kui unemati loobib liiva asemel lsd-d.
Esmaspäev, 26 oktoober, 2009 at 13:45 | In Meelelahutuslikud ajad, Müstilised ajad., Vanad ajad | Leave a Commentkõik algas viidetest hendrixile ja methenyle ning kahtlusest, et ega down in mexicod oleks ühel kitarril mängida mõnevõrra raskendatud. seega leidis tee 23. oktoobri eelsele jatsukontserdile lámpásis lisaks minule, tomile, heddale ja marisele (ehk uuele eesti tüdrukule) ka hollandlane oma sõbraga. asjaolusid arvestamata võiks ka öelda, et ungari mehenimed rokivad madalmaades. ma olen üsna kindel, et kui vähemalt üks neist kahest poleks läinud edasi merlinisse ja “unustanud” mulle saata sõnumit, palju pilet maksab ja kuidas pidu üleüldse on, ei oleks ehk saabunud mu telefoni liiga ühemõttelist sõnumit maalivalt luuletajalt, mumusis oleks kohe kindlasti mängitud paremat muusikat, vittulas poleks ma esimese asjana jooksnud kokku oma nõiakunsti esimese (ja veidi ebaõnnestunud) viljaga või ühe oma ööga varasuvest. eriti kategooriliselt kindel olen ma aga tõigas, et kui juba jatsuklubis oleksid asjad teisiti arenenud, ei pidanuks ma vaatama und sellest, kuidas üks mees minevikust (nagu neid tolle õhtu jooksul veel vähe oleks ette jäänud) mind maha üritab lasta. ja ehkki see oli üks väheseid kordi, kus ma suutsin oma unenägu kontrollida, haarasin relva enda kätte ja pärast pikki luhtaläinud katsetusi õnnestus psühhopaati tabada õlga, ärkasin siiski reede pärastlõunal veidikese halva tujuga.
just kõige eelneva tõttu oli vaja ennast õhtul taas ilusaks teha (mis hästi õnnestuda ei tahtnud, peeglid olid rikkis ja lainerijoon proovis mitu korda valesti joosta) ning heddaga kauneid noori poisse minna piiluma corvin tetől toimuvale past perfectile. mitte mingil juhul poleks võinud omale lubada sellest kõrvale jäämist, sest üks aprillikuine sissekanne tõestas meile ju päris elavalt, mis võib juhtuda, kui PP asemel ELP-i külastada. lisaks ilusatele poistele olid seal ka purjus alaealised neiud ja kaks põkki keset tantsupõrandat. no igal juhul sai pepu väga põhjalikult raputet ning kuigi me olime jalakeerutusplatsil vaieldamatult seenioride kategooria esindajad, andsime oma surevate lumehelbekestega kõigile silmad ette. tea, kas sellest tingituna või jõudis keegi ikkagi mu hossuleepešite sisse uimasteid mahkerdada, aga veidrad unenäod jätkusid. seekord hängisin ringi chuck bassiga, ühel hetkel olime ka tunduvalt intiimsemalt ametis, lisaks sellele toimus valge kassi päästmisoperatsioon või pigem oli iva selles, et keegi oli ta kiisupojapõlves adopteerinud ja nüüd pidi ta kindlasti ta õige ema juurde tagasi toimetama. midagi taolist, palju muret oli sellega. i-le täpi pani aga hoopis umbes poolemeetrine ühest otsast ära lõigatud suvikõrvits, mis mao kombel vänderdas ning mis siis ohutuse mõttes akvaariumi pisteti, kus olid kandikud erinevat sorti võileibadega. järsku tekkis suvikõrvitsa äralõigatud otsa suu ja mis võiks olla loogilisem asjadekäik, kui et mainitud köögivili hakkas väga isukalt võileibu neelama. umbes selle koha peal, kui tal kandikud tühjaks said ning mina paanikas olin, et mis ema küll öelda võiks, kui ta näeb, et võileivad läinud on, ärkasin ma üles. päris kahju oli. ma oleks hea meelega edasi trippinud.
et asi veel ilusti üle vindi ja väljapoole igasugust loogikat viia, istus laupäeva õhtul claros puhtjuhuslikult meie kõrvallauda tallinna ülikooli ajalooinstituudi direktor koos oma abikaasaga, kes uurisid selle kohta, kuhu oleks soovitav minna, mida teha, mida vaadata ja siis ühel hetkel selgus, et nad tahavad igal juhul külastada vittulat. lokaalist ei puudunud ka vanem härrasmees, kes oli võtnud ‘one drink too many’ ning kes, saades teada, et me oleme eestist, hakkas valjuhäälselt väljendama oma antipaatiat venelaste suhtes, jauras pikalt 56.-st, nii et ma olin üsna vihale aetud ühel hetkel, teatas, et ta abikaasa on soomlanna ja demonstreeris siis oma keeleoskust paari lausega. õnneks sai tal jook otsa ja ta läks minema.
pühapäev kulus kolmepäevasest trippimisest välja puhkamisele.
reisipalavik, mitte gripp.
