Tere tulemast päris maailma

võtsin kana sügavkülmast välja, las sulab, siis saab tast hiljem midagi maitsvat valmistada.
igal juhul on asjalood nüüd niimoodi, et pesti kevad on täies väes, mis otsesemalt tähendab seda, et elu läheb järjest huvitavamaks. talveund maganud (isegi, kui nad tegid seda kõrtsides) rahvad on ärganud ja otsivad atraktsioone. ja otse loomulikult teeme seda meiegi. kahtlasena tunduvad laupäevad maanduvad täiesti uutes tähendusväljades.

alustada passiks aga suure tõenäosusega sellest, et kui on veel keegi, kes ei tea, siis juba lausa nädal aega on mu uueks tööandjaks olnud IBM, finantsosakond täpsemalt. ei tasu siis kohe mind välja naerda, ehkki arvatavasti teeks seda ka ma ise, aga sinna saamise lugu on (seebi)ooper omaette. sõnaga saatsin ma üksvahe valimatult ja igale poole elulugusid ja vägagi motiveerivaid kirje (oleneb, kelle jaoks), mis päädis telefonikõnega juhtivast vahendajafirmast, kes teavitas mind soovitud HR-koha nina eest lipsamisest, kuid pakkusid välja tolle finantsosakonna. käisin intervjuul, tütarlaps edastas mu paberid “arvutifirmale”, käisin teisel intervjuul, kust ma lahkusin vägagi segaste ja masendavate mõtetega, sest mingit majandus- ja/või rahandustausta mul ju pole. igal juhul matsin mõtte kohe alguses maha, aga minu suureks üllatuseks helistati mulle sealt tagasi ning öeldi, et kohale, mille jaoks nad mind küsitlesid, leiti teine inimene, samas aga oleks neil soome tiimi vaja teisele positsioonile inimest ning ma pidavat olema igati sobiv kandidaat. mõeldud-tehtud. läks veel pool nädalakest, kui sain meili tööpakkumisega ning siin ma nüüd siis olen. trambin igal hommikul esiti trammi, seejärel metroo ning lõppeks veel sutsaka jalaga klaastorni, et seal liisingutega mässata. oleks võinud ka halvemini minna. ei, ma olen päris rahul.

isikliku elu poole pealt pole liiga palju midagi välja käia. soojad ilmad põhjustavad üliemotsionaalsust, nii on üks meeldejäävamaid õhtuid pärit stuudiost, kus me jõime kolme fotograafiga kahasse ära päris palju väga maitsvat kodupaalinkat, käisime näituseavamisel, kus pakuti vaid mineraalvett, sattusime korteriläbule/sünnipäevale, kust ma lasin poistel varastada juustu- ja sokolaaditorti ja sain visiitkaardi kirjutavalt kunstnikult aka maalivalt luuletajalt. taolises rütmis on möödunud ka suur osa ülejäänud reedetest-laupäevadest.

eraldi tahaks aga välja tuua eilse, kui esialgsest plaanist past perfectiga artkatakombas sai peo ärajäämise tõttu hoopis vittula. kolmveerand kaheteist ajal heddaga lokaali sisse sadades tundus koht vaatamata üliheale muusikale täielikult välja surnud. võtsime joogid ette ja hakkasime sõjaplaani pidama. võimalused olid mõnevõrra piiratud. üks variant oleks olnud otsida mõni parem pidu, teine… no teiseks oleksime võinud jääda ootama, kuni mingigi elu inimestele sisse tuleb. võtsime hoopis kolmanda ehk tegime esimesed ettevaatlikud tantsukatsed tikk-kontstel, mis iga järgneva looga üha meelierutavamaks ja pöörasemaks muutusid. michael jacksonist püsside ja roosideni, ray charlesi ja dancing queenini välja. sinna vahele mahtus veel väga suur hulk kvaliteetmuusikat. ega väga palju aega vaja polnudki, kui baarikülastajadki aru said, et see muusika, see laupäevaõhtu on mõeldud hulludeks tempudeks. ühesõnaga tegime eile heddaga peo. meie poolt pakutud kvaliteedis söandavad kahelda vaid kas väga rumalad või väga julged (ja rumalad) isikud.

autasu taolise šedöövri eest ka tulemata ei jäänud. hedda sõnul pakkusin ma vägagi nauditavat visuaali, kui üks homokahtlusega noormees mu õlgu ja selga masseeris, mina samal ajal aga diskoriga kirglikult suudlesin. itsitama ajab see mind ennastki. võib väga otsustavalt väita, et me oleme jõudnud kevade vaieldamatult huvitavaimasse sektorisse, täna pikka jalutuskäiku tehes buda-poolsel rakpartil tuli üks hiilgav idee teise järel ja rahulolu on suur.