töö ja tarr. üks ungari kõik.

Teisipäev, 29 juuli, 2008 at 11:17 | In Kultuursed ajad, Retoorilised ajad | 3 Comments

avastasin just hetk tagasi, et ma olen muutunud täiesti indiferentseks, kui asi puudutab tööd ja saatkonda. kolleegid räägivad, mina kuulan poole kõrvaga. olulisema info nopin üldjuhul tekstist välja, aga ega eriti ei pinguta, et midagi kusagil kõvakettal talletuks. tädi anne, kes on tegelikult ju hirmsal kombel armas ja heatahtlik, ainult veel tõsisema verbaalse kõhulahtisusega kui mina, klatšimaias pealegi, ajab mind päevast päeva järjest enam endast välja, tema sügavad filosoofilised teooriad masside liikumise ja majas paiknevate inimeste hinge- ja eraelu teemadel viimasel ajal lihtsalt väsitavad mind, omades vaid päris harva mingeid amüsantseid varjundeid.

seetõttu ei tunne ma ennast mingilgi määral süüdi, kui vahin tööl tühja pilguga enda ette, tegelen aktiivselt lugemisega ja ei viitsi kaastöötajatele kuigipalju naeratada. eriti kui öösel on magatud kokku kolm tundi. noh, kui kinosaalis looja lastud silma hetked ka sisse rehkendada, siis ehk tuleb isegi kolm ja pool täis. samas, kui kinno tuuakse tarri “saatanatango”, ei pilgu silm ka mitte, kui võetakse vastu otsus see ära vaadata. mis siis, et seitse ja pool tundi. mis siis, et esmaspäeva õhtul seitse ja pool tundi. mis siis, et teisipäeval peab kell pool üheksa tööl olema. tarr on tarr. ja mina võtan omale õiguse süvaanalüüsi mitte laskuda, estal tuleb see niikuinii paremini välja. aga nii palju pean siiski kohaseks ära märkida, et kaameratöö ja lähivõtted olid jube hüpnootilise toimega, eriti stseen, kus estike uhab, kärvand kass kaenlas, pilk hirmuäratavalt otse ette fokusseeritud, läbi tühermaa, vihma ja pori. kohati tekkis tunne, et me oleme kinosaalis ainsad, kes sellest suhteliselt haigest ungari huumorist aru saavad, sest põhiliselt naeris ikka neli neidu seitsmendas reas. valjusti. liiderdamine, lakkamatu vihm, tabavad dialoogid ja pikad-pikad stseenid, ilma et kaamera kordagi paigalt liiguks. ehkki teksti filmis tarrile iseloomulikult just ülearu ei olnud, oli režissööri ja krasznahorkai kahasse kirjutet monoloogid, dialoogid, sonimised, vahetekstid peaaegu täiuslikud. sellest osast publikust, kes ungari keelt ei valda, hakkas mitmel korral kahju, sest üsna mitu väga säravat ja tabavat lauset või -katkendit läksid labase inglisekeelse tõlke nahka. ühesõnaga, viimased kolm tundi peaks tegelikult üle vaatama, sest siis hakkasin mina vaikselt und nokkima ja nii läks arvatavasti oluline osa ehk kogu komejandi mõte minust mööda. õnneks on see võimalus olemas esta näol. aga üldiselt tõstan käed ja jalad ja kiidan. rispekt.

täius. eksisteerib.

Pühapäev, 27 juuli, 2008 at 23:08 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Nukrad ajad | 2 Comments

viimase kuu aja jooksul on absoluutselt iga nädalavahetus toonud endaga kaasa midagi, mis annab tükiks ajaks väljakannatamatult hea enesetunde, toob minuni uusi ja vanu sõpru, ribidega pilvi, nauditavat muusikat, kauneid looduspilte otse kodust, naeratusi, pohmelle, suviseid suplusi, triibuliseks põlenud nahka, mahedaid sõnu ja koormaautotäie mälestusi, mida enda sisse peita, teistega jagada ja kaugetele maadele kaasa võtta. sest lõppude lõpuks ei ole nii ammu olnud suve, millesse mahuks sellisel määral rapsipõlde ja värskeid maasikaid. olen täis ja kiirgan ainult ja ainult kõige kvaliteetsemat energiat. isegi tulitavate ja põrgulikku valu põhjustavate õlgadega.

