Tere tulemast päris maailma

nädal aega paradiisis. vol. 2

2. päev

pärast äratust võtan väääääga rahulikult ja naudin paikset olekut. teen endale ja gabe’ile mõnusa pühapäevase hommikusöögi, kuigi sel hetkel pole mul enam eriti ülevaadet kuupäevadest ega nädalapäevadest, vaid lasen ajal kulgeda. naudime kohvi õues terrassil, pea kohal kiiviväädid, mille otsas ripuvad suured küpsevad viljad. minu jaoks on see endiselt uskumatu, kui oma aias kasvavad viigid, granaatõunad ja oliivid, viinamarjadest, sidrunitest ja laimidest rääkimata.

millalgi veidi enne keskpäeva suudan end nii palju kokku võtta, et ajan riided selga ja lähen omale rannakotti otsima, sest kaks päeva varem surmväsinuna asju pakkides unustasin selle otseloomulikult koju. pärast mõningast peataolekut ja lõõmava päikse käes linnatänavaid kulutades leian ühe lahtioleva riidepoe, kus õnnestub soetada kott, mis mahutab rätiku, raamatu, päiksekreemi, pooleteiseliitrise veepudeli, päevitused ja rahakoti. rohkem ei ole õnneks vaja.

võtan suuna gabe’ilt saadud instruktsioonide järgi zadari kirdeossa, kus kogu linna ranna-ala lõpeb väikse neemega. neeme sisemaa poole jäävas küljes moodustub väike bassein, mis on paatide, jahtide käsutuses, merepoolsel küljel aga veedavad aega põhiliselt kohalikud. liivarand seal puudub, vette pääseb ettevaatlikult libedatel kividel laveerides või siis kohati madalamatelt, kohati kõrgematelt kaljunukkidelt hüpates. ma valin teise variandi, sean end sisse kivide vahel, betoonist valatud põrandal, ühel pool kaks kohalikku šokolaadpruuni noorpaari ja teisel pool eakamad linnakodanikud, kelle nahavärvust võiks kirjeldada, võttes appi selliseid omadussõnu nagu ‘tume’, ‘VÄGA tume’ või ‘mustjas’. ligikaudu 65-aastasel lõbusal valjuhäälsel onul on kaasas raadio ja ristsõnad. naudin seda autentsust täiel rinnal. vahepeal, kui päike ära väsitab, võtan raamatu, sigaretid ning lähen kohe sealsamas kõrval asuvasse tequila sunrise nimelisse baari, võtan omale külma õlle, tõstan jalad toolile ning lasen päiksel neid silitada, ise merevee asemel korraks huxley imelisse maailma sukeldudes.

kui tundub, et rannas on juba piisavalt aega veedetud, tõmban oma jumpsuiti veidi niisketele päevitustele ja jalutan vaikselt mööda mereranda kesklinna poole. gabe’iga on kokku lepitud, et õhtusöögi eest hoolitsen mina, nii otsustan teha hakklihakastet, ühelt poolt seepärast, et saab kiirelt valmis ja võin ta ka kinnisilmi kokku klopsida, teiselt poolt seepärast, et pole ise ammu söönud ja isutab endalgi koduse maitse järgi. kohalikust konsumist saab minu rõõmuks jumalikult värsket ja valmis kraami, juurviljad näevad kohutavalt isuäratavad välja ja veisehakkliha on ka ilus. poes olles satun järsku peegli ette – kogu mu pükskostüüm, või kuidasiganes seda onepiece’i ka ei nimetata, on täis soolarante. kaunis. seal niimoodi seistes saan ma aru küll, miks rannast lahkuvad inimesed kiirelt ühed päevitused teiste, kuivade vastu vahetasid. natuke teeb nalja ka, las kõik saavad aru, et minu puhul on tegemist sulaselge turistiga, kes nii soolase veega liiga tihti kokku ei puutu.

vean poest saadud kraami oma ajutisse koju, kell on liikunud kuue peale, mõtlen, et see on just paras hetk suunduda väiksele jooksuringile. see on mu esimene jooks pärast viimast kolmeteist ja poolt, kui järgmisel päeval puusast vigane olin ja vaevu üleüldse jalale toetuda andis. pärast toda intsidenti andis sõbra ekspruudist sporditerapeut väga selgelt mõista, et poolmaratoni võin heaga ära unustada, kui oma seljale veel suuremat põntsu panna ei taha. otsustan teha vaikse mõnusa 5k ringi, sörkida rahulikus tempos mööda mereäärt ja nautida vaadet. nagu selgub, on õues endiselt natuke liiga palju soojakraade ja kerge valu hakkab puusa piirkonda kiirgama juba pärast esimest kilomeetrit. aeglustan, vahepeal kõnnin, tuju läheb halvemaks, proovin uuesti joosta, aga hirm homse päeva ees on liiga suur – ei taha oma puhkusega riskida, nii et annan umbes kolme kilomeetri juures alla ja vantsin pea norus tagasi.

otsustan sellise kohutava jooksu pärast mitte masenduda, sest poolmaraton kui eesmärk on nüüd kalendris maha kriipsutatud, alustan uuesti nullist ja ehitan oma selja ja jooksu uuesti vähehaaval üles. järgmise aasta septembrini on aega küll ja siis ma kavatsen olla piisavalt heas vormis, et seda kahtkümmet üht kilomeetrit algusest lõpuni nautida.