Kolmapäev, 14 oktoober, 2009 at 12:22 | In Sünoptilised ajad | Leave a Commentpühapäevast tänaseni on õhutemperatuur langenud kahekümneviielt kraadilt (jah, ikka celsiust mööda) viiele, tuul üritab puid, lippe ja salle enesega kaasa tirida ning aeg-ajalt peksab vastu silmnägu vihm. loo võib kokku võtta ka järgmiselt – kolm päeva tagasi oli suvi, neljakümne kaheksa tunnise rekordajaga saabus meite õuele talv ning eile kodus lugesin tubase kraadiklaasi pealt kokku lausa seitseteist pügalat. oli aeg esimeseks kütmiseks. hetkel ei tundugi lubatavad lumesajud kuigivõrd utoopilistena. samas sain ma oma hilfigerid parandusest kätte, täna mõtlen veel välja, kas praha-külastus toimub pruunis sügismantlis või läheb seekord loosi must talvepalitu. eks peab esiti üle vaatama garderoobi ja aksessuaarid ning seejärel otsuse langetama. tõenäoliselt oleks targem, kui seekord osutuks sümpaatsemaks paremini sooja hoidev üleriie. ühesõnaga, ootan homset reisi vaatamata tõigale, et sügis jäi vahele. ja kuigi enne pidasin plaani minna pärast tööd somlói 51 aadressil näituseavamisele (kus juttude järgi antakse ka alkohoolseid jooke), sai meel kiirelt muudetud, kui alternatiivse variandina pakuti välja õlled fecskes. ainus miinuspool on see, et jookide eest peab ise raha välja käima, plusse on jällegi kamaluga.
fantastilise neliku seiklused.
Esmaspäev, 12 oktoober, 2009 at 15:00 | In Meelelahutuslikud ajad, Nukrad ajad, Rõõmsad ajad, Sünoptilised ajad | 2 Commentskui praegu aknast välja vaadata või silmitseda eelseisva nädala ilmateadet, võib rahuga öelda, et kirss ei oleks suutnud valida paremat aega pesti väisamiseks. ja mina ei oleks osanud valida halvemat aega praha väisamiseks. aga eks need lumed ja hoovihmad ja öised miinuskraadid veel selguvad.
põhiliselt tahtsin ma lisada sissekande, milles nurisen maailmas valitseva ebaõigluse üle, sest kuigi kuldne trio on igati tasemel, oleks fantastic four siiski tunduvalt õigustatum kombinatsioon. seda tõestas väga põhjalikult ka selja taha jäänud nädalavahetus täis suitsuseid lokaale ja alkoholist läbi imbunud sünnipäevapidustusi. üks asi on kolm päeva järjest teispäevne olla, hoopis teine aga kolmandal peoõhtul ikka veel värske ja kaunis välja näha. otse loomulikult saime me sellega hakkama. võib ka väita, et neljapäeva õhtu oli sisseelamiseks, reede peaproov ning szimplas kujunesid sündmused juba nii, et väiksed poisid seisid järjekorras ja neliku laua ümber tiirles lugematu arv kauneid noormehi.
neljapäev. juba poolest päevast ei saanud ma kuidagi asu ning ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimaks ometi näha kirssi, kes samal ajal tomiga endal claros nina täis tõmbas. lõpuks sai kell nii kaugele, et võisin arvuti kinni panna ja koju kimada. kiire poeskäik ja veel kiirem ajutormlemine hiljem oli plaan tehtud ning suund muuseumile võetud, kus vanade aegade mälestuseks tuli lõpuks ära üks rummikoola, misjärel vabaduse silla all kahe pudeli veiniga teineteise eludega end taas kurssi viisime, uudiseid vahetasime ning lahkasime teisi egost lähtuvalt olulisi maailmaprobleeme. pissi- ja veepeatuseks enne koju tuikumist valisime claro. rahu sai hinge ja sellest tulenevalt võttis mu üle võimust eriti magus uni.
