leitud.
Teisipäev, 23 september, 2008 at 23:42 | In Ilusad ajad | 2 Commentspäevad vajuvad ja sulavad ühte, üleminek toimub sujuvalt. puhkuse vahepeale puhkan veel natuke. vaatan häid filme aastast 69 ja mõne halva ka, loen ühest raamaturiiulist pätsatud raamatuid, otsin margit szigetil inimlikku ja sportimiseks sobilikku teekonda, kohtun sõpradega, vahetevahel liialdan alkoholiga, vahetevahel räägin inimsuhetest ja muusikast, teen asju, mida hiljem kahetseda, aga mitte kauaks, käin grétiga teatris tantsuetendust vaatamas, mis osutub üle ootuste heaks, plaanin vaadata kompániat basiilika juures, mille rikuvad aga ära demonstreerijad ja pisargaasiga täidetud tänavad, kuulan kõrtsus lemmiknaistega jatsu ja söön kesköiseid lángoseid. kui te arvate, et elu võiks ilusam olla, siis arvake veel üks kord. või kaks, kui ühest ei peaks piisama. aeg-ajalt poetan oma autobiograafiat siia ja sinna.
põhimõtteliselt asub rákoscsaba ju budapestis.
Neljapäev, 18 september, 2008 at 1:05 | In Bürokraatlikud ajad, Meelelahutuslikud ajad, Naljakad ajad | 3 CommentsTags: antropoloogia, ööelu, elamisluba, kaotatud ja leitud asjad
nagu arvata võis, ei käi siin paberite ajamine päris nii, nagu ideaalse maailmakorra puhul ette võiks kujutada. kui me üleeile timiga lõpuks kohalikku omavalitsusse või paberimajandusbüroosse läksime, kuulsin üle pika aja jälle seda nii kurikuulsat ja magusat ungari lauset ááá, ez nem így működik, tähendusega see ei käi mitte sedamoodi. minu jaoks täiesti loogikavastane (kes see siis ungari kunagi midagi loogika järgi on üritanud teha), aga põhimõtteliselt peaks asjad siis käima nii, et mitte ma ei saa kõigepealt sissekirjutust ja siis elamisluba ja elukohatõendit, vaid vastupidi. esiteks väike neljakandiline paberilipik, mis tõestab mu siinset elukohta ning alles siis annavad nad mulle sissekirjutuse. no ma lihtsalt ei suuda sellest mõttekäigust aru saada, aga käredaks suitsetatud häälega naisterahvas teisel pool pleksiklaasi nii mulle raius. taolises kohas on vist ka üsna võimatu jääda terve mõistuse juurde või mitte ohtralt suitsetama hakata, sest kaheksanda kerületi paberimajanduskontor on antropoloogi unistus. sealt saaks suhteliselt täiusliku dokfilmi kohalikest mustlastest ja muudest vähemustest. kuna timi tahtis igaks juhuks veel üle küsida, ega juhuslikult tema korterisse enam kedagi sisse pole kirjutatud, oli mul aega istuda ja jälgida neid kohalikke vaatamisväärsusi kodututest kuni kadakaturulasteni (siinses kontekstis hiinaturulasteni). vapustav kontingent. aega oli mul põhiliselt seepärast, et ega siis siin ei ole niisama lihtne teada saada, kas kellelgi on veel kehtiv sissekirjutus sinu isiklikku korterisse. ei, kõigepealt pead sa minema kassasse, kus on selliste asjade jaoks olemas eraldi töötaja, kes väljastab siis 50 forinti peale (umbes 3 krooni eesti rahas) käsitsi arve, kuhu sa pead oma valge käekesega allkirja andma, võtma siis selle tšeki, minema tagasi pleksiklaasinaise manu, kes kusagile taharuumi ära kaob (tõenäoliselt suitsule) ega ilmu sealt välja enne viit-kuut minutit. siis ta lõpuks näpib veel korra arvutit ja ütleb, et ei, korter on puhas nigu valge paberileht enne tindivihma.
