nädal aega paradiisis. vol. 2
Pühapäev, 28 august, 2011, 18:40 | Posted in Koduvälised ajad, Naljakad ajad, Sünoptilised ajad, Toitvad ajad | 1 kommentaarSildid: meri, meriorel, rand, söögitegu, zadar
2. päev
pärast äratust võtan väääääga rahulikult ja naudin paikset olekut. teen endale ja gabe’ile mõnusa pühapäevase hommikusöögi, kuigi sel hetkel pole mul enam eriti ülevaadet kuupäevadest ega nädalapäevadest, vaid lasen ajal kulgeda. naudime kohvi õues terrassil, pea kohal kiiviväädid, mille otsas ripuvad suured küpsevad viljad. minu jaoks on see endiselt uskumatu, kui oma aias kasvavad viigid, granaatõunad ja oliivid, viinamarjadest, sidrunitest ja laimidest rääkimata.
millalgi veidi enne keskpäeva suudan end nii palju kokku võtta, et ajan riided selga ja lähen omale rannakotti otsima, sest kaks päeva varem surmväsinuna asju pakkides unustasin selle otseloomulikult koju. pärast mõningast peataolekut ja lõõmava päikse käes linnatänavaid kulutades leian ühe lahtioleva riidepoe, kus õnnestub soetada kott, mis mahutab rätiku, raamatu, päiksekreemi, pooleteiseliitrise veepudeli, päevitused ja rahakoti. rohkem ei ole õnneks vaja.
võtan suuna gabe’ilt saadud instruktsioonide järgi zadari kirdeossa, kus kogu linna ranna-ala lõpeb väikse neemega. neeme sisemaa poole jäävas küljes moodustub väike bassein, mis on paatide, jahtide käsutuses, merepoolsel küljel aga veedavad aega põhiliselt kohalikud. liivarand seal puudub, vette pääseb ettevaatlikult libedatel kividel laveerides või siis kohati madalamatelt, kohati kõrgematelt kaljunukkidelt hüpates. ma valin teise variandi, sean end sisse kivide vahel, betoonist valatud põrandal, ühel pool kaks kohalikku šokolaadpruuni noorpaari ja teisel pool eakamad linnakodanikud, kelle nahavärvust võiks kirjeldada, võttes appi selliseid omadussõnu nagu ‘tume’, ‘VÄGA tume’ või ‘mustjas’. ligikaudu 65-aastasel lõbusal valjuhäälsel onul on kaasas raadio ja ristsõnad. naudin seda autentsust täiel rinnal. vahepeal, kui päike ära väsitab, võtan raamatu, sigaretid ning lähen kohe sealsamas kõrval asuvasse tequila sunrise nimelisse baari, võtan omale külma õlle, tõstan jalad toolile ning lasen päiksel neid silitada, ise merevee asemel korraks huxley imelisse maailma sukeldudes.
kui tundub, et rannas on juba piisavalt aega veedetud, tõmban oma jumpsuiti veidi niisketele päevitustele ja jalutan vaikselt mööda mereranda kesklinna poole. gabe’iga on kokku lepitud, et õhtusöögi eest hoolitsen mina, nii otsustan teha hakklihakastet, ühelt poolt seepärast, et saab kiirelt valmis ja võin ta ka kinnisilmi kokku klopsida, teiselt poolt seepärast, et pole ise ammu söönud ja isutab endalgi koduse maitse järgi. kohalikust konsumist saab minu rõõmuks jumalikult värsket ja valmis kraami, juurviljad näevad kohutavalt isuäratavad välja ja veisehakkliha on ka ilus. poes olles satun järsku peegli ette – kogu mu pükskostüüm, või kuidasiganes seda onepiece’i ka ei nimetata, on täis soolarante. kaunis. seal niimoodi seistes saan ma aru küll, miks rannast lahkuvad inimesed kiirelt ühed päevitused teiste, kuivade vastu vahetasid. natuke teeb nalja ka, las kõik saavad aru, et minu puhul on tegemist sulaselge turistiga, kes nii soolase veega liiga tihti kokku ei puutu.
vean poest saadud kraami oma ajutisse koju, kell on liikunud kuue peale, mõtlen, et see on just paras hetk suunduda väiksele jooksuringile. see on mu esimene jooks pärast viimast kolmeteist ja poolt, kui järgmisel päeval puusast vigane olin ja vaevu üleüldse jalale toetuda andis. pärast toda intsidenti andis sõbra ekspruudist sporditerapeut väga selgelt mõista, et poolmaratoni võin heaga ära unustada, kui oma seljale veel suuremat põntsu panna ei taha. otsustan teha vaikse mõnusa 5k ringi, sörkida rahulikus tempos mööda mereäärt ja nautida vaadet. nagu selgub, on õues endiselt natuke liiga palju soojakraade ja kerge valu hakkab puusa piirkonda kiirgama juba pärast esimest kilomeetrit. aeglustan, vahepeal kõnnin, tuju läheb halvemaks, proovin uuesti joosta, aga hirm homse päeva ees on liiga suur – ei taha oma puhkusega riskida, nii et annan umbes kolme kilomeetri juures alla ja vantsin pea norus tagasi.
otsustan sellise kohutava jooksu pärast mitte masenduda, sest poolmaraton kui eesmärk on nüüd kalendris maha kriipsutatud, alustan uuesti nullist ja ehitan oma selja ja jooksu uuesti vähehaaval üles. järgmise aasta septembrini on aega küll ja siis ma kavatsen olla piisavalt heas vormis, et seda kahtkümmet üht kilomeetrit algusest lõpuni nautida.
õhtusöök õnnestub hästi, rüüpame veini kõrvale, ajame juttu, mina panen linnariided selga ja suundun vanalinna, gabe’il on deit kellegi belgialannaga. võtan suvalises baaris kokteili, mis on liiga magus ja üleüldse tunnen, et kogu see melu ei tõmba mind vähimalgi määral. veider, aga tundub, et niisama veepiiril jalgu kõlgutada on palju toredam. umbes kesköö paiku jalutan vaikselt koju tagasi.
3. päev
pärast äratust ja hommikukohvi ennast rannapäevaks valmis seades olen jõudnud läätsedeni. kuna tervet suurt pudelit läätsevedelikku ei viitsinud kaasa tarida, olin täitnud ühe pisema väikse täitepudeli kümneks päevaks piisava kogusega. nagu läätsi silma pannes avastan, ei olnud ma toda pudelit pärast viimast kasutust korralikult jääkidest puhtaks loputanud, nii et silmist purskab tuld ja pisarad voolavad ojadena, midagi nii koledat pole ma vist veel oma läätsekandmisperioodil kogenud (kuigi kunagi noorusaastatel sai neid kusagile läbule sattununa teetassis ka soolaveelahuses hoitud ja hommikul silma tagasi topitud). järeldus: esimene käik saab olema apteeki. keeruliseks osutub see ettevõtmine tol lihtsalt põhjusel, et horvaatidel on mingi usupüha ja kõik kohad on kinni. suure vaevaga leian üles linna ainsa lahtioleva apteegi, mis asub vanalinna südames. pärast turgutavat kohvi ja läätsede korralikku pesemist-leotamist saan silmnägemise tagasi ning lõpuks ometi on võimalik visata ennast rannas siruli ja teha ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI.
