piaf? piaf.
Esmaspäev, 5 oktoober, 2009 at 16:33 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | 2 CommentsTags: piaf, szimpla, teater
andsin endale lubaduse, et kui mulle selles sügises mõni kultuurne üritus ette jääb, siis võtan blogipidamise taas käsile. pealegi ei ole vist väga võimalik teatris nähtud “piaf! piaf! i” muljeid twitteri 140 tähemärgilisse sädinasse mahutada. ühesõnaga bárka.
esiti oli plaan s. endaga kaasa vedada, aga kuna ma taaskord sooloetteasteid korraldan, siis rändas pilet hoopis heddale. pole väga ammuilma hea sõbrannaga teatris käinud, viimane aeg oli, päriselt ka. esimese asjana ütlen ära, et suure tõenäosusega oleks mainitud etendus mulle eelmisel sügisel rohkem meeldinud. et oleks kohe pärast bratislavast konverentsilt naasmist piletid soetanud ja nagyvárad téril asuva teatrimaja vehklemissaali vedanud end. miks siis? aga sellepärast, et just bratislavas sain ma tuttavaks kirjanduskriitikuga, kes tükki soojalt soovitas. nüüd andsin ma sellele võimaluse aastakese laagerduda ja seega lõin oma väikses peas teatavaid visioone, kujutluspilte, eelarvamusi, ehkki ei töötanud ega lugenud läbi ühtki arvustust ega retsensiooni. taustsüsteemis terendas pealkiri, seega läbiv teema ning lavastajana jorma uotinen.
ideel enesel polnud viga midagi, aga arvatavasti pani lavastaja siinkohal mööda riigiga, kus ta selle tüki ette võttis. ungari näitlejad asetada kompotti, mis koosneb nii sõna- kui liikumisteatrist pluss muusikalielementidest – liiga palju kära ja liiga vähe kannatusi (tegemist on ju ikkagi piafiga!). nagu hedda nii tabavalt märkis – uotinen võib-olla ikkagi ei oleks pidanud KÕIKI oma mõtteid sellesse lavastusse ära mahutama. erksamad hetked jäävad teise vaatusse, siis oli sisse sadanud ka natuke hullust, mis meile heddaga eriti peale läks. libukleitides meesnäitlejad kabareelikult teadeteposti ümber oma tänavatüdrukute lugu laulmas või inglitiibadega theo, viiruk ja säraküünal ning piaf diagonaali moodustamas – vot taolised hetked panid silmad särama küll. pausi ajal pärast esimest vaatust esmamuljeid ritta ladudes üritasime välja mõelda, kas etendus tuli kõigepealt välja prantsuse- või soomekeelsena. sellest mõttekäigust innustatuna üritasin ma nii mõnigi kord teise vaatuse ajal kogu näitemängu soome keelde mõelda – töötas. hedda väitis pärast, et tema tegi sedasama prantsusega – olevat kah töödanud. minul jooksis aeg-ajalt küll läbi assotsiatsioon “picasso seikluste” sirkkaga – tea, ehk see tegigi teise poole minu jaoks kuidagi väänatumaks.
pärast mõningast kultuurinautlemist oodati meid stuudiosse, kus väidetavalt oli käimas pidu, päriselus aga sattusime silmitsi stuudioomaniku peretuttavatega, kellest üks oli äärmiselt tülikas ja nii me heddaga kordamööda põgenesime ta eest, hirmus erinevate keeleliste küsimustega üle kallatud saada. hedda initsiatiivil tuli ära sureva lumehelbekese tants ehk hüvasti stuudio, tere tulemast reedeõhtune szimpla. kõik olid seal. ma ei ole maeiteamisajast näinud ühes kohas koos nii palju sõpru ja tuttavaid. suurem osa tuli neist tiptoni peolt, kuhu mindki mitmelt poolt kutsuti, kuhu aga eelmainitud teatrietenduse tõttu minemata jäi. üks sümpaatseks saanud hollandi kolleeg vedas mind mööda szimplat ringi ja seletas pikalt oma korterikaaslase ja kellegi maša suhetest ehk miks neil pole tegelikult mingisugust suhet ja kellega neil suhted on ja miks nad nüüd baarileti taga juttu ajavad. samal ajal aga saagis keegi király tänaval vahva hollandlase ratta ketti katki… üle pika aja tundus szimpla mulle täiesti sümpaatne ja vaatamata põrgulikult valu tegevatele jalgadele seisin ma suurema osa ajast püsti või kappasin mööda kõrtsu ringi. mingil hetkel saabus ka geniaalne mõte vedada ennast vittulasse, sest ma olin kindel, et mõni ei ole reedel tööl. oli küll. see tähendas, et mina peitsin ennast vaheseina taha ära ning hedda ja karin tõid mulle kordamööda jooke lauda. pluss ma sain öö jooksul kaks kõnet tolleltsamalt hullult hollandlaselt.
laupäev ja pühapäev seevastu möödusid tunduvalt rahulikumas tempos. laupäev küpsetades ja kokates ning karini juures õhtul filmi vaadates, pühapäev csigas vedeledes, seejärel aga tegin linnas rattaga suure tiiru. pärast toskakooki peab natuke midagi oma keha jaoks ka tegema eksole.
kohtumine.
