Tere tulemast päris maailma

ma ei tea. ma arvan, et see tuleb igavusest. või sellest, et täna näeb päikest. viimasel ajal on ta ennast väga eduliselt peitnud. külma lubati. kuiva külma. mul on suhteliselt ükskõik, ehkki selle üle rõõmustan küll, et ma ikka veel ei pea poodi täpiliste kummikute järele minema. laisk olen, sellepärast vist.

ma mõtlesin vahepeal kodus olles, et siin hakkab hirmus kurb, kui lennuk maandub ja mu ümber ei ole jälle pooleks aastaks neid, keda on vaja. neid kõigekõige. ma ei ole ju üleüldse halb inimene, aga mulle hirmsasti meeldis näha, kuidas lennuk läheneb järjest budapesti lennuväljale ja vaikselt sajab vihma ja mul on rahakotis ainult 190 forintit ning lennujaamabussi pilet maksab 200. ja siis praktiliselt üksinda kogu ühikas. ja linn. ja see teistmoodi. hea oli tagasi tulla. parem, kui siin olla. või vähemalt parem, kui siin viibitud viimane kuu enne jõule.

jõulud olid head. kodus oli hea olla. ja tartus oli hea olla. anksa kõrval oli kõige parem. nagu ikka. ainult et ruum oli kuidagi liiga teisi täis. me ei mahtunud ära. või pigem läksime kaduma. ma olen tänulik, et on nii head inimesed.

nüüd peaks jänkudega öösärgi padja alla panema ja hommikust sööma ja luuleanalüüse kirjutama.