 

ribidega pilv.

reedel kibelesin juba töölt nii vara ära, kui vaid lubati. panin putka kinni täpselt kell pool kaksteist, uhasin koju kiiresti pakkima ja pärast kõiki vajalikke toiminguid loksusin bussiga linna, sõin heddat oodates kiire lõuna ning siis oli aeg nii kaugel, et suunduda juba tuttavaks saanud pühamäe peatusse. vaatamata sellele, et viimasel ajal kuulen ennast ümbritsevatelt autojuhtidelt, et nemad küll hääletajaid peale ei võta, leidus siiski trobikond tänuväärseid sohvreid, kes kõik folgile suundujad, sest kuhu mujale nad seal tartu maanteel reedesel pärastlõunal ikka suundunud oleks kui mitte viljandisse, autodesse pakkisid. nii läks ka meil üsna hästi ning pärast paari lehekülge väärtkirjandust, vestlusi meeskirjanike hetkeelust ja ungari filmist leidsime end teeäärsest kõrtsust ja kinnitasime veel viimasel kolmkümmend-kilomeetril keha. folgipealinnas jäid meie teele kõigepealt al ja gwrn, siis aga rannas paadisillal lesivad maash ja kompanii. nende seltsis lasime päiksel looja vajuda, reisist rääkisime liiga vähe, teistest asjadest liiga palju, jets rääkis kõigile oma uut lemmikanekdooti ja hetkeks tekkis väike nostalgia, meele mässis endasse kahetsusnoot, et kohe koos anksa ja simiga hoopis karjakülla ei läinud.

mingil hämaral hetkel, sest õues oli juba tõesti hämar, otsustasime võtta ristiretke treppidest üles, et leida üles kirss, kes väidetavalt platseerus kirsimäe vahetus läheduses. kuna kirsil ei õnnestunud mind ja heddat kuidagi prügikasti tagant üles leida, saime kokku aida ees, mis viis üha uue alkoholini, kuni ma tegin väärt avastuse – teatud kosmoste puhul ei aita ka piirist üle astumine. ehk siis mõttetu klaasitõstmisvaev ja ülearune rahakulu. hoidsin kirsi lähedusse, sest kaisa pakkus telgikohta rannas, hedda oli kuhugi ära kadunud ja ei jõudnud meie seltsi tagasi enne kui alles hommikul, kui ta mind põõsaste vahelt juhuslikult märkas. öösel pidin ühele ääretult inetu triiksärgiga noormehele päris mitu korda sisendama, et ta on jubedamal kombel tüütu ja rumal, aga teda ei paistnud see häirivat, ära ei läinud ja arvas, et oma tillukeses ajus lesbideks tituleeritud tüdrukutekarja keskel istuda on palju vahvam. üldse oli ta hirmus uhke, et tal on riist. see, kas ta selle asjandusega midagi tulusat ka teha oskab, on siiski suhteliselt kahtlane.

laupäeva hommik algas raskemalt, kui oleks oodanud, vaigistavaid pille käepärast polnud, seega pidin jääma truuks vanale heale šokiteraapiale ning viskuma järvevette pitsaluspükstes, kuna rannarõivad ootasid mind helgelt karjakülla transporteeritud spordikotis. suplus lõi pea igal juhul vähemalt nii palju selgemaks, et suutsin oma asjad ühte puntrasse laduda, isegi plätusid ei unustanud maha, ehkki napilt oleks juba paljajalu teele asunud. oma hädaabi-ibuka sain sisse kusagil viisteist kilomeetrit viljandist väljas ning vajalikud friikad juba tuttavas võhma kõrtsus. türil oli vaja kõigepealt minna tööriistapoodi, mõte telliskivide ladumise talgutest tegi enesetunde veel hõredamaks, kuigi peavalu oli juba vaikselt taandumas. õnneks lubati enne suuremat töötegemist kasta ennast jõkke, maailma lahedaima vaatega peldikus aga otsustasin teksadele käärid sisse lüüa, kuna väljas oli liiga palav. st otsus tekkis peldikus, käärid lõin sisse ikka majas.