Teisipäev, 25 august, 2009 at 1:26 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Sportlikud ajad | 1 CommentTags: apc, kihnu, matk, pulm, sõbrad, tartu, turism
oioi, vaatasin just, et viimati kandsin sisse enne kodumaal maandumist, samas jällegi on see mõnes mõttes ju andestatav, et ega ikka ei viitsi (ega jõua) blogida, kui käsil on jube palju vahvaid tegevusi. et kiirelt ja tunnistan ausalt, häbematult, üle joosta kahest nädalast erinevates maarjamaa paikades, siis pidepunktidena saab vabalt välja tuua neljapäevase tartu, mis vastupidiselt mu ootustele-lootustele ei kujuneneud üldse mitte looteasendiks, vaid koosnes üsna mitmest kohtumisest ja ühest koosviibimisest, mis lõppes varahommikul ja tingis teispäevsuse. lisaks sellele oli menüüs tädipoja pulm, mille külaliste hulgas paistsid kõige eredamalt silma (minu jaoks, muidugi) mundris noormehed (üldse mitte halb silmapiir), pärast pulma kräu tallinna linna peal, aga eelkõige kalamajas, välja ei jäänud ka hellalt maashi põlvedele toetatud pea ning kerge uinak levikas. peaparandamise lõppjärguks kujunes pörkölt ja muud delikatessid, sealhulgas jumalikult/julmalt hea saun siiri juures maal, pärast mida oli vaja kimada kihnu ja veeta seal oma nõoga kaks ääretult toredat päeva seljakottide ja telgi ja puhta merevee ja suitsuahvenaga, aga sellest on suhteliselt põhjalik fotoreportaaž ju feissbukis nii ehk nii üleval. pärast väikseid eestimaa saari ei jäänudki enam kuigivõrd aega, pigem võib neid nimetada järskudeks tõmblusteks ja meeleheitlikeks katsetusteks kohata võimalikult palju armsaid inimesi, päädides veel ühe äkkvisiidiga taaralinna, et üle kaeda see imeline uustulnuk ning hüvastijätupidu esiteks tsiviliseeritumalt koduses miljöös kartulivormi ja ahjuforelli man, seejärel aga purukaine autojuhina linnas mitme toreda sõbraga. eks hr t. teab nüüd juba omast käest, mida tasub mööduvatele toonitud klaasides bemmidele näidata ja mida mitte. tunduvalt turvalisem on igal juhul liftiuste vahelt neiudele armastust avaldada.
tagasiteel oli mulle saatjaks issi, kes tegi kiirkülastuse pesti, tutvumaks oma tütre olude ja eludega. sellest fotosüüdistused puuduvad, ei viitsinud kumbki meist klõpsida, pealegi seisnes üks päev mööda turismiobjekte tormates, teine rannas vedeledes ja kõik kolm õhtut päris eluga tutvudes. mulle igal juhul tundus, et issi jäi rahule. mis oligi mu eesmärk. õnneks pole issil rahuloluks palju vaja.
millest ma aga tahtsin tegelikult pajatada, on minu neli päeva kestnud viikend, alustades kahekümnendast augustist, mis teadupärast on ka ungarlaste jaoks riigipüha. kahjuks ei tähista nad küll meiega koos eesti taasiseseivumist, vaid veavad mumifitseeritud könti (mis legendide kohaselt kuulub pühale istvánile, ungari esimesele päris kuningale ja ristiusu vastuvõtjale ja krooni viltuistujale jne) ümber basiilika ja hull rahvamass piirab toda rongkäiku ja pildistab. siis umbes samal ajal toimub red bulli lennuvõistlus, sest mehed ju peavad ikka aeg-ajalt jõudu proovima, et kes see tegelikult tegija on, nii et doonau kohal sildade vahel on õhk vigurlendudest ja tossust paks. loomulikult piirab kogu üritust meeletu hunnik rahvast ning otse loomulikult nad pildistavad seda. kolmas ja ehk olulisim traditsioon on ilutulestik, sest ungarlased ei lase miljoneid õhku mitte aastavahetusel, vaid kui juba kriisi ajal priiskamiseks läheb, siis ikka 20. augustil. ürituselt ei puudu rahvahulk, kes on juba hommikul vara mäeküljele roninud ja kohta soojendanud ja luu- ning liigesevalu kätte koolend ja üleüldse halvas ja vägivaldses tujus omale parima seisukoha kindlustanud, et õhtul kella kümne paiku seda maksumaksja rahakotist lendu tõusnud forintisadu taevas omaenese silmaga (mis ju teadupärast ei valeta) jälgida.
