Tere tulemast päris maailma

reede tõotas paljulubavat jätku juba selle järgi, kuidas viimased tunnid saatkonnas võimatult aeglasel käigul edasi lükkusid. täpselt kella kahest olin ma garaažis valmis ja nädalavahetus võis alata. esialgu kalamajas, kui hendry seitsmenda sünnipäeva puhul isetehtud-hästitehtud kartulisalatit grillvorstikeste kõrvale pugida anti, päike oma täiel võimsusel nahka silitamas. kella viie paiku (või oli see kuus) kohtusime näljutatud anksaga, et kanakoivast viimased rasvatilgad teksade peale tilgutada ja siis suund pühamäe peatuse poole võtta, õlled näpus. number kahe pealt astus välja värvide poolest ideaalselt teineteisega harmoneeruv paarike, olematu punase plisseeritud pluusi ja mullitajaga neiu ning ajateenija.

Continue reading tõrva-romantika….