vaade peldikust jõele.

 telliste ladumine oli vajalik ja hea vaheldus mõttetegevusele, mille folk enesega paratamatult kaasa tõi, visates mind agade ja tingiva kõneviisi maale. füüsiline töö on parim filosoofiatapja. laod kõrvetava päikse käes tuimalt tolmavaid telliseid. katkine – kopa haardesse – , terve – virna. katkine, terve, katkine, terve, terve. vahepeal lendasid seinad, koerad haukusid, pakuti lõunaks hapukapsasuppi, siis jälle punaste kivide juurde tagasi. kõige tüütum oli telliste küljest tsementi lahti peksta, sest ega siis kohe esimese mõttena ei torka pähe käsi haamri järele sirutada. suhteliselt kesise tervise tõttu otsustasin veidi viilida ja sättisin end süüdlasliku ilmega võrkkiike, et avada raamat pooleli jäänud koha pealt, lasta päiksel paitada jalgu, kissitada valgelt paberilt näkku peegelduvas valguses silmi ja lõpuks, kui maja vari üle kiige sõudis, ka hetkeks tukastada. niimoodi läbi puuvõre üksikuid laisalt mööda sõudvaid pilvi vaadates, mõõdukalt rahuliku liigutusega sigaretti läites ja esimest mahvi naudinguga kergelt õõtsuvas võrkkiiges alla tõmmates oli kogu mu maailm liiga täiuslik, et seda üleüldse kuidagi muutma või parandama peaks. hea meelega oleks seal lõpmatuseni õõtsunud.

ideaalne maailmakord.

 

uni tuli peale.

õhtul, kui pimedamaks läks, uued viinad ja õlled lahti korgiti, tulel liha küpsetati, asendusid terve päeva agaralt talguliste kehadel verega einestanud parmud sääskedega, kes tulid oma osa nõudma. samas oli neid üsna tsiviliseeritud koguses, nii et kui raadio acdc vastu välja vahetati, tabasin end toolist fotokaga mässamast, õnnis naeratus suul. need on need korrad, kui sa mõtled, et nii, nüüd enam ei ole lihtsalt võimalik paremaks minna. aga ega halvemaks ka ei läinud. uni tuli vara ja magus ja kuigi tann mind aktiivselt enda kõrvale üritas meelitada, ei olnud ma mingilgi moel nõus vahetama oma vedrumadratsit voodi vastu. kui päris aus olla, siis ideaaljuhul oleksin ma veetnud oma öö magamiskotiga võrkkiiges, aga hommikul oleks ehk veidi piinarikas äratus olnud, põhiliselt sääskedele pidusöögiks pakutud silmnäo pärast. nii et jaa, mõnikord olen ma isegi täiesti võimeline arukateks mõttekäikudeks.

pühapäev möödus taas töö tähe all, aga tõele au andes olid laupäevaga kõik mitte-kuhugi-viivad-mõtted mõrvatud ja köögis on must taolistel üritustel rohkem kasu. enne lõunat ja pärast lõunat sai jões paar kiiremat ringi tehtud, et kasvõi natukenegi leevendada oma ära põlenud selga ja õlgu. mõned võtsid uued joogid, mõni lasi kiiges leiba luusse, meie anksaga sirutasime ennast murul ja andsime lõpuks eestimaale saabunud suvesoojal võimaluse ka kõhtu paitada. vaikne rammestus võttis maad, kuhugi polnud kiiret, asju pakiti majesteetliku meelerahuga, läheneva lahkumise tõttu samas ka veidi nukralt. tagasi tallinna poole teel laulis rapsipõldude vahel sinise taeva all alender ainult tsipake liiga valjusti.

reedest lõpmatuseni.