kõigest eelmainitust soovisin mina eemale jääda, seetõttu valisimegi s.-iga nelja optsiooni hulgast apci, mis tundus kõige isoleeritum ja eksootilisem ja romantilisem. nimelt on tegemist apci külast veidi eemale mäkke jääva vana kivimurruga, mis pärast veesoonele sattumist täitus poole päevaga veega, nii et tänapäeval naudid vaadet ümbritsevatele mäenõlvadele/kaljudele ning ujud majesteetliku rahuga üle järvest teadmises, et su all on kohati kolmkümmend meetrit sedasama roherohelist vett. kohalike sõnul jube külm, minusuguse põhjamaa inimese jaoks just täpselt paras, et võtta kaldalt hoogu ja tõugata iga kord, kui päevitused veidigi kuivama hakkasid, end kaldast võimalikult eemale ning suure plartsatusega järvevette. et lugejaid kasvõi natukegi kadedaks teha, siis välja nägi koht ise nii:
eraldatusest ja üksiolekust ei olnud koha suhtelisest suurteedelt eemalejäämisest olenemata juttugi. kuigi lausele: “me veedame pika nädalavahetuse apcis” nägime eelkõige kulmukergitusi ja küsivaid pilke, tervitas meid järve äärde jõudes inimmass, mis esimesel pilgul lõi lihtsalt pahviks. lapsed, koerad, kilked, lõkked, telgid ja suplejad igal sammul. mina muidugi esimese asjana (pärast vetteviskumist, otse loomulikult) pettusin ja läksin sellest tulenevalt kohati torssi, aga lõppeks jõudsime kompromissile ning otsustasime öö hoopis üleval kalju veerel veeta ning nii kasvõi natuke kogu festivalimeeleolust kõrvale jääda. pärast päikseloojangut pimedas lõkke ääres end pikali visates sirutasid tähed ennast vaat et nina otsani, kõik oli käegakatsutav ja pompöösselt ilus. augustiööd on augustiööd. langevaid tähti sain kokku loetud vaid ühe, seegi oli selline flegmaatikute vabalangeja, aega näis tal olevat küll ja veel ja soovida oleks jõudnud vast kümne eest.
teisel päeval selgus, et meie poolt valitud kohal mäe otsas on kaks suurt miinust – olgu, üks miinustest oli meile selge juba mööda järske mäekülge üles ronides – veesilmani on natuke liiga pikk maa ja terve päeva jooksul ei ole seal kaljuserval võimalik ühtki varjulist kohta leida, nii et ei jäänud muud üle, kui asjad taas kokku pakkida ja alla kolida. minu eriti suureks pettumuseks. müts maha s.-i ees, kes valitses minu torssis vaikimist täielikult, ei hakanud kusagilt poolt torkima, selle asemel tegi musi ja ütles paar ilusat lauset, nii et ei ole talle veel minu plahvatusi osaks langenud.
ei tasu vist mainidagi, et need päevad möödusid suures osas ujudes, lugedes (lõpetasin kontra ferenci “huntide tunni” ja alustasin mika niemi “popular music from vittula”), sudokuvihikut täites, suikudes, lõkkel pekki praadides ja kõike muud äärmiselt rahustavat korda saates. otsustasin, et kui vähegi võimalik, tuleb allesjäänud ilusa ilma vältel kõik nädalavahetused kenasti linnast väljas veeta, et siis sügisel toidupidude (loe: söögiorgiatega paremate sõprade seltsis) taas algust teha. juba teine täiuslik suvi.
siis, kui päike on kõrgel
Esmaspäev, 13 juuli, 2009 at 12:07 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Sportlikud ajad | Leave a CommentTags: margit, moog, omszki, ostlemine, rand, rattad, rongid, sturovo
kui reede pärastlõuna lõpuks kätte jõudis ja tööpäev omadega otsakorrale sai, tippisin kiiresti läbi sajuste ja jahedate tänavate idavaksalisse, et seal reginaga kohtuda, et sealt palgaostlema minna. tööpäev lõppes kell pool kuus, kümne paiku tesco ja muude kilekottidega bussipeatuse poole kooserdades ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuhu kadus aeg. samas ei antud mulle ka liiga palju mõtlemisaega, kuna sõber t. helistas kannatamatult ja kamandas mind clarosse, kus noormehed mind läbematult ootasid. kiire outfiti vahetus ja tuttav, samas viimasel ajal veidi rohtu kasvanud tee jalge all, sadasin ma mõnevõrra väsinult kodukõrtsi. esimese kõõrdpilgu sain selle peale, et tellisin soproni asemel pika sammu. küsimuse “kas sinuga on kõik korras?” mitu korda järjest sain selle peale, kui otsustasin teksist keelduda. aga ma olin ju terve päeva jooksul söönud karbi vaarikaid ja kolm aprikoosi! mul lihtsalt ei olnud tahtmist laupäeval jälle äraarvamismänge mängida. lõppeks jõudsin veidi rammetult aga laheda meelega nii kolme paiku koju.
