Tere tulemast päris maailma

kui nüüd kodus etenduse kava läbi lugesin, tundub, nagu oleks ma just poole pealt välja jalutanud miskilt ilmaimelt, ootamata ära järgnevat tundi aega halba lavastust. tegu siis birgitta festivali raames etendunud “don ! juaniga”, mida esitab catarina mora flamenca – kümnest inimesest koosnev trupp. kava igal juhul lubab, et emotsionaalsed tantsustseenid, lüüriline ainestik ning tuntud süžee haaravad publiku kaasa vahetumalt kui tavapärased flamenkoetendused. keha on väga võimas vahend, millega on võimalik edasi anda tõenäoliselt kõiki tundeid ja mõtteid, mida iganes vaid soovitakse edastada. lisame sinna juurde flamenko jõulisuse ja nüansirikkuse ja ongi loodud üks mõnusalt ideaalne keskkond, milles tegutseda. koreograafina, lavastajana, tantsijana, muusikuna.

koreograafia üle ei taha ma mitte nuriseda. see oli tegelikult päris hästi paigas. meeldis traditsioonilise flamenko ja moderni ühte sulatamine, üleminek ühelt vormilt teisele ja nende kõrvuti eksisteerimine laval. etenduse algus oli idee poolest päris hea, aga virgumine toimus ikka alles avabuleriasega. võib-olla ei suutnud esinejad kohe sisse elada, aga igal juhul tundusid avastseenid veidi kindlusetu ja sihipäratuna näiva liikumise ning sünnitusprotsessiga mõningal määral kaootilised.

bulerias oli hea. jälgisin esitantsija liikumist mõnuga, tundus, et ka inimesed laval nautisid seda, mida nad teevad. olin just oma meelt muutmas ning häälestusin positiivsele lainele, kui tuli minu jaoks üks aegade suuremaid prohmakaid – tantsija hakkas rääkima! tunne oli, nagu oleks keegi mind mõnusast pehmest unest ämbritäie külma veega üles äratanud. umbes viis minutit kestev farss laval tõmbas meeleolu taas nullilähedaseks. pealegi rääkisid nad ju hispaania keeles, nii et suuremale osale publikust jäi nii ehk nii arusaamatuks, mida nad seal sonivad. võib-olla olen ma liiga konservatiivne või küüniline, aga mina isiklikult ei poolda sõna- ja tantsuteatri sulamit. sellest ei tasu valesti aru saada – on väga häid etendusi, kus on ühendatud omavahel liikumine ja tekst, aga need on ikkagi veidi teistsuguse iseloomuga kui tänane näide. minus segunesid see teatud piinlikkustunne, mis taoliste hetkedega kaasneb, ning piinav ootus, et nad juba suud kinni paneksid ja jälle tantsima hakkaksid, ühesõnaga, teeksid seda, milleks nad on koolitatud ja mis neil iseenesest päris hästi välja tuleb.

lavastajaga ei saa ma kuidagi rahule jääda, öeldagu mulle mida iganes, et trupp on üle maailma igal pool külalisetendusi andnud, et nende hulgas on tõelisi staare ja nad on ülimenukad. piltide vaheldumised olid vähemalt asja alguses loomuvastaselt ja halvasti organiseeritud, mis tükeldasid tervikut. hiljem läksid üleminekud mõnevõrra sujuvamaks, kuigi esmamulje ja viimane stseen omavad teatri puhul minu jaoks üsna olulist rolli.

et ei jääks muljet, nagu oleks kõik ainult halb olnud ja et asi enam vähem kokku tõmmata, pean siiski lisama, et muusikud olid tõesti head, eriti rõõmustas mind ühe lemmikuma alegriase viisi kasutamine. avabuleriast ma juba mainisin, samamoodi meeltmööda oli pulmastseenis tantsitud naiste tangos. aga jah, koreograafia kallal ma ei tahagi vägivalda kasutada. see ja tantsijad olid ju tegelikult ka piisavalt võimekad, et oleks võinud teha ühe ilusa ebatraditsioonilise flamenkoetenduse, ilma sõnu sisse toomata.

ma tunnen, et ma olen veidi agressiivselt ja küllaltki puiselt võtnud täna sõna kultuuri teemadel, võib-olla veidi kurjemal toonil, kui oleks võinud. aga kui ma oleks pidanud tänase ürituse eest maksma, oleks mul praegu kahju.