Tere tulemast päris maailma

eilsest võib teha kokkuvõtte, et ma olen lootusetu neurootik, aga selline valgustriibuga lootusetu. igakülgselt lohutav informatsioon. aga pole hullu, sest sealsamas sain läbi regeneri, mida soovitan soojalt kõigile, kes tahavad tõsiste teoste vahele õhtul voodis lugedes itsitada ja nautida tabavaid kirjeldusi, mõnusaid dialooge ja huvitavaid elulisi lähenemisi erinevatele igapäevastele ja mitte nii igapäevastele nähtustele. igati asja ette läinud raamatuost.

lisaks sellele sain eile kätte oma uhiuued kivikestega kaunistet rulluisid, mida üritan nii palju, kui eesti ilmad augustis veel lubavad, kulutada. tunnen juba tuhara- ja reielihast venimas, tuul kõrvus vihisemas. mõnus. üldiselt kaldub häälestus viimastel päevadel sügisesse, päike käib jälle veidi madalamalt, tormituuled ja lakkamatu vihm annavad aimu lähenevast novembrist ning mina taban ennast järjest sagedamini meenutamas sooje septembrilõpu hommikuid, seda teatud valgust ja vaikselt värvi muutvaid puid. peaks omale soetama mummulise vihmavarju, et siis keset lompe maanduda, sest üle hüpata pole kavas. ei, mitte kunagi.