Tere tulemast päris maailma

alabama song.

ma ei väsi kordamast, et peast ei minda lolliks kevadel, vaid ikka siis, kui kaamos taevalaotuse ja inimhinged vallutab. terve kevade ja pool suve sinna otsa rändasin mööda erinevaid radu (põhiliselt tallasin küll margiti saare jooksurada), et jõuda oma täiusliku zenini. võib lausa öelda, et missioon sai täidetud. naeratus näol ja kodumaa päevitusrandid kerel, astusin sügisesse, et nüüd tagasi vaadata ja näha kõiki neid kelmikatest õhtutest arenenud naljakaid juhtumisi. münchen oli muidugi karamellikaste mu 2010-kujulisel juustukoogil, aga ega ka detsembris vähem huvitav pole olnud.

nii näiteks otsustasid helen ja keiu ükspäev natuke alkoholi hävitada, sest see üldiselt õnnestub meil päris hästi. ma pole kunagi vahuveinist suuremat pidanud, sest ma olin veendunud, et see teeb mind uniseks. tõenäoliselt jõin ma seda kuidagi valesti, sest ühe korraliku šampaga õhtut alustada on eriliselt mõnus ja mulliline, nagu mulle lõpuks kohale on jõudnud. sel ajal, kui tuhkatriinud oma kingi mööda klubide treppe loobivad, jõudsime meie alles oma õhtu sihtkohta – spordibaari nimega ‘cheers’. vaadates sealseid jookide hindu, ma üldse ei imesta, miks selline nimevalik on toimunud. ühesõnaga saab seal üsna piskuga üsna purjakile, kui vaja. mul vaja ei olnud, aga ikka sain. hispaanlase sain kauba peale. st piisas käepigistusest ja mõnest pilgust, et noormees hiljem mu juurde tagasi tatsuks ja ilma igasuguse edasise jututa mind suudleks. tal on imelikud kõrvad, ema kootud harry potteri sall ja jube armas naer. pealegi on ta esimene meessooesindaja, kellega mul on õnnestunud käia kohtamas hommikul (8.30!), ilma et kohting juba eelmisel õhtul alanud poleks. beat that! ta on ka esimene isik, kelle peale mu neljakäpaline elukaaslane nii armukade on, et too korra väga demonstratiivselt esiku põrandale sittus, kui noorsand mind väisamas oli.

kahjuks sõitis r. neljapäeval lõunaosariikidesse pühi pidama ning naaseb alles uue aasta teisel päeval. kurb on küll, turtsuks teeb ka, aga me kõik teame ju, et üldiselt saab viinast ikka abi, seekord siis olid sihikul külmutet margariitad iguanas m.-i seltsis, kes, nagu selgus, ei elagi enam kertész u. 4 asuval aadressil, vaid hakkab hoopis oma uue sõbrannaga kokku kolima. ma kahtlustasin juba ammu, et asi tõsine on, kui m. orbiidilt kadus ja ma hoopis i. oma uueks usaldusisikuks pidin võtma. no igal juhul olen ma asjade arengu üle äraütlemata rõõmus. kui suuremalt jaolt teineteist oma vahepeal toimunud eludega kurssi viisime, kandsid jalad meid edasi lähedalasuvasse baari, kus ma ilusasti kaks õlut palusin, mille eest aga keegi raha ei tahtnud. küsisid vaid, kas me oleme listis, me ütlesime, et oleme jah, ja nii need tasuta joogid tulid. m. pidi kahjuks üsna pea lahkuma, aga kuna õues oli külm ja no kuulge, TASUTA JOOGID, pealegi olid margariitad oma töö teinud, siis ma otsustasin jääda veel natukeseks sinna jalga keerutama. trepimademelt leidsin üksi rahvast seirava prantsuse noormehe, kellele meeldib laulda, kes jumaldab kasse ja armastab murakamit ning kes valgustas mind ka ürituse osas – olin sattunud it-firma jõulupeole. teel firmapeolt salabaari ei tsiteerinud me mitte shakespeare’i, vaid teist surematut klassikut, STM-i. kui r.-i seltsis toimus mu elu esimene hommikudeit, siis d. oli esimene noormees, kes sõnade ‘ok, let’s swap saliva‘ peale mind suudles. ma tegelikult ei utsita poisse end selliste sõnade saatel musitama, aga nüüd ma siis tean, et see on väärt pick-up line. laupäevahommik ei olnud mulle üldse armuline, salabaaris tarbitud viski tõenäoliselt ei aidanud väga mu värskusele kaasa.

jään põnevusega ootama, mida selle aasta viimased kaks nädalat mulle veel ette viskavad.