Tere tulemast päris maailma

mandariinihooaeg.

ei saa kuidagi jälle mainimata jätta, et mulle meeldib kaks tuhat kümme. tänavune sügis meeldib ka hullupööra, ehkki septembris tehti meile tünga ja jäeti vananaistesuvi vahele, aga see-eest on selle täielikult (ja natuke peale) kompenseerinud pikk ja põhjalik sügis. esmaspäevast reedeni ja nii nädalast nädalasse vaatan kaheksanda korruse aknast jões laiuval saarel toimuvaid muutusi esimestest kergetest kollase-varjunditest läbi täieliku värvide virrvarri päris paljaste puudeni. kindad on juba mitu kuud kogu aeg kotis, refleksist panin nad igal hommikul kätte juba siis, kui õues olles avastasin, et viieteistkümne soojakraadiga pole neil peale ühistranspordis puhvertsooniks olemise ning dekoratiivse omaduse küll mitte vähimatki mõtet. nüüd see-eest läks külmaks. ungari mõttes. ja üldse pole sellega harjunud. eile värskendas üks rootsi kolinud endine kolleeg oma lõustaraamatu seina järgmiste sõnadega: “ilmateate sõnul saabub järgmisel nädalal rootsi talv… ma ei saa aru, mis see seni siis oli???” ses suhtes oleme me siin lõuna pool vist ikka veidi paremal positsioonil.

lugemise üsna märkamatu ja järk-järguline kadumine lava tagaossa ja siis üsna kulisside taha ära, käivitas taas intensiivse filmitarbimise ajajärgu, pealegi alustasid kõik sarjad sügishooaegu ja naha vahel pitsitab pidevalt reisikihk. kahjuks on viimast üsna keeruline sel määral ellu viia, kuivõrd see mulle endale meeldiks, nii pean kuni jaanuarini rahulduma ühe pika nädalavahetusega prahas ja teisega münchenis. samas, praha oli võimas, ilm oli super, õlu oli odav ja imehea, seltskond absoluutselt üleprahi. jalutasin linna peal, jalutasin ka hradec kraloves, sõin täpselt seda ja nii palju, kui hing ihaldas, õlu pidevaks kaaslaseks (tegelikult ei ole üldse nii väga imelik meekoogi kõrvale kann pilsnerit võtta), ühel õhtul, kui noored muusikud mus täieliku ekstaasi tekitasid, tulid mängu ka mõned tekiilad. igal pool mujal tundub teispäevsus ka palju eksootilisem ja talutavam kui kodus.

müncheni nädalavahetusest, mis nüüd kohe-kohe algab, saab tõenäoliselt (ma vähemalt väga loodan) selle aasta üks tähtsündmusi. otse loomulikult tahan ma linna peal ringi luusida ja raamatust loetud ajalugu enda silmaga üle kaeda, aga põhirõhk on ikkagi pühapäeva õhtul, kui kell 18.30 zenithis uksed avatakse ja ma saan ette näidata oma pileti, millel ilutseb kiri Arcade Fire ja veidi väiksemas kirjas ‘plus special guests’. erikülaliseks on bänd nimega fucked up, kes kirjade järgi teeb hardcore punki. ise kirjutasid nad asja kohta järgmist: “This is the first Arcade Fire tour show we’re playing, so no one really knows what to expect. We’ve played in front of really big crowds before, but mostly at the tail end of massive festivals where there’s already been lots of cider imbibbed. These shows we figure will just be 11,000 very polite upstanding indie rock adults waiting for us to be finished playing, rather than rip stuff off the walls or throw their shows at us, like we’re used to.” igal juhul olen ma üleni ootusärevil. eile tegin suure hunniku kotlette, mida nüüd paar päeva süüa ja siis viimased võileivamaterjaliks rongisõidule kaasa pakkida. puudu on veel viinapudel ja korralik peipsi soolakurk. ma ei hakka mitte midagi lubama, aga kindlasti tahaks võimalikult ruttu pärast seda lühivisiiti oma mõtted ja tunded kirja panna, kuigi üsna tõenäoliselt saab see olema midagi mission impossible‘i taolist.

kunstikino ukse kohal ilutseb “lohetätoveeringuga tüdruku” kõrval ka “antikristuse” kuulutus, jube kiusatus on minna seda vaatama, sest kardetavasti on kino ainus võimalik lahendus sellele, et ma tolle linateose ka lõpuni vaataksin (ma pole kunagi olnud suurem asi seansilt välja jalutaja), aga mingi viimane tõuge on ikka veel puudu. praegusel pimedal ja külmaks kiskuval perioodil nõuab vaim pigem soojendavaid filme. üheks selliseks on vaieldamatul kaplanoglu “bal” (“mesi”), triloogia viimane osa, kuigi kronoloogilises võtmes esimene. seal on nii imeilusad kaadrid ja loomulikud helid, et ta võlus mind täielikult ära. facebookis juba ka jagasin treilerit, aga kes seda näinud pole, siis siin ka uuesti.

pöffil näidatakse seda 25.11. ja 04.12. solarises, 28.11. tartus athenas. lisaks on kõigil eestis viibijatel võimalus ära näha ka triloogia teised kaks filmi. õnneseened, sellised. mul õnnestus leida ainult “muna”, “piima” torrentiga ei anta.