gabe’iga on hommikul juba kokku lepitud, et jään veel üheks ööks tema juurde, et zadarist võimalikult palju võtta ja siis järgmisel päeval värskena kohe hommikul spliti poole sammud seada. tänutäheks teen õhtusöögiks kartulipannkooke ja salatit, saateks siider. publik kiidab heaks. päike on meie dineejärgsel lobisemismaratonil jõudnud looja minna, aeg õhtuseks supluseks. enne merre sukeldumist teen aga ringi ümber vanalinna, istun mereoreli juures ja püüan muusikat nautida ja kuulata, suur turistide vool teeb selle aga üsna võimatuks, kõik vadistavad ümberringi ja summutavad vette paigaldatud torudes lainete ja vee liikumise poolt tekitatud helide maailma. kahju, aga mis teha – horvaatia on suvest suvve järjest populaarsem puhkusepaik, lõppude lõpuks olen ju ka mina siin külalisena.
kulgen juba tuttavat veepiiri mööda lõuna poole, umbes poolel teel oma tuttavate kaljudeni kohtan poolast päris piotrekit, kes otsib seal oma sõpru. nood olid jätnud poisile lauale paberilipiku sõnadega ‘oleme rannas, tule järele, too õlut’. kuna ‘ranna’ mõiste haarab üsna mitut kilomeetrit, annab noormees alla ja otsustab hoopis mulle seltsiks tulla, õlled kotis. poola õlled pealekauba. piotrek eriti inglise keelt ei räägi, vene keelega oleme samal tasemel – aru saame, aga rääkimisest ei tule midagi välja, nii et see viimane meid ka väga ei aita. samas on noormees väga entusiastlik ja jutustab mulle maad ja ilmad poola keeles kokku, vahepeal uurides, et kas ma ikka saan aru. lemmikväljend on peetrikesel ‘plus minus’. seda ta ütleb iga kord, kui ta on veendunud, et ma vähemalt midagi ta jutust mõistan. sinna juurde manab ta alati näole suure naeratuse ja vadistab siis edasi. seni, kuni mina kalu hirmutan, valvab piotrek mu asju, hoiab õlut ja tuju. ühe väikse tänava nurgal lähevad meie teed aga lahku, soojad mälestused võtan endaga kaasa. rozumiem, wszystko rozumiem.
nädal aega paradiisis. vol. 1
Reede, 26 august, 2011, 16:59 | Posted in Ilusad ajad, Koduvälised ajad | Lisa kommentaarSildid: horvaatia, karlovačka, meri, puhkus, rongid, zadar
eellugu.
kui ma kolm aastat tagasi jalad selga, nodi kohvrisse ja raamatud õlale võtsin ning ungarisse kolisin, oli üks mu unistustest, plaanidest, nimeta kuidas tahad, sõita millalgi horvaatiasse ja varbad sini-sinisesse merevette pista. ühes heade sõpradega. või nagu maash nii tabavalt väljendas – aadriat lasta. mõtteid mõlgutatud ja poolpiduselt planeeritud sai küll ja veel, netiavarustest vahtisid vastu saartel ja poolsaartel asuvad tuletornid, mis turistide majutamise eesmärgil apartmanideks ümber ehitatud, piltidel sillerdas helesinine meri ja päike, taamal terendamas mäeahelikud. kolm talve järjest, kui just parasjagu bora-bora mind ei võrgutanud (ok, unistada ju ikka võib), kõlgutasin kontorilaua taga jalga ja pidasin plaani, claros õlut libistades üritasin sõpru ära veenda, kusjuures see õnnestus mul ilma suurema vaevata. ainus probleem oli see, et kui jõudis kätte aeg hakata kondikava ettevalmistama, kohti broneerima ja tibusid üle lugema, tuli välja, et tibude haudeaeg on üsna erinev. kord polnud ühel aega, siis polnud teisel raha. noka ja saba ühekorraga õhku saamine osutus kaks suve järjest võimatuks.
ainsaks lahenduseks sellele igikestvale probleemile sai seega üksinda reisimine. kõigepealt turgatas see idee mulle salabaaris grétiga suveplaane arutades ja mida aeg edasi, seda sümpaatsemaks sai. mõte sellest, kui hea ja muretu on minna üksi, kellegagi arvestamata, kompromissidele minemata, süües täpselt siis ja seal ja seda, mida hing ihaldab, vedeleda rannas just seni, kuni tuju on, lobisemise asemel raamatut lugeda, jätta välja kõik suvepuhkuse mõttes liigselt kultuurne, tundus absoluutselt geniaalne (nagu hiljem selgus, seda see ka oli). üritasin omale leida couchsurfist majutajaid – ühelt poolt majutuskulude kokkuhoiu mõttes, teiselt poolt kohaliku “giiditeenuse” mõttes, pigem küll selle viimase pärast. minu jõupingutustele vaatamata õnnestus saada vaid üks kindel võõrustaja zadaris. lõplikud piirjooned võttis üritus üsna vahetult enne puhkuse algust, kui budapest-zagreb-budapest rongipiletid ära ostsin ning siis dubrovnik-zagreb suunal suhteliselt odava lennupileti leidsin. nii joonistuski välja marsruut budapest-zagreb-zadar-split-dubrovnik-zagreb-budapest. muu pärast ei vaevunud ma muretsemagi. ja siis jõudis kätte 12. augusti õhtu, kui kõik (häda)vajalik seljakotti sai topitud ja natuke rongist mahajäämise pärast muretsetud.
1. päev
rong väljub keletist 6:20. mulle jubedalt meeldib selline varahommikune aeg, eriti, kui see kätkeb endas reisileasumist. see poolvalgus ja unised silmnäod ja aeglasem tempo annavad kuidagi eriliselt hea avalöögi. ja rongid on ikka absoluutselt üleprahi liiklusvahendid. nii ma siis vahin aknast välja, nosin oma hommikusöögiks kaasa võetud banaani, proovin veidi uinuda ning siis hoopis loen, kuna uni minu juurde tagasi ei taha enam tulla. balatoni ääres peab muidugi igas külas peatuma, kõik on ümberringi umbes neli kuni kuus tooni pruunimad kui mina. üritan sellest mitte välja teha, aga peas vasardab kättemaksuiha. “küll ma teile veel teen päevitust, kui ükskord mereäärest tagasi jõuan!” piiripeatusse jõudes ronivad kärmemad õue suitsu kimuma, nii vahetame ühe hollandi paarikesega mõned laused, siis saabub viini poolt veel ka teine rong, mis meie oma külge poogitakse, riburadapidi tulevad meid üle kaema ungari piirivalve, ungari tollimehed, horvaatia piirivalve ja toll. niimoodi viieteistkümne vaguni kontrollimine võtab maailmatu palju aega, aga ma ei kurda.
lõpuks hakkame uuesti liikuma, koprivnicas aetakse kõik rongi pealt maha ja bussidesse, mis viivad meid križevcisse, kus ootab järgmine rong. selge, nii keskeltläbi tunnine hilinemine. endiselt ei kurda, sest mingit aja peale minekut ja võidujooksu ma niikuinii plaaninud pole. üleüldse pole midagi väga kindlat seks päevaks välja mõelnud. rongi peal satun ühte boksi ameerika vanaonu ja kohaliku korvpalluriga, viimane inglise keelt väga ei oska, vanaonu muidugi ei lase end sellest eriti heidutada. päästan punapäise noormehe tolle jaoks veidi ebamugavast olukorrast ja võtan vestluse üle. tuleb välja, et onu on teel olnud kuu aega, sõitnud läbi peaaegu terve euroopa, tal on kaks täiskasvanud tütart, ise on lahutatud ja no mis ta ikka üksinda kodus passib, kui võib võtta seljakoti, osta pileti euroopasse ja siis mõne kuu seal ringi reisida. lisaks kogub ta palindroome, erinevates keeltes. näitab paari poola- ja itaaliakeelset. mäletan, et ühes oli tegemist kitsedega.