reede. magamatus segatuna dehüdratsiooniga võrdub tavalisest rohkem loppis silmnäo ja mitte kõige efektiivsema tööpäevaga. aga abi oli ka seekord lähedal – tõenäoliselt oli meie jedil mingeid olulisi asju ajada, nii et ta otsustas meid juba kell kolm koju lasta, seletades taolist suuremeelsust tõigaga, et veerandilõpp on möödas ja me tegime jube tublit tööd. minul polnud nii ilusa žesti vastu muidugi ühtki argumenti, pealegi jäi nii aega ka kiirele ostlemistuurile, mis päädis kirsi jaoks uue lõhnaga, minu jaoks lillade võrksukkade ja sama karva küünelakiga pluss õdusa õhtusöögiga kirsi ja hedda seltsis apacukas, misjärel oli aga aeg end kauniks teha ja seada sammud clarosse, kus sõber t. pidas sünnipäeva ning mis osutus tunduvalt lahjemaks kui möödunudaastane, samas ei ole põhjust kurta, flirdikogus sai mõõdukalt täis, vittula põrandalaudu aga põhjalikult nühitud erinevate lõunamaiste rütmide saatel. kui mingil hetkel poleks viinal kork pealt lennanud, võinuks laupäev isegi täitsa sõbralikult alata…
laupäev. teatud tervislik seisund või pigem selle puudumine kihutas mind esimese asjana apteeki vaigistite järele, seejärel võeti brantši suund clarole. pärast ibuprofeeni, suurt tassi piimakohvi, texas-burgerit ning kodukõrtsilebo julgesin ma isegi juba päikseprillid eest ära võtta. millalgi hilisel pärastlõunal pakkisime läpakad uuesti kotti ning võtsime üüritroskas ühe filmi ette. nagu sissekande alguses mainitud sai, nägime eelloole vaatamata jumalikud välja ka laci sünnipäevapeol. ja kuigi meie lauda ümbritsesid erinevad noored kodu- ja välismaa meesisendid, huvitas mind ainult üks kindel persoon. vähemalt tol õhtul huvitasin teda ka mina. uskumatult tore oli seista keset dohányi tänavat vihma käes, juuksed sorus, ennastunustavalt suudeldes. vittula olid nad muidugi juba kinni pannud ning kuigi me suundusime seltskonnaga veel centrumi õllekasse, jäi minust letile pool klaasi alles, lihtsalt ei jaksanud enam. selle asemel haarasin letilt kaasa hoopis heleni poolt sinna jäetud mineraalvee ja tiksusin koju ära.
pühapäev. päev rehabilitatsiooniks ehk csiga, GG, ANTM, House ja varajane uni. ei mingit kultuuri.
esmaspäev. vihma kallab, kirssi enam pole ja kuigi ühe teatud hollandlasega sai lõunatatud, on ikkagi kurb.
piaf? piaf.
Esmaspäev, 5 oktoober, 2009 at 16:33 | In Ilusad ajad, Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | 2 CommentsTags: piaf, szimpla, teater
andsin endale lubaduse, et kui mulle selles sügises mõni kultuurne üritus ette jääb, siis võtan blogipidamise taas käsile. pealegi ei ole vist väga võimalik teatris nähtud “piaf! piaf! i” muljeid twitteri 140 tähemärgilisse sädinasse mahutada. ühesõnaga bárka.
esiti oli plaan s. endaga kaasa vedada, aga kuna ma taaskord sooloetteasteid korraldan, siis rändas pilet hoopis heddale. pole väga ammuilma hea sõbrannaga teatris käinud, viimane aeg oli, päriselt ka. esimese asjana ütlen ära, et suure tõenäosusega oleks mainitud etendus mulle eelmisel sügisel rohkem meeldinud. et oleks kohe pärast bratislavast konverentsilt naasmist piletid soetanud ja nagyvárad téril asuva teatrimaja vehklemissaali vedanud end. miks siis? aga sellepärast, et just bratislavas sain ma tuttavaks kirjanduskriitikuga, kes tükki soojalt soovitas. nüüd andsin ma sellele võimaluse aastakese laagerduda ja seega lõin oma väikses peas teatavaid visioone, kujutluspilte, eelarvamusi, ehkki ei töötanud ega lugenud läbi ühtki arvustust ega retsensiooni. taustsüsteemis terendas pealkiri, seega läbiv teema ning lavastajana jorma uotinen.
ideel enesel polnud viga midagi, aga arvatavasti pani lavastaja siinkohal mööda riigiga, kus ta selle tüki ette võttis. ungari näitlejad asetada kompotti, mis koosneb nii sõna- kui liikumisteatrist pluss muusikalielementidest – liiga palju kära ja liiga vähe kannatusi (tegemist on ju ikkagi piafiga!). nagu hedda nii tabavalt märkis – uotinen võib-olla ikkagi ei oleks pidanud KÕIKI oma mõtteid sellesse lavastusse ära mahutama. erksamad hetked jäävad teise vaatusse, siis oli sisse sadanud ka natuke hullust, mis meile heddaga eriti peale läks. libukleitides meesnäitlejad kabareelikult teadeteposti ümber oma tänavatüdrukute lugu laulmas või inglitiibadega theo, viiruk ja säraküünal ning piaf diagonaali moodustamas – vot taolised hetked panid silmad särama küll. pausi ajal pärast esimest vaatust esmamuljeid ritta ladudes üritasime välja mõelda, kas etendus tuli kõigepealt välja prantsuse- või soomekeelsena. sellest mõttekäigust innustatuna üritasin ma nii mõnigi kord teise vaatuse ajal kogu näitemängu soome keelde mõelda – töötas. hedda väitis pärast, et tema tegi sedasama prantsusega – olevat kah töödanud. minul jooksis aeg-ajalt küll läbi assotsiatsioon “picasso seikluste” sirkkaga – tea, ehk see tegigi teise poole minu jaoks kuidagi väänatumaks.