eile jõudis ootamatult siia esivandersell, kellel pidi rongi peal vastas käima ning siis endaga migratsiooniametisse kaasa vedama. et siis hakata sealtpoolt asja ajama. lihtsalt selleks, et võiks öelda – ma viibin siin täiesti seaduslikult. kõigepealt läksin vanasse tuttavasse ehitisse, kust mind saadeti kohe paar ust tagasi asuvasse boksi, kus naeratav naisterahvas arvas, et kui siin ootab liiga palju inimesi, siis on mõistlikum minna hoopis natuke eemal asuvasse majja ja saali, kus ma kindlasti oma elamisloa järele nuhkimisega algust saan teha. leidsime lõpuks õige koha üles, abivalmis nooremapoolne meesterahvas küsis, kuidas ta mind aidata saab ja siis tuli välja hoopis, et loa jaoks peab mul lisaks üürilepingule olema ette näidata ka tööleping (pluss veel üsna mitu muud sorti pabereid). st on olemas järgmised variandid loa saamiseks – töö, õpingud, ungari sugulus, muu. see muu aga tähendab, et mul peaks pangakontol olema meie rahas reaalselt vähemalt viiekohaline number, kuigi mingit kindlat summat pole paika pandud. noh, isegi kui mul oleks taoline raha olemas, pole kindel, et nad aksepteeriksid minu eesti pangaarvet. seega on praegu seis sedasine, et kõigepealt pean ma suutma veenda oma tööandjat, et mul ei saagi olla elamisluba ega elukohatõendit, kui mul pole tööd. sellega hakkab tõenäoliselt veel nalja saama. ainult et seekord suhtun ma sellesse juba eos huumoriga traagika asemel. närvirakud on mulle ikka kallim vara.
pärast migratsiooniametit ei jää muud üle, kui mõned õlled võtta. kodus, kangelaste väljaku läheduses asuvas restoranis, seejärel claros, fecskes, muuseumis. muuseumis avastasime järsku, et kell on neli hommikul ja et vandersell peab tunni pärast lennujaamas tšekk-innima. niisiis jooksime esiti ringteele koju asjade järele ning kuna lendajal endal polnud õrna aimugi, mis terminalist ta lennuk läheb, üritasin veidi viltuse, kuid üdini heatahtliku pilguga netist üles leida koha, mis annaks sellekohast informatsiooni. otsustasin, et selleks on ferihegy 2, haarasime kotid, jooksime trepist alla, tellisime takso ning sõitsime neljakesi – mina, vandersell, kirss ja gy. - lennujaama poole. terve tee oli jube naljakas. ma ei oska enam kuidagi öelda, mispärast. natuke pärast viit olime igal juhul kohal, kõik sujus, kohvik tehti lahti, istusime mõnda aega veel seal ning saatsime siis sõbra oma väravasse. nojah, pärast küll selgus, et lennuk läks ikka ilma sõbrata minema, aga vähemalt pandi ta tasuta järgmise peale. mõnikord on hea, kui ümberistumiste vahel on rohkem kui 25 minutit.
meie kolmekesi võtsime suuna millegipärast kesklinna suhtes hoopis teise kanti, kuhu me sõitsime aastaid. kindlasti oleks olnud mõistlikum tulla otse koju ja oma linade vahel rahulikult tervist tagasi oodata, aga püüa sa seda taolisel hetkel ajule seletada. hästi ikka ei õnnestu küll. nii ei jõudnud ma ka poole kümneks iluprotseduuridele, suutsin oma tilgatumaks tühja telefoni seitsmeteistkümnendasse kerületti maha jätta, tekitades kodus pärast sellekohast avastust enda jaoks väikse paanika, aga see lahenes kohe, kui ma suutsin murdosasekundiks kaine mõistusega asjale vaadata. õhtul sõime timiga liszti väljakul pannkooki – selline lahkumisõhtusöögi-laadne üritus. vaikne ja meeldiv. hääl on taas mind maha jätnud ja magamata tunnid nõuavad tasategemist.
ooo, bürokraatia.
