Tere tulemast päris maailma

kuna viimane sissekanne jääb liig kaugete aegade taha, ei hakka ma üritamagi siin mingisugust ülevaadet anda, isegi lühikokkuvõte oleks liiast. verstapostideks võib märksõnadena välja tuua draama ja veel natuke draamat ja siis loomulikult töö juures kuu/kvartali/poolaasta lukku panemise, mis käis käsikäes ohtrate ületundide, peamurdmise, nõutuse ja üleüldise tööstressiga. aga see on nüüd läbi. draamad on ka läbi. vähemalt seks korraks.

asja palju huvitavam külg on aga see, et ühel ilusal vihmasel laupäevasel päeval, kui BP-s just muuseumide ööd korraldati, istusime heddaga maha aru pidama. see naine on lihtsalt geenius. ja mina olen õnnega koos, et teda oma heaks, võiks öelda et lausa väga heaks sõbraks saan pidada. igal juhul, pärast mõningast veini ja mitte nii maitsvaid itaalia roogi (trattorias tuleb ikkagi jääda vasikaguljaši juurde, eksperimendid teiste toitudega ei pruugi nii rõõmsat meelt tagada), kerkis pinnale see elu mõtte ja ülejäänud klišeede seisukohast olulisim küsimus, mille hedda üleüldise stoilisusega küllaltki lühidalt paika pani – peab nõiduma hakkama. noh et eestlased ju ikkagi viimased nõiad ja paganad euroopas.

mõeldud-tehtud. mängureeglid said paika (hea sooja südamega jazzpianist, kes mind, vana küünikut, naerutada oskaks), vihma tilkus kohati krae vahele, muuseumidesse ja kontsertidele sissepääsu tagav käepael sobitus oma koloriidi poolest täiuslikult mu türkiissinise kleidiga, rahvusgaleriis võlus mind jatsutrio neljases koosseisus, pealegi sai seda nautida kott-toolides vedeledes ja ümberringi laiuvaid maale silmitsedes. ülemeelikus ja uuest suursugusest meisterplaanist haaratud surisev olek kandis meid sombuse linna ühest otsast teise ja siis tagasi ja lõpuks vedas gravitatsioon ja hiline öötund kuhu mujale kui ikka vittulasse. tech noir ei olnud üldse mitte paha, sõelusin rahva hulgast välja pikka kasvu sümpaatse näolapi, prillide ja mustade lokkidega noormehe, trügisin otseteed tema manu ja kandsin külmavereliselt ette oma eluliselt olulise küsimuse: “kas sa oled pianist?” selle peale sain vastuseks juuksepiirini tõstetud kulmud üleüldiselt üllatunud näos ja vastuküsimuse: “kust sa teadsid?” mina oma jonni ei jätnud ja nii selgus ka see jatsu külg asjas. oli lõputult sümpaatne ja kohe kindlasti üks parema südamega meesisendeid, kes mulle viimase poole aasta jooksul teele on jäänud, naerma ajas ka, aga, ja sellistes asjades on alati aga, omadusi sai enne nõidumist tsipa vähe paika pandud, selles jõudsin ma lõplikult selgusele siis, kui ta ka järgmiseks laupäevaks ohtra sugeratsiooni teel keldrilokaali võlusin. esimese katsetuse kohta pole absoluutselt mitte halb saavutus.

nõiakunsti teel ajasin luhta ka karini ja szabolcsi villanyi-reisi, et nad saaksid minu suurepärasest korteriläbust osa võtta (, millega nad hiljem lõputult rahule jäid), eile aga sugereerisin sõnumit, sain telefonikõne. vot siis.