pärast mõningast kultuurinautlemist oodati meid stuudiosse, kus väidetavalt oli käimas pidu, päriselus aga sattusime silmitsi stuudioomaniku peretuttavatega, kellest üks oli äärmiselt tülikas ja nii me heddaga kordamööda põgenesime ta eest, hirmus erinevate keeleliste küsimustega üle kallatud saada. hedda initsiatiivil tuli ära sureva lumehelbekese tants ehk hüvasti stuudio, tere tulemast reedeõhtune szimpla. kõik olid seal. ma ei ole maeiteamisajast näinud ühes kohas koos nii palju sõpru ja tuttavaid. suurem osa tuli neist tiptoni peolt, kuhu mindki mitmelt poolt kutsuti, kuhu aga eelmainitud teatrietenduse tõttu minemata jäi. üks sümpaatseks saanud hollandi kolleeg vedas mind mööda szimplat ringi ja seletas pikalt oma korterikaaslase ja kellegi maša suhetest ehk miks neil pole tegelikult mingisugust suhet ja kellega neil suhted on ja miks nad nüüd baarileti taga juttu ajavad. samal ajal aga saagis keegi király tänaval vahva hollandlase ratta ketti katki… üle pika aja tundus szimpla mulle täiesti sümpaatne ja vaatamata põrgulikult valu tegevatele jalgadele seisin ma suurema osa ajast püsti või kappasin mööda kõrtsu ringi. mingil hetkel saabus ka geniaalne mõte vedada ennast vittulasse, sest ma olin kindel, et mõni ei ole reedel tööl. oli küll. see tähendas, et mina peitsin ennast vaheseina taha ära ning hedda ja karin tõid mulle kordamööda jooke lauda. pluss ma sain öö jooksul kaks kõnet tolleltsamalt hullult hollandlaselt.
laupäev ja pühapäev seevastu möödusid tunduvalt rahulikumas tempos. laupäev küpsetades ja kokates ning karini juures õhtul filmi vaadates, pühapäev csigas vedeledes, seejärel aga tegin linnas rattaga suure tiiru. pärast toskakooki peab natuke midagi oma keha jaoks ka tegema eksole.
optimism ennekõike.
Teisipäev, 22 september, 2009 at 23:49 | In Nukrad ajad | Leave a CommentTags: vigastused
14. märtsil märkisin ma kevade algust enda jaoks õue suitsetama ronimisega. sügise alguseks olen täpselt kaks nädalat tossamata läbi ajanud. laupäeva varahommikune sigarett ei loe päris mitmel põhjusel. armukadedusstseenid lemmiklokaali hooaja avamispeol, kusjuures objektiks eesti keelt hästi valdav soomlane – liiga kreenis, kui vaadelda sinna juurde veel taustsüsteemi. dramaatiline võtmevahetus üüritroskal ja kaks teksi muuseumis heddaga ühe asemel, kuldse ja hõbeda segiajamine oli baarmeni viga, aga ta teise pitsi eest raha ei küsinud. lõpptulemusena vapustavalt halb nädalavahetus, millesse jätsid ilusad värvilaigud kolm eesti filmi, kolepruuni laigu tappev pohmell ning mida oli võimalik ravida vaid eilse mammutitreti ja kojusõidupiletitega. kauneid lähenevaid jõulupühi kõigile.
kohtumine.
Teisipäev, 25 august, 2009 at 1:26 | In Ilusad ajad, Kiired ajad, Koduvälised ajad, Meelelahutuslikud ajad, Rõõmsad ajad, Sportlikud ajad | 1 CommentTags: apc, kihnu, matk, pulm, sõbrad, tartu, turism
oioi, vaatasin just, et viimati kandsin sisse enne kodumaal maandumist, samas jällegi on see mõnes mõttes ju andestatav, et ega ikka ei viitsi (ega jõua) blogida, kui käsil on jube palju vahvaid tegevusi. et kiirelt ja tunnistan ausalt, häbematult, üle joosta kahest nädalast erinevates maarjamaa paikades, siis pidepunktidena saab vabalt välja tuua neljapäevase tartu, mis vastupidiselt mu ootustele-lootustele ei kujuneneud üldse mitte looteasendiks, vaid koosnes üsna mitmest kohtumisest ja ühest koosviibimisest, mis lõppes varahommikul ja tingis teispäevsuse. lisaks sellele oli menüüs tädipoja pulm, mille külaliste hulgas paistsid kõige eredamalt silma (minu jaoks, muidugi) mundris noormehed (üldse mitte halb silmapiir), pärast pulma kräu tallinna linna peal, aga eelkõige kalamajas, välja ei jäänud ka hellalt maashi põlvedele toetatud pea ning kerge uinak levikas. peaparandamise lõppjärguks kujunes pörkölt ja muud delikatessid, sealhulgas jumalikult/julmalt hea saun siiri juures maal, pärast mida oli vaja kimada kihnu ja veeta seal oma nõoga kaks ääretult toredat päeva seljakottide ja telgi ja puhta merevee ja suitsuahvenaga, aga sellest on suhteliselt põhjalik fotoreportaaž ju feissbukis nii ehk nii üleval. pärast väikseid eestimaa saari ei jäänudki enam kuigivõrd aega, pigem võib neid nimetada järskudeks tõmblusteks ja meeleheitlikeks katsetusteks kohata võimalikult palju armsaid inimesi, päädides veel ühe äkkvisiidiga taaralinna, et üle kaeda see imeline uustulnuk ning hüvastijätupidu esiteks tsiviliseeritumalt koduses miljöös kartulivormi ja ahjuforelli man, seejärel aga purukaine autojuhina linnas mitme toreda sõbraga. eks hr t. teab nüüd juba omast käest, mida tasub mööduvatele toonitud klaasides bemmidele näidata ja mida mitte. tunduvalt turvalisem on igal juhul liftiuste vahelt neiudele armastust avaldada.