Esmaspäev, 15 september, 2008 at 15:14 | In Naljakad ajad, Sünoptilised ajad, Vanad ajad | Leave a CommentTags: dokfilmid, elamisluba, ilm, pangandus
eile läks jahedaks ja öösel hakkas sadama. ungari oludes tähendab see üldjuhul seda, et nüüd mõnda aega päikest ei näe. samas ei saa tänasel päeval enam milleski päris kindel olla. kraamisin saapakarbist välja oma seitsmesendised hilfigerid, kuigi, peab ütlema, pigem moe pärast kui reaalsest vajadusest. mina silkaksin siin veel vabalt suvekingakestes ringi, ainult et inimesed ümberringi on sügisvarustusele üle läinud. saapad, mantlid, sallid. solidaarsusest ühinen nendega vaid saabaste osas, sest mantliga hakkaks minul päris kindlasti veidi palav.
täna sain ühe ungari bürokraatiamaailma rakukesega maadeldud – selleks oli nimelt pank. ei ole vahepeal vähenenud paberikuhjad, kuigi seekord õnnestus mul sealt väljuda kõigest pangakontoga – elukindlustust mulle pähe ei määritud. ehk mängib selles rolli ka vahepealsete aastatega paranendu siinse keele oskus. vahepeal ma juba mõtlesin, et küsiks, mis teema selle kindlustusega ikkagi on, aga pidasin targemaks oma suu kinni hoida, muidu oleksid nad veel miljon muud teenust mulle välja mõelnud. tellerineiu oli armsake, tundis huvi, kust ma pärit olen (samal ajal oli mu id-kaart tema käes), kuidas ma ungari keelt nii hästi oskan ja kas mul on siin sugulasi. millalgi peab sinna veel vist korraks tagasi põikama, sest paber, millele tuleb minu tööandja nimi, jäi täitmata. lootuses muidugi, et see nimi sinna ka päriselt saab. ja võimalikult lähitulevikus.
vahepeal tuli timi koju, kes oli suutnud kaks korda oma panga pin-i valesti sisse lüüa, mille peale automaat ta kaardi ära sõi. siin läheb kaardi tagasi või üleüldse saamiseks kaks nädalat. selle aja peale on ta juba berliinis. kaardi saab kätte isiklikult. nalja kui palju. või siis mitte. ta on jube vihane ja nördinud. pidime just siinsesse linnaosavalitsusse minema, et mind sisse kirjutada, et ma saaksin hakata tegelema selle kõige vahvamaga – elamisloaga! ma olen “ootuserutusest” juba päris arutu. kui tore saab olema neli-viis korda kusagile pärapõrgusse teisele poole jõge sõita, seal tunde oodata ja siis teada saada, et midagi on ikka veel puudu. kolm aastat tagasi arvasin, et enam ma seda läbi tegema ei pea, aga võta näpust. üritan häälestuda nii sarkastiliselt kui üleüldse võimalik. pealegi helistas täna sõber hedda, kes ütles, et ta võeti dokkarikursusele, nii et nüüd ta siis lülitub oma kaameraga minu ellu ja saab endale kõik minu esimesed reaktsioonid migratsiooniametist väljudes. sest kes veel satuks alatasa kõikvõimalikesse jamadesse kui mitte mina. algus minu uues elus on igal juhul paljutõotav.
üleskutse.
Pühapäev, 14 september, 2008 at 23:11 | In Retoorilised ajad | Leave a CommentTags: töö
kui võimalik, siis ärge küsige kõik töö kohta. nüüd hakkab juba väsitavaks muutuma. ma annan ju niikuinii teada, kui midagi silmapiiril või lausa olemas.
tundub, et kolimisstress.
Laupäev, 13 september, 2008 at 17:50 | In Haiglased ajad, Ilusad ajad | Leave a CommentTags: jõgi, kõhuvalu, kummelitee, poolatarid, szimpla, vittula
kui ma eile lõpuks veerand ja poole ühe vahel silmad lõplikult lahti tegin, ei aimanud mu lustlik süda veel midagi halba. tegin omale väikse kohvi, pahvisin rippgaleriis (nii on selle tõlkinud hiedel, uskumatult kole sõna, aga ega ringtrepikoda ei kõla ka paremini) kiisutassis espresso kõrvale esimest sigaretti ja ei mõelnudki ennast liiga kiiresti liigutada. kui ma lõpuks end pidžaamast välja sikutasin ja veeprotseduuridega ühele poole sain, tiksus kell juba kolme peal, soojendasin kiiresti omale lurtsuspagetirooga ning asutasin õue, et haarata poest kvaliteetvein, suunaga erzsébeti silla poole. bussis tundsin äkki, et millegipärast annab mu kõht endast liialt märku, miks, seda ei osanud ma kohe kuidagi välja mõelda. jõe ääres keerasin ennast asendisse, kus krambitamist väga tunda polnud ning istusin nii paberi ja pliiatsiga päris pimedani, kõike veini ei õnnestunud siiski ära juua. jõgi on praegu ebatavaliselt madal, nii polnud tast suuremat silmailu kuni hämardumiseni.