laupäeva hommikul, kui kohv ja keefir olid peavalu ajukurdude vahelt eemaldanud, hakkasin kanasalatit valmistama – mõningase kana, mõningase seene ja ohtra juurviljaga. kui rattasõber oli äratatud, pakkisin sedasama salatit karpi kaasa ja uhasime läbi kesklinna ja üle kettsilla batthyányi väljakule, abivahendiks hév ja suunaks omszki. kui tuuleke poleks olnud keskmisest jahedam ja tugevam, oleks võinud sellest saada ideaalne rannailm, seevastu pidin ennast aeg-ajalt vees soojendamas käima. ega me väga pikalt seal ei pikutanudki, kokku ehk paar tundi, kell sai nii kaugele, et uueks suunaks valisin margiti saare, kus mind ootasid endised kolleegid ja mona valmistatud brownied, mis on ilma igasuguse liialduseta jumalikud ning mona võiks vabalt hoopis brownie-küpsetamisega raha teenida. lubasin omale ühe tüki ja siis ühe enese eest salaja, aga samas, kui tihti mind ikka taolise delikatessiga kostitatakse. kuigi vanu töökaaslasi oli väga hea üle pika aja trehvata, ei antud mulle ikkagi asu ning peagi pidi taas sadulasse hüppama ja koju kihutama, et teha ennast moogi kontserdile vastavalt kauniks. säilitasin kahe pika sammu ja tagareast nautlemisega oma väärikuse, tegin koduteel põike clarosse ja magasin siis magusalt kella kaheksani pühapäeva hommikul.
kaheksani seepärast, et üheksast ootas mind juba kosmeetik, et vahaga sõprussidemeid uuendada ning seejärel suundusime sõber plaanimuutusega esztergomi rongi peale, kus selgus, et pilisvörösvári ja piliscsaba vaheline raudteelõik on suletud, jalakäijad toimetatakse kohale bussidega, ratturitel on aega pool tundi läbida ligikaudu 7 kilomeetrit mägedes, kus iga sekundi tagant vuhisevad mööda ja vastu autod, päike praeb selga ja pedaalidega enam mitte nii harjunud jalad protesteerivad kõige vastu, mis ülespoole viib. lõpuks ei viitsinud me enam endal hinge välja sõita, võtsime rahulikult ning jäime napilt oma rongist maha. samas oli meil ligi tund aega, et kerida ennast varjulises raudteejaamas pingile, nosida kaasa võetud aprikoose ning teha mõned sigaretid. esztergomi me lõpuks ikkagi jõudsime, kuigi ei jäänud sinna pikalt pidama, vaid suundusime hoopis üle párkányi silla sturovosse, kinnitasime teeäärses restauraatsios keha, kulgesime mööda vanalinna ja potsatasime lõpuks kohalikus rannas. mina tegin mõne tiiru basseinis ja sõbrustasin seejärel ülejäänud aja päikesega. tagasiteeks valisime piisavalt hilise rongi, et enam mäest üles ei peaks sõitma, kuigi vastassuunas oleks olnud vaid üks järsem tõus, suuremalt jaolt pigem langus. viitsimatus ja väsimus said meist võitu, nii et koju jõudes korkisime lahti minu lemmikveini, mis mind külmikust juba mitu päeva piidlend oli, mina valmistasin sinna juurde ühe ääretult maitsva káposztás tészta.
ilus, mis.
kaks tuhat üheksa.
Teisipäev, 12 Mai, 2009 at 2:20 | In Ilusad ajad | Leave a Commentkõht on nii õnne täis, et söögiisu ei mahu ära. midagi taolist ütlesin ennist tibunksikule telefonis. ja nii ta ongi.
autasust, teiste sõnadega change of plansist sellevõrra, et seljataga on unine pühapäev vaid meeldivate tegevuste seltsis, kinodeit, rannaotsingud ja sõnad nagu ‘tüdruksõber’ või ‘käima’, hommikune varuvõtmekimp ja kutse pulma. sõnaga, üldine bliss.
ja tööl meeldib järjest rohkem.
heddale ütlesin nii nädala võrra tagasi, et tahaks jälle taolist sissekannet blogisse, nagu see sai eelmise aasta viieteistkümnendal juulil. nüüd on olemas. ainult veidi rõõmsamas toonis.
selliseid päevi võiks rohkem olla.
Laupäev, 14 märts, 2009 at 19:46 | In Ilusad ajad | 7 CommentsTags: nädalavahetus, puhkus, tants, töö
eile oli ajalooline päev. läksin töölt koju, võtsin poest piima ja mandariine ja jäätist, ronisin siis kakaoga mõnusalt voodisse, vaatasin ära kolm filmi järjest, uurisin töökuulutusi, suikusin unne kusagil ühe paiku ja ärkasin alles keskpäeval ilma igasuguse teispäevsuseta, puhanu, värske ja ilusana. päike paistis jumalikult hoovi sisse, nii et otsustasin oma hommikusigaretiga hoopis rippgaleriile ronida. päikeseratas kõditas mõnusalt, ta annab iga päevaga järjest rohkem märku sellest, et mõne nädala pärast, kuu pärast laseb ta oma kiired meie peale palju-palju soojemalt. aga sellega, et köögist õue suitsule ronisin, oleks justkui uus ajajärk alanud, mingi kummaline ärevus ja energia on diafragmasse pugenud ja teeb päevad kuidagi talutavamaks. olen kindel, et üsna suurt rolli mängib sealjuures ka fakt, et eile koju jäin ja täna peavalu käes ägama ei pidanud, samal ajal kui teised kõik vaid pohmelliuudistega lagedale tulevad.
