja olin väsimusest üsna kokku kukkumas. nii mina kui orsi vajusime voodisse juba kümne paiku, et laupäevahommikul suurejooneliselt sisse magada. kiire pakkimine, äkkhommikusöök ja otseteed instituuti, kus sai kuulda veel paari ettekannet tõlketeemadel, seejärel ootas mind juba pesti rong ja õhtul tüdrukud claros, helinat oli ju vaja tähistada. clarost sai stuudio, stuudiost mingi éjjel-nappali baar barossi läheduses, kus me tegime kirsiga sellist tantsulkat, et üks härrasmees otsustas meie lauale joogiringi välja teha. eesti tüdrukud, pole miskit kosta.
homme on esimene tööpäev üle pika aja ja kusagil pea tagaküljes tiksub taas see doktoriasjandus. oeh.
a man’s got a limit…
Esmaspäev, 8 september, 2008 at 19:04 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Sünoptilised ajad | 1 Comment…ehk kolm päeva tööd, kaks päeva tartut ja üks korralik kräu.
töö kohta pole vist kunagi midagi huvitavat rääkida. sõime kooki, võtsin lilli üle, pidasime hüvastijätukõnesid, valmistasin siirile materjale ette, ajasin asju nii kaugele, et nad viieteistkümnendani hakkama saaks, pea tagaküljes kogu aeg tiksumas kell, mis tunde ja minuteid loeb kuni hetkeni, mil astun välja väravast ja sulgen selle enda järel, vabaduse ja kihelustunne kõhuõõnes. mõnus. esialgu tundus hääletamine üsna nihu läinud üritusena, aga lõpuks peatus väiksemat sorti kaubaauto, mille juhiga päris taaralinnani maailmaasju sai arutatud.
ei ole vist mainimistväärt seik, et tartus valdab mind viimasel ajal universaalne rahu, mässib üleni endasse ja turvatunne on tagatud. kassipojad veeresid mööda korterit ringi, ühe nummimeeter rohkem põhjas kui teisel. mina haudusin terve neljapäevahommiku oma kohvi kõrvale plaani, kuidas siimu, kes vahepeal osutus ikkagi tütarlapseks, endaga kaasa smugeldada. aga siis sai südametunnistus mu üle võimust ja ma pidin tunnistama, et salalikud tembud oleksid minust äärmiselt inetud, eriti arvestades teiste vastutulelikkust ja head südant.
reede hommikul vaarusin kuidagi unise ja veidi torssis tujuga seitsmesele rongile, aga ma põhimõtteliselt ei maksa kaks korda rohkem raha bussipileti eest. pigem ohverdan oma väärtuslikku uneaega. põhiliselt selle mõttega, et küll laupäeval ja pühapäeval ja kuni kolmapäevani jõuab magada. pärastlõunal istusin kertésziga pika hermanni kõrval müürijupi peal ja poole kuueks olin ühe sõbra võrra vaesem. aga kui on üks asi, millel ma tallata ei lase, siis on see mu uhkus, ning usalduse osas allahindlust ei tee.
laupäevane pidu oli vägev. vähemalt nii nad räägivad. mul on selle üle ainult hea meel. vastava õhtu koha pealt targemad võivad pikemalt sõna võtta (põhiliselt vihje estale), mis mõttega ma ikka neid üksikuid kilde (mis, kusjuures, ei pruugi ka sajaprotsendiliselt tõele vastata) ja märksõnu siia pikin. ütleme nii, et pühapäeva hommikul oli eluisu läinud, põlved ja selg marraskil ja silmi lahti tehes tekkis automaatselt vajadus nad uuesti hästi kiiresti kinni panna.
paalinka on igal juhul tervislik.
