reportaaž lennujaamast.
Laupäev, 1 august, 2009 at 8:00 | In Haiglased ajad, Koduvälised ajad | 3 CommentsTags: lennujaam, vigastused
akut on jäänud veel 33 minuti võrra, igavlen. raamatut loen ettevaatlikult, et kõik neli lendu ikka sisustet oleks. õnneks ei ole prahas liiga pikka ootamist, seda muidugi juhul, kui poola kohal taaskord tihe lennuliiklus ei toimu ja me õhkutõusmisluba ei saa.
kuigi esimese asjana tahtsin kodus ette võtta kogu pere ja muude loomade ülevaatuse, ütles vahva arstionu traumpaunktis mulle üleeile, et koju lubab ta mul reisida vaid juhul, kui annan ausõna, et külastan tallinnasse jõudes esimese asjana mõnda doktorit, kes mu jalga kontrolliks, puhastaks ja uuesti seoks. nii et tädi külli saab mult üllatuskõne (ja loodetavasti ka -visiidi) esimesena. varem mainitud rattaavarii tagajärjel saadud vigastused otsustasid nimelt pahaks minna, hoolimata asjaolust, et tegemist oli minu arust vaid üsna pindmiste veritsustega. samas on väljas muidugi talumatu kuumus ja teetanuse vastu mind viimasel ajal vaktsineeritud ei ole. kui noor tohter emos kõigepealt mu paistetanud jalga kompis ja seejärel teist ja siis jälle toda esimest, ilmus ta näole äraütlemata murelik ilme, seejärel pidin läbi elama mäda haavadest välja pigistamise, mõnusalt kipitava puhastustseremoonia, teetanuse-süsti ja röntgeni, mis millegipärast sarnaneb alati aeroobika ja kondiväänamisega, mis vigastatud inimeste puhul on puhas sadism. kui vintsutused läbi olid ja s. mu kätt hoidma tuli, ei saanud ma kuidagi teisiti, kui lihtsalt pidin pillima pistma. ütle veel, et saare naine… nüüd peab jalga kõrgel hoidma, jääga paistetust alla suruma ja aeg-ajalt kraadima, palaviku korral andis arstionu käsu kohe meediku poole pöörduda. kuigi hetkel on mu jäse kohvriga jändamisest ja rappuvast bussist tingitult hell ja natuke tõre, on kõik lootused peatsel paranemisel. ehk siis tartus ma väga ringi ei kappa, ehkki lisaks tibunksikule on vähemalt kolm inimest, keda ma lihtsalt PEAN nägema. seega, üritaks mingi optimaalse ja kõigile osapooltele sobivaima lahenduse leida.
väiksed rõõmud.
Kolmapäev, 4 märts, 2009 at 17:17 | In Haiglased ajad, Kultuursed ajad | 3 CommentsTags: film, haigus
istun kolmandat tundi järjest claros, kott on täisnuusatud taskurätte täis, tõlkimine on edenenud kuue lehekülje võrra. teist päeva haiguslehel, kahju ainult, et seda nädala lõpuni ei või venitada. seega homme tagasi tööle. vähemalt tundub, et otrivin teeb tõesti ninaneelus mingid lõõrid lahti, nii et õhuvool nii sisse- kui väljapoole on nüüd tunduvalt kergendatud. lisaks nohurohule anti mulle c-vitamiini ja greibiseemne-ekstrakti, nii et tervis võiks vaikselt taastuma hakata. võib tekkida küsimus, et miks ma siis ometigi kodus, jalad villastes sokkides ja tekki mähkununa ei parane. aga sellepärast, et siis ma vaataks terve päeva filme ja ei jõuaks kunagi selle neetud kosmeetikakataloogini, mille ma nüüd juba lihtsalt kaelast ära tahaks saada.
