kui unemati loobib liiva asemel lsd-d.
Esmaspäev, 26 oktoober, 2009 at 13:45 | In Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad, Vanad ajad | Leave a Commentkõik algas viidetest hendrixile ja methenyle ning kahtlusest, et ega down in mexicod oleks ühel kitarril mängida mõnevõrra raskendatud. seega leidis tee 23. oktoobri eelsele jatsukontserdile lámpásis lisaks minule, tomile, heddale ja marisele (ehk uuele eesti tüdrukule) ka hollandlane oma sõbraga. asjaolusid arvestamata võiks ka öelda, et ungari mehenimed rokivad madalmaades. ma olen üsna kindel, et kui vähemalt üks neist kahest poleks läinud edasi merlinisse ja “unustanud” mulle saata sõnumit, palju pilet maksab ja kuidas pidu üleüldse on, ei oleks ehk saabunud mu telefoni liiga ühemõttelist sõnumit maalivalt luuletajalt, mumusis oleks kohe kindlasti mängitud paremat muusikat, vittulas poleks ma esimese asjana jooksnud kokku oma nõiakunsti esimese (ja veidi ebaõnnestunud) viljaga või ühe oma ööga varasuvest. eriti kategooriliselt kindel olen ma aga tõigas, et kui juba jatsuklubis oleksid asjad teisiti arenenud, ei pidanuks ma vaatama und sellest, kuidas üks mees minevikust (nagu neid tolle õhtu jooksul veel vähe oleks ette jäänud) mind maha üritab lasta. ja ehkki see oli üks väheseid kordi, kus ma suutsin oma unenägu kontrollida, haarasin relva enda kätte ja pärast pikki luhtaläinud katsetusi õnnestus psühhopaati tabada õlga, ärkasin siiski reede pärastlõunal veidikese halva tujuga.
just kõige eelneva tõttu oli vaja ennast õhtul taas ilusaks teha (mis hästi õnnestuda ei tahtnud, peeglid olid rikkis ja lainerijoon proovis mitu korda valesti joosta) ning heddaga kauneid noori poisse minna piiluma corvin tetől toimuvale past perfectile. mitte mingil juhul poleks võinud omale lubada sellest kõrvale jäämist, sest üks aprillikuine sissekanne tõestas meile ju päris elavalt, mis võib juhtuda, kui PP asemel ELP-i külastada. lisaks ilusatele poistele olid seal ka purjus alaealised neiud ja kaks põkki keset tantsupõrandat. no igal juhul sai pepu väga põhjalikult raputet ning kuigi me olime jalakeerutusplatsil vaieldamatult seenioride kategooria esindajad, andsime oma surevate lumehelbekestega kõigile silmad ette. tea, kas sellest tingituna või jõudis keegi ikkagi mu hossuleepešite sisse uimasteid mahkerdada, aga veidrad unenäod jätkusid. seekord hängisin ringi chuck bassiga, ühel hetkel olime ka tunduvalt intiimsemalt ametis, lisaks sellele toimus valge kassi päästmisoperatsioon või pigem oli iva selles, et keegi oli ta kiisupojapõlves adopteerinud ja nüüd pidi ta kindlasti ta õige ema juurde tagasi toimetama. midagi taolist, palju muret oli sellega. i-le täpi pani aga hoopis umbes poolemeetrine ühest otsast ära lõigatud suvikõrvits, mis mao kombel vänderdas ning mis siis ohutuse mõttes akvaariumi pisteti, kus olid kandikud erinevat sorti võileibadega. järsku tekkis suvikõrvitsa äralõigatud otsa suu ja mis võiks olla loogilisem asjadekäik, kui et mainitud köögivili hakkas väga isukalt võileibu neelama. umbes selle koha peal, kui tal kandikud tühjaks said ning mina paanikas olin, et mis ema küll öelda võiks, kui ta näeb, et võileivad läinud on, ärkasin ma üles. päris kahju oli. ma oleks hea meelega edasi trippinud.
