Tere tulemast päris maailma

saatkonna sohver avaldas täna arvamust, et tädi anne võiks välja anda följetoni lugudest, kuidas eesti ravitööstuses asjad tegelikult käivad ja kuidas ähvardusega pealtnägija peale saata saadab korda imesid. või sellest, kuidas vene ajal oli ikka palju parem, kui eksisteeris täitevkomitee ja keskkomitee ja siis veel hunnik komiteesid, mida kardeti kui tuld, ja siberis anti toidu kõrvale ainult kahvel, nii et dekolteest välja pungitavate tisside ja kullaga üle kallatud daamed saagisid liha lusikaga, samal ajal kui mingisuguse kohaliku komitee hirmus andis restoranipidaja tädi annele tsiviliseeritud inimese söögiriistad. ta käis seal igal sealviibitud päeval einestamas. tähtsa moskva delegatsiooni saabudes – mehed mustades ülikondades – pandi tädi anne, eesti puhvetipidaja, suurte ninade kõrvale istuma, sest neid ühendas üks väga oluline detail – nuga.

mina aga otsustasin nädalavahetuseks endalt maha raputada oma suure rahurüü, mis kätkeb endas nonstop filmide vaatamist õhtuti, peaasjalikult jude lawga peaosas (ära küsi, endalgi imelik), ning panna ennast reedeks angeli guestlisti, et väisata üritust, mida varem väisanud pole. nagu marit ütleks – krank.