tagasiteel oli mulle saatjaks issi, kes tegi kiirkülastuse pesti, tutvumaks oma tütre olude ja eludega. sellest fotosüüdistused puuduvad, ei viitsinud kumbki meist klõpsida, pealegi seisnes üks päev mööda turismiobjekte tormates, teine rannas vedeledes ja kõik kolm õhtut päris eluga tutvudes. mulle igal juhul tundus, et issi jäi rahule. mis oligi mu eesmärk. õnneks pole issil rahuloluks palju vaja.
millest ma aga tahtsin tegelikult pajatada, on minu neli päeva kestnud viikend, alustades kahekümnendast augustist, mis teadupärast on ka ungarlaste jaoks riigipüha. kahjuks ei tähista nad küll meiega koos eesti taasiseseivumist, vaid veavad mumifitseeritud könti (mis legendide kohaselt kuulub pühale istvánile, ungari esimesele päris kuningale ja ristiusu vastuvõtjale ja krooni viltuistujale jne) ümber basiilika ja hull rahvamass piirab toda rongkäiku ja pildistab. siis umbes samal ajal toimub red bulli lennuvõistlus, sest mehed ju peavad ikka aeg-ajalt jõudu proovima, et kes see tegelikult tegija on, nii et doonau kohal sildade vahel on õhk vigurlendudest ja tossust paks. loomulikult piirab kogu üritust meeletu hunnik rahvast ning otse loomulikult nad pildistavad seda. kolmas ja ehk olulisim traditsioon on ilutulestik, sest ungarlased ei lase miljoneid õhku mitte aastavahetusel, vaid kui juba kriisi ajal priiskamiseks läheb, siis ikka 20. augustil. ürituselt ei puudu rahvahulk, kes on juba hommikul vara mäeküljele roninud ja kohta soojendanud ja luu- ning liigesevalu kätte koolend ja üleüldse halvas ja vägivaldses tujus omale parima seisukoha kindlustanud, et õhtul kella kümne paiku seda maksumaksja rahakotist lendu tõusnud forintisadu taevas omaenese silmaga (mis ju teadupärast ei valeta) jälgida.
kõigest eelmainitust soovisin mina eemale jääda, seetõttu valisimegi s.-iga nelja optsiooni hulgast apci, mis tundus kõige isoleeritum ja eksootilisem ja romantilisem. nimelt on tegemist apci külast veidi eemale mäkke jääva vana kivimurruga, mis pärast veesoonele sattumist täitus poole päevaga veega, nii et tänapäeval naudid vaadet ümbritsevatele mäenõlvadele/kaljudele ning ujud majesteetliku rahuga üle järvest teadmises, et su all on kohati kolmkümmend meetrit sedasama roherohelist vett. kohalike sõnul jube külm, minusuguse põhjamaa inimese jaoks just täpselt paras, et võtta kaldalt hoogu ja tõugata iga kord, kui päevitused veidigi kuivama hakkasid, end kaldast võimalikult eemale ning suure plartsatusega järvevette. et lugejaid kasvõi natukegi kadedaks teha, siis välja nägi koht ise nii:
eraldatusest ja üksiolekust ei olnud koha suhtelisest suurteedelt eemalejäämisest olenemata juttugi. kuigi lausele: “me veedame pika nädalavahetuse apcis” nägime eelkõige kulmukergitusi ja küsivaid pilke, tervitas meid järve äärde jõudes inimmass, mis esimesel pilgul lõi lihtsalt pahviks. lapsed, koerad, kilked, lõkked, telgid ja suplejad igal sammul. mina muidugi esimese asjana (pärast vetteviskumist, otse loomulikult) pettusin ja läksin sellest tulenevalt kohati torssi, aga lõppeks jõudsime kompromissile ning otsustasime öö hoopis üleval kalju veerel veeta ning nii kasvõi natuke kogu festivalimeeleolust kõrvale jääda. pärast päikseloojangut pimedas lõkke ääres end pikali visates sirutasid tähed ennast vaat et nina otsani, kõik oli käegakatsutav ja pompöösselt ilus. augustiööd on augustiööd. langevaid tähti sain kokku loetud vaid ühe, seegi oli selline flegmaatikute vabalangeja, aega näis tal olevat küll ja veel ja soovida oleks jõudnud vast kümne eest.