Teisipäev, 2 september, 2008 at 9:36 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commentolen nüüd juba enam vähem konditsioonis, taastunud nädalasest “puhkusest” ja osa võtnud pidulikust esimese septembri õhtusöögist. ega see naljaasi pole, kui vennapoeg esimesse klassi läheb ja talle sealt tekkel ja lips antakse. sellisel puhul peab ikka kõhud mereannisalatist ja ahjulõhest täis pugima, et pärast diivani peal ägada saaks. eile vaatasin neid pisikesi, kuigi mis pisike see esimese klassi oma on, eksole, ja meel läks nukraks, et ma neid alates järgmisest kolmapäevast enam igal võimalikul momendil ei näe. oehh…
küll aga oli mul lõbus nädalane järeltõlkimine, mille eest eelisjärjekorras kirssi tänama peab, kuna tema selle mulle sokutas ju lõppude lõpuks. teisena peab tänama reeta, kes kunagi kahe ja poole aasta eest ühe teise tõlkimise sokutas, kuidas muidu pisik külge oleks jäänud. kuuene delegatsioon ungari postiametiühinguliidu inimesi, kuuene delegatsioon soomlasi ja siis eestlased. mõnus kompott. kui esmaspäev ja teisipäev olid pigem ametlikud ja arglikud tuttavakssaamised, siis alates kolmapäevast läks asi laulasmaal suisa lõbusaks. kodupaalinkad ja astelpajuliköörid korgiti lahti, mina hakkasin lõpuks ka uuesti soome keelt rääkima, nii et kella ühe paiku öösel istusin ühes lauas hõimurahvastega ja tõlkisin ploomipitsi kõrvalt asjalikku juttu, kuni lõpuks ostustati, et ma olen olnud rohkem kui tubli, lausa vaimustav, kui täpne olla, ning mind lasti iluund magama. nojah, taolist paaritunnist magamist iluuneks nimetada on küll ilmselge liialdus, aga siiski.
põhiline on see, et ma avastasin taaskord enda jaoks järeltõlke. see sobib mulle suurepäraselt. esialgu on küll keeruline järje peale saada, eriti rasked on momendid, kui sa pead ametiühingujutu pealt ennast hetkega ümber häälestama eesti ajaloo ringvaatele, sealt vabale suhtlusele lõunalauas ja sealt posti logistikakeskuse tehnikaterminitele. aga see väsimus tasub ennast igati ära, sest mingil hetkel on kõik vajalikud nipid käes ja kahe keele vahel laveerimine, sõnade veeretamine muutub üdini nauditavaks, vaatamata isegi asjaolule, et pühapäeval oli mu hääl jalga lasknud ja naases lõplikult alles tänaseks. selle eest jäävad vahvad mälestused reedesest grillipeost, põhjanaabri ungarikeelne napsitervitus ja minu nimemuutus keiust ingliks.
sel nädalal ootab mind ees tolstoi tänava korter tartus oma õdusa verandaga ja laupäevane lahkumispidu, mille puhul on mul ainult üks, aga see-eest suur soov – ärgu ainult sadagu. tõhus rukkilill.
jukebox.
Esmaspäev, 4 august, 2008 at 10:27 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commentmärkmete juurde asumise ajal mängis lugu, mida polnud jube ammu kuulnud, aga kronoloogia huvides alustan sissekannet päris algusest peale. seega oli minu ja anksa roadtripi jaoks kokku pandud arvestatav plaadikogu, pöörates rõhku nii vanadele headele aegadele kui ka uutele ja veel parematele. viimsis autosse istudes libistasin muusikamängijasse oasise stop the clocksi.
OASIS. mähel oli sibamist palju, toodi-viidi asju, penosid, magamiskotte, jopesid, ehituskilet telgile. lapsed istutati mersusse, simone ka, arnika tee otsas võttis reks suuna kesklinnale, meil aga oli vaja jõuda sikupilli prismani, kust tuli esimesena välja ott, kilekott õlledega kenasti näpu otsas. poes toppisime kärusse igasugu erinevat manti, kusagil mahlariiuli juures jooksime kokku vambo ja meelisega, kellel kummalgi korvis paar vorstikest ja salatikarp. meie ei lasknud ennast kahe kunagise kamraadi askeetlikkusest häirida, vaid viskasime muu kraami hulka ka roosa paberist laudlina, millel jooksid ringi printsessid, kile pealt aga leidsime kirja bang on the door. teadagi, kui on taaskohtumine klassikaaslastega, et siis mõtted automaatselt kahestuvad. mitte et nad seda muidu ei teeks… pärast edulist ostlemist oli vaja teha pissipeatus ja hesburgeripeatus, sest kes see siis tühja kõhuga teele asub. etteruttavalt võib mainida, et meil oli tibuga üldse kuidagi eriliselt ebatervislik nädalavahetusemenüü, koosnedes põhiliselt friikartulitest, burgeritest ja/või grillitud lihast. parklas muu seltskonnaga hetkeks punti võttes selgus, et meie auto peale ei taha keegi tulla, niisiis lasime teistel oma reisi alustada, istutades ennast aga prisma ette pingile, et tõdeda – sikupillis ei panda burksi vahele pooltki nii palju majoneesi kui teistes sama keti toitlustusasutustes. meie suureks heameeleks, muide.