niisiis seadsin sammud clarosse, et võtta kohv ja klaas õlut ja hakata ennastunustavalt cv-sid ja motivatsioonikirju laiali saatma, mine tea, ehk isegi näkkab mingil kummalisel moel. igal juhul olen oma inglisekeelse motivatsioonist pulbitseva kirjatükiga suhteliselt rahul, sellest peaks välja lugema küll, et tegelikult olen ma supernaine ja üliinimene, kes ei löö millegi ees risti ette (välja arvatud muidugi üle laipade ronimine, sest laibad mulle lihtsalt üsnagi arusaadavatel põhjustel ei sümpatiseeri, elus ja energiline sõber on igal juhul ühe vestluse võrragi rohkem väärt). seda, et ma kõigega hakkama saan, näitab väga selgelt ka tõsiasi, et viimased kuu aega on tööpäeva pikkus olnud keskeltläbi 10-11 tundi ning üsna konstantsest magamatuse ja väsimustundest hoolimata saan sellega veel hakkama. samas ma muidugi ei tea, kui kauaks veel.
aga täna on tuju tantsida. ohjeldamatult tantsida. nii, et särgist väänad higi välja ja juukseotstest tilgub vett, prillid on udused ja hing väljas. et siis pärast rammetuna voodisse langeda ja kogu välja lastud energia uue ja parema vastu välja vahetada. kevad teeb muga imesid, nagu tundub. või siis avaldas ungarikeelse kivirähu ettelugemine liiga tugevat mõju. pretendeerin esimesele versioonile. ajalises võrdluses leiab mu näolt naeratust nüüd juba veidi tihemini.
kiuks tegutseb jälle.
Kolmapäev, 18 Veebruar, 2009 at 17:50 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad, Töised ajad | 1 CommentTags: budapest, jõulud, kultuur, pidu, töö
minu arust on see maailma suurim lollus, et lennujaamades ei ole tasuta wifit. ja kui on, siis see ei taha koostöötada.
AGA. kuna mitmelt poolt on tulnud kaebusi ses osas, et ma väga ei kirjuta praegusel ajal, siis on see peaasjalikult tingitud oludest, kus mu elu on asunud monotoonse rütmi keskmisest talutavamasse rööpasse. eelnevaga pean ma silmas, et hommikul torman kodust tööle, et võtta kohv ja suitsetada poistega väljas kaks sigaretti, misjärel üritada tööd teha maailmas lokkava majanduskriisi taustal, mis aga seeläbi on mõnevõrra raskendatud. viimase kohta annab tunnistust ka töö tulemuslikkus või pigem selle märgatav puudumine. kui päev on õhtusse saadud ning eriti, kui on tegemist kolmapäevaga, ootab mind netitelevisiooni rikkalik maailm, peaasjalikult siiski gossip girl. ja flight of the conchords. ja house. aeg-ajalt kokkan sõpradele, aga üldiselt veereb päev üsna üheülbaliselt õhtusse. nädalavahetused mööduvad üldjoontes claros, kus mõnikord saadetakse paremaid sõpru kodumaale, mõnikord võetakse nädalavahetusest tingituna mõned õlled. midagi erutavat ja põnevat juhtub harva.
muidugi oleksin ma võinud kirjutada katka külaskäigust, mis osutus ülekaalukalt lõbustusasutusi väisavaks võidujooksuks, tasakaaluks mõni kontsert, mõni kino, mõni muuseum ja tavapärane turism. see toimus muidugi juba detsembri alguses, meie oleme nüüdseks omadega jõudnud veebruari teise otsa, aga lokaali- ja gastronoomiaralli tulemuste kohta käivad märkmed võin siinkohal sellegipoolest välja tuua.
claro –> mitmeid ja mitmeid kordi, proovides ära nii caesari salati, gulyáslevesi kui tantsud pärast koha sulgemist.
múzeum cukrászda –> nisu- ja rukkiõlu.
frici papa –> kohalik koduköök ja palju välismaalasi.
víg café –> läbikülmunud jalad ja käed pärast jalutuskäiku basiilika, parlamendi ja margiti saare lähiümbruses.
mäkk –> kohustuslik. märkmeid ei vaja.
moszkva väljaku gyros –> et oleks maitstud ka siinne põhiline kesköine eine, kuigi see toimus meie puhul päise päeva ajal.
grinzingi –> meeldejäävaimaks osutus fröccsi märgatav kallinemine ja vähemalt üks vana kelner.