et asi veel ilusti üle vindi ja väljapoole igasugust loogikat viia, istus laupäeva õhtul claros puhtjuhuslikult meie kõrvallauda tallinna ülikooli ajalooinstituudi direktor koos oma abikaasaga, kes uurisid selle kohta, kuhu oleks soovitav minna, mida teha, mida vaadata ja siis ühel hetkel selgus, et nad tahavad igal juhul külastada vittulat. lokaalist ei puudunud ka vanem härrasmees, kes oli võtnud ‘one drink too many’ ning kes, saades teada, et me oleme eestist, hakkas valjuhäälselt väljendama oma antipaatiat venelaste suhtes, jauras pikalt 56.-st, nii et ma olin üsna vihale aetud ühel hetkel, teatas, et ta abikaasa on soomlanna ja demonstreeris siis oma keeleoskust paari lausega. õnneks sai tal jook otsa ja ta läks minema.
pühapäev kulus kolmepäevasest trippimisest välja puhkamisele.
reisipalavik, mitte gripp.
Kolmapäev, 14 oktoober, 2009 at 12:22 | In Sünoptilised ajad | Leave a Commentpühapäevast tänaseni on õhutemperatuur langenud kahekümneviielt kraadilt (jah, ikka celsiust mööda) viiele, tuul üritab puid, lippe ja salle enesega kaasa tirida ning aeg-ajalt peksab vastu silmnägu vihm. loo võib kokku võtta ka järgmiselt – kolm päeva tagasi oli suvi, neljakümne kaheksa tunnise rekordajaga saabus meite õuele talv ning eile kodus lugesin tubase kraadiklaasi pealt kokku lausa seitseteist pügalat. oli aeg esimeseks kütmiseks. hetkel ei tundugi lubatavad lumesajud kuigivõrd utoopilistena. samas sain ma oma hilfigerid parandusest kätte, täna mõtlen veel välja, kas praha-külastus toimub pruunis sügismantlis või läheb seekord loosi must talvepalitu. eks peab esiti üle vaatama garderoobi ja aksessuaarid ning seejärel otsuse langetama. tõenäoliselt oleks targem, kui seekord osutuks sümpaatsemaks paremini sooja hoidev üleriie. ühesõnaga, ootan homset reisi vaatamata tõigale, et sügis jäi vahele. ja kuigi enne pidasin plaani minna pärast tööd somlói 51 aadressil näituseavamisele (kus juttude järgi antakse ka alkohoolseid jooke), sai meel kiirelt muudetud, kui alternatiivse variandina pakuti välja õlled fecskes. ainus miinuspool on see, et jookide eest peab ise raha välja käima, plusse on jällegi kamaluga.
fantastilise neliku seiklused.
Esmaspäev, 12 oktoober, 2009 at 15:00 | In Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Rõõmsad ajad, Sünoptilised ajad | 2 Commentskui praegu aknast välja vaadata või silmitseda eelseisva nädala ilmateadet, võib rahuga öelda, et kirss ei oleks suutnud valida paremat aega pesti väisamiseks. ja mina ei oleks osanud valida halvemat aega praha väisamiseks. aga eks need lumed ja hoovihmad ja öised miinuskraadid veel selguvad.
põhiliselt tahtsin ma lisada sissekande, milles nurisen maailmas valitseva ebaõigluse üle, sest kuigi kuldne trio on igati tasemel, oleks fantastic four siiski tunduvalt õigustatum kombinatsioon. seda tõestas väga põhjalikult ka selja taha jäänud nädalavahetus täis suitsuseid lokaale ja alkoholist läbi imbunud sünnipäevapidustusi. üks asi on kolm päeva järjest teispäevne olla, hoopis teine aga kolmandal peoõhtul ikka veel värske ja kaunis välja näha. otse loomulikult saime me sellega hakkama. võib ka väita, et neljapäeva õhtu oli sisseelamiseks, reede peaproov ning szimplas kujunesid sündmused juba nii, et väiksed poisid seisid järjekorras ja neliku laua ümber tiirles lugematu arv kauneid noormehi.
neljapäev. juba poolest päevast ei saanud ma kuidagi asu ning ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimaks ometi näha kirssi, kes samal ajal tomiga endal claros nina täis tõmbas. lõpuks sai kell nii kaugele, et võisin arvuti kinni panna ja koju kimada. kiire poeskäik ja veel kiirem ajutormlemine hiljem oli plaan tehtud ning suund muuseumile võetud, kus vanade aegade mälestuseks tuli lõpuks ära üks rummikoola, misjärel vabaduse silla all kahe pudeli veiniga teineteise eludega end taas kurssi viisime, uudiseid vahetasime ning lahkasime teisi egost lähtuvalt olulisi maailmaprobleeme. pissi- ja veepeatuseks enne koju tuikumist valisime claro. rahu sai hinge ja sellest tulenevalt võttis mu üle võimust eriti magus uni.