teisel päeval selgus, et meie poolt valitud kohal mäe otsas on kaks suurt miinust – olgu, üks miinustest oli meile selge juba mööda järske mäekülge üles ronides – veesilmani on natuke liiga pikk maa ja terve päeva jooksul ei ole seal kaljuserval võimalik ühtki varjulist kohta leida, nii et ei jäänud muud üle, kui asjad taas kokku pakkida ja alla kolida. minu eriti suureks pettumuseks. müts maha s.-i ees, kes valitses minu torssis vaikimist täielikult, ei hakanud kusagilt poolt torkima, selle asemel tegi musi ja ütles paar ilusat lauset, nii et ei ole talle veel minu plahvatusi osaks langenud.
ei tasu vist mainidagi, et need päevad möödusid suures osas ujudes, lugedes (lõpetasin kontra ferenci “huntide tunni” ja alustasin mika niemi “popular music from vittula”), sudokuvihikut täites, suikudes, lõkkel pekki praadides ja kõike muud äärmiselt rahustavat korda saates. otsustasin, et kui vähegi võimalik, tuleb allesjäänud ilusa ilma vältel kõik nädalavahetused kenasti linnast väljas veeta, et siis sügisel toidupidude (loe: söögiorgiatega paremate sõprade seltsis) taas algust teha. juba teine täiuslik suvi.
reportaaž lennujaamast.
Laupäev, 1 august, 2009 at 8:00 | In Haiglased ajad, Koduvälised ajad | 3 CommentsTags: lennujaam, vigastused
akut on jäänud veel 33 minuti võrra, igavlen. raamatut loen ettevaatlikult, et kõik neli lendu ikka sisustet oleks. õnneks ei ole prahas liiga pikka ootamist, seda muidugi juhul, kui poola kohal taaskord tihe lennuliiklus ei toimu ja me õhkutõusmisluba ei saa.
kuigi esimese asjana tahtsin kodus ette võtta kogu pere ja muude loomade ülevaatuse, ütles vahva arstionu traumpaunktis mulle üleeile, et koju lubab ta mul reisida vaid juhul, kui annan ausõna, et külastan tallinnasse jõudes esimese asjana mõnda doktorit, kes mu jalga kontrolliks, puhastaks ja uuesti seoks. nii et tädi külli saab mult üllatuskõne (ja loodetavasti ka -visiidi) esimesena. varem mainitud rattaavarii tagajärjel saadud vigastused otsustasid nimelt pahaks minna, hoolimata asjaolust, et tegemist oli minu arust vaid üsna pindmiste veritsustega. samas on väljas muidugi talumatu kuumus ja teetanuse vastu mind viimasel ajal vaktsineeritud ei ole. kui noor tohter emos kõigepealt mu paistetanud jalga kompis ja seejärel teist ja siis jälle toda esimest, ilmus ta näole äraütlemata murelik ilme, seejärel pidin läbi elama mäda haavadest välja pigistamise, mõnusalt kipitava puhastustseremoonia, teetanuse-süsti ja röntgeni, mis millegipärast sarnaneb alati aeroobika ja kondiväänamisega, mis vigastatud inimeste puhul on puhas sadism. kui vintsutused läbi olid ja s. mu kätt hoidma tuli, ei saanud ma kuidagi teisiti, kui lihtsalt pidin pillima pistma. ütle veel, et saare naine… nüüd peab jalga kõrgel hoidma, jääga paistetust alla suruma ja aeg-ajalt kraadima, palaviku korral andis arstionu käsu kohe meediku poole pöörduda. kuigi hetkel on mu jäse kohvriga jändamisest ja rappuvast bussist tingitult hell ja natuke tõre, on kõik lootused peatsel paranemisel. ehk siis tartus ma väga ringi ei kappa, ehkki lisaks tibunksikule on vähemalt kolm inimest, keda ma lihtsalt PEAN nägema. seega, üritaks mingi optimaalse ja kõigile osapooltele sobivaima lahenduse leida.
nutt ja hala.