zagrebis perroonile astudes jätame üksteisega hüvasti ja asutame sammud eri suundades. mina küsin omale bussiajad zadari, otsin lähedal ühe õlleka, võtan jääkülma karlovačka ja tõmban hetkeks hinge. uurin bussiaegu, üritan mingit tegevuskava paika panna. kihk võimalikult kiiresti mereäärde jõuda võtab võimust, nii ma siis saadangi oma majutajale sõnumi, et kui ta ei pahanda, saabun ma mõned tunnid varem ja otsin omale mingi tegevuse, kuni ta töö lõpetab. bussisõit kestab neli ja pool tundi, midagi vapustavat tee peal ei juhtu, umbes pooleks tunniks õnnestub silm looja lasta. plitvice järvede juurest tuleb peale neljane rändurite seltskond. kaks rootsi tüdrukut, üks rootsi, üks iisraeli poiss. vestleme põgusalt, seejärel vajuvad kõik viis oma mõtetesse. taustapilt muutub järjest mägisemaks, kusagil sees läheb mingi tuksumine järjest tugevamaks, teadmine, et nende samade mägede taga ongi meri, see piltidelt ja postkaartidelt kaetud sini-sinine väli, teeb rahutuks.
natuke veel ja siis ma näengi. MERD. viimati oli mul see au märtsis. ja siiski oli tegemist soome lahega, mis suures osas veel jääs oli. naeratus venib näol suureks, toetan põse vastu bussiakent ja naelutan pilgu sinna, kus päike veepinnalt vastu peegeldab. zadaris bussist väljudes sirutan jalgu, süütan sigareti ja vaatan, kuidas just saabunud turistid on ümbritsetud kohalikest majutusepakkujatest. rootslased saavad omale kolme peale apartmani, seega jääb iisraelist pärit erez üksi. juba sõidu ajal vesteldes selgus, et just mina olin see, kes ta nina eest zadari majutaja ära napsas. pärast mõningast peataolekut otsustame ühendada jõud ja liikuda the drunken monkey hostelisse, mina oma võõrustajaga kohtuma, tema kaema, kas ehk leiab omale mõne vaba voodi. mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid leiame hosteli kuidagi üles, sealsed külalised on jõudnud viina juba lahti korkida, atmosfäär tundub hea ja sõbralik. tuleb välja, et gabe, minu ‘host’, on just läinud poodi, seega panen oma seljakoti maha, võtan baarist ühe õlle ja istun erinevatest ilmanurkadest kokku tulnud ränduritega juttu ajama.
gabe on kanadast pärit, sõitis sõbra kutsel suveks zadari hostelisse abistama, samuti tegeleb ta igasuguse rekreatsioonilisega, viib soovijaid kanuutama, matkama, ratastega sõitma jne jne. räägib, et ta võib-olla jääb veidi kauemaks, sest hostelil läheb hästi, talle horvaatias meeldib ja kanadas tal eriti midagi tarka nii ehk nii teha poleks. tore poiss. poest tagasi, teeb gabe suure kausitäie salatit ja kutsub minu ning erezi sööma. pean tõdema, et sel päeval olen hinge alla saanud lausa kaks banaani ja kaks karlovačkat, trimpan vaikselt kolmandat. salat on ülimaitsev, õlu sumiseb kergelt peas, mina võtan oma päevitused ja suundun kottpimedas alla randa õhtusele suplusele. isegi pimedas, kuigi täiskuuga taevas, on vesi uskumatult läbipaistev. ja nagu samet, kuigi tuhat korda soolasem. jah, paradiis.
umbes kesköö paiku, pärast mu neljandat õlut, paneb gabe baari kinni, võtab vastu viimased külalised ja nii me jalutame tema poole, kus ma üsna kohe diivanile vajun ja silmapilkselt magama jään.
alabama song.
Esmaspäev, 20 detsember, 2010, 19:19 | Posted in Naljakad ajad, Rõõmsad ajad | 1 kommentaarma ei väsi kordamast, et peast ei minda lolliks kevadel, vaid ikka siis, kui kaamos taevalaotuse ja inimhinged vallutab. terve kevade ja pool suve sinna otsa rändasin mööda erinevaid radu (põhiliselt tallasin küll margiti saare jooksurada), et jõuda oma täiusliku zenini. võib lausa öelda, et missioon sai täidetud. naeratus näol ja kodumaa päevitusrandid kerel, astusin sügisesse, et nüüd tagasi vaadata ja näha kõiki neid kelmikatest õhtutest arenenud naljakaid juhtumisi. münchen oli muidugi karamellikaste mu 2010-kujulisel juustukoogil, aga ega ka detsembris vähem huvitav pole olnud.
nii näiteks otsustasid helen ja keiu ükspäev natuke alkoholi hävitada, sest see üldiselt õnnestub meil päris hästi. ma pole kunagi vahuveinist suuremat pidanud, sest ma olin veendunud, et see teeb mind uniseks. tõenäoliselt jõin ma seda kuidagi valesti, sest ühe korraliku šampaga õhtut alustada on eriliselt mõnus ja mulliline, nagu mulle lõpuks kohale on jõudnud. sel ajal, kui tuhkatriinud oma kingi mööda klubide treppe loobivad, jõudsime meie alles oma õhtu sihtkohta – spordibaari nimega ‘cheers’. vaadates sealseid jookide hindu, ma üldse ei imesta, miks selline nimevalik on toimunud. ühesõnaga saab seal üsna piskuga üsna purjakile, kui vaja. mul vaja ei olnud, aga ikka sain. hispaanlase sain kauba peale. st piisas käepigistusest ja mõnest pilgust, et noormees hiljem mu juurde tagasi tatsuks ja ilma igasuguse edasise jututa mind suudleks. tal on imelikud kõrvad, ema kootud harry potteri sall ja jube armas naer. pealegi on ta esimene meessooesindaja, kellega mul on õnnestunud käia kohtamas hommikul (8.30!), ilma et kohting juba eelmisel õhtul alanud poleks. beat that! ta on ka esimene isik, kelle peale mu neljakäpaline elukaaslane nii armukade on, et too korra väga demonstratiivselt esiku põrandale sittus, kui noorsand mind väisamas oli.
kahjuks sõitis r. neljapäeval lõunaosariikidesse pühi pidama ning naaseb alles uue aasta teisel päeval. kurb on küll, turtsuks teeb ka, aga me kõik teame ju, et üldiselt saab viinast ikka abi, seekord siis olid sihikul külmutet margariitad iguanas m.-i seltsis, kes, nagu selgus, ei elagi enam kertész u. 4 asuval aadressil, vaid hakkab hoopis oma uue sõbrannaga kokku kolima. ma kahtlustasin juba ammu, et asi tõsine on, kui m. orbiidilt kadus ja ma hoopis i. oma uueks usaldusisikuks pidin võtma. no igal juhul olen ma asjade arengu üle äraütlemata rõõmus. kui suuremalt jaolt teineteist oma vahepeal toimunud eludega kurssi viisime, kandsid jalad meid edasi lähedalasuvasse baari, kus ma ilusasti kaks õlut palusin, mille eest aga keegi raha ei tahtnud. küsisid vaid, kas me oleme listis, me ütlesime, et oleme jah, ja nii need tasuta joogid tulid. m. pidi kahjuks üsna pea lahkuma, aga kuna õues oli külm ja no kuulge, TASUTA JOOGID, pealegi olid margariitad oma töö teinud, siis ma otsustasin jääda veel natukeseks sinna jalga keerutama. trepimademelt leidsin üksi rahvast seirava prantsuse noormehe, kellele meeldib laulda, kes jumaldab kasse ja armastab murakamit ning kes valgustas mind ka ürituse osas – olin sattunud it-firma jõulupeole. teel firmapeolt salabaari ei tsiteerinud me mitte shakespeare’i, vaid teist surematut klassikut, STM-i. kui r.-i seltsis toimus mu elu esimene hommikudeit, siis d. oli esimene noormees, kes sõnade ‘ok, let’s swap saliva‘ peale mind suudles. ma tegelikult ei utsita poisse end selliste sõnade saatel musitama, aga nüüd ma siis tean, et see on väärt pick-up line. laupäevahommik ei olnud mulle üldse armuline, salabaaris tarbitud viski tõenäoliselt ei aidanud väga mu värskusele kaasa.