reede. magamatus segatuna dehüdratsiooniga võrdub tavalisest rohkem loppis silmnäo ja mitte kõige efektiivsema tööpäevaga. aga abi oli ka seekord lähedal – tõenäoliselt oli meie jedil mingeid olulisi asju ajada, nii et ta otsustas meid juba kell kolm koju lasta, seletades taolist suuremeelsust tõigaga, et veerandilõpp on möödas ja me tegime jube tublit tööd. minul polnud nii ilusa žesti vastu muidugi ühtki argumenti, pealegi jäi nii aega ka kiirele ostlemistuurile, mis päädis kirsi jaoks uue lõhnaga, minu jaoks lillade võrksukkade ja sama karva küünelakiga pluss õdusa õhtusöögiga kirsi ja hedda seltsis apacukas, misjärel oli aga aeg end kauniks teha ja seada sammud clarosse, kus sõber t. pidas sünnipäeva ning mis osutus tunduvalt lahjemaks kui möödunudaastane, samas ei ole põhjust kurta, flirdikogus sai mõõdukalt täis, vittula põrandalaudu aga põhjalikult nühitud erinevate lõunamaiste rütmide saatel. kui mingil hetkel poleks viinal kork pealt lennanud, võinuks laupäev isegi täitsa sõbralikult alata…
laupäev. teatud tervislik seisund või pigem selle puudumine kihutas mind esimese asjana apteeki vaigistite järele, seejärel võeti brantši suund clarole. pärast ibuprofeeni, suurt tassi piimakohvi, texas-burgerit ning kodukõrtsilebo julgesin ma isegi juba päikseprillid eest ära võtta. millalgi hilisel pärastlõunal pakkisime läpakad uuesti kotti ning võtsime üüritroskas ühe filmi ette. nagu sissekande alguses mainitud sai, nägime eelloole vaatamata jumalikud välja ka laci sünnipäevapeol. ja kuigi meie lauda ümbritsesid erinevad noored kodu- ja välismaa meesisendid, huvitas mind ainult üks kindel persoon. vähemalt tol õhtul huvitasin teda ka mina. uskumatult tore oli seista keset dohányi tänavat vihma käes, juuksed sorus, ennastunustavalt suudeldes. vittula olid nad muidugi juba kinni pannud ning kuigi me suundusime seltskonnaga veel centrumi õllekasse, jäi minust letile pool klaasi alles, lihtsalt ei jaksanud enam. selle asemel haarasin letilt kaasa hoopis heleni poolt sinna jäetud mineraalvee ja tiksusin koju ära.
pühapäev. päev rehabilitatsiooniks ehk csiga, GG, ANTM, House ja varajane uni. ei mingit kultuuri.
esmaspäev. vihma kallab, kirssi enam pole ja kuigi ühe teatud hollandlasega sai lõunatatud, on ikkagi kurb.
piaf? piaf.
Esmaspäev, 5 oktoober, 2009 at 16:33 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | 2 CommentsTags: piaf, szimpla, teater
andsin endale lubaduse, et kui mulle selles sügises mõni kultuurne üritus ette jääb, siis võtan blogipidamise taas käsile. pealegi ei ole vist väga võimalik teatris nähtud “piaf! piaf! i” muljeid twitteri 140 tähemärgilisse sädinasse mahutada. ühesõnaga bárka.
esiti oli plaan s. endaga kaasa vedada, aga kuna ma taaskord sooloetteasteid korraldan, siis rändas pilet hoopis heddale. pole väga ammuilma hea sõbrannaga teatris käinud, viimane aeg oli, päriselt ka. esimese asjana ütlen ära, et suure tõenäosusega oleks mainitud etendus mulle eelmisel sügisel rohkem meeldinud. et oleks kohe pärast bratislavast konverentsilt naasmist piletid soetanud ja nagyvárad téril asuva teatrimaja vehklemissaali vedanud end. miks siis? aga sellepärast, et just bratislavas sain ma tuttavaks kirjanduskriitikuga, kes tükki soojalt soovitas. nüüd andsin ma sellele võimaluse aastakese laagerduda ja seega lõin oma väikses peas teatavaid visioone, kujutluspilte, eelarvamusi, ehkki ei töötanud ega lugenud läbi ühtki arvustust ega retsensiooni. taustsüsteemis terendas pealkiri, seega läbiv teema ning lavastajana jorma uotinen.