ARCADE FIRE. tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et plaadivahetus toimus linna lõpetava märgi vahetus läheduses, kiiruse kasvades poleks arcade fire’ist sobivamat muusikat ettegi suutnud kujutada. lai naeratus vajus kahe tütarlapse näole ja ei kustunud seal pühapäeva pärastlõunani. kilomeetrid libisesid märkamatult mööda ja meie anksaga veendusime üha enam lillelise elu paikapidavuses. tõotas tulla hea lõpp viiepäevasele lugemisest koosnenud töönädalale.
ANN KEREN. viitnalt vasakpööre sooritatud, oli vaja sealsetele väikestele, käänulistele, metsavahelistele teedele vastavaid meloodiaid ja kes oleks veel paremini sobinud kui keren oma la disparitioniga. nii jõudsime palmsesse, sealt sagadi mõisa juurde, kus magasime maha õige teeotsa ning jõudsime lõpuks läbi vihula altja kõrtsu juurde, kus me autost suitsupausile välja ronisime, et paljajalu rohus hõljuda, kaarti kaeda ja siis viimasel paaril kilomeetril ikka rappa panna ja vale raja välja valida. mitte et see oleks kuidagimoodi häirinud või tuju rikkunud. lõpuks tulid autod ja inimesed ikkagi kurvi tagant välja, poisid olid juba õlled lahti korkind ja sõrmed krõpsupakki suranud. õhtu tipphetkel oli meid seal kokku lausa üksteist tükki. muljetavaldav igal juhul, arvestades pealegi asjaoluga, et sääsed üritasid kogu kohta üle võtta ja meid verest tühjaks lasta. palju ei olnud vaja isegi sõbra alkoholi abi, et jõuda palpeerimisnaljadeni, mis allani jaoks jäi lõpuni pulpulatsiooniks.
keiu: see on nõgeste konspiratsioon inimeste vastu.
allan: mis inspiratsioon? see on ikebaana.
klassitrehvi võib vabalt pidada ka õnnestunud kokteiliõhtuks, sest selverist soodushinnaga soetatud passoa kadus apelsinimahlaga segatult viimse tilgani inimeste sisikondadesse, peaasjalikult muidugi minu ja anksa omasse. ega need tagajärjedki visad tulema polnud, sest mingil hetkel ajasime mööda anksiku dressipluusi pooltoorest ribikäntsakat taga, hambavahed olid lihajäramisest kiude täis, ei tahtnud see meil ühti nii šikilt õnnestuda kui ingrida andrinal agnesena. eriauhinna võiks muidugi anda ennastsalgavate ponnistuste eest. telk oli meil asetatud mõnusalt kallakule, nii et magamiskotiga sai kenasti liugu lasta, suurema osa ööst veetsin mööda telgipõrandat üles roomates. veri pähe eriti ei jõudnud ja seda oli hommikuse dehüdratsiooni käigus ka hästi tunda. samas, väike hommiku-ibukas päästab päeva, ainult kohukest polnud võtta kusagilt. selle asemel parkisime kehad täis vorstileiba ja makrasalatit, nii et kui kuus inimest olid tiines vaikuses pool tunnikest ainiti ühekordsesse grilli vahtinud, tundus tervis juba taas kehasse pöörduvat, telk pakiti niivõrd-kuivõrd kokku, magamiskotid viskasime autosse, prügi prügikasti ja tühjad pudelid karinile. reis võis jätkuda.