Esmaspäev, 21 juuli, 2008 at 10:01 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | Leave a Comment

natuke enne nelja läks juba kiireks, anksik pakkis veel mähel asju, mina vaatasin rahutult kella. bussiga poleks enam mingi valemiga baltasse jõudnud, nii et lõppeks sain ema nõusse, võtsime anksa peale ja paksu margareeta juures lasti raadiost liiga head eesti lugu vihmapiiskadest. esitajat ja pealkirja pole seni suutnud veel tuvastada, aga lähiajal on see kindlalt plaanis. 16:50-ne rong sai puupüsti täis, meie lõbustasime ennast veel jaamas sellega, et jõllitasime aknast moskva rongi peale suundujaid. issanda loomaaed on kirjum kui muiste, nii näiteks jäi vaatevälja tütarlaps, kes oli vist suure kiiruga püksid jalga panemata unustanud, ja punasesse kostüümi riietunud ja funkpäikseprillidega varustatud vanem daam. anks jäi üsna kohe magama, mina panin silmad kinni ja tegelesin mõtetega, milleks mulle üldiselt ei anta sellisel määral meditatiivset keskkonda, kui seda on rong. tsuhh-tsuhh.

tartu tervitas meid omal armastusväärsel viisil, justkui polekski sealt vahepeal ei lühemaks ega pikemaks ajaks ära käinud, ploomipaalinka juba kiheles kotis ja nõudis oma osa. tolstois maandudes leidis too viiekümnekraadine oma koha esiti sügavkülmas, vähemalt seni, kuni sünnipäevalaps sai õnnitletud ja esimene taldrikutäis salatit päev läbi tühjana seisnud makku läkitatud. rahva tungival nõudmisel võtsin pärast paalinkapitsi, mis pudeli tilgatumaks tühjendas ning otsapidi juba pähe hakkas, suuna zavoodi peale, sest ega seda ei juhtu just iga päev, et on korraga olemas katka, jänn ja putukas. tõenäoliselt oleks võinud päris huvitavalt lõppeda, kui mu pea poleks sellisel määral valutanud ja oma jätked kusagile krahli unustanud. ehkki ma mingil umbmäärasel ajal keerasin ülikooli tänavale, ikka veel dilemmaga võideldes, kas võtta takso või üritada oma peaga sõbraks saada ja koju jalutada, rääkis anks mulle telefonis, et tema ja leenu leiab mänguasjamuuseumi eest, kus nad just õllele lõppu üritavad peale teha, kimudes vaikselt suitsu. nii ei jäänudki muud üle, kui kontrollida, kas annika antud valuvaigisti paalinka ja lonksu õlle toel tööle ka hakkab ja enne, kui ma arugi sain, olin lunastanud pileti genikatesse plongi pre-partile, kus oli ülekohtuselt palju rahvast, väljas veelgi rohkem, tuttavaid välkus igal ruutmeetril ja meie kolmekesi haigutasime.

laupäeva hommik äratas meid päikse ja mariti kõnega kell üksteist, aga vaatamata asjaolule, et und enam peale ei tulnudki, jõudsime kassipoegade silitamise, omletisöömise, hansalaadalt endi läbi närimise ja viimast õhtut vallalise noormehe musitamisega alles nii kahe ajaks ühele poole, et tartu õlletehasest nina kirtsutades möödusime ja pastaca lõpuajaks lauluväljakule jõudsime, lunastades omale pileti ja esimesed siidrid. sellega sai mult võetud ka plink plongi süütus. kui mõtlema hakata, miks ma alles tänavu sinna jõudsin, siis ei suuda ühtegi asjalikku vabandust enese kaitseks välja tuua. visuaalse poole pealt tõdesime tibuga juba esimesel kümmeminutil, et plongile on kokku tulnud ilusate eesti meeste paremik, järgmise kümne ajal väisasime skinide näitust, mis oma ruuduliste sokkide ja huvitavate nurkadega suutis dialoogis kaunite inimestega anda päevale just vajaliku vibratsiooni. muusikalise poole pealt jäid kõrvu kõlama eelmainitud pastacas, uinutav cloudspeak (jõudsime taf luckiga konsensusele, et paremini sobiksid nad kõrvu paitama kella kümnest hommikul, tavapärase hommikuibuka ja kohukese kõrvale), köök oma tuntud headuses, millele andis kõvasti juurde ka seks hetkeks läbi siidrite, kahe lava vahet jooksmise ja toredate inimeste saavutatud seisund. lisaks oli oma kerges kantrinoodis scandinavian music group heaks vahelduseks, vaikselt hämarduva taeva taamal oleks võinud ühele nende laulule joriseda vabalt kõrvale loojangule vastu kappavat üksikut suksut, ehkki antud bändi laulusõnade kirjutaja peab olema läbi elanud küll jube koleda lahkumineku või universumit transformeeriva romansi. või siis mõlemat koos. mina ootasin kannatamatult päeva lõpetajaid jaapanlasi ehk monot ning peab (ära) märkima, et pettumiseks ei olnud põhjust. ausalt öeldes ei suudaks ma mõnel muul ajal vist küll kuidagi kuulata viis minutit järjest ühetaolist üürgamist, aga antud hetk, antud bassikäigud ja minu vaimne seisund lõid soodsa pinnase asja jäägituks nautimiseks.

