Tere tulemast päris maailma

ei, üldse mitte oktoberfest

sohvasurfamine on väga tänuväärne üritus. üldjuhul. aga mitte juhul, kui saabud münchenisse kell veerand seitse laupäeva hommikul ja su majutaja ei ole su viimasele teatele vastanud ning tema antud aadressil uksekella helistamine tulemusi ei anna. vastust ei saabu ka tekstisõnumile. mis seal’s ikka, ju ta mõne tunni pärast ärkab – nii ütleb mulle mu rahulikuks jääda üritav aju. õues on veel pime, baieri pealinnas on karjuvalt külm ning kuna ka rongis küttega lood kõige paremad polnud, uni on veel kusagil ripsmete küljes kinni, siis pole imestada, et tahtmatult üsna nõutu näoga keset tänavat seisan ja üle kere värisen. teha pole midagi, seega vantsin mööda tänavat, kuni jõuan esimese lahtioleva pagariärini (mida münchenis on uskumatult palju, iga nurga peal, ühe kvartali peale tuleb neid tõenäoliselt umbes oma kuus kokku, juustupoodidega vaheldumisi), võtan omale tassi kohvi ja kotist raamatu. kohv otsas, külm endiselt nahavahel, tellin suure tassi teed ja saiakese, kägardun tooli peal kokku ja loen edasi. aeg-ajalt vaatan telefoni. umbes poole tunni pärast on juba veidi tahkem olla, võtan kotist reisiraamatu (kuigi enne mõnel korral mõtlesin, kas ost tasus ikka ära, olen sellele väiksele raamatule hetkel äraütlemata tänulik), uurin, mida nii kilomeetrises raadiuses näha saab, panen end kaardi peal paika, võtan kodinad näpu otsa ja suuna königsplatzile. peale minu silman seal veel üht kordamööda reisijuhti ja kaarti piidlevat tütarlast ning muigan omaette, et tea, kas tal ka sama hästi läks, et laupäeva hommikul ebainimlikult vara ja veel ebainimlikuma külma käes mööda linna vaatamisväärsusi kolab. aga tal pole vähemalt kohvrit käe otsas. ma ei tea, mitu korda ma oma lollust jõuan kiruda, et hoopis seljakotiga ei läinud. või oma pampu jaama pakihoidu ei jätnud. viimase osas ei saa ma samas endaga liiga kurjustada, kuna viimases “majutajalt” saadud sõnumis kirjutas too ikkagi, et mingu ma hommikul tema juurde, pangu asjad ära ja eks siis näis, kas ma tahan veel magada või hommikust süüa või kohe linna peale uhada. niisiis vaatan platsi üle, uurin lähedalasuvat kirikut, jalutan ringi, pistan suhu paar kotist leitud kummikommi ning avastan, et varvaste asemele on tekkinud liikumatud jäised klombid. päris naljakas hakkab mõtte peale, et kui asi veel kaua niimoodi edasi kestab, läheb kogu mu taskuraha kohvikutes tee lürpimisele. üritan endast võimalikult kaugel hoida mõtet soojast veest, mis mu ihuliikmetes vereringe taaskäivitada võiksid, reisimustuse maha pesemisest rääkimata.

niisiis joon veel teed. üritan ühe tassiga võimalikult kaua hakkama saada. raamat edeneb hirmuäratava kiirusega. kui nüüd kohe läbi loen, mis ma siis tagasiteel pihta hakkan rongi peal? sellele ka ei mõtle. üldse ei taha ennast ärevaks ajada. suitsu ei saa ka sees teha. mõnes mõttes hea, kulub vähem. taas üks tund läinud ja kuidagi piinlik tundub sinna edasi istuma jääda, kui midagi juurde ei telli, nii et mantel selga, kindad kätte, sall kõvasti ümber kaela ja taas õue. inimesed on tänavatele jõudnud, pagari- ja juustuärid on pilgeni rahvast täis, mina kolistan oma totaka kohvriga mööda tänavaid, tahaks päris kesklinna, tahaks marienplatzile ja kirikutesse, aga nii ju ei lähe kusagile. umbes kella poole kaheteist ajal ei pea ma enam vastu ning saadan sõnumi teisele potentsiaalsele majutajale, kellega meil muidu oli õhtuks väike baarikülastus kokku lepitud, küsin, ega ei oleks võimalik oma asju tema juurde susata, kuni midagi selgub. emre on tore türgi poiss, kes münchenis kirurgilisi roboteid õpib tegema. või midagi taolist. suur ajaloo-, ühiskonnateaduste ja politoloogiahuviline. temalt tuleb juba paari minuti pärast jaatav vastus aadressiga, teejuht (millise metrooga kust mis suunas, mis peatused jne) ja kinnitus, et ta tuleb mulle oma metroopeatusse vastu. vahetult enne selle sõnumi saabumist ei oska ma enam midagi peale hakata, vaid pildistan tänaval autosid. kaunis.

