Tere tulemast päris maailma

käesolevat reedet, mis algas kolmekümnekroonise originaaliga kukus ja lõppes hilistel hommikutundidel sünkroonujumise vaatamisega juutuubis ja mäki einega, võib pidada üsna tavapäraseks, aga mitte ilmtingimata. kaheteistkümne tunni sisse mahtus:
higine paljasjalgne tantsumaraton;
rumm ja koola sillu juures muusika saatel;
ülevoolav armastus absoluutselt kõigi vastu, kaasa arvatud ameerika tütarlapse suhtes, mida ma väga aktiivselt ka välja näitasin;
üheksateistaastane noormees, kes oli veendunud, et janis laulis jefferson airplane’is ja õpetas infoliini neiut guugeldama, rääkimata maailma kõige haigemast kihlveost, mille puhul mina igal juhul kaotajaks oleksin jäänud;
eesti keelt mitte valdav diskor, kellel polnud heast muusikast aimugi;
suurejoonelised plaanid, mille muutis esta sõnum verisest peast;
kolm tundi aegade halvimaid muusikavideoid vene tänaval.

ma ei leia, et täna oleks paslik kaevelda dehüdratsiooni üle, võttes arvesse esta ja hedda tunduvalt kaugemale ulatuvaid kehavigastusi.