pärast väikest kõrvalepõiget koju võtsin timi kampa ning nii asutasime kolmandiku veiniga helina poole, et sealt kirss ja hedda kaasa vedada. kõht ei olnud kohe üldse paremaks läinud, valutas kurivaim päris korralikult, nii et ainus mõeldav liikumistempo oli turistisamm. kohustuslik szimpla mineraalveega (sic!) ning seejärel kohustuslik vittula, kus ma ei joonud üleüldse midagi (sic!!!), vaid tundsin ennast juba väga halvasti. esiteks ei olnud seal õhust haisugi, hingamine oli lihtsalt ülehinnatud luksus. nii ei pidanud ma vastu isegi seni, kuni kirss ja hedda oleks oma joogid lõpetanud ning roomasin kuidagimoodi koju, kus ma avastasin, et lisaks valule on mul ka palavik. lootus, et hommikuks olen terve, elas jõudsalt oma elu, kuigi, nagu ärgates selgus, alusetult.
täna olen üritanud oma valutavast kõhust võimalikult suure kaarega mööda vaadata, kaaninud puskinis kummeliteed, korrastanud ja saatnud oma cv-d, näinud üle liiga pika aja hankat, kes just äsja pool-ümbermaailmareisilt naases ning nüüd tagasi kraakovisse läheb, millest aga mul nii siiralt kahju on, et ei oska seda isegi mitte sõnadesse panna, sest lõppeks on ta ikkagi üks minu kahest kõige lemmikumast poolatarist. tõenäoliselt me oleksime võinud taga terve ööpäeva (kui mitte rohkem) vadistada, sest meie võimed ses osas selgusid juba koos veedetud balassi-aastal, ainult et temal on täna veel liiga palju kohtumisi, minul tüdrukud ja hüpe clarosse, kuna lubatud ju sai ikkagi. kui ainult terveks saaks…
tell me how does it feel.
Neljapäev, 11 september, 2008 at 23:40 | In Ilusad ajad, Meelelahutuslikud ajad, Naljakad ajad, Nukrad ajad | Leave a CommentTags: afäär, budapest, bussisõit, kindlusetus, kodu, palavus, ráday, segadus, spagetid, veinifestival
seda, mis praegu minu sees toimub, on keeruline seletada. vahepeal ma nagu unustaks ära, et see ongi päris. kõik toimub kusagil eemal, kellegi teisega, mina ei ole ometi see hull, kes hommikul kell kolmveerand kuus kahe ülekilo eest maksis, kuigi neid kilosid oli viis… mina ei ole ju see, kes jätab kõik sinnapaika ja kolib tuhande kaheksasaja kilomeetri kaugusele kodust. segaseks saavad need tunded asjaolu tõttu, et istudes bussis ja vaadates ungarikeelse sünkroontõlkega filmi, ise samal ajal juba mõne aasta tagusest ajast tuttavat kiirteed mööda uhades, olen ma ju ikkagi kodus. ainult veidi teises kontekstis. nüüd ei ole enam vaja ennast rahustada väidetega, et küll ma leian töö – nüüd on vaja kätte võtta ja hakata seda tööd otsima. lootus, et seesinane on mul olemas hiljemalt oktoobriks, tiksub vaikselt, aga see-eest vägagi jõudsalt. tuttavad looduspildid mu ümber, äratundmis-, kojujõudmisrõõm segatuna millegi hapralt nukraga, nõutuga. keset lõputuid transdanuubia maisi- ja päevalillepõlde tuleb palju erinevaid mõtteid. ma olen palavusest ja näljast kurnatud. tahaks nüüd juba kohal olla õnnelikult oma kodinatega ja siis tüdrukutega hilise lõuna teha.
sellised sõnad said märkmetesse, kui pestini olid veel vaid loetud kilomeetrid, võrreldes hommikuse seisuga või seisuga viinis sõjakalt läbi teksade tungiva päikese käes, higise ja kleepuvana oma bussi oodates, mis hilines ehk veidi liiga palju. ma arvan, et neid mõtteid oli vaja.