ideel enesel polnud viga midagi, aga arvatavasti pani lavastaja siinkohal mööda riigiga, kus ta selle tüki ette võttis. ungari näitlejad asetada kompotti, mis koosneb nii sõna- kui liikumisteatrist pluss muusikalielementidest – liiga palju kära ja liiga vähe kannatusi (tegemist on ju ikkagi piafiga!). nagu hedda nii tabavalt märkis – uotinen võib-olla ikkagi ei oleks pidanud KÕIKI oma mõtteid sellesse lavastusse ära mahutama. erksamad hetked jäävad teise vaatusse, siis oli sisse sadanud ka natuke hullust, mis meile heddaga eriti peale läks. libukleitides meesnäitlejad kabareelikult teadeteposti ümber oma tänavatüdrukute lugu laulmas või inglitiibadega theo, viiruk ja säraküünal ning piaf diagonaali moodustamas – vot taolised hetked panid silmad särama küll. pausi ajal pärast esimest vaatust esmamuljeid ritta ladudes üritasime välja mõelda, kas etendus tuli kõigepealt välja prantsuse- või soomekeelsena. sellest mõttekäigust innustatuna üritasin ma nii mõnigi kord teise vaatuse ajal kogu näitemängu soome keelde mõelda – töötas. hedda väitis pärast, et tema tegi sedasama prantsusega – olevat kah töödanud. minul jooksis aeg-ajalt küll läbi assotsiatsioon “picasso seikluste” sirkkaga – tea, ehk see tegigi teise poole minu jaoks kuidagi väänatumaks.
pärast mõningast kultuurinautlemist oodati meid stuudiosse, kus väidetavalt oli käimas pidu, päriselus aga sattusime silmitsi stuudioomaniku peretuttavatega, kellest üks oli äärmiselt tülikas ja nii me heddaga kordamööda põgenesime ta eest, hirmus erinevate keeleliste küsimustega üle kallatud saada. hedda initsiatiivil tuli ära sureva lumehelbekese tants ehk hüvasti stuudio, tere tulemast reedeõhtune szimpla. kõik olid seal. ma ei ole maeiteamisajast näinud ühes kohas koos nii palju sõpru ja tuttavaid. suurem osa tuli neist tiptoni peolt, kuhu mindki mitmelt poolt kutsuti, kuhu aga eelmainitud teatrietenduse tõttu minemata jäi. üks sümpaatseks saanud hollandi kolleeg vedas mind mööda szimplat ringi ja seletas pikalt oma korterikaaslase ja kellegi maša suhetest ehk miks neil pole tegelikult mingisugust suhet ja kellega neil suhted on ja miks nad nüüd baarileti taga juttu ajavad. samal ajal aga saagis keegi király tänaval vahva hollandlase ratta ketti katki… üle pika aja tundus szimpla mulle täiesti sümpaatne ja vaatamata põrgulikult valu tegevatele jalgadele seisin ma suurema osa ajast püsti või kappasin mööda kõrtsu ringi. mingil hetkel saabus ka geniaalne mõte vedada ennast vittulasse, sest ma olin kindel, et mõni ei ole reedel tööl. oli küll. see tähendas, et mina peitsin ennast vaheseina taha ära ning hedda ja karin tõid mulle kordamööda jooke lauda. pluss ma sain öö jooksul kaks kõnet tolleltsamalt hullult hollandlaselt.
laupäev ja pühapäev seevastu möödusid tunduvalt rahulikumas tempos. laupäev küpsetades ja kokates ning karini juures õhtul filmi vaadates, pühapäev csigas vedeledes, seejärel aga tegin linnas rattaga suure tiiru. pärast toskakooki peab natuke midagi oma keha jaoks ka tegema eksole.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