heade uudiste rubriiki kuulub fakt, et “delta” on nüüd ametlikult dvd-l ja ma lähen seda homme endale, kirsile ja veel mõnele välja lunastama. filmi koha pealt veel sellevõrra, et eilne hiline lõuna aka õhtusöök heddaga apacukas lõppes puskinis “milki” linastusel (seda, et pärast filmi oli vaja veiniklaasi taga arvustusi toota, ei hakka ma üldse mainimagi). tõsiasi on see, et suurem osa publikust oli sinna tõenäoliselt tulnud vaatama oskari võitnud näitlejat ning neil polnud süžeearengutest õrna aimugi. olgem ausad, ka mina uurisin temaatika kohta heddalt alles pärast piletite ostmist, aga seetõttu teadsin ma ka üldjoontes, mida oodata. ja “milk” ületas kohe kindlasti mu ootused. lihtsalt rahva reaktsioon kahe omasooihara meesterahva õrnuseavaldustele oli mõnevõrra üllatav minu jaoks. ehk seetõttu, et tavaliselt oleme harjunud nägema kinolinal kaht heteroseksuaalset, noort, ideaalset kehakuju ja -kaalu omavat inimest teineteisega armatsemas, seega homoseksuaalsus suurel ekraanil kõnnib kauge kaarega mööda meile igapäevaselt armsaks saanud ortodoksist. igal juhul mõjus nii režii kui näitlejatööd äärmiselt värskendavalt, lisaks vanameister pennile sai mu absoluutseks lemmikuks emile hirsch, kelle tegelaskuju mõjus oma nooruslikkuses ja rabeduses kuidagi eriti südantsoojendavalt.
tänaõhtused plaanid sisaldavad endas veelgi filme, küsimus on vaid selle esinemiskujus ehk ma ei ole veel otsustanud, kas võtta ette taas üks kinotuur ja “slumdog millionaire” või benjamin button oma soojas pehmes voodis.
ps. emile hirsch sai oma ekraani-homoseksuaalsusest hoolimata minu uueks silmarõõmuks liikuvate piltide maailmas.
ega ma ei kurda.
Kolmapäev, 29 oktoober, 2008 at 14:59 | In Haiglased ajad, Ilusad ajad, Töised ajad | 1 CommentTags: ühistransport, töö, tervis, ungari
kui aus olla, siis üsna vastupidi. pärast seda, kui töö vastu võtsin, sajab pakkumisi ustest ja akendest, üks paremini tasustet kui teine. hapudele viinamarjadele pole mõtet minna, sest hapu pole päriselt minu maitse-eelistus, nii et asju objektiivselt ja (üle pika aja) kaine mõistusega hinnates võib öelda, et ma ei teinud just kõige halvemat valikut, samas on mõistlik paar varvast mõne ukse ja akna vahele kinni kiiluda (ainult ühe varba puhul võiks valus hakata). kuigi IMF-i rahasüst tegi eesti kaardiga siinses ungari kaubandusvõrgus maksjale tooted taas veidi kallimaks, pole minus piisavalt finantsanalüütikut, et öelda, mis toimub majanduses ja tööturul pärast mu katseaja lõppu.
pisukeste raskustega, tasapisi, aga siiski kindlameelselt, hakkab taastuma võime hommikul kell kuus silmad lahti teha. kui päris aus olla, võiksin ma magada ka poole seitsmeni, sest mis mõte on kodusel kohvikeetmisel, kui mul on suurepärane võimalus ennast siin kofeiinist nii täis laksata, et mingil ilusal hetkel läheb tõenäoliselt vaja võõrutuskliinikute abi. pealegi läbin ma budapestis kolm korda pikema maa tööle kaks korda lühema ajaga kui tallinnas. ma olen ju alati olnud metroode tuline pooldaja.