jään põnevusega ootama, mida selle aasta viimased kaks nädalat mulle veel ette viskavad.
ei, üldse mitte oktoberfest
Teisipäev, 30 november, 2010, 17:09 | Posted in Ilusad ajad | Lisa kommentaarSildid: arcade fire, couchsurfing, münchen
sohvasurfamine on väga tänuväärne üritus. üldjuhul. aga mitte juhul, kui saabud münchenisse kell veerand seitse laupäeva hommikul ja su majutaja ei ole su viimasele teatele vastanud ning tema antud aadressil uksekella helistamine tulemusi ei anna. vastust ei saabu ka tekstisõnumile. mis seal’s ikka, ju ta mõne tunni pärast ärkab – nii ütleb mulle mu rahulikuks jääda üritav aju. õues on veel pime, baieri pealinnas on karjuvalt külm ning kuna ka rongis küttega lood kõige paremad polnud, uni on veel kusagil ripsmete küljes kinni, siis pole imestada, et tahtmatult üsna nõutu näoga keset tänavat seisan ja üle kere värisen. teha pole midagi, seega vantsin mööda tänavat, kuni jõuan esimese lahtioleva pagariärini (mida münchenis on uskumatult palju, iga nurga peal, ühe kvartali peale tuleb neid tõenäoliselt umbes oma kuus kokku, juustupoodidega vaheldumisi), võtan omale tassi kohvi ja kotist raamatu. kohv otsas, külm endiselt nahavahel, tellin suure tassi teed ja saiakese, kägardun tooli peal kokku ja loen edasi. aeg-ajalt vaatan telefoni. umbes poole tunni pärast on juba veidi tahkem olla, võtan kotist reisiraamatu (kuigi enne mõnel korral mõtlesin, kas ost tasus ikka ära, olen sellele väiksele raamatule hetkel äraütlemata tänulik), uurin, mida nii kilomeetrises raadiuses näha saab, panen end kaardi peal paika, võtan kodinad näpu otsa ja suuna königsplatzile. peale minu silman seal veel üht kordamööda reisijuhti ja kaarti piidlevat tütarlast ning muigan omaette, et tea, kas tal ka sama hästi läks, et laupäeva hommikul ebainimlikult vara ja veel ebainimlikuma külma käes mööda linna vaatamisväärsusi kolab. aga tal pole vähemalt kohvrit käe otsas. ma ei tea, mitu korda ma oma lollust jõuan kiruda, et hoopis seljakotiga ei läinud. või oma pampu jaama pakihoidu ei jätnud. viimase osas ei saa ma samas endaga liiga kurjustada, kuna viimases “majutajalt” saadud sõnumis kirjutas too ikkagi, et mingu ma hommikul tema juurde, pangu asjad ära ja eks siis näis, kas ma tahan veel magada või hommikust süüa või kohe linna peale uhada. niisiis vaatan platsi üle, uurin lähedalasuvat kirikut, jalutan ringi, pistan suhu paar kotist leitud kummikommi ning avastan, et varvaste asemele on tekkinud liikumatud jäised klombid. päris naljakas hakkab mõtte peale, et kui asi veel kaua niimoodi edasi kestab, läheb kogu mu taskuraha kohvikutes tee lürpimisele. üritan endast võimalikult kaugel hoida mõtet soojast veest, mis mu ihuliikmetes vereringe taaskäivitada võiksid, reisimustuse maha pesemisest rääkimata.
niisiis joon veel teed. üritan ühe tassiga võimalikult kaua hakkama saada. raamat edeneb hirmuäratava kiirusega. kui nüüd kohe läbi loen, mis ma siis tagasiteel pihta hakkan rongi peal? sellele ka ei mõtle. üldse ei taha ennast ärevaks ajada. suitsu ei saa ka sees teha. mõnes mõttes hea, kulub vähem. taas üks tund läinud ja kuidagi piinlik tundub sinna edasi istuma jääda, kui midagi juurde ei telli, nii et mantel selga, kindad kätte, sall kõvasti ümber kaela ja taas õue. inimesed on tänavatele jõudnud, pagari- ja juustuärid on pilgeni rahvast täis, mina kolistan oma totaka kohvriga mööda tänavaid, tahaks päris kesklinna, tahaks marienplatzile ja kirikutesse, aga nii ju ei lähe kusagile. umbes kella poole kaheteist ajal ei pea ma enam vastu ning saadan sõnumi teisele potentsiaalsele majutajale, kellega meil muidu oli õhtuks väike baarikülastus kokku lepitud, küsin, ega ei oleks võimalik oma asju tema juurde susata, kuni midagi selgub. emre on tore türgi poiss, kes münchenis kirurgilisi roboteid õpib tegema. või midagi taolist. suur ajaloo-, ühiskonnateaduste ja politoloogiahuviline. temalt tuleb juba paari minuti pärast jaatav vastus aadressiga, teejuht (millise metrooga kust mis suunas, mis peatused jne) ja kinnitus, et ta tuleb mulle oma metroopeatusse vastu. vahetult enne selle sõnumi saabumist ei oska ma enam midagi peale hakata, vaid pildistan tänaval autosid. kaunis.
seega võtan ette teekonna etteantud aadressil, emre ongi mul vastas, juhatab mu enda juurde, ajab juttu, kuigi tal mingi tähtaeg kaelas on, laseb mul pesus ära käia ning avaldab kahetsust, et ta ei saa muga koos linna peale tulla, vaid peab selle asja ära lõpetama. lepime kokku, et kohtume siis õhtul kell kaheksa trachten voglis ja et ma jään ikkagi tema juurde nendeks kaheks ööks, pole ju suurt mõtet hakata asju jälle kusagile mujale vedama. otsustan metroo asemel jalgsi minna. emre näitab kaardi peal ette, kuidas kõige toredam ja turistilises plaanis parem kesklinna poole on minna, seega jään tema juhtnööride juurde ja ei võta kõige otsemat teed. külm on. aga mõnus kiire tempo hoiab asja kontrolli all. jõuan kunagise kuningaresidentsini, odeonsplatzile, sealt edasi frauenkirchesse, marienplatz, alter peter, kaubatänav, turg jne. marienplatz on kohutav. rahvast nii täis, et liikuda saab vaid väikeste jaapanlasesammudega. õnneks leian mingi käigu, mis kaubatänavalt väljakut vältides turule viib. tahaks nii vanast kui uuest raekojast pilti teha, aga sellises rahvamassis tundub see täiesti lootusetu ettevõtmisena. vahepeal läheb olemine nii külmaks, et teen tiiru h&m-is, vero modas. proovin lihtsalt niisama riideid selga. et sooja saada, sest endiselt on meeles, kuidas talvine teksajaht alati kohutaval kombel higistama paneb.