ei oleks olnud paslik vahele jätta zavoodi pelmeene ega rasputini jääkülma viina ega jõuda aftekale mingilgi muul hetkel kui alles zemfira sõnadeks, kus ta räägib und segavatest naabritest, päiksest koos lampidega ja laulude ära andmisest. taolised pisiasjad toovad naeratuse näole, mis jääb sinna hommikutundideni, hoolimata ka juba teist päeva kimbutavast peavalust. mehed lavalt puhkpillidega ajavad rahva pööraseks, lahti lükatud higisest aknast immitseb aeg-ajalt midagi õhu taolist, juuksed seotakse patsi ning võetakse ette pöörased tantsusammud. ülikooli peahoone ees oleme liialt läbi, et veel jalga järel vedada, koju jõudes avastame, et kiuks on oma pojad nüüd juba voodisse kolinud ja ehkki me nad pärast pikka paisessiooni tagasi pessa kolime, on kiuks mõne hetke pärast tagasi, pojad hammaste vahel, ilmselgelt kindlana, et kõige parem koht neile magamiseks on minu kõhuõõnes.

sauna asemel sattusin päälinna tagasi jõudes hoopis randa piknikule ja mis oleks veel paremini iseloomustanud häid aegu, kui mitte auto töötamast lakanud starter, justkui meile anksaga kaasa tundes, et nii lühikeseks see nädalavahetus jäigi või hoopis üritades seda läbi taolise tragikoomika venitada veel natuke. heameel on mul aga selle üle, et seekord ei olnud estal kaasas ühtegi ohtlikku sõpra.

prelüüd.

Reede, 18 juuli, 2008 at 9:37 | In Ilusad ajad | Leave a Comment

kolmapäevad on head turvalised kesknädalased ajad, mis löövad küll hetkeks rivist välja, aga töötavad sealsamas isoleeri ja puhvertsoonina. jõuad mingisse vahekoridori, kus on jube halb olla, nii et lõppkokkuvõttes ei jää muud üle, kui naeratades neljapäeva ronida, mil kõik hakkab vaikselt korduma, aga tsipa teises võtmes. rutiin on seega tapetud ja võib rahumeeli tartus verandal ennast kerra tõmmata, kasse silitada ja vahepeale ka plinkida ehk veidi.

bingoloto.

Teisipäev, 15 juuli, 2008 at 9:40 | In Rasked ajad | 1 Comment

nüüdseks on tõestatud, et kosmos hiilib ligi vargsi, salaja, ei anna endast mingeid tundemärke, kuni ta tabab sind nii ootamatult, nagu suure kommunistliku valitsuse poolt maha salatud tuumakatastroof. ja siis vaata ise, mismoodi sa saad hakkama järelkiirguse, ritsikate saagimise ja hunniku maasikatega. istud endise kolleegiga rahva raamatu kohvikus, hüpled ühelt teemalt teisele, justkui tsirkusest lahti pääsend kloun, selle asemel, et küsida asjakohaseid küsimusi töövõimaluste kohta. lamuur lööb lainetena pea kohal kokku, uppumissurmast päästmiseks jääb vist aga kummipiilust väheks. päevi loetakse tagurpidi, alustades kuuekümnest. miks?

ilus on.