eelnevale lõigule viidates peab märkima, et viimase pooleteise nädala jooksul on mu elustiilis ja ööpäeva ärkveloldud tundide jaotuses toimunud drastilised muudatused. imelike nonstop baaride asemel külastan aeg-ajalt pagariäri, claros joon teed ning sedagi harjutust sootuks erineval kellaajal. ja ma isegi naudin seda mingil kergelt perverssel moel. päriselt järje peale saamine võtab muidugi veel aega, eriti kui mu tervis otsustab jätkata trikkidega nagu gripitunnused ühel õhtul nädalas, migreen segatud palavikuga, kaelavalud (mis tegelikult on otseses korrelatsioonis voodiga, milles ma enamiku oma öödest veedan) jne. aga varsti olen taas terve nagu purikas ja rahul nagu nuumsiga, sest ma ei kujuta ette, et üleüldse oleks võimalik veel rohkem rahul olla. aga sellest ma olen juba päris palju kirjutanud, nii et teema on kaotanud oma aktuaalsuse.
tundub, et kolimisstress.
Laupäev, 13 september, 2008 at 17:50 | In Haiglased ajad, Ilusad ajad | Leave a CommentTags: jõgi, kõhuvalu, szimpla, vittula, poolatarid, kummelitee
kui ma eile lõpuks veerand ja poole ühe vahel silmad lõplikult lahti tegin, ei aimanud mu lustlik süda veel midagi halba. tegin omale väikse kohvi, pahvisin rippgaleriis (nii on selle tõlkinud hiedel, uskumatult kole sõna, aga ega ringtrepikoda ei kõla ka paremini) kiisutassis espresso kõrvale esimest sigaretti ja ei mõelnudki ennast liiga kiiresti liigutada. kui ma lõpuks end pidžaamast välja sikutasin ja veeprotseduuridega ühele poole sain, tiksus kell juba kolme peal, soojendasin kiiresti omale lurtsuspagetirooga ning asutasin õue, et haarata poest kvaliteetvein, suunaga erzsébeti silla poole. bussis tundsin äkki, et millegipärast annab mu kõht endast liialt märku, miks, seda ei osanud ma kohe kuidagi välja mõelda. jõe ääres keerasin ennast asendisse, kus krambitamist väga tunda polnud ning istusin nii paberi ja pliiatsiga päris pimedani, kõike veini ei õnnestunud siiski ära juua. jõgi on praegu ebatavaliselt madal, nii polnud tast suuremat silmailu kuni hämardumiseni.
pärast väikest kõrvalepõiget koju võtsin timi kampa ning nii asutasime kolmandiku veiniga helina poole, et sealt kirss ja hedda kaasa vedada. kõht ei olnud kohe üldse paremaks läinud, valutas kurivaim päris korralikult, nii et ainus mõeldav liikumistempo oli turistisamm. kohustuslik szimpla mineraalveega (sic!) ning seejärel kohustuslik vittula, kus ma ei joonud üleüldse midagi (sic!!!), vaid tundsin ennast juba väga halvasti. esiteks ei olnud seal õhust haisugi, hingamine oli lihtsalt ülehinnatud luksus. nii ei pidanud ma vastu isegi seni, kuni kirss ja hedda oleks oma joogid lõpetanud ning roomasin kuidagimoodi koju, kus ma avastasin, et lisaks valule on mul ka palavik. lootus, et hommikuks olen terve, elas jõudsalt oma elu, kuigi, nagu ärgates selgus, alusetult.
täna olen üritanud oma valutavast kõhust võimalikult suure kaarega mööda vaadata, kaaninud puskinis kummeliteed, korrastanud ja saatnud oma cv-d, näinud üle liiga pika aja hankat, kes just äsja pool-ümbermaailmareisilt naases ning nüüd tagasi kraakovisse läheb, millest aga mul nii siiralt kahju on, et ei oska seda isegi mitte sõnadesse panna, sest lõppeks on ta ikkagi üks minu kahest kõige lemmikumast poolatarist. tõenäoliselt me oleksime võinud taga terve ööpäeva (kui mitte rohkem) vadistada, sest meie võimed ses osas selgusid juba koos veedetud balassi-aastal, ainult et temal on täna veel liiga palju kohtumisi, minul tüdrukud ja hüpe clarosse, kuna lubatud ju sai ikkagi. kui ainult terveks saaks…
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