kell on viis, kui ma suuna vaikselt kohtamispaiga poole võtan. mingil väljakul hüppan veel ühte kohvikusse, kus tass teed maksab kolm viiskümmend, millest ma päriselt aru ei saa, sest teenindus ei ole mitte midagi erilist, piparmündilehed hulbivad lihtsalt klaasis, nii et pean need sealt lusikaga välja koukima ja tualetis puudub küte. kuidas on üleüldse võimalik küsida tassi tee eest selline summa, kui vetsu minnes ära külmud!!! aga vähemalt saab taas veidi aega surnuks lüüa. põikan sisse paari veel lahtiolevasse poodi ning poole kaheksa paiku jõuangi juba mainitud kõrtsu. ootamisajaks võtan omale tassi sweet chaid, mis tähistab absoluutselt päeva tipphetke, mulle meenub ülikooliaeg ja see, kuidas katkaga panges tihtilugu sedasama jõime. praktiliselt punkti pealt kell kaheksa on emre platsis, võtame ette õlledegustatsiooni, kuidas muidu. räägime maast ja ilmast ja gastronoomiast ja võtame uued õlled. ja veel ühed. ei teagi, mis kellast sealt minema saime. igal juhul oli vaja tema pool ära lahendada ka pudel ungarist kaasa võetud villányi kékfrankosit ja sinna otsa pool pudelit ouzot. tegi küll purju.
pühapäeval magan lõunani, emre teeb kuningliku hommikusöögi oliivide ja kreekapähklite ja mandlite ja pistaatsiapähklite ja röstsaia ja seesamipasta ja omletiga, kõrvale kohv ja salveitee, tervis tuleb tasapisi tagasi, aga kuna taevas on vastikult pilves ja üleüldse tundub ilm õueminemiseks veidi liiga ebasõbralik ja tatine, otsustame hoopis niisama lebotada, vestelda, vahepeal natuke raamatut lugeda ja siis ongi aeg nii kaugel, et peab vaikselt õhtuks valmistuma. veidi puperdab, ootusärevus on kasvanud üüratuks, üritan rahulikuks jääda, sisendan endale, et metroos on piisavalt palju inimesi, kelle sabas jaamast kontserdipaika vantsida, et mu piletiga on kõik korras. kontrollin umbes neli korda, kas pilet ikka kotti pistetud sai, justkui läheks esimest korda sellisele üritusele. aga no üldiselt inimesed teavad, kuidas ma massiüritusi talun. pigem üldse mitte kuidagi.
teekond zenithi halli juurde möödub viperusteta, jõuan kohale veidi pärast poolt seitset, uksed on lahti, saba läheb kiirelt, saksa värk. sees annan mantli ära ning võtan koha sisse fännisektoris, lavale võimalikult lähedal. soojendusbänd tuleb peale veidi enne kaheksat. ümberringi on palju ruudulistes särkides inimesi. põhiliselt poisid, aga mõned tüdrukud ka. sakslased on kuradi pikad. fucked up on samuti kanadast, lauljaonu on suure kõhuga kiilakas mees, kes kisub end kohe alguses üsna paljaks ja hoiab mikrofoni sinna sisse karjudes niimoodi käes, et ei ole suurt vahet, kas lauludel on ka sõnad või teeb ta lihtsalt suva peale mingeid imelikke möiratusi, aru niikuinii ei saa. samas kitarristist tsikk on üliäge. üldmulje jääb lõppeks positiivne. onu on hirmus tänulik, et publik nad nii hästi vastu võtab. aga no ajab ju ikka kihevile küll, kui poolpaljas onu, mikrijuhe ümber pea keritud, käib rahva seas ringi ja lööb patsu. vahepeal katsub oma nibusid. rahvale on vaja tsirkust. tsirkust ja leiba ja präänikut. kui onul mikker selle lennutamise ajal käest oleks lennanud, saanuks ka piitsa. või midagi taolist. õnneks ei mängi nad pikalt. mõnikord soojendusbändid unustavad ära, et nad soojendavad ja mängivad pool õhtut. fucked up kaob lavalt, asemele jooksevad tehnikud ja asjapulgad, toovad pille ja ruuporeid ja häälestavad ja sätivad ja toovad veel pille ja sätivad ümber ja häälestavad üle.
ja siis jõuab kohale Arcade Fire. kontsert lükatakse käima “ready to start’iga”, sealt edasi ainult parimad palad nende kõigilt kolmelt albumilt. üksteise otsa. rahvas hullub. algab “intervention” ning ma saan lõpuks aru, et see kõik toimub minuga päriselt, et see ei ole üleelusuurune youtube, et nad on tõesti siin. ja sellest hetkest alates kisuvad nad mu täiesti alasti, tõmbavad mind muusikasse sisse, panevad naerma ja nutma ja kargama ja unustama kõik. on ainult see hetk ja see täius ja tunded ja tunnetused. ning siis äkki on kõik läbi. kümme tuhat inimest trügib riidehoiu suunas, ma olen pressitud saksa keele vahele ja ma tunnen, kuidas nüüd saabub see kardetud paanika. pea hakkab ringi käima, tunnen, kuidas veri valgub sõrme- ja varbaotstesse, üritan pea selge hoida ja mitte ära minestada. miks surub mingi neiu ennast nii rõvedalt vastu mind, miks ma ei kannata saksa keelt, miks eputab mingi tüüp oma iphone neljaga ja mängib kõigi silme all nõmedat mängu, kui ta on osa saanud just SELLISEST ELAMUSEST? miks??? umbes kolmveerand tundi hiljem on mul mantel käes, ma põgenen sealt masside vahelt õue, värske õhu kätte, vaikusesse, lumesaju sisse, läidan sigareti ja olen juba unustanud kontserdijärgsed ebameeldivused. alles jääb ribadeks kistud tasakaal, viimseni pingule tõmmatud meeled, mööda keha tormavad kummalised tunded. kusagil tagapool üürgab seltskond “no cars go’d”, ma olen õnnelik. nii õnnelik, et kohe peale esmaspäeval rongile istumist alanud tappev kõhuvalu ja puuduvad valuvaigistid ei oma erilist tähtsust. ma ei tea, kas see meeleseisund tuli just kõige õigemal aastaajal, aga tõsi on ka see, et ma ei ole tükk aega nii elus olnud.
mandariinihooaeg.
Kolmapäev, 24 november, 2010, 13:32 | Posted in Ilusad ajad, Koduvälised ajad, Kultuursed ajad, Sünoptilised ajad | Lisa kommentaarSildid: "mesi", arcade fire, budapest, praha
ei saa kuidagi jälle mainimata jätta, et mulle meeldib kaks tuhat kümme. tänavune sügis meeldib ka hullupööra, ehkki septembris tehti meile tünga ja jäeti vananaistesuvi vahele, aga see-eest on selle täielikult (ja natuke peale) kompenseerinud pikk ja põhjalik sügis. esmaspäevast reedeni ja nii nädalast nädalasse vaatan kaheksanda korruse aknast jões laiuval saarel toimuvaid muutusi esimestest kergetest kollase-varjunditest läbi täieliku värvide virrvarri päris paljaste puudeni. kindad on juba mitu kuud kogu aeg kotis, refleksist panin nad igal hommikul kätte juba siis, kui õues olles avastasin, et viieteistkümne soojakraadiga pole neil peale ühistranspordis puhvertsooniks olemise ning dekoratiivse omaduse küll mitte vähimatki mõtet. nüüd see-eest läks külmaks. ungari mõttes. ja üldse pole sellega harjunud. eile värskendas üks rootsi kolinud endine kolleeg oma lõustaraamatu seina järgmiste sõnadega: “ilmateate sõnul saabub järgmisel nädalal rootsi talv… ma ei saa aru, mis see seni siis oli???” ses suhtes oleme me siin lõuna pool vist ikka veidi paremal positsioonil.