fecske –> seal meile juua ei antudki, nad olid solvunud meie peale ja väitsid, et lokaal on suletud. nüüd ta on jäädavalt läinud. tõenäoliselt just eelmainitud põhjustel.
sellő –> kuna fecskesse ei lastud ja orpheus oli juba uksed sulgenud, hing aga ihaldas musta absinti, võtsime ette just selle suurepärase ööpäevläbilahti õuduse. (antud klassis võistleb taga muidugi tihedalt zene van, tánc nincs boráros téril.)
randevuu –> maailmaköökide degusteerimisel ei tasu välja jätta ka itaalia köögi universaalseimat leiutist, pitsat.
alibi –> üks õige armas prantsusepärane kohvik on vahelduse mõttes kohustuslik käik.
gödör –> toimumas oli inimõigusi kaitsev päev, mille raames toimus kontsert, kuhu me aga ei jäänud.
cökxpon –> szilvási tegi oma tavapärast gigi, kuigi tol korral oli see veidi uppunud olekuga. muidugi eredaim hetk leidis aset siis, kui katka oli veidi kauaks tualetti jäänud ning naastes vastas minu küsimusele, kus ta nii kaua oli, mängleva loomulikkusega, et ah ei, ma suudlesin.
szimpla –> meie lauda istus inglise keelt mitte mõistev noormees, kellele katka väga meeldima hakkas ning kes ei uskunud lõpuni välja, et minu kallis sõbranna kohalikku keelt ei valda. otseloomulikult ei puudunud programmist ka tants tomiga.
gerbeaud –> jälle üks kohalik turismiobjekt, kus šokolaadi oli rohkem kui rubla eest ja arve üüratu ning kus kahekümneprotsendine jootraha on arvele automaatselt sisse arvestatud.
helyi érdekű vasút (HÉV) –> asub teine csepeli hévi lõpppeatuses ja on liiga suitsune.
kiadó –> toitu oli taldrikus ülemäära palju ning koht ise ammendas ennast seekord äärmiselt kiiresti.
instant –> tegemist teatud kontekstis uue kohaga, mis on igal nädalavahetusel puupüsti rahvast täis ja ega me ka seekord istekohta ei leidnud.
ellátó –> muusika on seal igal juhul hea.
mumus –> palju tantsu ja kõristiga mees.
“ma ütlen, see alkohol on saatanast!”
“ei ole, jumala lõbus on.”
vittula –> kuidas muidu. õnnestus sisse sadada õhtul, kui nad mängisid väljakannatamatult halba muusikat.
selline oleks katka külaskäik lühidalt kokku võetuna, ülal kirjutatud read aga räägivad enda eest ilusa muinasloo tabamatuid mõõtmeid võtnud dekadentsist.
jõulud möödusid lõbusalt paremate sõprade seltsis, mitu päeva järjest kokates ja selle saavutusi ühe õhtu jooksul hävitades. ei puudunud verivorst ega kapsad, jõulusink ega kotleitd, kalkun ega toorjuustukook. ning aastavahetuse osas tegin ühe äärmiselt strateegilise vea, andes loa kaks tuhat üheksa vastu võtta minu neljakümneruutmeetrises korteris üüritroska uulitsas. tagajärjeks oli kiire põgenemine kodust uhiuue aasta hommikul, naasta suutsin alles jaanuari teise päeva pärastlõunal, et seista silmitsi kahjustustega, mis ühe öö jooksul seente kombel udust (loe: suitsuvinest) välja hüppasid.
lisaks mainitud seikadele ei ole toimunud mitte midagi tähelepanuväärset, ehk tasub välja tuua vaid minu labiilsuse meessuhetes, mida annab võrrelda eelkõige kabuhirmuga emotsionaalse striptiisi osakonnas.
seda värskendavamalt mõjus esta külaskäik, mida ma kannatamatult ootasin ning mis osutus täpselt nii frivoolseks, amüsantseks ja dekadentlikuks, kui ma ette kujutasin. aga sellest on väga tabavalt esta juba oma blogis kirjutanud, nii et ma ei hakka talle kvaliteedi osas sekundeerima.
mõne aja pärast aga algab pääs lennukile, iga minutiga jõuan ma lähemale oma perekonnale, oma naistele ja oma parimatele sõpradele, kelle järele on nende äraoldud viie kuu jooksul paratamatult väljakannatamatu igatsus tekkinud. käesoleva sissekande riputan üles kohe, kui internett minuga sammu suudab pidada, ja loodetavasti kuuleb minu tegemistest kodumaal üsna pea.
jõulud tulevad.