seega võtan ette teekonna etteantud aadressil, emre ongi mul vastas, juhatab mu enda juurde, ajab juttu, kuigi tal mingi tähtaeg kaelas on, laseb mul pesus ära käia ning avaldab kahetsust, et ta ei saa muga koos linna peale tulla, vaid peab selle asja ära lõpetama. lepime kokku, et kohtume siis õhtul kell kaheksa trachten voglis ja et ma jään ikkagi tema juurde nendeks kaheks ööks, pole ju suurt mõtet hakata asju jälle kusagile mujale vedama. otsustan metroo asemel jalgsi minna. emre näitab kaardi peal ette, kuidas kõige toredam ja turistilises plaanis parem kesklinna poole on minna, seega jään tema juhtnööride juurde ja ei võta kõige otsemat teed. külm on. aga mõnus kiire tempo hoiab asja kontrolli all. jõuan kunagise kuningaresidentsini, odeonsplatzile, sealt edasi frauenkirchesse, marienplatz, alter peter, kaubatänav, turg jne. marienplatz on kohutav. rahvast nii täis, et liikuda saab vaid väikeste jaapanlasesammudega. õnneks leian mingi käigu, mis kaubatänavalt väljakut vältides turule viib. tahaks nii vanast kui uuest raekojast pilti teha, aga sellises rahvamassis tundub see täiesti lootusetu ettevõtmisena. vahepeal läheb olemine nii külmaks, et teen tiiru h&m-is, vero modas. proovin lihtsalt niisama riideid selga. et sooja saada, sest endiselt on meeles, kuidas talvine teksajaht alati kohutaval kombel higistama paneb.

kell on viis, kui ma suuna vaikselt kohtamispaiga poole võtan. mingil väljakul hüppan veel ühte kohvikusse, kus tass teed maksab kolm viiskümmend, millest ma päriselt aru ei saa, sest teenindus ei ole mitte midagi erilist, piparmündilehed hulbivad lihtsalt klaasis, nii et pean need sealt lusikaga välja koukima ja tualetis puudub küte. kuidas on üleüldse võimalik küsida tassi tee eest selline summa, kui vetsu minnes ära külmud!!! aga vähemalt saab taas veidi aega surnuks lüüa. põikan sisse paari veel lahtiolevasse poodi ning poole kaheksa paiku jõuangi juba mainitud kõrtsu. ootamisajaks võtan omale tassi sweet chaid, mis tähistab absoluutselt päeva tipphetke, mulle meenub ülikooliaeg ja see, kuidas katkaga panges tihtilugu sedasama jõime. praktiliselt punkti pealt kell kaheksa on emre platsis, võtame ette õlledegustatsiooni, kuidas muidu. räägime maast ja ilmast ja gastronoomiast ja võtame uued õlled. ja veel ühed. ei teagi, mis kellast sealt minema saime. igal juhul oli vaja tema pool ära lahendada ka pudel ungarist kaasa võetud villányi kékfrankosit ja sinna otsa pool pudelit ouzot. tegi küll purju.

pühapäeval magan lõunani, emre teeb kuningliku hommikusöögi oliivide ja kreekapähklite ja mandlite ja pistaatsiapähklite ja röstsaia ja seesamipasta ja omletiga, kõrvale kohv ja salveitee, tervis tuleb tasapisi tagasi, aga kuna taevas on vastikult pilves ja üleüldse tundub ilm õueminemiseks veidi liiga ebasõbralik ja tatine, otsustame hoopis niisama lebotada, vestelda, vahepeal natuke raamatut lugeda ja siis ongi aeg nii kaugel, et peab vaikselt õhtuks valmistuma. veidi puperdab, ootusärevus on kasvanud üüratuks, üritan rahulikuks jääda, sisendan endale, et metroos on piisavalt palju inimesi, kelle sabas jaamast kontserdipaika vantsida, et mu piletiga on kõik korras. kontrollin umbes neli korda, kas pilet ikka kotti pistetud sai, justkui läheks esimest korda sellisele üritusele. aga no üldiselt inimesed teavad, kuidas ma massiüritusi talun. pigem üldse mitte kuidagi.