lugemise üsna märkamatu ja järk-järguline kadumine lava tagaossa ja siis üsna kulisside taha ära, käivitas taas intensiivse filmitarbimise ajajärgu, pealegi alustasid kõik sarjad sügishooaegu ja naha vahel pitsitab pidevalt reisikihk. kahjuks on viimast üsna keeruline sel määral ellu viia, kuivõrd see mulle endale meeldiks, nii pean kuni jaanuarini rahulduma ühe pika nädalavahetusega prahas ja teisega münchenis. samas, praha oli võimas, ilm oli super, õlu oli odav ja imehea, seltskond absoluutselt üleprahi. jalutasin linna peal, jalutasin ka hradec kraloves, sõin täpselt seda ja nii palju, kui hing ihaldas, õlu pidevaks kaaslaseks (tegelikult ei ole üldse nii väga imelik meekoogi kõrvale kann pilsnerit võtta), ühel õhtul, kui noored muusikud mus täieliku ekstaasi tekitasid, tulid mängu ka mõned tekiilad. igal pool mujal tundub teispäevsus ka palju eksootilisem ja talutavam kui kodus.
müncheni nädalavahetusest, mis nüüd kohe-kohe algab, saab tõenäoliselt (ma vähemalt väga loodan) selle aasta üks tähtsündmusi. otse loomulikult tahan ma linna peal ringi luusida ja raamatust loetud ajalugu enda silmaga üle kaeda, aga põhirõhk on ikkagi pühapäeva õhtul, kui kell 18.30 zenithis uksed avatakse ja ma saan ette näidata oma pileti, millel ilutseb kiri Arcade Fire ja veidi väiksemas kirjas ‘plus special guests’. erikülaliseks on bänd nimega fucked up, kes kirjade järgi teeb hardcore punki. ise kirjutasid nad asja kohta järgmist: “This is the first Arcade Fire tour show we’re playing, so no one really knows what to expect. We’ve played in front of really big crowds before, but mostly at the tail end of massive festivals where there’s already been lots of cider imbibbed. These shows we figure will just be 11,000 very polite upstanding indie rock adults waiting for us to be finished playing, rather than rip stuff off the walls or throw their shows at us, like we’re used to.” igal juhul olen ma üleni ootusärevil. eile tegin suure hunniku kotlette, mida nüüd paar päeva süüa ja siis viimased võileivamaterjaliks rongisõidule kaasa pakkida. puudu on veel viinapudel ja korralik peipsi soolakurk. ma ei hakka mitte midagi lubama, aga kindlasti tahaks võimalikult ruttu pärast seda lühivisiiti oma mõtted ja tunded kirja panna, kuigi üsna tõenäoliselt saab see olema midagi mission impossible‘i taolist.
kunstikino ukse kohal ilutseb “lohetätoveeringuga tüdruku” kõrval ka “antikristuse” kuulutus, jube kiusatus on minna seda vaatama, sest kardetavasti on kino ainus võimalik lahendus sellele, et ma tolle linateose ka lõpuni vaataksin (ma pole kunagi olnud suurem asi seansilt välja jalutaja), aga mingi viimane tõuge on ikka veel puudu. praegusel pimedal ja külmaks kiskuval perioodil nõuab vaim pigem soojendavaid filme. üheks selliseks on vaieldamatul kaplanoglu “bal” (“mesi”), triloogia viimane osa, kuigi kronoloogilises võtmes esimene. seal on nii imeilusad kaadrid ja loomulikud helid, et ta võlus mind täielikult ära. facebookis juba ka jagasin treilerit, aga kes seda näinud pole, siis siin ka uuesti.
pöffil näidatakse seda 25.11. ja 04.12. solarises, 28.11. tartus athenas. lisaks on kõigil eestis viibijatel võimalus ära näha ka triloogia teised kaks filmi. õnneseened, sellised. mul õnnestus leida ainult “muna”, “piima” torrentiga ei anta.
mõned nädalavahetused lihtsalt on erilised.
Esmaspäev, 6 september, 2010, 14:46 | Posted in Kultuursed ajad, Meelelahutuslikud ajad | 1 kommentaarSildid: alamar, caotica ana, nothing personal, the time traveler's wife
istun siin ja üritan välja mõelda, kuidas siduda värskelt möödunud nädalavahetus ühtseks tervikuks. kuidas on üleüldse võimalik omavahel põimida trobikond vaadatud filmi ja öised baarikülastused? samas on see minu jaoks niimoodi tagantjärele vaadates ääretult dünaamiline. ja loomulik. kuigi finantside osas katastroofiline. just seetõttu jääb sel nädalal sein minu poolt ronimata. samas ega jooksmas pole ka ammu käinud.
reedel juhtus nii, et sattusin üle pika aja taas stuudiosse. ma ei tea, miks, aga mulle jubedalt meeldib istuda seal õues trepil, rüübata veini ja teha mõned sigaretid või tantsida stuudio pimeda poole peal või kükitada köögis ja ajada juttu. äärmiselt hea atmosfääriga koht. vaatasin üle ungari väidetavalt parima fotokunstniku portfoolio, kust ma leidsin ühe pildi, mis läks mulle otse hinge sisse ja jäi sinna helisema. nagu selgus, on see ka kunstniku enda lemmik. kui veinid ja paalinkatilk otsa said, võeti suund fotocellasse. meeleolu oli kuidagi pöörane, ehk isegi neurootiline, ideed muutusid järjest hullumeelsemaks, nii et enne, kui oleks võinud toimuda pööre, otsustasin ma koju ära minna. hommik saabus veidi hõredalt, vihma tõttu jäi matkaretk ära, selle asemel võtsin ette “caótica ana”
treiler on kuidagi paljutõotavam kui film ise. mitte et see mulle ei meeldinud, pigem tahtsin norida näitlejatööde kallal, teose idee oli ääretult sümpaatne, aga teostus ei küündinud päris selleni. viimasest hoolimata oli seal ka helgemaid hetki, mis aitasid üldist rabedust ja robustsust natuke siluda. robustsuse all ei pea ma silmas tavapärast euroopa filmile omast ausust ja naturalismi, pigem oli seal nurki, mis lihvituna teinuks kogu loo meeldejäävamaks.
enne oma riidekapiga tülliminekut oli mul veel aega, et ära vaadata “the time traveler’s wife”, mida siit- ja sealtpoolt soovitatud on.
selle peale tekkis hoopis tahtmine läbi lugeda samanimeline raamat. kui ülalpool just liigse lihvimatuse üle nurisesin, siis mulle tundub, et käesoleva linateose puhul on asjaga liiale mindud (nagu see ameerikas üldiselt tavaks on). samas, ilusad inimesed, täitsa tore lugu ja niimoodi mõnusaks diivanil kerratõmbamise vaatamiseks ei ole üldse halb asi. eriti, kui pärast lastakse bp öhe ja antakse natuke jatsu, natuke tantsu, natuke palju naerutavaid itaalia poisse ja veel jalakeerutust, nii et poole neljast hommikul tallad pööraselt tulitavad ja ei tule mõttesse isegi mitte üritada jalgsi koju koperdada.
pühapäev naeratas juba hilisel ennelõunal aknast sisse, poest anti kõik browniede tegemiseks vajalik ning kuna lõpuks ometi sain kätte “alamari”, siis ei olnud küsimustki, millega küpsetuseelne aeg sisustada. fb seinale ma treileri juba postitasin, aga topelt ei kärise, eriti sellise filmi puhul.