ZEMFIRA. lilleline. altja kõrtsi avamiseni oli seitse minutit, läbi sääsevõrgu köögitoimkonnale esitatud küsimus sai positiivse vastuse, kell üksteist tehti uksed lahti ja meile anti kohvi. vihma ei olnud tulnud ja need mõned madalad rünkpilved ei suutnud varjutada ei päikest ega meie tuju. kohvile ja sigarettidele järgnes suunavõtt tapale. keset teed, kui lemmikvenelanna meile ilusaid sõnu laulis, lähenesime kummalisele objektile, mis, nagu peagi selgus, osutus meesterahvaks, kes lihtsalt niisama keset teed seisis, täpselt suundi eraldava joone peal. meist jäi ta sinna nii kauaks, kuni tahavaatepeegel seda võimaldas, aru pärima ei läinud. selle asemel oli tunne, et kohe-kohe ärkame anksaga telgis kohutava peavaluga, sest see lihtsalt ei saa kõik päriselt sündida. või näiteks kirjanduslikud vestlused helina juures, kuhu pääsemiseks olin teinud märkmed: roheline luitunud maja vasakul pool teed, enne suurt viljakuivatit, mis asub samuti vasakul pool teed. kuivati oli tõesti suur, paistis kätte juba mitu kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist. arutasime läbi tõlkimisprobleemid ja kirjandusõpetaja-probleemid, kaasa arvatud kaheksaleheküljelised luuleanalüüsid. pärast paari magusat tikrit, mille ma oma maosügavustesse saatsin, jätsime helina värskelt ülesriputatud triibulisse võrkkiike, et teha rahaautomaadi-vahepeatus tapal, millest sai we’ve got all the time in the world, aga põhiliselt meil oleme meie ja muu ei loe jalutuskäik raudteelinnas, kus asub meie andmeil kolm eestlast – kaks riidepoes, üks r-kioskis. pärast varude täiendamist, roadtripile omast lõunat, mis koosnes hästi maitsestatud friikartulitest ja viinerist plastlaua ääres plasttoolidel suveks püstitatud õlletelgi varjus, tegime kindlaks, et kell on kaks läbi, sest kaltsukas oli juba suletud. istusime autosse.
DOORS. ringteel, mis meid paide poole linnast välja juhatas, läbis meid põhja keeratud light my fire‘i saatel sõnulseletamatu õnnetunne, lausa joovastus, ta täitis viimsegi rakutuuma, ainus soov oli, et see nädalavahetus kunagi ei lõppeks. piirdusime saja kilomeetriga tunnis, tahtsime vahepeal põllu pealt lilli korjata, aga nagu selgus, hakkab kõik juba õitsemist lõpetama, varbad olid murid, paljas jalg vajutas pedaali, teine puhkas istmel pepu all ja naeratus püsis. kogu reis tundus endiselt veidi liigagi unenäoline, aga me läksime sellega kaasa ja nautisime. puudus aeg ja telefonid, me kulgesime ühest kohast teise, kohates igas peatuspunktis sõpru, et siis jälle edasi liikuda.
KEIU VALITUD LOOD. plaati alustas äraütlemata paslikult presser gábor oma nagy utazás-iga, karjakülas hoovi sisse sõites tervitas meid kõigepealt kolm koera ja siis kogu ülejäänud kamp, et teha kiirkorras jalapesu ning seejärel külapeole suunduda. kogu seltskond mahutati kahte autosse, tagaistmel istuti kuuekesi, koer sai omale ette koha. peol nägi türi kõhutantsijaid, põllu pealt rebitud maltsast sahistajatega ergutasime võrkpallimatšil osalevaid poisse. porta mi birra. loosimine kestis sajandeid, aga tasus lõppkokkuvõttes ära, mina tulin sealt ära üüratusuure koti muki koeratoiduga. pidu läks täie hooga edasi, aga mähekad otsustasid siiski oma mõnusasse pessa naasta, kus ritsikad saevad, kapis on veel neli pudelit viina ja lõke pillub musta taevasse sädemeid.
INDIE MIX. hommikusöögiks anti mune, teki sisse mähkununa lugesin vähemalt ühe peatüki “berliini bluusi”. roosat värvi plaat, mille keegi ammu minu pelgu korterisse otsustas jätta, kulus väga hästi ära pühapäevase autopesu juurde. pärast viimast lihvi vaha näol hüppasin ujukatesse, et võtta osa kohustuslikust nädalavahetuse-suplusest. jõevesi oli parajalt karge, parmud tegid liiga ja üleüldse oli kõik virsikuline, kuigi grilli ei jõudnud ära oodata, sest söetegemine võttis algsetest arvutustest natuke rohkem aega, nii et mingil hetkel jätsime mehed-lapsed maha, istusime anksaga taaskord kahekesi autosse, et lõpetada see hullus nii, nagu ta ka alanud oli – täiuslikult. kahekesi.
JAMIE. raplas anti üsna maitsetut burksi, tee peal tibutas vahelduva eduga, sõnade ja lausete asemel olid laulud ja mõtted. reisi finaaliks sai august ja kõik, mis tuleb pärast seda – tuttav mähe aed, hunnik kotte ja magamiskotte ning sellisel määral rahulolu, et see ei taha kuhugi ära mahtuda.
kuulamata jäid: amy, gerschwin ja no doubt oma traagilise kuningriigiga.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