Teisipäev, 28 juuli, 2009 at 17:29 | In Koduvälised ajad, Nukrad ajad | Leave a CommentTags: hundiratas, kodu, kohalik õllekas, pulm, rattad, torm, velence, vigastused
üritan säilitada enam-vähem talutavat tuju, kuigi see on seda raskendatum, et nüüdseks on mu hommikuse rattasõidu käigus puruks kukutud põlv ja marraskil jalalaba hakanud endast märgatavalt rohkem teada andma. nii näiteks tõusen iga natukese aja tagant laua tagant püsti, et säilitada kõndimisvõime (otsesemalt elastsus) kella poole kuueni, kui ma tolle sama kaherattalise selga pean hüppama ja koju kimama, et võtta vastu berliinist koju saabunud timi. üleüldse on tänane päev olnud minu vastu õel ja paha ja ma tahaks ainult teki alla peitu minna. teisest küljest ei saa seda elule liialt pahaks panna, sest viimasel ajal on ta mu vastu kohati liigagi helde olnud, andnud ohtralt meeldejäävaid hetki ja toredaid nädalavahetusi, kusjuures praeguses kontekstis ei tähenda tore nädalavahetus üldsegi mitte kõrtsituure, vaid aeroobseid tegevusi linnalähiümbruses ja veidi kaugemates nurkadeski.
nii on mul vahepeal jäänud raporteerimata velence järve ääres veedetud nädalavahetusest, mis algas üsna paljulubavalt, aga pärast kolme tundi vedelemist laupäevaselt rahvast täis rannas saabus torm ka meie õuele, nii et pidasime targemaks telgis asjad võimalikult turvaliselt kokku pakkida, et vihm, äike ja tormituuled neile liialt ligi ei pääseks. ise suundusime aga hoopis lähimasse kõrtsu, nimelt laine õllekasse. tüüpiline armas-õdus lokaal ühe mänguautomaadi ja jukeboxiga, mille me ühelt kohalikult tüübilt tema ühetaolist muusikamaitset kauem välja kannatamata üle võtsime. mulle tundus lihtsalt, et pärast kolmandat raundi samu õudseid kohalikke diskolugusid oleks aeg masinast välja otsida midagi veidikegi lahedamat. heast muusikast leidus seal umbes-täpselt järgmist: guns n’roses, led zeppelin, the doors, depeche mode ja bob marley. varieerisime seega. mõne aja pärast said riided kuivaks, üle ootuste maitsev ploom miksitult õllega lahutasid pilved nii taevas kui ka meie meeltes, kohalikud kaagid asendusid rasta- ja muude patsidega publikuks ja pidu oli täies hoos. kell üheksa õhtul magasin mina juba päris magusalt. telgis, mis imekombel kuivaks jäi. pühapäevast seevastu pole midagi värvikat peale tuulehoogude ja lõkke kohal küpsetatud pajaroa välja tuua, seega võtsime suuna taas linna peale ja veetsime esmaspäeva inkognitona vaheldumisi voodis ja köögis.
viimasel nädalavahetusel enne kojusõitu tervitas mind aga reede pärastlõunane järvesuplus fooliumi(sulgkäsi)palli ja mõne hea sõbra seltsis, õhtuks olin läbi ja õnnelikult nartsustunud olekus. laupäeval aga tutvustati mind perekonnale, kuna võtsin kaaslannana osa venna pulmast, mille esimene ehk registreerimise osa sarnanes väga halva filmiga, samas pidu ise kogus tuurid sisse juba üsna alguses. nii otsustas 71-aastane tädi évi pärast neljandat paalinkapitsi mind oma päikseprillide tagant piieldes, et mul on väga ilusad silmad, mida kukkus tagant kiitma ka kolmanda pitsi juures olev kaaslase ema. leidsin omale väga vahva uue sõbranna, kes nüüd augusti lõpul saab 9-aastaseks ning kes teab väga hästi, kuidas eesti keeles méhecske on. hiirehäält ei õnnestunud talle selgeks õpetada veel, samas post-post-traat-traat-elekter sai tolle õhtu hitiks. hundirataste praktiseerimine on meil kavas pärast minu eestist naasmist, kui loomaaias on käidud. pärast saab preemiaks veel jäätist ka. öö möödus terrassil, diivani ümber sääsevõrk ja vaade otse mäest alla tuledes budapestile ja teda ümbritsevatele väikelinnadele. oli küll romantiline.
kui reeded veerevad esmaspäeva eelmainitud võtmetes, siis on küllaltki arusaadav, miks üks tühine jalaveristamine ja kaks halba uudist nii rivist välja löövad. isegi mõte sellest, et lastele on kingid olemas ja lennukilugemiseks haarasin eile raamatupoest enda jaoks uue ja loodetavasti huvitava autori, ei suuda mind hetkel lohutada. pealegi tähendas üks halbadest uudistest seda, et pärast pesu masinasse toppimist ei jää mul muud väga üle, kui a) magama minna või b) mõni film ära vaadata. äkki peaks mõne hea turvalise naisteka välja kraamima. või hoopis gilmore’i vanu osi kaema.
praha poole väljuva lennuki õhkutõusmiseni on praeguse seisuga 3 päeva, 16 tundi ja 25 minutit.
mine metsa.
