Tere tulemast päris maailma

barabás lőrinc oma bändiga mängib õues tihkelt maas istuva udu sisse. trompet lõugab ja naised laulavad. k. peseb köögis pliiti, natuke sürr ja kreenis on kõik. eile olin juba valmis blogima, aga siis astusid uksest sisse maash ja tom pelmeenide ja joy divisioniga ja nagu me kõik teame, siis pärast pelmeene, joy divisionit ja doorsi ei hakata mitte blogima, vaid minnakse linna peale laupäeva õhtust mahlu välja pigistama. välja said nad pigistatud, sest ehkki ma üritasin aktiivselt maashiga sammu pidada, jäin ma iga tühjaks joodud õllepudeli järel järjest kainemaks. aga mõistlik oleks alustada reedest, kui kallis vennanaine oli mu juuksed ära triikinud ja teinud mulle põhjaliku meigi, misjärel toimus ühes tööstuse tänava korteris väike gruusia toetusaktsioon ehk soojendus juuksuriks eelmainitud maashi, tomi ja patsyga.

teel taasavatavasse meelelahutusasutusse harjutasime maashiga oma signature walki ja otsustasime suurest peast laboratooriumi tänavale kolida.
sul on põhjalik meik, mul on lihtsalt silmaalused mustad. (maash)
juuksuris oli kell üheksa täiesti ülekohtuselt vähe rahvast, ei tea, miks inimesed veel keldritesse ronida ei armasta, kuigi augustilõpuööd on järjest sumedamad. see-eest polnud üritusel enesel suurt vigagi, üllatusesineja muidugi üllatas. üsna negatiivselt sealjuures. kruvikeerajad libisesid baariletist lauda ja lauast sinna, kus neist kõige rohkem kasu on, kusagilt välja võlutud šokolaadikook maitses samuti hästi. võttes arvesse tõika, et reedest on praeguseks möödas liiga palju aega, siis on tõenäoline, et mõned säravamad hetked on minu tagasihoidlikust mälust juba kustunud, aga üldmulje põhjal võin öelda, et ikka üsna hea meel on selle üle, et keldrid taas aktiivselt tööd teevad, ehkki soojade võileibade puudumise tõttu pidime maashi ja patsyga võtma ette retke türklaste juurde. ikkagi nädalavahetuse must-go. liha tekitas peretülisid, viies lõpuks lusikaga söödava pasteedini ja meeleolu languseni, nii et mingil hetkel pidasin paremaks levikast üksi juuksurisse tagasi kooberdada, kus esta, sillu ja ülejäänud veel klaase kummutasid. mulle tundus, et spetsiaalselt esta jaoks kokku pandud ellujäämiskomplekt rõõmustas ka selle saajat ennast, mitte ainult kinkijat. otse loomulikult ei saa ükski juuksuris alanud pidu lõppeda mujal kui levikas, põhiliselt küll levika ees, kust pole ka gonsiori tänavale kuigi pikk maa jalutada. kaesin oma silmaga korterit, millel on iseloomu. tänapäeval selliseid enam palju ei kohta. wiiralti ja dühreri graafikad, omavahel mitte ideaalselt sobivad esemed ja selline meeldiv segadus, mis praeguse aja eurokodudes tihtipeale puudu on. rääkimata tõsiasjast, et hommikusöögiks anti omletti ja pitsi viina sinna juurde.

tänavale astudes tervitas mind alla sadav peenike vihm, mis saatis mind koduni, kuigi kõigepealt oli vaja teha vahepeatus vene tänaval sillu juures, et keha ja vaimu teega turgutada. sain teada, et esta oli suurematest kehavigastustest pääsenud. linnahalli juures räästa all seistes ja pähe kukkuvaid vihmatilku lugedes (kalkuleeritud risk, sest mitte räästa all seistes oleksid mööduvad autod mind veel märjemaks pritsinud), haaras mind hetkeks kerge nostalgia ja spliin, aga seda vaid hetkeni, mil maash helistas ning andis teada oma tulekust ja vennapere mind bussipeatusest peale korjas ja tööstuse tänavale tõi. pelmeenid tegid minust taas inimese, maash aga jõudis järeldusele, et oliver stone on teinud täpselt kaks head filmi – üks on see ja siis on veel üks teine. mida aeg edasi, seda humoorikamaks me kõik muutusime. põhiliselt on selle nimeks vist teispäevsus segatuna uute jookidega. oma telefonimälust leidsin mustandite hulgast järgmisi katkeid:
kas penn tuli juba ära? (maash telefonivestlusse sukeldununa)
maash, kas sa oskad mulle ka anaka teha? (anagrammidest huvitet toomas)
ma näen välja, nagu ma oleks paugu näkku saanud. (end akna peegelduses silmitsev maash)
maash: kas mul on silmad paistes?
tom: ei, sul on jalad paistes.

