Tere tulemast päris maailma

võtsin omale voodikaaslaseks suure tassi teed väga ohtra koguse meega, lootuses, et minu kurjakuulutavad eelaimdused läheneva gripi kohta (mille vastu ma muide vaktsineeritud sain) on alusetud. aga silmad, lihased ja üldine loidus ütlevad mulle midagi muud. loidus seevastu ei tee mind karvavõrdki unisemaks, nii et sama hästi võin ma ka rääkida sellest, kuidas minu öökapilugemiseks on viimasel ajal saanud teatud dekoratiivkosmeetika kataloog, mille eestikeelse tõlke esitamise tähtaeg julmalt peale surub ning mina üritan hambad ristis tekitada isu- ja ostmissoovi äratavaid emakeelseid lauseid sellest, kuidas üks poolläbikumav puuderkreem katab kõik iluvead ja paneb pale kasteselt õhetama või kuidas lipiidide ja muude imeainetega rikastatud huuleläige muudab huuled vastupandamatuks ja täidlaseks ja mida kõike veel. teistsugustes tingimustes võiks sellega isegi ju lustida, aga pärast kümne-üheteisttunnist tööpäeva ei tekita antud raamatuke minus mingisuguseidki erutusvärinaid.

just sellepärast olin ma enda jaoks välja haudunud ideaalse plaani sellest, kuidas ma lähen pärast reedest tööpäeva mammuti number üks maja teisel korrusel asuvasse veinipoodi, soetan sealt omale ühe väärt punase veini, loksun trammiga koju, pesen nõusid, pakin lõpuks kohvri lahti ja teen lõpu korteris valitsevale ja võimu ülevõtvale korratusele, korgin lahti punaveini ning üritan nautida ripsmetuššide ja imelainerite otsatut maailma. nagu sellistest unelmatest kunagi asja saaks, eksole. selle asemel suutis móni mind ikkagi clarosse meelitada dóri viimast stamfordi-tööpäeva tähistama, kus kavalad kolm kannu pähe krutskeid hakkasid nikerdama ning pärast dóri metrooni saatmist otsustasin võtta suuna hoopis vittulasse, kuhu ka t. lubas mingi aja pärast jõuda.

jõudsin kokkulepitud ajast tunduvalt varem kohale, rahvast oli hõredalt, aga muusika oli hea, mitte ühtki tuttavat nägu, ainult üks õlleklaasiga üksik noormees üksiku laua ääres. ega siis reede õhtud pole häbenemise päralt ja mida ma ikka üksi hosszúlépésit libistades teinud oleks, seega oli vaja sümpaatse võõra lauda lisanduda ja jutuots lahti teha. tuli välja, et ühiseid vestlusteemased jätkub kauemaks ning et k.-le meeldib hullupööra eesti ja et ta tahab lõuna-eestis mõne järve ääres omale maja soetada. üldse mitte halb partii, peaks mainima. isegi t. ei kukkunud väga tüli norima, kuigi ta pidi tumeda rummi puudumise tõttu üle minema vodka-hosszúlépésile, mis, täheldatagu, ei ole vist maailma kõige tervislikum kokteil. ta kindlasti tapab igasugu batsillid, mis nina kinni ajavad ja kurgu kähedaks, aga ega vist maks just hullupööra õnnelik ei ole selliste kingituste üle.

igal juhul magasin taaskord maha võimaluse harjutada kõrvakiilu andmist, kui mingi suvaline tüüp kaks korda järjest arvas, et ta võib mu tagusmenti katsuda, mul tekib ju mingi imelik refleks, et ei tea, kas nüüd peaks lajatama või midagi kurja ütlema või mõlemat või üldse mitte midagi ja siis ma vahin niisama lolli näoga. pärast üsna mitut pikka sammu ja viinapitsi arvas t., et tal on aeg koju minna ja no tegelikult oli ka minul aeg koju minna, kuigi, nagu selgus, mitte enda koju. inimestele, kes tahavad mõelda riivatuid mõtteid, pean ma kätt südamele pannes tunnistama, et mitte midagi perversset ega ka ülemäära seksikat ei toimunud, põhiliselt olin ma terrorist, kes tuli iga natukese aja tagant lagedale küsimustega stiilis “kes on su lemmikrežissöör?” või “mis värvi sokid sulle meeldivad?” jne. aga ega sellest hommik armulisem olnud.

nii oli vaja turgutada ennast kohviga muuseumis, sinna libises ka üks väike calvados, andes vaid väga üürikeseks ajaks lootuskübeme, et peavalu mind seekord rahule jätab. tundus, et sünagoogi vahetus läheduses katusealuses korteris sisse söödud valuvaigisti ei olnud ka oma ülesannete kõrgusel. seega tekkis mõte teispäevsest gulyáslevesist, mis aga muundus koka puudumise tõttu nisuõlleks ja erinevates määreteks, mida serveeriti pika saia ja salati kõrvale. taolises konditsioonis ei oleks isegi mitte söandanud mõelda olukorrale, kus siseruumides on sigareti pahvimine keelatud. sinna kõrvale palju juttu intellektuaalselt erutavatel teemadel keelest filmini ja läbi kirjanduse tagasi. natuke religiooni ja elu vürtsiks. viimane peatuspaik oli claro. ma lihtsalt polnud gergőt nii ammu näinud, noh.

kui ma lõpuks ennast koju suutsin vedada, näitas kell juba üle kolme pärastlõunal, mis tähendas ülehelikiirusel pesupesemist, nõudepesu, kraamimist ja enesele kaubandusliku välimuse loomist. veidi hilinenud õnnesoovid eesti vabariigile anti üle ja pikkade linade terviseks kliristati klaase ikkagi minu juures, nii et lisaks kartulisalatile õnnestus mul keeta ka hernesuppi. loodetavasti ei jäänud keegi päris nälga. salat, muide, tuli täiesti eesti maitsega ja seda, kui keeruline on siinsete koostiainetega eestimaitselist kartulisalatit valmistada, teavad vaid asjassepühendatud.