Tere tulemast päris maailma

nädal aega paradiisis. vol. 1

eellugu.

kui ma kolm aastat tagasi jalad selga, nodi kohvrisse ja raamatud õlale võtsin ning ungarisse kolisin, oli üks mu unistustest, plaanidest, nimeta kuidas tahad, sõita millalgi horvaatiasse ja varbad sini-sinisesse merevette pista. ühes heade sõpradega. või nagu maash nii tabavalt väljendas – aadriat lasta. mõtteid mõlgutatud ja poolpiduselt planeeritud sai küll ja veel, netiavarustest vahtisid vastu saartel ja poolsaartel asuvad tuletornid, mis turistide majutamise eesmärgil apartmanideks ümber ehitatud, piltidel sillerdas helesinine meri ja päike, taamal terendamas mäeahelikud. kolm talve järjest, kui just parasjagu bora-bora mind ei võrgutanud (ok, unistada ju ikka võib), kõlgutasin kontorilaua taga jalga ja pidasin plaani, claros õlut libistades üritasin sõpru ära veenda, kusjuures see õnnestus mul ilma suurema vaevata. ainus probleem oli see, et kui jõudis kätte aeg hakata kondikava ettevalmistama, kohti broneerima ja tibusid üle lugema, tuli välja, et tibude haudeaeg on üsna erinev. kord polnud ühel aega, siis polnud teisel raha. noka ja saba ühekorraga õhku saamine osutus kaks suve järjest võimatuks.

ainsaks lahenduseks sellele igikestvale probleemile sai seega üksinda reisimine. kõigepealt turgatas see idee mulle salabaaris grétiga suveplaane arutades ja mida aeg edasi, seda sümpaatsemaks sai. mõte sellest, kui hea ja muretu on minna üksi, kellegagi arvestamata, kompromissidele minemata, süües täpselt siis ja seal ja seda, mida hing ihaldab, vedeleda rannas just seni, kuni tuju on, lobisemise asemel raamatut lugeda, jätta välja kõik suvepuhkuse mõttes liigselt kultuurne, tundus absoluutselt geniaalne (nagu hiljem selgus, seda see ka oli). üritasin omale leida couchsurfist majutajaid – ühelt poolt majutuskulude kokkuhoiu mõttes, teiselt poolt kohaliku “giiditeenuse” mõttes, pigem küll selle viimase pärast. minu jõupingutustele vaatamata õnnestus saada vaid üks kindel võõrustaja zadaris. lõplikud piirjooned võttis üritus üsna vahetult enne puhkuse algust, kui budapest-zagreb-budapest rongipiletid ära ostsin ning siis dubrovnik-zagreb suunal suhteliselt odava lennupileti leidsin. nii joonistuski välja marsruut budapest-zagreb-zadar-split-dubrovnik-zagreb-budapest. muu pärast ei vaevunud ma muretsemagi. ja siis jõudis kätte 12. augusti õhtu, kui kõik (häda)vajalik seljakotti sai topitud ja natuke rongist mahajäämise pärast muretsetud.

1. päev

rong väljub keletist 6:20. mulle jubedalt meeldib selline varahommikune aeg, eriti, kui see kätkeb endas reisileasumist. see poolvalgus ja unised silmnäod ja aeglasem tempo annavad kuidagi eriliselt hea avalöögi. ja rongid on ikka absoluutselt üleprahi liiklusvahendid. nii ma siis vahin aknast välja, nosin oma hommikusöögiks kaasa võetud banaani, proovin veidi uinuda ning siis hoopis loen, kuna uni minu juurde tagasi ei taha enam tulla. balatoni ääres peab muidugi igas külas peatuma, kõik on ümberringi umbes neli kuni kuus tooni pruunimad kui mina. üritan sellest mitte välja teha, aga peas vasardab kättemaksuiha. “küll ma teile veel teen päevitust, kui ükskord mereäärest tagasi jõuan!” piiripeatusse jõudes ronivad kärmemad õue suitsu kimuma, nii vahetame ühe hollandi paarikesega mõned laused, siis saabub viini poolt veel ka teine rong, mis meie oma külge poogitakse, riburadapidi tulevad meid üle kaema ungari piirivalve, ungari tollimehed, horvaatia piirivalve ja toll. niimoodi viieteistkümne vaguni kontrollimine võtab maailmatu palju aega, aga ma ei kurda.