Esmaspäev, 1 Detsember, 2008 at 11:26 | In Ilusad ajad | 5 CommentsTags: pelmeenid, sõbrad
kuigi nädalavahetusel magatud tundide arvu ja tarbitud apelsini-kaneeli suhe on veidi nihkes, võib öelda, et ma pole tükk aega nii positiivselt oma nädalat alustanud. ootused on suured ja seljataga on edukas pühapäevane dinee paremate sõpradega. kirss on köögis väike haldjas, sest kuidas muidu oleks olnud võimalik valmis vorpida miljon väikest pelmeeni kümnele külalisele. kodumaalt eemal olemise võlu seisneb muuhulgas ka selles, et teatud toitude ja muude objektide kättesaamatuse tõttu ja abil peab välja mõtlema head lahendused. näiteks ise pelmeene valmistama. mis muide kukkusid jumalikult head välja. vähemalt need, millele mina lõpuks küüned taha sain. lõbus tesco-retk, palju küünlaid, toredaid inimesi, head muusikat, koduvalmistet (loe: tomi-valmistet) hõõgveini ja su pühapäev ei saakski ideaalsem olla.
loodan homselt-ülehomselt häid uudiseid
ega ma ei kurda.
Kolmapäev, 29 oktoober, 2008 at 14:59 | In Haiglased ajad, Ilusad ajad, Töised ajad | 1 CommentTags: ühistransport, töö, tervis, ungari
kui aus olla, siis üsna vastupidi. pärast seda, kui töö vastu võtsin, sajab pakkumisi ustest ja akendest, üks paremini tasustet kui teine. hapudele viinamarjadele pole mõtet minna, sest hapu pole päriselt minu maitse-eelistus, nii et asju objektiivselt ja (üle pika aja) kaine mõistusega hinnates võib öelda, et ma ei teinud just kõige halvemat valikut, samas on mõistlik paar varvast mõne ukse ja akna vahele kinni kiiluda (ainult ühe varba puhul võiks valus hakata). kuigi IMF-i rahasüst tegi eesti kaardiga siinses ungari kaubandusvõrgus maksjale tooted taas veidi kallimaks, pole minus piisavalt finantsanalüütikut, et öelda, mis toimub majanduses ja tööturul pärast mu katseaja lõppu.
pisukeste raskustega, tasapisi, aga siiski kindlameelselt, hakkab taastuma võime hommikul kell kuus silmad lahti teha. kui päris aus olla, võiksin ma magada ka poole seitsmeni, sest mis mõte on kodusel kohvikeetmisel, kui mul on suurepärane võimalus ennast siin kofeiinist nii täis laksata, et mingil ilusal hetkel läheb tõenäoliselt vaja võõrutuskliinikute abi. pealegi läbin ma budapestis kolm korda pikema maa tööle kaks korda lühema ajaga kui tallinnas. ma olen ju alati olnud metroode tuline pooldaja.
eelnevale lõigule viidates peab märkima, et viimase pooleteise nädala jooksul on mu elustiilis ja ööpäeva ärkveloldud tundide jaotuses toimunud drastilised muudatused. imelike nonstop baaride asemel külastan aeg-ajalt pagariäri, claros joon teed ning sedagi harjutust sootuks erineval kellaajal. ja ma isegi naudin seda mingil kergelt perverssel moel. päriselt järje peale saamine võtab muidugi veel aega, eriti kui mu tervis otsustab jätkata trikkidega nagu gripitunnused ühel õhtul nädalas, migreen segatud palavikuga, kaelavalud (mis tegelikult on otseses korrelatsioonis voodiga, milles ma enamiku oma öödest veedan) jne. aga varsti olen taas terve nagu purikas ja rahul nagu nuumsiga, sest ma ei kujuta ette, et üleüldse oleks võimalik veel rohkem rahul olla. aga sellest ma olen juba päris palju kirjutanud, nii et teema on kaotanud oma aktuaalsuse.
teater. muusika. kino. ja natuke kunsti.
Neljapäev, 2 oktoober, 2008 at 2:42 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad | Leave a CommentTags: delta, e-motion, hodler
mõned on avaldanud arvamust, et ma peaksin kirjutama, pole juba aegu bloginud eksole. aga kui päris aus olla, siis sügav rahulolu ja täiuslik õnnetunne on röövinud mult viimasegi loomingulisuse. nagu arvata võiski, jääb mu konverentsiettekande ettevalmistamine tõenäoliselt üsna viimasele minutile, sest kuigi võiks ju öelda, et motivatsioon kui selline on olemas, siis päriselus veereb päev õhtusse ja tihtipeale hommikusse üsna omasoodu ja spontaanselt. nii võin ma ju seda valget küberlehekülge enese ees silmitseda, aga ega sellest midagi veel ei muutu. eile üritasin sõbrale seletada, mida ma tunnen, aga ei õnnestunud. ausalt öeldes ma hästi ei mäletagi enam viimast korda, mil rahu mind sellisel määral enese sisse oleks mässinud. võimas.