bussijaama läheduses olev kraadiklaas näitas kell pool seitse kahtkümmet kaheksat soojakraadi. ja ta ei valetanud, seda kinnitas lämbus, mis mind pärast konditsioneeriga varustatud bussi keset kestvat tipptundi ja tuttavaid tänavaid õues tervitas.
alates hetkest, mil mu ülekilone kohver üüritroska tänava kuueteistkümnenda maja neljandal korrusel maha prantsatas, olin ma jälle kindlalt ja turvaliselt kodus. nii kodus, et külma vee alt käidi läbi välgukiirusel, välgukiirusel libistati corvini katusel suvise iili käes alla esimene pikk samm. sellele ei järgnenud teist, vaid suundusid näljast nõrkev keiu ja tema hea sõber hedda mester utca peatusest üldse mitte kaugel asuvasse tuttavasse kodukõrtsu, kus minu ettekandjast aprillikuu peaaegu-afäär mind alles teisel lauakülastusel ära tundis, tuues põhjenduseks tõsiasja, et siis ei olnud mul prille ees. peatselt ühinesid meiega tamás, kirss ja helina. kirsiga avaldasime teineteisele õhtu jooksul rohkem kui korra armastust ning vaatamata faktile, et ma vahetpidamata haigutasin, suundusime claro sulgemise järel ikkagi pääsukesse, kus meile samuti pärast vaid ühtesid jooke arve toodi. siinkohal pean mainima, et tamás on geenius – ta viis meid muuseumisse, justkui oleks mu mõtteid lugenud. neid mõtteid, mis mul endal kusagil alateadvuses väljapääsu otsides ringi hulpisid. pärast laupäevaseid seiklusi otsustasin seekord paika panna oma piiri ja leevendada oma järge ootavat teispäevsust ühe väikse tekiila-otsaga. sellest ei saanud kahte, sellest ei saanud ka uut õlut. ootasin ja vaatasin, mis juhtub. juhtus see, et ma tundsin end pärast väikest pausi palju paremana, eriti kuna mu jalad olid ootamatult samuti muuseumisse jõudnud peaaegu-afääri süles ja ta neid väga osavalt silitas. kell kuus istusime endiselt minu uue kodu väravas ja võib öelda, et vaikselt kadus see ‘peaaegu’ ära. pool seitse jätsin noorsandi hüvastijätusuudlusega tänavale harvade vihmapiiskade kätte ja ronisin ise kaheks tunniks linade vahele. igati siivas afäär.
eestlastest veinifestivalil ma ei kirjuta, pigem mainin õhtusööki minu uues kodus helina ja kirsiga, kus me tegime kirsiga võistlust spagetiluristamise peale nii kiiruse, heli kui stiili kategoorias. uskuge mind, spagetilurtsatustel on iseloomu!
a man’s got a limit…
Esmaspäev, 8 september, 2008 at 19:04 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Sünoptilised ajad | 1 Comment…ehk kolm päeva tööd, kaks päeva tartut ja üks korralik kräu.
töö kohta pole vist kunagi midagi huvitavat rääkida. sõime kooki, võtsin lilli üle, pidasime hüvastijätukõnesid, valmistasin siirile materjale ette, ajasin asju nii kaugele, et nad viieteistkümnendani hakkama saaks, pea tagaküljes kogu aeg tiksumas kell, mis tunde ja minuteid loeb kuni hetkeni, mil astun välja väravast ja sulgen selle enda järel, vabaduse ja kihelustunne kõhuõõnes. mõnus. esialgu tundus hääletamine üsna nihu läinud üritusena, aga lõpuks peatus väiksemat sorti kaubaauto, mille juhiga päris taaralinnani maailmaasju sai arutatud.
ei ole vist mainimistväärt seik, et tartus valdab mind viimasel ajal universaalne rahu, mässib üleni endasse ja turvatunne on tagatud. kassipojad veeresid mööda korterit ringi, ühe nummimeeter rohkem põhjas kui teisel. mina haudusin terve neljapäevahommiku oma kohvi kõrvale plaani, kuidas siimu, kes vahepeal osutus ikkagi tütarlapseks, endaga kaasa smugeldada. aga siis sai südametunnistus mu üle võimust ja ma pidin tunnistama, et salalikud tembud oleksid minust äärmiselt inetud, eriti arvestades teiste vastutulelikkust ja head südant.