lõpuks hakkame uuesti liikuma, koprivnicas aetakse kõik rongi pealt maha ja bussidesse, mis viivad meid križevcisse, kus ootab järgmine rong. selge, nii keskeltläbi tunnine hilinemine. endiselt ei kurda, sest mingit aja peale minekut ja võidujooksu ma niikuinii plaaninud pole. üleüldse pole midagi väga kindlat seks päevaks välja mõelnud. rongi peal satun ühte boksi ameerika vanaonu ja kohaliku korvpalluriga, viimane inglise keelt väga ei oska, vanaonu muidugi ei lase end sellest eriti heidutada. päästan punapäise noormehe tolle jaoks veidi ebamugavast olukorrast ja võtan vestluse üle. tuleb välja, et onu on teel olnud kuu aega, sõitnud läbi peaaegu terve euroopa, tal on kaks täiskasvanud tütart, ise on lahutatud ja no mis ta ikka üksinda kodus passib, kui võib võtta seljakoti, osta pileti euroopasse ja siis mõne kuu seal ringi reisida. lisaks kogub ta palindroome, erinevates keeltes. näitab paari poola- ja itaaliakeelset. mäletan, et ühes oli tegemist kitsedega.

zagrebis perroonile astudes jätame üksteisega hüvasti ja asutame sammud eri suundades. mina küsin omale bussiajad zadari, otsin lähedal ühe õlleka, võtan jääkülma karlovačka ja tõmban hetkeks hinge. uurin bussiaegu, üritan mingit tegevuskava paika panna. kihk võimalikult kiiresti mereäärde jõuda võtab võimust, nii ma siis saadangi oma majutajale sõnumi, et kui ta ei pahanda, saabun ma mõned tunnid varem ja otsin omale mingi tegevuse, kuni ta töö lõpetab. bussisõit kestab neli ja pool tundi, midagi vapustavat tee peal ei juhtu, umbes pooleks tunniks õnnestub silm looja lasta. plitvice järvede juurest tuleb peale neljane rändurite seltskond. kaks rootsi tüdrukut, üks rootsi, üks iisraeli poiss. vestleme põgusalt, seejärel vajuvad kõik viis oma mõtetesse. taustapilt muutub järjest mägisemaks, kusagil sees läheb mingi tuksumine järjest tugevamaks, teadmine, et nende samade mägede taga ongi meri, see piltidelt ja postkaartidelt kaetud sini-sinine väli, teeb rahutuks.

natuke veel ja siis ma näengi. MERD. viimati oli mul see au märtsis. ja siiski oli tegemist soome lahega, mis suures osas veel jääs oli. naeratus venib näol suureks, toetan põse vastu bussiakent ja naelutan pilgu sinna, kus päike veepinnalt vastu peegeldab. zadaris bussist väljudes sirutan jalgu, süütan sigareti ja vaatan, kuidas just saabunud turistid on ümbritsetud kohalikest majutusepakkujatest. rootslased saavad omale kolme peale apartmani, seega jääb iisraelist pärit erez üksi. juba sõidu ajal vesteldes selgus, et just mina olin see, kes ta nina eest zadari majutaja ära napsas. pärast mõningast peataolekut otsustame ühendada jõud ja liikuda the drunken monkey hostelisse, mina oma võõrustajaga kohtuma, tema kaema, kas ehk leiab omale mõne vaba voodi. mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid leiame hosteli kuidagi üles, sealsed külalised on jõudnud viina juba lahti korkida, atmosfäär tundub hea ja sõbralik. tuleb välja, et gabe, minu ‘host’, on just läinud poodi, seega panen oma seljakoti maha, võtan baarist ühe õlle ja istun erinevatest ilmanurkadest kokku tulnud ränduritega juttu ajama.

gabe on kanadast pärit, sõitis sõbra kutsel suveks zadari hostelisse abistama, samuti tegeleb ta igasuguse rekreatsioonilisega, viib soovijaid kanuutama, matkama, ratastega sõitma jne jne. räägib, et ta võib-olla jääb veidi kauemaks, sest hostelil läheb hästi, talle horvaatias meeldib ja kanadas tal eriti midagi tarka nii ehk nii teha poleks. tore poiss. poest tagasi, teeb gabe suure kausitäie salatit ja kutsub minu ning erezi sööma. pean tõdema, et sel päeval olen hinge alla saanud lausa kaks banaani ja kaks karlovačkat, trimpan vaikselt kolmandat. salat on ülimaitsev, õlu sumiseb kergelt peas, mina võtan oma päevitused ja suundun kottpimedas alla randa õhtusele suplusele. isegi pimedas, kuigi täiskuuga taevas, on vesi uskumatult läbipaistev. ja nagu samet, kuigi tuhat korda soolasem. jah, paradiis.

umbes kesköö paiku, pärast mu neljandat õlut, paneb gabe baari kinni, võtab vastu viimased külalised ja nii me jalutame tema poole, kus ma üsna kohe diivanile vajun ja silmapilkselt magama jään.