õhtusöök õnnestub hästi, rüüpame veini kõrvale, ajame juttu, mina panen linnariided selga ja suundun vanalinna, gabe’il on deit kellegi belgialannaga. võtan suvalises baaris kokteili, mis on liiga magus ja üleüldse tunnen, et kogu see melu ei tõmba mind vähimalgi määral. veider, aga tundub, et niisama veepiiril jalgu kõlgutada on palju toredam. umbes kesköö paiku jalutan vaikselt koju tagasi.

3. päev

pärast äratust ja hommikukohvi ennast rannapäevaks valmis seades olen jõudnud läätsedeni. kuna tervet suurt pudelit läätsevedelikku ei viitsinud kaasa tarida, olin täitnud ühe pisema väikse täitepudeli kümneks päevaks piisava kogusega. nagu läätsi silma pannes avastan, ei olnud ma toda pudelit pärast viimast kasutust korralikult jääkidest puhtaks loputanud, nii et silmist purskab tuld ja pisarad voolavad ojadena, midagi nii koledat pole ma vist veel oma läätsekandmisperioodil kogenud (kuigi kunagi noorusaastatel sai neid kusagile läbule sattununa teetassis ka soolaveelahuses hoitud ja hommikul silma tagasi topitud). järeldus: esimene käik saab olema apteeki. keeruliseks osutub see ettevõtmine tol lihtsalt põhjusel, et horvaatidel on mingi usupüha ja kõik kohad on kinni. suure vaevaga leian üles linna ainsa lahtioleva apteegi, mis asub vanalinna südames. pärast turgutavat kohvi ja läätsede korralikku pesemist-leotamist saan silmnägemise tagasi ning lõpuks ometi on võimalik visata ennast rannas siruli ja teha ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI.

gabe’iga on hommikul juba kokku lepitud, et jään veel üheks ööks tema juurde, et zadarist võimalikult palju võtta ja siis järgmisel päeval värskena kohe hommikul spliti poole sammud seada. tänutäheks teen õhtusöögiks kartulipannkooke ja salatit, saateks siider. publik kiidab heaks. päike on meie dineejärgsel lobisemismaratonil jõudnud looja minna, aeg õhtuseks supluseks. enne merre sukeldumist teen aga ringi ümber vanalinna, istun mereoreli juures ja püüan muusikat nautida ja kuulata, suur turistide vool teeb selle aga üsna võimatuks, kõik vadistavad ümberringi ja summutavad vette paigaldatud torudes lainete ja vee liikumise poolt tekitatud helide maailma. kahju, aga mis teha – horvaatia on suvest suvve järjest populaarsem puhkusepaik, lõppude lõpuks olen ju ka mina siin külalisena.

kulgen juba tuttavat veepiiri mööda lõuna poole, umbes poolel teel oma tuttavate kaljudeni kohtan poolast päris piotrekit, kes otsib seal oma sõpru. nood olid jätnud poisile lauale paberilipiku sõnadega ‘oleme rannas, tule järele, too õlut’. kuna ‘ranna’ mõiste haarab üsna mitut kilomeetrit, annab noormees alla ja otsustab hoopis mulle seltsiks tulla, õlled kotis. poola õlled pealekauba. piotrek eriti inglise keelt ei räägi, vene keelega oleme samal tasemel – aru saame, aga rääkimisest ei tule midagi välja, nii et see viimane meid ka väga ei aita. samas on noormees väga entusiastlik ja jutustab mulle maad ja ilmad poola keeles kokku, vahepeal uurides, et kas ma ikka saan aru. lemmikväljend on peetrikesel ‘plus minus’. seda ta ütleb iga kord, kui ta on veendunud, et ma vähemalt midagi ta jutust mõistan. sinna juurde manab ta alati näole suure naeratuse ja vadistab siis edasi. seni, kuni mina kalu hirmutan, valvab piotrek mu asju, hoiab õlut ja tuju. ühe väikse tänava nurgal lähevad meie teed aga lahku, soojad mälestused võtan endaga kaasa. rozumiem, wszystko rozumiem.