reede hommikul vaarusin kuidagi unise ja veidi torssis tujuga seitsmesele rongile, aga ma põhimõtteliselt ei maksa kaks korda rohkem raha bussipileti eest. pigem ohverdan oma väärtuslikku uneaega. põhiliselt selle mõttega, et küll laupäeval ja pühapäeval ja kuni kolmapäevani jõuab magada. pärastlõunal istusin kertésziga pika hermanni kõrval müürijupi peal ja poole kuueks olin ühe sõbra võrra vaesem. aga kui on üks asi, millel ma tallata ei lase, siis on see mu uhkus, ning usalduse osas allahindlust ei tee.
laupäevane pidu oli vägev. vähemalt nii nad räägivad. mul on selle üle ainult hea meel. vastava õhtu koha pealt targemad võivad pikemalt sõna võtta (põhiliselt vihje estale), mis mõttega ma ikka neid üksikuid kilde (mis, kusjuures, ei pruugi ka sajaprotsendiliselt tõele vastata) ja märksõnu siia pikin. ütleme nii, et pühapäeva hommikul oli eluisu läinud, põlved ja selg marraskil ja silmi lahti tehes tekkis automaatselt vajadus nad uuesti hästi kiiresti kinni panna.
paalinka on igal juhul tervislik.
Teisipäev, 2 september, 2008 at 9:36 | In Kiired ajad, Koduvälised ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Commentolen nüüd juba enam vähem konditsioonis, taastunud nädalasest “puhkusest” ja osa võtnud pidulikust esimese septembri õhtusöögist. ega see naljaasi pole, kui vennapoeg esimesse klassi läheb ja talle sealt tekkel ja lips antakse. sellisel puhul peab ikka kõhud mereannisalatist ja ahjulõhest täis pugima, et pärast diivani peal ägada saaks. eile vaatasin neid pisikesi, kuigi mis pisike see esimese klassi oma on, eksole, ja meel läks nukraks, et ma neid alates järgmisest kolmapäevast enam igal võimalikul momendil ei näe. oehh…
küll aga oli mul lõbus nädalane järeltõlkimine, mille eest eelisjärjekorras kirssi tänama peab, kuna tema selle mulle sokutas ju lõppude lõpuks. teisena peab tänama reeta, kes kunagi kahe ja poole aasta eest ühe teise tõlkimise sokutas, kuidas muidu pisik külge oleks jäänud. kuuene delegatsioon ungari postiametiühinguliidu inimesi, kuuene delegatsioon soomlasi ja siis eestlased. mõnus kompott. kui esmaspäev ja teisipäev olid pigem ametlikud ja arglikud tuttavakssaamised, siis alates kolmapäevast läks asi laulasmaal suisa lõbusaks. kodupaalinkad ja astelpajuliköörid korgiti lahti, mina hakkasin lõpuks ka uuesti soome keelt rääkima, nii et kella ühe paiku öösel istusin ühes lauas hõimurahvastega ja tõlkisin ploomipitsi kõrvalt asjalikku juttu, kuni lõpuks ostustati, et ma olen olnud rohkem kui tubli, lausa vaimustav, kui täpne olla, ning mind lasti iluund magama. nojah, taolist paaritunnist magamist iluuneks nimetada on küll ilmselge liialdus, aga siiski.
põhiline on see, et ma avastasin taaskord enda jaoks järeltõlke. see sobib mulle suurepäraselt. esialgu on küll keeruline järje peale saada, eriti rasked on momendid, kui sa pead ametiühingujutu pealt ennast hetkega ümber häälestama eesti ajaloo ringvaatele, sealt vabale suhtlusele lõunalauas ja sealt posti logistikakeskuse tehnikaterminitele. aga see väsimus tasub ennast igati ära, sest mingil hetkel on kõik vajalikud nipid käes ja kahe keele vahel laveerimine, sõnade veeretamine muutub üdini nauditavaks, vaatamata isegi asjaolule, et pühapäeval oli mu hääl jalga lasknud ja naases lõplikult alles tänaseks. selle eest jäävad vahvad mälestused reedesest grillipeost, põhjanaabri ungarikeelne napsitervitus ja minu nimemuutus keiust ingliks.
sel nädalal ootab mind ees tolstoi tänava korter tartus oma õdusa verandaga ja laupäevane lahkumispidu, mille puhul on mul ainult üks, aga see-eest suur soov – ärgu ainult sadagu. tõhus rukkilill.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
