Tere tulemast päris maailma

istun kolmandat tundi järjest claros, kott on täisnuusatud taskurätte täis, tõlkimine on edenenud kuue lehekülje võrra. teist päeva haiguslehel, kahju ainult, et seda nädala lõpuni ei või venitada. seega homme tagasi tööle. vähemalt tundub, et otrivin teeb tõesti ninaneelus mingid lõõrid lahti, nii et õhuvool nii sisse- kui väljapoole on nüüd tunduvalt kergendatud. lisaks nohurohule anti mulle c-vitamiini ja greibiseemne-ekstrakti, nii et tervis võiks vaikselt taastuma hakata. võib tekkida küsimus, et miks ma siis ometigi kodus, jalad villastes sokkides ja tekki mähkununa ei parane. aga sellepärast, et siis ma vaataks terve päeva filme ja ei jõuaks kunagi selle neetud kosmeetikakataloogini, mille ma nüüd juba lihtsalt kaelast ära tahaks saada.

heade uudiste rubriiki kuulub fakt, et “delta” on nüüd ametlikult dvd-l ja ma lähen seda homme endale, kirsile ja veel mõnele välja lunastama. filmi koha pealt veel sellevõrra, et eilne hiline lõuna aka õhtusöök heddaga apacukas lõppes puskinis “milki” linastusel (seda, et pärast filmi oli vaja veiniklaasi taga arvustusi toota, ei hakka ma üldse mainimagi). tõsiasi on see, et suurem osa publikust oli sinna tõenäoliselt tulnud vaatama oskari võitnud näitlejat ning neil polnud süžeearengutest õrna aimugi. olgem ausad, ka mina uurisin temaatika kohta heddalt alles pärast piletite ostmist, aga seetõttu teadsin ma ka üldjoontes, mida oodata. ja “milk” ületas kohe kindlasti mu ootused. lihtsalt rahva reaktsioon kahe omasooihara meesterahva õrnuseavaldustele oli mõnevõrra üllatav minu jaoks. ehk seetõttu, et tavaliselt oleme harjunud nägema kinolinal kaht heteroseksuaalset, noort, ideaalset kehakuju ja -kaalu omavat inimest teineteisega armatsemas, seega homoseksuaalsus suurel ekraanil kõnnib kauge kaarega mööda meile igapäevaselt armsaks saanud ortodoksist. igal juhul mõjus nii režii kui näitlejatööd äärmiselt värskendavalt, lisaks vanameister pennile sai mu absoluutseks lemmikuks emile hirsch, kelle tegelaskuju mõjus oma nooruslikkuses ja rabeduses kuidagi eriti südantsoojendavalt.

tänaõhtused plaanid sisaldavad endas veelgi filme, küsimus on vaid selle esinemiskujus ehk ma ei ole veel otsustanud, kas võtta ette taas üks kinotuur ja “slumdog millionaire” või benjamin button oma soojas pehmes voodis.

ps. emile hirsch sai oma ekraani-homoseksuaalsusest hoolimata minu uueks silmarõõmuks liikuvate piltide maailmas.