pooldokumentaal. isa ja poeg. meri. supervärvid. kaunid helid. viib kuidagi transilaadsesse seisundisse oma veidi unise (mitte uniseks tegeva) rütmiga. ei leia sõnu. ilus.
ja et asi veel huvitavamaks ajada, käisime marcusega õhtusöögil, millele järgnes kinotrett urániasse ning päädis minu täieliku vaimustusega urszula antoniaki “nothing personal” suhtes. ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma ei ole vähemalt pool aastat ja tõenäoliselt kauemgi näinud filmi, mis sellisel määral meeldiks. ovatsioonid ja aplaus. siinkohal võib märkida, et antud teos on režissööri esimene täispikk film, aga see ei muuda midagi. on lavastajaid, kes on teinud hulga rohkem filme, kelle tööd aga minu tagasihoidliku arvamuse järgi ei küündi sellele ligilähedalegi.
kinos olles tundsin, et ma ei taha, et see kunagi lõppeks. tahtsin jäädagi nende piltide maailma. oma rütmilt jätkas ta nii kenasti “alamari” poolt etteseatut. tahtsin näha adrus sobravaid käsi ja klaverit mängivaid käsi ja teist kätt kobavaid käsi veel ja veel. ja neid äärmiselt minimalistlikke dialooge, kus sõnu on täpselt nii palju, kui peab. ei rohkem ega vähem. kõik klappis. ja verbeek ja rea olid suurepärased. pärast kino kodu poole kõndides ja kergelt jahedas korteris julgesin vaevu hingata, oli tahtmine püüda kõik ümbritsevad helid ja värvid endasse. olen täiesti ära nõiutud.
kesklinn.
Teisipäev, 10 august, 2010, 14:45 | Posted in Ilusad ajad | 1 kommentaarSildid: budapest, eesti
mõtlesin, et võiks ikka mõned eilse postituse märksõnad lahti seletada. tööd niikuinii ei viitsi teha ja ega pole ka eriti, mida teha. nohja mulle täitsa meeldiks, kui uuesti kirjutama õpiks, st õpiks kirja panema rohkem kui kahest lausest moodustatud staatusevärskendust. tegelikult on üsna kahju, et lõustaraamat sellisel määral elu üle võtab. ehk sellepärast tundubki, et mida ma ikka blogis mässan, kõik on nii ehk nii mu tegemistega lähemalt või kaugemalt tuttavad.
kui nüüd tõesti minna paar kuud ajas tagasi, siis juuni möödus peaasjalikult kojusõiduni jäänud päevi lugedes ja kvartalit lukku pannes (loe: mitte midagi märkimisväärset ei toimunud). see-eest eesti-külastus oli algusest lõpuni täiuslik. võib-olla just seetõttu ei tundunud pesti tagasitulek nii traagilis-dramaatiline, kui muidugi tallinn-frankfurt lennul töinatud pisarad välja arvata. päikest oli palju, häid sõpru oli palju, olid päiksetõusud ja -loojangud, olid hüvastijätud ja lahtilaskmised, olid mutantsääsed ja soe merevesi, olid maasikad ja lestakala, oli palju äratundmisrõõmu ja üllatushetki. õhk oli armastusest paks. kulgesin ja lasin ennast sellel kõigel kaasa viia – pilkudesse, vestlustesse, paikadesse, suvesse. kui see ei ole täius, siis ma tõesti ei tea, mis on. tõhusama aklimatiseerumise huvides võttis mind tagasi bp-i jõudes vastu helen ja seejärel marcus ning pühapäeva veetsin karini ja szabolcsi seltskonnas jumalikult maitsvat pörkölti süües ning mitte kohvrit lahti pakkides.
sellest on kaks nädalat ja natuke peale. kohati ma mõtlen, mismoodi saavad hakkama inimesed, kes on järjest näiteks kuu aega puhkusel, sest töörütmi taassaavutamine võtab üllatuslikult kaua aega. sellest ka käesolev sissekanne, eksole. väike motivatsioonikriis segatud eesti-aegse katka ja minu vahelise austraalia-teemalise vestlusega ning pähe tuleb trobikond mõtteid sellest, kuidas oleks hirmus tore astuda sellest korporatiivmaailmast mõneks ajaks väljapoole, võtta suunaks võimalikult vahemereline kliima ja veeta kasvõi aastake, tehes midagi sootuks muud – näiteks mõnes baaris laudu pühkides. ja siis ründab muidugi kohe ka mõte, et kas see on siis nüüd minu põgenemiskatse. vot ei tea. tegelikult olen ma viimasel ajal palju rohkem tasakaalus ja endaga suurem sõber, kui ma seda üleüldse kunagi olnud olen, seega peab sellise “deidriimimise” taga midagi muud olema. võib-olla on mul lihtsalt igav.
natuke vaatan filme. põhiliselt kuulan arcade’i uut albumit. lugenud ei ole viimasel ajal üldse. ungarikeelne “meister ja margarita” ootab lõpetamist, aga ju siis on jälle see ajajärk, kus lihtsalt ei loe. punkt. sügisel kakaotassi vana tallinnat tilgutades ehk naaseb. (mulle toodi ju hiigelsuur pudel. aitäh, toomas ja madli!) siis on hea võtta raamat, istuda veidi madalamalt käiva päikse paistel mõne kohviku terrassil, pleed ümber, limpsida veini või muud suupärast ja lugeda häid asju. või haarata sõber käevangu ning põigata ühte mitmest pesti kunstikinost ja vaadata vanu klassikuid või uusi pärle ja nende üle pärast õllekruusi taga aru pidada. või sõita loojangu aegu trammiga üle jõe. lihtsalt niisama. sest see on ilus. naeratada on viimasel ajal nii lihtne.
äärelinnad.
Esmaspäev, 9 august, 2010, 17:21 | Posted in Ajad üldiselt | Lisa kommentaarparem ei hakka üleüldse süüvima teemasse, miks viimane sissekanne jäi maikuusse. ei anna ka ühtegi lubadust tulevase järjepidevuse osas. panin hoopis arcade’i ainult endale laulma ja otsustasin esta soovitusel välja elada oma ärrituse teemal, miks keegi juba esimestel sekunditel minu lõustaraamatu seinapostitusest ei ajanud kätt püsti ja ei röökinud, et jaaaaajaaaaaa, mul on auto ja ma sõidan keiuga münchenisse kontserdile. see on ju kõigest seitsesada kilomeetrit pestist ja pilet on kahekümne euro võrra odavam kui näiteks helsinki ülesastumisel. iseenesest on veel natuke aega ja suure tõenäosusega otsin ma üles ka mingid ungarlaste foorumid ning kukun seal pröökama.
kui nüüd korra sõrmed klahvidel liikuma sai, siis kiire ülevaate andmise huvides võin öelda nii palju, et kaks aastat kestnud äng ja lõõmamine jõudsid enam väärika ja sooja ning vähem oma kurva lõpuni. vabadusemaitse on suus, natuke juba maitstud ka, kuidas siis muidu, eksole. aga teadagi, kuidas nende esimeste vasikatega on. vahepeal on hakanud mind kummitama mõtted asjade mõneks ajaks siiapaika jätmisest ja rändama minemisest, aga ühe lepingumuudatuse tõttu peab selle veel sutsu edasi lükkama.
kui kedagi huvitama peaks, siis jah, ma tunnen ennast viimasel ajal äraütlemata hästi.
igavesti kakskendkolm.