ralli jätkus reidil noku – hunt – levikas – juuksur – levikas – juuksur – levikas.
vahepeal käisime korraks grusiine piilumas, kui nad lippude lehvides ja protestivaimust haaratuna läbi linna marssisid. sain vähemalt a.-le tere öelda, et esmaspäeval tõsistesse vestlusteemadesse taga laskuda. tom lahkus meist üsna vara ja ma leian, et pühapäevased tööpäevad on konspiratsioon heade inimeste vastu. kuri, kuri. juuksurisse saime maashiga sisse eelmise päeva templitega, kuigi ukse peal on üsna terane noormees, kes arvas kohe, et me üritame sohki teha. samas kaevas ta omale väga osavalt ja kiirelt augu, et sinna üsna valusalt ka sisse kukkuda. nii ei jäänudki tal muud üle, kui vabandada ja meid tasuta peole lasta. härra pehk oli diskoripuldis ja lõbustas inimmasse väärt tantsumuusikaga, nii et õhk sai otsa ja selg märjaks. lisaks tõdesin taaskord, et ehkki tundub, nagu oleks linnas iga nurga peal hansapanga automaat, on see kõik üks suur vassimine, sest ainus rahamasin, mis on lõpuni usaldusväärne, asub ikkagi aia tänava nurgal, tee või tina.

ülejäänud osa õhtust toimus üsna kaootilises korras, maashiga kodu poole asutades liitus meiega k., statoilist haarasime peekoni ja munad, tegime esiti varahommikuse söögitunni, läksime siis maashiga kaissu ja panime noorsandi diivanile. dehüdreerumist täna ei toimu. õhtul näidatakse kloostrivaremeis flamencot. väljas valitsev londonlik ilm ja pühapäeva-refleks panevad  järjest sagedamini mõtlema lähenevale septembrile.

nädalavahetuse käigus mõtlesin välja, et üks igakülgselt moodne ja tulus elatusviis oleks oma loengusarja loomine meestele, kus ma räägiks neile, mida tohib ja mida mitte mingil juhul ei tohi teha, lisades hulga häid soovitusi. esiteks iga mehe rusikareegel: ära MITTE KUNAGI roni voodisse seksima, sokid jalas!!! see on jälk. päriselt. aeg-ajalt paneb imestama, miks isad seda juba varasest noorusest alates oma poegadele pähe ei tao. ei, mul ei ole viimasel ajal sellega seotud suuremat traumat olnud, aga see turgatas mulle pähe, kui ma mõtisklesin noormeeste üle, kes aeg-ajalt harrastavad daamide võõrustamist enda pool, ja ma jõudsin järeldusele, et ka üksi elaval meesterahval võiksid kodus olemas olla naiste seisukohast olulised esmased hügieenitarbed, nagu meigieemaldusvahend, näopiim, hunnik varuhambaharju, vatipadjad. sellest tegelikult täiesti piisaks, sest meikimata näolapist koledam on ööga laiali läinud ja kulunud reedene pidumeik, kusjuures kui nüüd mõni mees väidaks, et talle küll meeldib tükati maha kulunud ripsmetušš ja pandasilmad sümbioosis juustega, mis eelmisel õhtul olid näiliselt ühe kammitõmbe ja lohaka lihtsusega soengusse sätitud, mille saavutamiseks aga kulus tegelikult tunde ja tuhandeid närvirakke ning mis hommikul meenutavad hoopis midagi muud, siis ma väga palun meesisenditel mõelda ka selle peale, et antud naisterahvas peab sellisena veel koju minema. ühistransport ja linnatänavad on laupäevahommikuti noore neiu suurimad vaenlased.