Reede, 17 juuli, 2009 at 12:31 | In Ajad üldiselt | 2 Commentsma näiteks lähen kolmeks päevaks järve äärde siruli. aitab küll.
siis, kui päike on kõrgel
Esmaspäev, 13 juuli, 2009 at 12:07 | In Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Sportlikud ajad | Leave a CommentTags: margit, moog, omszki, ostlemine, rand, rattad, rongid, sturovo
kui reede pärastlõuna lõpuks kätte jõudis ja tööpäev omadega otsakorrale sai, tippisin kiiresti läbi sajuste ja jahedate tänavate idavaksalisse, et seal reginaga kohtuda, et sealt palgaostlema minna. tööpäev lõppes kell pool kuus, kümne paiku tesco ja muude kilekottidega bussipeatuse poole kooserdades ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuhu kadus aeg. samas ei antud mulle ka liiga palju mõtlemisaega, kuna sõber t. helistas kannatamatult ja kamandas mind clarosse, kus noormehed mind läbematult ootasid. kiire outfiti vahetus ja tuttav, samas viimasel ajal veidi rohtu kasvanud tee jalge all, sadasin ma mõnevõrra väsinult kodukõrtsi. esimese kõõrdpilgu sain selle peale, et tellisin soproni asemel pika sammu. küsimuse “kas sinuga on kõik korras?” mitu korda järjest sain selle peale, kui otsustasin teksist keelduda. aga ma olin ju terve päeva jooksul söönud karbi vaarikaid ja kolm aprikoosi! mul lihtsalt ei olnud tahtmist laupäeval jälle äraarvamismänge mängida. lõppeks jõudsin veidi rammetult aga laheda meelega nii kolme paiku koju.
laupäeva hommikul, kui kohv ja keefir olid peavalu ajukurdude vahelt eemaldanud, hakkasin kanasalatit valmistama – mõningase kana, mõningase seene ja ohtra juurviljaga. kui rattasõber oli äratatud, pakkisin sedasama salatit karpi kaasa ja uhasime läbi kesklinna ja üle kettsilla batthyányi väljakule, abivahendiks hév ja suunaks omszki. kui tuuleke poleks olnud keskmisest jahedam ja tugevam, oleks võinud sellest saada ideaalne rannailm, seevastu pidin ennast aeg-ajalt vees soojendamas käima. ega me väga pikalt seal ei pikutanudki, kokku ehk paar tundi, kell sai nii kaugele, et uueks suunaks valisin margiti saare, kus mind ootasid endised kolleegid ja mona valmistatud brownied, mis on ilma igasuguse liialduseta jumalikud ning mona võiks vabalt hoopis brownie-küpsetamisega raha teenida. lubasin omale ühe tüki ja siis ühe enese eest salaja, aga samas, kui tihti mind ikka taolise delikatessiga kostitatakse. kuigi vanu töökaaslasi oli väga hea üle pika aja trehvata, ei antud mulle ikkagi asu ning peagi pidi taas sadulasse hüppama ja koju kihutama, et teha ennast moogi kontserdile vastavalt kauniks. säilitasin kahe pika sammu ja tagareast nautlemisega oma väärikuse, tegin koduteel põike clarosse ja magasin siis magusalt kella kaheksani pühapäeva hommikul.
kaheksani seepärast, et üheksast ootas mind juba kosmeetik, et vahaga sõprussidemeid uuendada ning seejärel suundusime sõber plaanimuutusega esztergomi rongi peale, kus selgus, et pilisvörösvári ja piliscsaba vaheline raudteelõik on suletud, jalakäijad toimetatakse kohale bussidega, ratturitel on aega pool tundi läbida ligikaudu 7 kilomeetrit mägedes, kus iga sekundi tagant vuhisevad mööda ja vastu autod, päike praeb selga ja pedaalidega enam mitte nii harjunud jalad protesteerivad kõige vastu, mis ülespoole viib. lõpuks ei viitsinud me enam endal hinge välja sõita, võtsime rahulikult ning jäime napilt oma rongist maha. samas oli meil ligi tund aega, et kerida ennast varjulises raudteejaamas pingile, nosida kaasa võetud aprikoose ning teha mõned sigaretid. esztergomi me lõpuks ikkagi jõudsime, kuigi ei jäänud sinna pikalt pidama, vaid suundusime hoopis üle párkányi silla sturovosse, kinnitasime teeäärses restauraatsios keha, kulgesime mööda vanalinna ja potsatasime lõpuks kohalikus rannas. mina tegin mõne tiiru basseinis ja sõbrustasin seejärel ülejäänud aja päikesega. tagasiteeks valisime piisavalt hilise rongi, et enam mäest üles ei peaks sõitma, kuigi vastassuunas oleks olnud vaid üks järsem tõus, suuremalt jaolt pigem langus. viitsimatus ja väsimus said meist võitu, nii et koju jõudes korkisime lahti minu lemmikveini, mis mind külmikust juba mitu päeva piidlend oli, mina valmistasin sinna juurde ühe ääretult maitsva káposztás tészta.
ilus, mis.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.