Reede, 14 mai, 2010, 12:31 | Posted in Ilusad ajad, Rõõmsad ajad, Toitvad ajad | Lisa kommentaarSildid: claro, gastronoomia, jäätis, sünnipäevad, vittula
asi pole ju üldse selles, et ma olen laisk ja lohakas või ei taha (olgu, omajagu laiskust on minus alati), pigem on jäänud blogi täiendamata huvitavate mõtete puudumise või liialt intiimsete ja seetõttu trükimusta mitte kannatavate hetkeolukordade tõttu. noh, kas nüüd just intiimsed, aga ma pole endiselt veel jõudnud sinnamaale, et avalikkuse ees oma musta pesu laiali laotaksin, krüptika pole ka minuga viimasel ajal sammu pidanud, nii on isiklikumad teemad veidi kitsamas ringis läbi arutatud.
samas tundsin, et kui koduseinte vahel juba päris oma jäätisemasin olemas on, olen ma vähemalt sünnipäevapostituse inimestele võlgu. meil siin nimelt ei sadanud neljandal mail lörtsi. meil oli väga ilus ilm, mul oli väga ilus kleit seljas ja tööd ei teinud sel päeval keegi, vaid kõlgutasime selle asemel kontsakingastatud jalakesi budavári hiltoni hotellis. nojah, kui nüüd päris aus olla, ei tahtnud ma rääkida eelmisest teisipäevast, kuigi õhtu oli äärmiselt õdus – jäätis, vein ja tüdrukud. tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis eelmisest nädalavahetusest ja oma gastronoomilistest saavutustest (viimastest meeldib mulle muidugi eriti rääkida).
kõigepealt siis menüüst. esialgse taidluskava kohaselt oli plaanis teha juustukooki ja kartulisalatit, aga oh õnnetust, asjad ei lähe ju kunagi päris plaanitult. nii siis pani üks mu lemmikgastroblogija üles tomati-pestopiruka retsepti, mis tundus nii kerge ja mahe ja kartulisalati juurde suurepäraselt sobivat, et ma lihtsalt pidin selle järele proovima. koogi jaoks olin ma juba ligi pool aastat tagasi välja valinud uue retsepti, mis aga erinevatel põhjustel ei jõudnud varem teostuseni. üldiselt šokolaad šokolaadi otsas (ja ühtlasi toorjuustu otsas), retseptis mainitud vahukoorevaap asendatud äsja avastatud karamellikastmega, mis ei jää kunagi kapinurka nukralt seisma, sest see on lihtsalt liiga maitsev ja kaob, võiks öelda, nõiaväel (kui ei teaks, et see olen mina ise, kes alatasa kööki hiilib ja purgist jälle väikse lusikatäie ampsab). taolise šedöövri valmistamise peale mõeldes tekkis mul aga täiesti iseenesest isu millegi hapukama järele, nii et mõeldud-tehtud, pole ammu keetnud kokku lemon curdi, seega kolasin natuke erinevates blogides ja retseptiraamatutes ja leidsin oma suureks õnneks mandliküpsised sidrunikreemiga. ei tasu mainimata jätta ka minu sellesuvist uut lemmikjooki, mis sai avastatud tänu m.-le, kes mind sünnipäeva puhul pata negrasse ehk siinsesse üliheasse tapasebaari viis, kus aga serveeriti liitristes kannudes nii punasest veinist valmistatud sangriat kui ka sangria de cavat, milles punavein on asendatud hispaania vahuveiniga. kuna cavat bp-st otsida oleks vist üsna suur (ja päris kindlasti ebaõnnestunud) ettevõtmine, otsustasin hoopis kodusemate vahenditega toda suviselt särtsakat jooki teha. mõtlesin, et vast ajab ka ungarlaste oma kuiv vahuvein asja ära ja ajaski. mina olin tulemiga äärmiselt rahul ning sõlmisin iseendaga lepingu, et maksku mis maksab, läbi suve peab minu majapidamises ALATI leiduma vähemalt üks pudel šampanjat, sprite või 7up ja erinevaid tsitruselisi.
ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et pealtvaatajad-osavõtjad jäid mu kokanduslike saavutustega üsna rahule. teatud hetkel oli tuba täis ägisevaid sõpru – minu lemmikvaatepilt-kuuldemäng. ja inimesed mu ümber hakkavad vaikselt aru saama, et lisaks heale muusikale ja veidratele ehetele ja raamatutele ja filmidele jumaldan ma ka erinevaid köögiaksessuaare. seekord oli saagiks kaks sidrunipressi ja jäätisemasin. helenil on vist kusagil olemas pildid, kuidas ekstaatiline keiu kingipakki lahti rebib, kuna juures olnud kaart oli juba üsna ühemõtteliselt otsene ega jätnud palju interpretatsioonivõimalusi. aitäh, sõbrad! (vahepalana tasub ära märkida, et kui mu kallis vennatütar mu uuest kodumasinast kuulis, lõi ta rusika lauale ning kuulutas, et nüüd peab KOHE tädi keiule külla minema.) no muidugi väike aga on ka kogu asja juures – nimelt pean ma lootma jääma oma naabrite heasoovlikkusele ja suurele sügavkülmale, kuna minu omal jääb umbes-täpselt viis millimeetrit kõrgusest puudu, et too krempel sisse ära mahuks. samas arvan ma, et kui ma just iga päev nende ukse taha ei ilmu, siis ehk mängib välja küll.
kui kahe nädala tagune surevate lumehelbekeste tants budapesti tõenäoliselt ühtede parimate diidžeide seti saatel (ei, praegu ei pea ma silmas üldse mitte elpi) välja arvata, siis pole juba liiga pikka aega tantsimist kui tõsist spordiala ette võetud. ei taha kuidagi uskuda, et see on tingitud lisanduvatest aastatest ning et see teooria juba eos kummutada, toimus söögiorgiajärgne oleng claros. just nagu aasta tagasi. lett sai jälle vallutatud, baarikülastajad hämmingusse aetud, mõned ka kiima. meie õnneks toimib kodukõrtsus endiselt protektsioon, mis seisneb selles, et kõik kutsumata meesisendid aetakse eemale juba enne, kui nad üleüldse meieni jõuavad. gergő tegi väga tublit tööd, suured tänud talle selle eest. selles, et mõned episoodid õhtust-ööst on mu mälust igaveseks kustunud (ei aidanud ka see, et teised pusletükke kokku aitasid panna – mida pole, seda pole), võis väga vabalt teatud rolli mängida ka fakt, et ühel hetkel ei huvitanud mind absoluutselt, kas tekse serveeritakse puuviljadega või ei. kellele neid vitamiine sellise dekadentsi laineharjal ikka vaja on, eksole.
öösel sadas vihma. teel vittulast koju kõlkusid mu romantilised kümnesendised kontsad elegantselt näpu otsas ja lombid olid mu parimad sõbrad. üsna suure tõenäosusega peaksid just need lombid vastutama mu hüpernohu ja -köha eest. aga ei, ma ei vanane.
win.
Esmaspäev, 15 veebruar, 2010, 12:50 | Posted in Ilusad ajad | 1 kommentaarSildid: vastlad, vittula
laupäevane eelvastlapidu üüritroskas hernepudru, odrajahu-kohupiimakaraski ja vastlakuklitega (teisisõnu ka armukuklid) õnnestus suurepäraselt, vittula oli veetlev, paalinka maitses hästi, pühapäev möödus teki all erinevaid kirjanduslikke ja poliitilisi (eiei, mitte ungari) teemasid lahates.
tulemus: püsiv naeratus ja näitusedeit kolmapäeval.
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Sisestused ja kommentaarid feeds.
