Tere tulemast päris maailma

andsin endale lubaduse, et kui mulle selles sügises mõni kultuurne üritus ette jääb, siis võtan blogipidamise taas käsile. pealegi ei ole vist väga võimalik teatris nähtud “piaf! piaf! i” muljeid twitteri 140 tähemärgilisse sädinasse mahutada. ühesõnaga bárka.

esiti oli plaan s. endaga kaasa vedada, aga kuna ma taaskord sooloetteasteid korraldan, siis rändas pilet hoopis heddale. pole väga ammuilma hea sõbrannaga teatris käinud, viimane aeg oli, päriselt ka. esimese asjana ütlen ära, et suure tõenäosusega oleks mainitud etendus mulle eelmisel sügisel rohkem meeldinud. et oleks kohe pärast bratislavast konverentsilt naasmist piletid soetanud ja nagyvárad téril asuva teatrimaja vehklemissaali vedanud end. miks siis? aga sellepärast, et just bratislavas sain ma tuttavaks kirjanduskriitikuga, kes tükki soojalt soovitas. nüüd andsin ma sellele võimaluse aastakese laagerduda ja seega lõin oma väikses peas teatavaid visioone, kujutluspilte, eelarvamusi, ehkki ei töötanud ega lugenud läbi ühtki arvustust ega retsensiooni. taustsüsteemis terendas pealkiri, seega läbiv teema ning lavastajana jorma uotinen.

ideel enesel polnud viga midagi, aga arvatavasti pani lavastaja siinkohal mööda riigiga, kus ta selle tüki ette võttis. ungari näitlejad asetada kompotti, mis koosneb nii sõna- kui liikumisteatrist pluss muusikalielementidest – liiga palju kära ja liiga vähe kannatusi (tegemist on ju ikkagi piafiga!). nagu hedda nii tabavalt märkis – uotinen võib-olla ikkagi ei oleks pidanud KÕIKI oma mõtteid sellesse lavastusse ära mahutama. erksamad hetked jäävad teise vaatusse, siis oli sisse sadanud ka natuke hullust, mis meile heddaga eriti peale läks. libukleitides meesnäitlejad kabareelikult teadeteposti ümber oma tänavatüdrukute lugu laulmas või inglitiibadega theo, viiruk ja säraküünal ning piaf diagonaali moodustamas – vot taolised hetked panid silmad särama küll. pausi ajal pärast esimest vaatust esmamuljeid ritta ladudes üritasime välja mõelda, kas etendus tuli kõigepealt välja prantsuse- või soomekeelsena. sellest mõttekäigust innustatuna üritasin ma nii mõnigi kord teise vaatuse ajal kogu näitemängu soome keelde mõelda – töötas. hedda väitis pärast, et tema tegi sedasama prantsusega – olevat kah töödanud. minul jooksis aeg-ajalt küll läbi assotsiatsioon “picasso seikluste” sirkkaga – tea, ehk see tegigi teise poole minu jaoks kuidagi väänatumaks.

pärast mõningast kultuurinautlemist oodati meid stuudiosse, kus väidetavalt oli käimas pidu, päriselus aga sattusime silmitsi stuudioomaniku peretuttavatega, kellest üks oli äärmiselt tülikas ja nii me heddaga kordamööda põgenesime ta eest, hirmus erinevate keeleliste küsimustega üle kallatud saada. hedda initsiatiivil tuli ära sureva lumehelbekese tants ehk hüvasti stuudio, tere tulemast reedeõhtune szimpla. kõik olid seal. ma ei ole maeiteamisajast näinud ühes kohas koos nii palju sõpru ja tuttavaid. suurem osa tuli neist tiptoni peolt, kuhu mindki mitmelt poolt kutsuti, kuhu aga eelmainitud teatrietenduse tõttu minemata jäi. üks sümpaatseks saanud hollandi kolleeg vedas mind mööda szimplat ringi ja seletas pikalt oma korterikaaslase ja kellegi maša suhetest ehk miks neil pole tegelikult mingisugust suhet ja kellega neil suhted on ja miks nad nüüd baarileti taga juttu ajavad. samal ajal aga saagis keegi király tänaval vahva hollandlase ratta ketti katki… üle pika aja tundus szimpla mulle täiesti sümpaatne ja vaatamata põrgulikult valu tegevatele jalgadele seisin ma suurema osa ajast püsti või kappasin mööda kõrtsu ringi. mingil hetkel saabus ka geniaalne mõte vedada ennast vittulasse, sest ma olin kindel, et mõni ei ole reedel tööl. oli küll. see tähendas, et mina peitsin ennast vaheseina taha ära ning hedda ja karin tõid mulle kordamööda jooke lauda. pluss ma sain öö jooksul kaks kõnet tolleltsamalt hullult hollandlaselt.

laupäev ja pühapäev seevastu möödusid tunduvalt rahulikumas tempos. laupäev küpsetades ja kokates ning karini juures õhtul filmi vaadates, pühapäev csigas vedeledes, seejärel aga tegin linnas rattaga suure tiiru. pärast toskakooki peab natuke midagi oma keha jaoks ka tegema eksole.