Pühapäev, 13 juuli, 2008 at 22:28 | In Kiired ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad | Leave a Comment

tegelikult olen ma liiga väsinud, et kirjutada, aga proovima ikka peab. ja keegi peab läbublogi lippu ka kõrgel hoidma ju lõppude lõpuks. nädalavahetus algas suures osas juba neljapäeval, kui suunaks sai võetud rebalas asuv siiri kaasaga. juurviljaaias tegin puhta töö, sõjasaagiks sain kodutilli, jääsalatit ja rabarbrit ning ehkki mul oli suurepärane plaan nädalavahetusel rabarber koogi sisse istutada, ei saanud ma sellega mitte hakkama. põhjustest veidi hiljem. seega istusime aias ja valmistasime erinevaid maitsvaid grillroogasid vokkjuurviljast ribini, peakokaks keiu isiklikult. saunast meid ka ei päästetud. tegelikult taheti hoopis ära küpsetada, sest esimesel hetkel leiliruumi sisenedes ei pidanud mina seal üldse vastu, kuumus tahtis tappa, jalad vedasid välja. hiljem läks olukord veidi paremaks ja ämbriga toodud külm kaevuvesi kulus kogu täiega ära. kui esialgu oli plaanitud kodus olla mitte hiljem kui kell kümme, siis lõpuks viskasin ennast voodisse poole kahe paiku, et ärgata hommikul jube vara ja minna tööle.

nagu eelmises sissekandes juba mainisin, oli reede õhtul plaanis geiklubi ja esta. soojendus kukus jäi väga rahvavaeseks, kuigi diskori käe alt sadas hitte ja mõned üritasid isegi jalga keerutada. kuna aga angelis anti üheteistkümnest kaheteistkümneni viina tasuta, siis ei jäänud muud üle, kui ennast sinna sättida. klubi ise valmistas mõnes mõttes pettumuse oma suure koguse betooni ja sooja viinaga. teine pits ei tahtnud kuidagi kurgust alla minna ja ehkki ma pole suurem asi pealejooja, rõõmustasin ma tol hetkel oma kokakoola üle küll väga. ei anusaagimid ega ilusad geipoisid ei sundinud meid pikalt inglite keskel peatuma, nii et veidi üle kesköö koperdasime vanalinna munakividel türklaste poole. kusjuures, mul on kahtlane tunne, et meie lemmikud on sealt jalga lasknud, kuna juba teist korda järjest tervitasid meid täiesti võõrad ja üldse mitte nii armsad ja sõbralikud poisid kui muiste. isegi õllele ei jäänud sinna.

järgmine peatus – levikas. juba enne ühte, kui ma ei eksi. ma võin muidugi vabalt ka eksida, sest öösiti minu jaoks aega ei eksisteeri, nagu see ka käesolevas blogis juba nii mitmel korral selgunud on. vist umbes esimest korda pika aja jooksul ei leidnud ma levikast eest mitte ühtegi tuttavat peale ühe hungaroloogi, kellega vahetasime kaks lauset. estal see-eest jäi ette rohkem kui üks sõpra, nii et mingil hetkel sättisin mina ennast õllepudeliga mõnusalt jalgu puhkama, kui tuldi manifestiga, mille kohaselt pidi keegi arhitekt mu tšakraid avama hakkama. tõenäoliselt said need (kasvõi osaliselt) avatud, sest kell kuus istusime nüüd juba kolmekesi linnahalli katusel, aeg-ajalt lonksasime, aeg-ajalt rääkisime kajakatest ja naistest, kelle mehed lähevad moskvasse…

viimsisse on pikk maa. bussis jäin ma lihtsalt magama, ärgates ilusasti oma peatuses. kolm tundi und ei suutnud mind päästa vastumeelsusest kahe järgneva tööpäeva suhtes, aga see-eest annab õiguse osta omale uusi hilpe, kasvõi näiteks rohelise ridiküliga suurepäraselt harmoneeruva suveseeliku, mis teeb oi-kui-seksikaks. ja ehkki palju ägedam oleks olnud teha üks spontaanne käik ülemere, ei olnud mul südant oma vanemliku hoolega sigatseda ja alt vedada teda. praeguseks hetkeks olen sombistunud. ja ikka mõtlen, et läheks linna. mõistlik.

aga meil siberis.