teekond zenithi halli juurde möödub viperusteta, jõuan kohale veidi pärast poolt seitset, uksed on lahti, saba läheb kiirelt, saksa värk. sees annan mantli ära ning võtan koha sisse fännisektoris, lavale võimalikult lähedal. soojendusbänd tuleb peale veidi enne kaheksat. ümberringi on palju ruudulistes särkides inimesi. põhiliselt poisid, aga mõned tüdrukud ka. sakslased on kuradi pikad. fucked up on samuti kanadast, lauljaonu on suure kõhuga kiilakas mees, kes kisub end kohe alguses üsna paljaks ja hoiab mikrofoni sinna sisse karjudes niimoodi käes, et ei ole suurt vahet, kas lauludel on ka sõnad või teeb ta lihtsalt suva peale mingeid imelikke möiratusi, aru niikuinii ei saa. samas kitarristist tsikk on üliäge. üldmulje jääb lõppeks positiivne. onu on hirmus tänulik, et publik nad nii hästi vastu võtab. aga no ajab ju ikka kihevile küll, kui poolpaljas onu, mikrijuhe ümber pea keritud, käib rahva seas ringi ja lööb patsu. vahepeal katsub oma nibusid. rahvale on vaja tsirkust. tsirkust ja leiba ja präänikut. kui onul mikker selle lennutamise ajal käest oleks lennanud, saanuks ka piitsa. või midagi taolist. õnneks ei mängi nad pikalt. mõnikord soojendusbändid unustavad ära, et nad soojendavad ja mängivad pool õhtut. fucked up kaob lavalt, asemele jooksevad tehnikud ja asjapulgad, toovad pille ja ruuporeid ja häälestavad ja sätivad ja toovad veel pille ja sätivad ümber ja häälestavad üle.

ja siis jõuab kohale Arcade Fire. kontsert lükatakse käima “ready to start’iga”, sealt edasi ainult parimad palad nende kõigilt kolmelt albumilt. üksteise otsa. rahvas hullub. algab “intervention” ning ma saan lõpuks aru, et see kõik toimub minuga päriselt, et see ei ole üleelusuurune youtube, et nad on tõesti siin. ja sellest hetkest alates kisuvad nad mu täiesti alasti, tõmbavad mind muusikasse sisse, panevad naerma ja nutma ja kargama ja unustama kõik. on ainult see hetk ja see täius ja tunded ja tunnetused. ning siis äkki on kõik läbi. kümme tuhat inimest trügib riidehoiu suunas, ma olen pressitud saksa keele vahele ja ma tunnen, kuidas nüüd saabub see kardetud paanika. pea hakkab ringi käima, tunnen, kuidas veri valgub sõrme- ja varbaotstesse, üritan pea selge hoida ja mitte ära minestada. miks surub mingi neiu ennast nii rõvedalt vastu mind, miks ma ei kannata saksa keelt, miks eputab mingi tüüp oma iphone neljaga ja mängib kõigi silme all nõmedat mängu, kui ta on osa saanud just SELLISEST ELAMUSEST? miks??? umbes kolmveerand tundi hiljem on mul mantel käes, ma põgenen sealt masside vahelt õue, värske õhu kätte, vaikusesse, lumesaju sisse, läidan sigareti ja olen juba unustanud kontserdijärgsed ebameeldivused. alles jääb ribadeks kistud tasakaal, viimseni pingule tõmmatud meeled, mööda keha tormavad kummalised tunded. kusagil tagapool üürgab seltskond “no cars go’d”, ma olen õnnelik. nii õnnelik, et kohe peale esmaspäeval rongile istumist alanud tappev kõhuvalu ja puuduvad valuvaigistid ei oma erilist tähtsust. ma ei tea, kas see meeleseisund tuli just kõige õigemal aastaajal, aga tõsi on ka see, et ma ei ole tükk aega nii elus olnud.