tantsuetendusest on nüüdseks möödas juba päris mitu nädalat ja ehkki ma tahtsin viivitamatult kohe pärast taolist elamust arvuti taha istuda ja mõtted-emotsioonid siia kirja saada, tahtis elu sootuks teisiti. üritan paari märksõnaga ikkagi meenutada. tegemist oli saksamaa hiphop-trupiga e-motion ja nende etendusega “teine identiteet”. kuus tantsijat, kellel kõigil on kaks eneseteadvust – päritolu ja koht, kus elatakse oma elu, järgides sealse kultuuriruumi mängureegleid. videoinstallatsioonid intervjuudega ja suurepärased koreograafiad püüdsid vaatajat sedasi veidi lähemale tuua taolisele maailmapildile. kõige enam läks ehk hinge jaapani noormehe ettekujutus armastusest. ta rääkis tunnetest, kasutades selleks keelt, mis esmapilgul võib tunduda ebatavaline ja ehk isegi robustne, eelkõige aga sobimatu. samas harmoonia, mis sellest kõigest hoovas, oli aga kõike muud kui sobimatu. hispaania päritolu neiu repertuaarist ei puudunud ka flamenkoelemendid, tegu oli ju ikkagi identiteediküsimusega. aga viis, kuidas need detailid kergesse flirti ja tunnetesse oli põimitud, võttis mind lihtsalt sõnatuks. hea meelega võtaks kõik osad eraldi läbi, lihtsalt vahepeal möödunud aeg on ära uhanud liiga palju pisiasju, jättes alles vaid suure sooja üldmulje.
puskini kinos asuvas kohvikus on kõikuv nett, seega ei jäänud eelmisel nädalal lõpuks muud üle, kui viia kirsiga arvutid koju ning jalutada kerges budapesti sügises kunstimuuseumisse ferdinand hodleri “sümbolistliku nägemuse” nimelist näitust vaatama. muljetavaldav. kõigepealt sissejuhatavalt varasemad teosed, millest enim võiks välja tuua portreed – maalidel olevate inimeste nägudest oleks võinud lisaks nende hetkemeeleolule välja lugeda ka hommikumenüü. hodleri “ööst”, “õiglusest” ja teistest kuldajastul valminud parallelismist pungil teostest ma üldse ei räägigi. neid lihtsalt vaataks ja vaataks, lõpmatult. maastikud samas jätsid mind mõne erandiga üsna külmaks, kuigi ei saa absoluutselt väita, et nad oleks kehvemad olnud. veidi hilisemast perioodist täitsid ühe saali seinu joonistused ja sketšid hodleri armukese, valentine godé-dareli haiguse lõppjärgust, samm-sammulisest hääbumisest kuni surmani. niimoodi üksteise otsa laotuna liigutasid need joonistused päris sügavalt. see, et hodler maalis aastas vähemalt ühe autoportree, on vaid kirss väga suure tordi otsas.
viimasel ajal on juhtunud nii, et ma vaatan palju filme. häid ja halbu, kergeid, raskemaid. ja ilusaid. nagu näiteks ungari viimase aja filmisalvest väljunud kornél mundruczó “delta”. enne nägemist lugesin kiirelt läbi väikse linateost tutvustava teksti, mis teavitas lugejat, et kaamera on mõnevõrra tarrilik. ma armastan tarri kaamerat ja armusin hetkega mundruczó kaamerasse, kuid neid kahte omavahel liialt võrdlema küll ei hakkaks. isegi vahepealsed vägivaldsemad stseenid ei karanud kinokülastajale näkku, et seal karjuda, vaid tekitasid oma seisvas pildis tagaplaanil abitusetunde ja kerge melanhoolia. järgmisel hetkel aga lõid hinge kinni vaated deltale, félix lajkó viiul ja sõnad, mida oli täpselt piisavalt. pärast filmi lõppu ei hakanud subtiitrite ajal keegi sahistama ega saalist välja tormama, isegi tulede süttimise järel istuti veel paar hetke vaikuses. ilus oli. üleni.
raamatuid loen vähem ja aeglasemalt. aga szentkuthy “divertimento” kavatsen ma mingis tulevikus igal juhul lõpetada. ma olen kodus ja mul on hea olla.
leitud.
Teisipäev, 23 september, 2008 at 23:42 | In Ilusad ajad | 2 Commentspäevad vajuvad ja sulavad ühte, üleminek toimub sujuvalt. puhkuse vahepeale puhkan veel natuke. vaatan häid filme aastast 69 ja mõne halva ka, loen ühest raamaturiiulist pätsatud raamatuid, otsin margit szigetil inimlikku ja sportimiseks sobilikku teekonda, kohtun sõpradega, vahetevahel liialdan alkoholiga, vahetevahel räägin inimsuhetest ja muusikast, teen asju, mida hiljem kahetseda, aga mitte kauaks, käin grétiga teatris tantsuetendust vaatamas, mis osutub üle ootuste heaks, plaanin vaadata kompániat basiilika juures, mille rikuvad aga ära demonstreerijad ja pisargaasiga täidetud tänavad, kuulan kõrtsus lemmiknaistega jatsu ja söön kesköiseid lángoseid. kui te arvate, et elu võiks ilusam olla, siis arvake veel üks kord. või kaks, kui ühest ei peaks piisama. aeg-ajalt poetan oma autobiograafiat siia ja sinna.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