Kolmapäev, 9 juuli, 2008 at 19:56 | In Naljakad ajad, Sünoptilised ajad | Leave a Comment

saatkonna sohver avaldas täna arvamust, et tädi anne võiks välja anda följetoni lugudest, kuidas eesti ravitööstuses asjad tegelikult käivad ja kuidas ähvardusega pealtnägija peale saata saadab korda imesid. või sellest, kuidas vene ajal oli ikka palju parem, kui eksisteeris täitevkomitee ja keskkomitee ja siis veel hunnik komiteesid, mida kardeti kui tuld, ja siberis anti toidu kõrvale ainult kahvel, nii et dekolteest välja pungitavate tisside ja kullaga üle kallatud daamed saagisid liha lusikaga, samal ajal kui mingisuguse kohaliku komitee hirmus andis restoranipidaja tädi annele tsiviliseeritud inimese söögiriistad. ta käis seal igal sealviibitud päeval einestamas. tähtsa moskva delegatsiooni saabudes – mehed mustades ülikondades – pandi tädi anne, eesti puhvetipidaja, suurte ninade kõrvale istuma, sest neid ühendas üks väga oluline detail – nuga.

mina aga otsustasin nädalavahetuseks endalt maha raputada oma suure rahurüü, mis kätkeb endas nonstop filmide vaatamist õhtuti, peaasjalikult jude lawga peaosas (ära küsi, endalgi imelik), ning panna ennast reedeks angeli guestlisti, et väisata üritust, mida varem väisanud pole. nagu marit ütleks – krank.

tõrva-romantika.

Esmaspäev, 7 juuli, 2008 at 12:39 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad | Leave a Comment

reede tõotas paljulubavat jätku juba selle järgi, kuidas viimased tunnid saatkonnas võimatult aeglasel käigul edasi lükkusid. täpselt kella kahest olin ma garaažis valmis ja nädalavahetus võis alata. esialgu kalamajas, kui hendry seitsmenda sünnipäeva puhul isetehtud-hästitehtud kartulisalatit grillvorstikeste kõrvale pugida anti, päike oma täiel võimsusel nahka silitamas. kella viie paiku (või oli see kuus) kohtusime näljutatud anksaga, et kanakoivast viimased rasvatilgad teksade peale tilgutada ja siis suund pühamäe peatuse poole võtta, õlled näpus. number kahe pealt astus välja värvide poolest ideaalselt teineteisega harmoneeruv paarike, olematu punase plisseeritud pluusi ja mullitajaga neiu ning ajateenija.

Continue reading tõrva-romantika….

nädalavahetus. paistab.

Reede, 4 juuli, 2008 at 9:48 | In Koduvälised ajad, Retoorilised ajad | 2 Comments

vanemlik hool, kes on järgnevad paar kuud mu peavarjujagaja, tituleeris mind eile kohutavalt vastutustundetuks inimeseks (peaaegu et maailma kõige kohutavamaks), kuna ma suvatsesin talle mainida, et kui bp peavarjujagaja alates septembrist oma loa ja õnnistuse annab, võtan sinna ühe väikse valge karvakera, ja mainis, et ka tartus on olemas kasside hoiupaik. mõnikord on vist targem suu kinni pidada. aga sellegipoolest lähen täna toda väikest valget kiisut oma silmaga kaema ja kuhu mujale, kui ikka tartusse. loen minuteid, tunde, sigarette ja aeg-ajalt varbaid. enne teele asumist pugin kõhu mõnusalt head-paremat täis (mõni valmistab ju kringli lausa) ja kui ilm lubab, seisame pärastlõunal anksaga lennujaamast mõnisada meetrit tartu poole tee ääres ja viibutame kätt, õlled mõnusalt kotis (või käes). kõlab jube hästi.

üks etapp läbi.

Kolmapäev, 2 juuli, 2008 at 11:31 | In Kiired ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rasked ajad | Leave a Comment

esmaspäeval tulin tööle ja kohe kostitati mind imeliste rõõmusõnumitega sellest, et terve nädala jooksul pole bossi majas ja teisipäeval tööle ei pea tulema, sest ungarlased millegipärast esimesel juulil ei tööta. mis mul selle vastu võiks olla? seega, nädalavahetusega alates reedest on korda saadetud hunnik erinevaid toiminguid – kolitud, rannas peesitatud, korteri peied maha peetud, korra töötatud, kinos käidud ja plaane hautud.

Continue reading üks etapp läbi….

Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.